Ilm oli päikseline, aga jahe. Rattakombinesooni alla tuli ajada Salt Lake City taliolümpia aegne suusakombinesoon ja selle alla musta värvi pikkade käistega higisärk. Tööpäeval oli just joon alla tõmmatud, nii sai võtta petlikult kenast päevast viimast – kuni päike veel liiga madalale pole vajunud.
Jalad käisid kergelt ringi. Tuule suund oli soodne. Kilomeetri järel tekkis mõte ja tunne, et siit võiks midagi tulla. Eelmisel päeval ei tulnud. Sellepärast, et Rahinges sõitis Kulli teelt suur järelhaagisega traktor, mis lähenes Tartu-Ilmatsalu maanteele, peateele, mulle kergliiklusteel ette. Tuli pidurdada, peaaegu seisma jääda, kuidagi traktori tagant mööda nikerdada. Sinna need sekundid kadusidki. 6,46-kilomeetri lõigu läbimiseks kulus seetõttu 10.43. Üle 20 sekundi rohkem, kui seni kiireimal sõidul.
Ega mul mingit rekordi taasüritamise plaani eile olnud. Oli plaan pärast istuvat tööpäeva lihtsalt mõnus lühike sõit teha. Aga plaan tekkis käigult, iseenesest – sellepärast, et tekkis huvi, tahe ja võimalus. Kas seda tekkinuks, kui poleks Stravat? Ei, vaevalt.
Järelikult saab rääkida Strava sõltuvusest. Mõned võivad seda maskeerida jutuga Stravast kui motivaatorist, aga see, tunnistage, on enesepettus.
Muidugi tuli rekord. Tartust Ilmatsallu 9.40-ga ehk rohkem kui minuti jagu kiiremini, kui päev varem. Keskmine kiirus 40,1 km/h. Paraku jääb sellest väheks, et jõuda Strava kõigi aegade edetabelis esikümnesse, mille lõpetab Alo Jakin 8.36-ga (keskmine kiirus 45,1 km/h).
See 40,1 km/h tundus kergliiklusteel niigi piiripeale. Ehk kohati liiga kiire. Kas seda on vaja? Ei ole vaja. Miks siis püüdsin ja pingutasin? Aga sellepärast, et spordikell tiksus ja Strava töötas. Kas klassikaline näide sõltuvusest?
Probleemist lahti saamise eeldus on selle tunnistamine. Kas peaks Stravast loobuma? Andku siin nimeliselt endast märku need, keda on Stravas kuvatavad andmed samuti rohkem pingutama pannud. Ei usu, et see on ainult minu probleem.
*
Muidugi pole mu eilne keskmine lõigukiirus midagi märkimisväärset võrreldes meeste MMil grupisõidus (kahel ülemisel fotol) esimeseks tulnud Tadej Pogačari (fotol vasakul) võidukiirusega 42,1 km/h. Teisalt vaadates: vähemasti sõitsin oma sõidu lõpuni.
MMil oli katkestajaid nii palju, et ma ei hakanud neid kokku lugemagi. Neid oli näiteks Sloveeniast ja Suurbritanniast kummastki seitse, Hispaaniast, Taanist, Belgiast ja Austraaliast kõigist kuus, Itaaliast, Hollandist ja Prantsusmaal igaühest viis, Lätist kolm. Lõpuni sõitis 30 meest. Nagu oleks tegemist olnud viimase mehe võidusõiduga.
Loomulikult on proffidel mõistlik pooleli jätta, kui paremate hulka asja pole. Aga 30 lõpetajat on ikkagi tähelepanuväärselt vähe. Kui võitja keskmine kiirus oli 267,5 kilomeetri peale 42,1 km/h – ja Pro Cyclingu info järgi oli võitja teinud 66,6 km soolosõitu –, siis on küsitav väita, et rada oli proffidele liiga raske. Harrastajatele muidugi selgelt üle jõu käiv.
Peale lõpetajate väikese arvu pani imestama, miks ja kuidas said selle võistluse starti ratturid, kes kohe esimesel ringil grupist maha jäid. Mis on selliste sportlaste võistlema lubamise mõte? Et saada linnuke kirja, et näete, Kariibi mere piirkonna ja Aafrika riikide eindajad on samuti osalemas? Aga kellele nende küündimatut osalemist vaja on, kui nad kiirelt grupist pudenema hakkavad? Sel juhul kutsutagu juba mind ka starti, ma teen sellest vähemalt leistangikaamera abil paar minutit otsereportaaži ja pärast kirjutan värvika loo, mis tunne oli. Sellest oleks maailma rattaüldsusele palju rohkem kasu.
Foto 1: Rein Taaramäe maanteeratturite MMil Rwandas eraldistardist sõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Kergliiklustee Tartus Vaksali tänava ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Cian Uijtdebroeks (esiplaanil) Belgiast rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 4: Raul Garcia Pierna (Hispaania), Fabio Christen (Šveits), Ivo Oliveira (Portugal) ja Julien Bernard (Prantsusmaa) rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 5: Tadej Pogačar Sloveeniast teel grupisõidu MM-tiitli poole. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 6: Kes tunneb ära, kes on see üle õla vaatav rattur rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus? Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 7: Pikk võistlejate rivi rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
.jpg)
8 Kommentaarid:
Pole postitusega seotud, aga vaatasin seda videot ja mõtlesin, et pole sellest hüpete kehtetuks tunnistamisest kuulnud. See siis toimus kolmikhüppes 1980, kui meie mees tuli olümpiavõitjaks. https://youtu.be/hPgn3jftiNM?si=q7ZoEHfeRAxqFZMg
Olen Stava kasutaja juba pea 10 aastat ja sellest omajagu aega ka maksev tellija, aga seda, et Strava KOM'e ja PR'e taga ajada, khmm, peab PP olema. 😁Kasutan rohkem sõprade sporditegemistega või pausidega kursis olemiseks ja uute ning põnevate kohtade avastamiseks. Kerge treeningplaani ja oma seisundi ülevaate analüütika ka juurde. Mõnikord ajaloo säilitamiseks, sest tõesti blogipidamine on üks aeganõudev töö ja mitte kõike ei jõua sinna kirja panna. Tervikuna on tegemist ikkagi treeningkeskkonnaga ja treeningu käigus kellegi teise tulemuste ülelöömise kirg on minul olematu. Selleks on võistlused.
Mees mehe vastu on mul Madis Mihkelsi või Rein Taaramäe vastu absoluutselt olematu šanss, aga Stravas - palun väga, kõik on võimalik. Olen tõestanud. Väidan, et igal juhul annab see endale rohkem, kui vaadata sõprade sporditegemisi ja pause - milleks see?!
Kuidas saab olla M.Mihkelsi ja R.Taaramäe vastu šanssi? Kui M.Mihkels sõidab pruudiga rahulikult rattaga ja sa tast mööda kihutad, kas sa oled siis kiirem või? Selleks peab ikka treenima, et aju sellist rumalust kokku keerata suudab.
No peab ikka aju olema, et isegi sellisest elementaarsest asjast mitte aru saada. Teeme siis puust ja punaseks!
Oletame, et Madis Mihkels sõidab pruudiga või ükskõik kellega rahulikult Rahinge järve äärset tõusu 58 sekundiga. Kui nüüd tuleb Priit Pullerits ja sõidab seda tõusu 52 sekundiga, siis kas ta ei ole Mihkelsist kiirem? No muidugi on! 58-52=6 ehk Pullerits on Mihkelsist kuus sekundit kiirem. Kas Mihkels sõitis pruudiga või kellega iganes, ei mängi siin rolli - see on samasugune tähelepanu kõrvale juhtimise (pro: hajutamise) trikk nagu klassikalises ülesandes, et kui Stephen Curry särgiga Eesti noormängija tabab kolmeseid kümnest viis, siis kui palju tabab kolmeseid Peep Pahvi treenitava meeskonna liige? Siingi tekib kiusatus mõelda, et kui Curry särgis poiss tabab 50 protsendiga, siis Pahvi kutt tabab järelikult ligi poole kehvemini ehk kümnest kolm (ja kümnest kaks, kui on enne treenerilt maksamatsu saanud) - aga tegelikult pole sel mingit tähtsust, mis särk kellelgi seljas on. Samamoodi ei maksa tulla siin mingi pruudijutuga eksitama. Strava pingerida ei küsi ega näita seda, kas sõitsid üksi nagu Pullerits või koos tšikiprikiga.
Mihkelsi pruudist võiks blogis ka muidugi mingi infokild olla, aga tõsise rattamehe jaoks on pruut ikkagi liiast - segab võistlusi ja trenne.
Taaramäe kirjutab blogis, et MM oli kole raske. Võibolla on Rahinge lõik jõukohasem? Tulgu Mihkels (ilma pruudita) ja Vader (ta võib tulla pruudiga, sest ta pruut on hea rattur ja teiseks, Taaramäe on nagunii juba exit-programmis) ja näidaku Pulleritsu vastu tulemusi mees-mehe vastu, mitte igaüks eraldi Straavas nokkides, kuidas üht lõiku taktikaliselt kiirelt sõita.
Pullerits teeb osalusreportaaži. Blogi kogukond saab kõva loo ja rattamehed vabariigi parima promo.
Mina olen nõus. Taaramäe ja Mihkels Rahinge järve äärde, kaamera minu lenksule ja läks andmiseks. Tegelikult sobib Gardesti sirge ka, seal on rohkem ruumi ja vähem arutut rabelemist. See veel puuduks, et keegi Rahinge ääres manööverdades kobarasse lendaks.
Sest ma tegelikult ka huvitun ja hoolin oma sõprade tegemistest? VS enda võrdlemine võõrastega, olgu ta siis tippsportlane või mitte. Samuti pikaaegne 10+ aastat strava kasutaja, mingi periood ka tasuline versioon. Ja nagu Andres ütles, võimalus uusi radasid avastada.
Postita kommentaar
<< Esileht