Pullerits: Kas rattaga seiklema minnes kaasneb arutult suur risk?

LISATUD VIDEO. 

Olen viimasel ajal tabanud end mõttelt, et äkki on mul üksjagu ikka õnne olnud ja vedanud. 

Olen suvel juhtunud nägema mitmeid lugusid, mis pajatavad sellest, kuidas inimesed on läinud lootusrikkalt ja põnevil metsikusse loodusesse ning mis nendega seal on juhtunud. Olen ka armastanud üksinda asustamata paikades käia. Korduvalt. Jalgrattaga.

Viimati käisin abikaasaga. Näiteks siin. Valmistusin hoolega ette, lugesin selle kohta, kuhu plaanin minna, vaatasin teiste tehtud videosid – aga elukogemus on õpetanud, et ükski tekst ega video ei kirjelda ega näita olukorda sellisena, millisega sa ühel hetkel silmitsi seisad (fotol vasakul).

Kas napikaid on olnud? On ikka. Mäletan, kuidas jõudsin kord õhtupoolikul Moabi kandi maastikuratturite ühel lemmikrajal, Amasa Backil (fotol üleval ja all paremal), kõrge astanguni. See oli kõrge paarkümmend sentimeetrit. Igatahes pidasin kinni ja jäin kahel rattal balansseerides, tagumik sadulast püsti, kalkuleerima, kas riskin sealt alla sõita või on targem ratta seljast maha tulla. Seni kui endaga aru pidasin, tundsin, et kaotan tasakaalu ja kaldun paremale.

Silmanurgast nägin, et paremale kukkudes on vähemalt meetri jagu allpool kivine pinnas. Panin vaimu juba valmis, et plartsatan sinna külili. Taipasin, et head see ei tähenda, kui sinna maandun.

Ent mingi ime läbi suutsin paremale kaldudes ratta seljast õigel hetkel maha hüpata. Seepärast on oluline, et sealkandis sõidaksite ketside või tossudega, mis pole pedaalide küljes kinni. Maandusin kivile kahel jalal. Ratas kukkus kolinal järele. Pääsesin ehmatusega.

Kümme aastat tagasi oli sealsamas Amasa Backi rajal (fotol vasakul ja ülal paremal) läinud üks naisseiklussportlane jooksma. Ta libastus nõlva serval, libises ja kukkus alla. Sisuliselt samasugune olukord, nagu mul. Ainult selle vahega, et too naine murdis vaagnaluu. Nii rängalt, et ei suutnud liikuda.

Tänu sellele, et tal oli kaasas koer, leidsid otsijad ta paar päeva hiljem. Koer juhatas ATV-dega mehed naiseni. Naine oletas, et kui ta pidanuks veel üheks ööks maapinnale lebama jääma, poleks ta ellu jäänud. Sest sealkandis on päeval metsik palavus. Ööd on külmad. Vesi ja toit saavad otsa. 

Kui huvitab, leiate ise ka neid lugusid, mis räägivad sellest, kuidas eksinud ja vigastatud inimesed on American Southwestis (fotol paremal) napilt surmasuust pääsenud – või ei ole. Jah, enamik, kes selsesse loodusesse läheb, tuleb eluga ja tervelt tagasi, sh ma, aga seda, et nendega ei juhtu mitte midagi, on lootnud, on pigem uskunud ka kõik need, kes ellu pole jäänud.

Kas need, kes sinna seiklema lähevad, on hulljulged, hoolimatud, ettevaatamatud, uljad? Enamik vaevalt seda on. Enamik valmistub hoolikalt ette. Kõik usuvad, et nendega midagi halba ei juhtu. Aga näe, osadega ikka juhtub.

Kes eksib ära. Nagu mees, kes läks Californias Joshua Tree rahvuspargis (fotol ülal vasakul) ühe väikse mäe otsa, aga ei leidnud sealt alla minema hakates enam tuldud teed üles. Helikopter avastas ta mitme päeval järel vigastatuna.

Kellel läheb varustus katki. Nagu mehel ja naisel, kelle autol purunesid Californias Surmaorus (fotol vasakul) vähesõidetud liivateel korraga kaks rehvi. Mees kukkus pääseteed otsides kanjonis surnuks, naine sai sealsamas jalaluumurru – tema avastas päevi hiljem helikopter.

Kes on liiga pühendunud oma eesmärgile. Nagu naine, kes sealsamas Surmaorus sõitis autoga, kaasas 9-aastane poeg, muudkui edasi ja edasi, kuni jäi kinni. Poeg suri janusse ja kuumusesse.

Või kes loodavad liiga palju moodsale tehnoloogiale. Nagu naine oma tütre ja tolle sõbrannaga, kui nad püüdsid sõita Surmaorus kurikuulsale Racetrackile (fotol paremal), kus suured kivid jätavad kuivanud järve põhjale pikkade liikumiste jälgi, aga nad tegid vale pöörde, sattusid valele teele, ja kui seda taipasid ning sisestasid auto navigatsioonisüsteemi teekonna alguspunkti, et sinna naasta, ajas süsteem nad üha suuremasse ja suuremasse segadusse, sest igal uuel ristmikul arvutas see teekonna ümber, nii et lõpuks ristlesid nad süsteemi juhiste järgi unustatud teede rägastikus seni, kuni autol kütus otsa sai. Lõpuks leidsid nad varju ja vett hõljatus treileris, mille juurest leidis helikopter nad palju päevi hiljem.

Ma ei ole oma arust kunagi nii suuri riske võtnud (fotol vasakul). Sealkandis kehtib reegel, et pigem olla teatud hetkel arg, kui kogu ülejäänud elu surnud. Kas ma olen kõheduse tekkides rattaga otsa ringi keeranud? Jah, olen küll.

Kas ma olen käinud rattaga kohtades, kuhu nüüd, neid kohutavaid lugusid teades, enam nii muretult ei läheks? Küllap küll.

Ka see rada, mida nägite algul viidatud videos, olgugi tähistatud, sundis mõistust kuulda võtma ja ringi keerama. Näete isegi, et mida kaugemale läksime, seda keerulisemaks olud muutusid. Kusjuures, olgu meenutatud, video petab, oi kuidas petab. Seal ei ole näiteks tunda ähvardavat sadu, mille tekitatavad tulvaveed, flash floods, on American Southwestis karmimaid tapjaid.

Foto 1: Priit Pullerits Amasa Backi rajal Moabi lähedal Utah's 2019. aasta kevadel. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 2: Chesleri pargi matkarada Canyonlandsi rahvuspargis Utah's Needlesi piirkonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Amasa Backi maasturirada kõrgel kaljuserval, paremal Priit Pulleritsu maastikuratas Cube, Moabi lähedal Utah's. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits Amasa Backi rajal Moabi lähedal Utah's 2012. aasta kevadel. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Priit Pullerits üritamas rattaga läbida liivast lõiku Bartlett Washi rajal 2012. aasta kevadel. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 6: Matkajad Joshua Tree rahvuspargis Californias. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Juulikuumus Badwateri nõos Surmaorus Californias. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 8: Jäljed liikunud kivist Racetrackil Surmaorus Californias. Foto autor: John Dykinga / naturepl.com / Scanpix
Foto 9: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel rattaga Canyonlandsi rahvuspargis Utah's Needlesi piirkonnas. Foto autor: Jaanus Laidvee