neljapäev, oktoober 09, 2025

Pullerits: Kuidas jooksjad stardis väärtuslikku aega maha mängivad?

Tippspordis pole ükski pisiasi liiast. Aga nende märkamiseks peab olema silma. Mul on silma 800 meetri jooksu stardi nägemiseks.

Esiteks, olen näinud jooksjaid, kes lükkavad stardiasendis ette sama poole käe, mille poolse jala nad asetavad stardijoonele. Ehk kui joonel on parem jalg, panevad ette parema käe. No mõelge nüüd ise: pärast stardipauku peab sel juhul ette liikuma vasak jalg, millele peab hoogu lisama parema käe ette viimine – aga parem käsi on juba ees. Kust see hoog siis tuleb?

Teiseks, ja see on palju levinum viga: võetakse küll korrektne stardiasend, aga pärast stardipaugu kõlamist ei liigu tagumine jalg ette, vaid korraks nihkub stardijoone taga paiknev jalg, nagu jooksja ehmataks, mistõttu keharaskus nihkub hetkeks tagumisele jalale, enne kui lõpuks kandub raskus eespool olevale jalale tagasi ja algab jooksmine. Kas olete seda täheldanud? Kui ei, siis vaadake. Sinna, pakun, võib vabalt kaduda kaks-kolm kümnendikku.

Ütlete, et see on väike kadu? Arvestades, et 800 meetrit ei joosta algusest lõpuni maksimumkiirusega, nagu 100 või 200 meetrit, võib väita, et kadu on tõesti tühine. Kuid ei ole. See võib tähendada tagasirgel ühisele rajale minnes paarikümne sentimeetri kaotust. Aga isegi kümnest sentimeetrist piisab, et kaotada positsioonivõitluses kohti. Ja kui tagasirgel satud ebasobivasse kohta, mille tõttu peab tempot alandama, et kellegi selja taha mahtuda, või minema tagakurvi eel teisele või koguni kolmandale rajale, tähendab see juba veelgi suuremat kaotust. Kaotad kiirust või pead jooksma teistest pikema maa.

Tean, millest räägin. 800 meetrit oli minu põhidistants. Alustasin alati kiirelt, sest kui tagasirge lõpuks soodsat positsiooni ei saanud, olid hea lõpukoha väljavaated väga kehvad. Sageli läksin tagasirge lõpuks juhtima. Näiteks Tartus Gustav Sule mälestusvõistlustel, kus osalesin kolmest jooksust esimeses ja võitsin selle. 

Miks hiljem on keeruline positsiooni parandada? Vaatame veel 800 meetri jookse. Kõige rahulikum on jooks tavaliselt tagakurvist kuni esimese ringi lõpuni. Siis toimub pärast stardikiirendust mõningane rahunemine, jõu säästmine teiseks, otsustavaks ringiks. Peatribüüni esisel sirgel enamasti väljakujunenud kohtades mingeid muutusi ei toimu.

Uuesti läheb kohavõitluseks teise ringi esimese kurvi teises pooles, et saavutada tagasirgele tulles soodne positsioon, mis võimaldab kas tagantpoolt ettepoole tõusta või neil, kes on eesotsas, oma kohta hoida. Neil, kes tagasirgel liiga tugevasti kiirendavad, tekib oht, et lõpusirgeks enam kiirust ei jätku. Aga neil, kes kohta piisavalt ei paranda, vaid jäävadki tagaotsa, on omakorda oht, et vahe esimestega venib liiga pikaks ning seda lõpusirgel enam tasa ei tee.

Tagakurv, nagu olete ehk märganud, on see osa distantsist, kus kohad taas peaaegu ei muutu. Raske on ju ka väljaspoolt, suurema kaarega kellestki mööduda. Tavaliselt lükatakse maksimumkäik sisse enne lõpusirgele väljumist, umbes 120 meetrit enne finišijoont. Muidugi võib siis ka korda saata väiksemat sorti imesid, nagu iirlane Cian McPhillips hiljuti Tokyos, kui alustas lõpuheitlust kõige viimaselt kohalt, ent suutis tulla lõpuks neljandaks, kaotades pronksmedali ainult kahe kümnendikuga (ülal parempoolsel fotol vasakul).

Kaks kümnendikku on see aeg, mis on kerge kaduma stardis jalgadega valesid liigutusi tehes.

Foto 1: Šveitsi 800 m jooksja Audrey Werro (vasakul) ja Suurbritannia esindaja Keely Hodgkinson enne Tokyo MM-võistluste finaaljooksu starti. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Hispaania esindaja Mohamed Attaoui (esipaanil) alustamas Tokyo MMil 800 m finaaljooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Kanada esindaja Marco Arop (vasakul) alustamas Tokyo MMil 800 m finaaljooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Meeste 800 m jooksu poolfinaalid Tokyo MMil. Kurvis, kus on ebamõistlik mööduda, on selgelt näha, kui palju kaotavad tagumised, kes pole saanud head positsiooni, liidritele. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 6: Tokyo MMi 800 meetri medaliheitlus enne lõpujoont. Võidab Emmanuel Wanyonyi Kenyast, teise koha saab Djamel Sedjati Alžeeriast ja kolmanda koha Marco Arop Kanadast. Neljandaks jääb Cian McPhillips Iirimaalt. Foto autor: AP/Scanpix
 

15 Kommentaarid:

At 11:11, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas inimene õpib motoorseid liigutusi? Kui peremees leiab sellele küsimusele interneedumist vastuse, siis ta selliseid sissekandeid ka enam ei tee. Ja loobub ilmselt ka hr J. K. ihureporter olemast.

 
At 12:52, Blogger Priit Pullerits said...

Näete taseme vahet? Üks räägib silmaga nähtavatest tõsiasjadest ja faktidest, teine lihtsalt tuleb lahmima ja plärtsuma. Lollid on need, kes seda teist kuulda võtavad. Aga lolle meil paraku jätkub.
Mis selle stardijoonel käkerdamise-sahmerdamise vastu aitab? Väga lihtne: kui asetate parema jala stardijoone taha, siis kummarduge ette ja asetage vasaku käe sõrmeotsad samuti stardijoone taha (või vähemasti selle poole/suunas). See välistab esiteks tagasinõksu tegemise, sest keharaskus on piisavalt eesolevale jalale viidud, ning teiseks annab stardikiirenduseks vajaliku madalama kehaasendi (vt sprindis, millal kehaasend läheb püstisemaks).

 
At 16:17, Anonymous Anonüümne said...

Marss staadionile!!! Viimane aeg meie jooksjatele appi tõtata. Kahjuks enamus meie treenereid selliseid tähtsaid peensusi ei tea. Aga sina tead, sa pead seda teadmist kõigiga jagama. Mine palun appi, palun!!!!

 
At 22:07, Anonymous Anonüümne said...

Priit, mis sa siin praegu niisama tühja teoretiseerid-polemiseerid-tirriteerid - Madeiral käib veteranide EM! Veel jõuad!

Ootan siis ka teiste eesti sportlaste võistlemiste põhjalikku kajastust.

Märt Roosna

 
At 12:24, Anonymous Anonüümne said...

Veteranide sõna kasutus spordiharrastajate kohta on rõve ja sõjahüsteeria õhutamine. Harrastusspordil pole paskagi ühist sõjardite leksikoniga. Madeiral toimuvad ikkagi Euroopa kergejõustiku meistrivõistlused eakategooriate tiitlitele
või lühemalt Euroopa eakategooriate kergejõustiku meistrivõistlused. Nii on ja ärge sonige haritud keskealistena iial veteranidest või seenioritest.

 
At 12:45, Anonymous Anonüümne said...

Kui otsida parimat eestikeelset vastet nimetusele siis: „Euroopa üheealiste kergejõustiku meistrivõistlused 2025“ lööb platsi puhtaks.

 
At 13:02, Anonymous Anonüümne said...

Veteran on eaka spordimehe tarbeks väga sobilik sõna. Vähesed on tulnud pika võistlus- ehk võitlusväljadelt tagasi kriimudeta, kellel jalg perses, kellel puusad titaanist, mõnel raskekujuline depressioon jne. Kui oled juba stardijoonel east olenemata, siis oled omandanud refleksid, mis paneb sind vastaseid alistama, ära panema. Panna on vaja igal juhul ka harrastusspordis, seal on asi põnevamgi, vastane ei pruugi teadagi, et teda nüpeldatakse (nt Stravas) kui rannamees rotti.
Nii et veteranid, paugutame, kuni jaksu antud, lõpuni.

 
At 13:09, Anonymous Anonüümne said...

Mis veteranist sa sonid, praegu sobivad sõdima kõik kes pole veel pensil. Enam pole vaja jookata ja tääki susata, vaja on osata tsikliga sõita ja droone juhtida. Selleks ei pea olema naga. Ja üleüldse, jätke ajaloi jaoks meelde, et eile hakkas defacto Eestis sõda Venemaaga, millal see dejure kirja pannakse pole enam oluline, nüüd tuleb mobiliseeruda - https://www.err.ee/1609826151/kaju-9-oktoobril-rikkus-vaike-ohuobjekt-eesti-ohuruumi

 
At 13:17, Anonymous Anonüümne said...

35-45 eakas loeb ka ennast veteraniks. No mida kuradit. Naljaks on neid selle ealisi ja sealt ka tsipa edasi vaadata. Veel ühe jalaga tippspordis olev tuleb ja teeb teistele suva harrastajatele mäekõrguselt ära. Seda sai nii mitmelgi juhul näha suvel Tamme staadionil. Mis võistlemine see selline on.
Veteran sportlase iga algab 60 ja sealt edasi. Üldise heaolu kasvuga ja vananemise aeglustumisega peaks nihkuma edasi ka veterani staatus.

 
At 15:12, Anonymous Anonüümne said...

Veteransportlane pole rangelt eaga seotud, selleks kõlbab ka too, kes on varases eas haavata saanud või ühtelugu sportimisest vigane. Näiteks ma loeks kümpimehed Tilga ja Õiglase veteranideks.

 
At 19:57, Anonymous Anonüümne said...

Veteranidest räägivad üldiselt ja ülekaalukas enamiku punaviisnurkade austajad, see on fakt. Kahju, et siia auväärsesse blogisse, mis initsieeris punaviisnurgaga Narva tankimonumendi likvideerumise, kus käisid veteranid Eesti vastastel kihutusmiitingutel, on siginenud tüübid kes promovad idanaabri poolt sporti integreeritud militaarterminoloogiat. Tõesti kahju. Mõnda ekrekat on siia hädasti vaja neile epistlit lugema. Ma ei te kedagi kes kunagi oleks rääkinud Ümera lahingu veteranidest ja samuti ei jagatud asunikutalu kohtasid veteranidele vaid vabadussõjas osalenutele. See ei ole eestlaste terminoliogia. Siin on ta russitsism, punaviisnurklaste promo.

 
At 20:49, Anonymous Anonüümne said...

Kuhu on kadunud vana tibla kägu?

 
At 20:55, Anonymous Anonüümne said...

Käo kukkumised on kukutud. Ei soovi me keegi tema saatust aga Kägu võiks mõne oma esindaja siia läkitada rääkima asjadest nagu need on.

 
At 22:21, Anonymous Anonüümne said...

Tänapäev käib veteranide (kena saksa laen) austamine sinilillemärgiga. Veteranipäeva pidustustele oleks oodatud muidugi ka Ümera lahingu mehed, kuid mõistetavatel põhjustel neid kuigi arvukalt osalemas pole. Mõne punatähetüübi leiad just ekrekate seast, nood kolhoosikorra taganutjad heiskavad ENSV lippe isegi nüüd, käivad Nursipalu baasi vastastel meeleavaldustel ning teevad droonidega pihkvalastega salakaubaäri.

 
At 23:09, Anonymous Anonüümne said...

Peremehel on taaskord õigus ja kiidan selgitusi! Täna jäin mõtisklema seda, et kui palju on Tartus ja kohe lähiümbruses jalgpallistaadioneid...kümmekond! See on meeletu raha põletamine, sest taset pole ollagi, vaid pumbatakse lapsevanematelt ja linnalt raha välja. Kõik lapsed mängivad jalkat või korvpalli sisuliselt...see on äärmiselt halb ja neid lapsi on uskumatult palju. Ometi keegi kõrgele tasemele ei jõua ja nii ei soosita tegelema ka teiste spordialadega kust oleks reaalsem jõuda ka tippsporti.

 

Postita kommentaar

<< Esileht