Hea ajakirjanduse tunnus ja ühtlasi ülesanne on osata hinnata eesootava sündmuse tähtsust, mõju ja tulemust ning vastavalt sellele kavandada mõistlikult ja põhjendatult sündmuse kajastamine. Kui pühendada sündmusele ennetavalt liiga palju ja suurt tähelepanu, on tegemist kriitikavaba ülekajastamisega, mis ei ole enam ajakirjandus, vaid muutub propagandaks.
Just nii juhtus Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetusega seoses naiste korvpalli 2027. aasta EM-valiksarja eilse mänguga, mille Eesti naiskond kaotas Hollandile suurelt, 54:92.
Kes vaatab ERRi õhtuseid spordisaateid, sel ei saanud jääda märkamata, kui suureks rääkis ERR kolmapäevaõhtuse mängu. Juba pühapäeval olid ERRi spordisaate stuudios Anu Sääritsa intervjueeritavateks kaks koondislast. Spordiuudiste õhtuse saate piiratud mahtu arvestades jõudsid suured lood Eesti korvpallinaiskonnast ka järgmiste päevade spordisaatesse. Muu hulgas saime teada, et Holland peaks olema naiskond, kellega Eesti peaks suutma enam-vähem võrdselt mängida.
Ja siis tuli 38-punktiline kaotus. See ei olnud saun. See oli häving.
See, et poolajaks oli Eesti kaotusseis ainult 9-punktiline ja viimase veerandi eel 14-punktiline, on võltslohutus. See on sama väheoluline ja -otsustav, nagu see, et kui jooksin 800 meetri isikliku rekordi, läbisin esimese ringi täpselt sama kiiresti (ehk korvpallikeeles: viigiseisus) kui Moskva olümpia 800 meetri finaaljooksu (Sebastian Coe ja Steve Ovetti kauaoodatud duell!) vedaja, 54,5ga. Mis tähtsus sel poole distantsi vaheajal on, kui lõpuks võitis Ovett olümpiakulla minu isiklikust rekordist 10,5 sekundit kiirema ajaga?!
Aga mõistlikud proportsioonid on paigast ära mujalgi. Eelmise nädala jalgpallikonverentsil Tallinnas vestlesin tuntud jalgpallientusiastiga. Ütlesin, et jalgpallist liiga palju rääkimine ja kirjutamine on muu seas alusetu ka sellepärast, et Eesti jalgpallis puuduvad igasugused saavutused. Mu vestluspartner, kes, teades, et olen harrastanud suusatamist, teatas, et hoopis suusatamine ei huvita kedagi ja suusatamises võidetud medalid ei lähe kellelegi korda.
Sellega ma ei saanud nõustuda. Arvan, et mu suurim sportlik elamus pealtvaatajana (olgugi samal ajal ka ajakirjanikuna) pärineb kunagiselt Otepää MK-etapilt, kui rajaäärsed ja tribüünid olid paksult rahvast täis. Mäletan, et kui Eesti suusatajad laskusid staadionile, saatis neid sõnulseletamatu ergutuskoor. Sõna „ergutuskoor” kõlab siin muidugi magedalt. See oli müstiline hääle-, kisa- ja ennekõike energialaine, mis üle staadioni käis. Sa mitte ainult ei kuulnud seda, vaid sa ka tundsid seda. Kes tol korral kohal oli ja mäletab, võiks siin püüda oma elamusi kirjeldada.
Ja siis öelda, et suusatamine ei huvita kedagi ja suusatamise medalid ei lähe kellelegi korda...
Jalgpallientusiast vastas mulle täiesti tõsiselt, et kuidas ei ole Eesti jalgpallil saavutusi!? Loomulikult on. Ja ta ütles: „Kahekordne Balti turniiri võit!”
Ah sa mait ja põrgu päralt – tõepoolest, kuidas ma küll need saavutused unustada võisin?...
Fotod 1 ja 2: Eesti ja Hollandi korvpallinaiskonna mäng kolmapäeval Tallinnas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: 1500 meetri jooksu finaal Moskva olümpial. Paremalt: Sebastian Coe, Steve Cram ja Steve Ovett (kõik Suurbritanniast). Foto autor: imago images / Colorsport / Scanpix
Foto 4: Andrus Veerpalu 2011. aasta jaanuaris Otepää MK-etapil Tehvandi tõusul. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
48 Kommentaarid:
Täna saame spordielamuse õigest kohast ehk jalgpalliplatsilt, kus saadame sisuliselt pidulikult Norra koondise MM-ile, meie poolt annavad kaotusele õige läike virtuoosid: pingipoiss Hein, Saksa meistriliiga väljalangemisohus palliva võistkonna kaitsja Mets jt, treenerina ilusaid kaotusi vastu võttev hinnatud peatreener Henn. Tuleb põnev spordiõhtu!
Oi nood Otepää MK etapid olid võimsad. Õnnestus toona klubiga olla kuulsal 5 km rajal - kõigi Tehvandi tõusude ja Püksisäära laskumistega olla eessõitjatena ametis. Eessõitjas siis lükkavad nö raja puhtaks ja annavad publikule märku et läheb lahti. Meid lasti rajale pm 5 min ennem esimest päris sportlast. Surve oli tugev, jalgu ei tohtinud jääda. Igatahes kui staadionile laskusime, siis rahva vastuvõtt oli unustamatu elamus. Isegi meile, kes me polnud võistlussportlased skandeeriti rajaäärest ja staadionilt kaasa. Selle kogemuse nimele võis sel hetkel surra. Päeva jooksul pidime ringi läbima 5 korda ja õhtuks oli toss suht väljas. Tollaaegsed staarid nagu Björgen, Gjerdahlen, Cologna ja Northug olid kohal ja mõnedel õnnestus isegi ühispilte sebida. Olid ajad...
Eks see naiste korvpalli kajastus on osa suuremast plaanist naiste sport rohkem rambivalgusesse tuua. Võrdne kohtlemine jne. Lihtsalt seekord läks valikuga veidi nihu, puudub tase ja lisaks puudub ka rahval huvi selle vastu. Kui tõesti on vaja kvoot täis saada, siis näidake palun siresäärseid võimlemispiigasid või prinkis kehaga kergeraksu tüdrukuid. Või kasvõi toredaid naissuusatajaid/-laskesuusatajaid. Natuke piinlik on tõesti seda pastakast välja imetud võrdsusideoloogiat pealt vaadata. Ja, mis kõige kurvem, toimetus ilmselt ise ei saagi aru, et see, millega nad tegelevad, on totaalne jama.
Vaat see viimane lause (Ja, mis kõige kurvem, toimetus ilmselt ise ei saagi aru, et see, millega nad tegelevad, on totaalne jama.) ongi see, mis võtab selle asja traagika kõige tabavamalt kokku.
Mida toimetus võiks vastata?
Et tegemist on ikkagi EM-valiksarjaga ühel populaarsemal pallimängualal ja võistlema läheb Eesti koondnaiskond. Ja...
Ja ongi kõik, ega seal rohkem argumente olegi. Võib-olla peale selle, et parajasti ei olnud neil õhtutel muud näidata ja muust rääkida - kuid see ei ole arvestatav õigustus; leidke midagi asisemat ja tummisemat!
Toimetus peab ikkagi olema ka... professionaalne. Toimetus peab oskama hinnata, kas see, mida nad õhtust õhtusse pikalt näitavad, on piisavalt tasemel, et sellele nii palju aega, energiat, tähelepanu ja... raha kulutada.
Järele mõeldes tundub ka mulle, et ERRi sporditoimetus kas ei saa aru, mida nad näitavad ja millest räägivad, või on nad ebaprofessionaalsed, et ei anna endale korralikult aru, mida nad teevad ning mida ülekajastavad ja ülehindavad.
Olgem ausad, sellist "proffi" polegi meie spordiajakirjanike seas, kes oskaks meie naiste kossu taset rahvusvaheliselt hinnata. Need saiakesed, kes Madalmaade (ERR paneb ikka tuimalt Holland. Holland on maakond. See näitab tiislerite asjatundmatust laiemalt kui pall, suluseis, aut. Mis vastasvõistkonna särkidele oli kirjutatud?) vastu mängisid, nende mängu pole mõtet prognoosida. Naiste spordi populariseerimisele tasub ERR-il sellegipoolest õlg alla panna, kes siis veel?
Eesti keeles on Holland, muide nad ise nimetavad ennast ka tihti Hollandiks, mitte Madalamaadeks.
Nõuda, et Hollandit nimetataks meedias Madalmaadeks oleks sama, kui nõuda Vatikani kirjeldamist alati Püha Toolina.
Mõned head nädalat tagasi oli Sakus liikumisnädal. Käisin ka mõningatel üritustel/loengutel ja sattusin pooljuhuslikult podcasti – spordis ainult tüdrukud – avalikule salvestusele, mida vedasid ERR-ist Debora ja mingi tüdruk veel. Saade purgis, sai siis rahvas saalist küsimusi esitada. Ja siis üks treener küsis, et mida tegema peaks, et saaks tulemused spordiuudistesse või kaamera raja äärde. Seepeale vastas Debbie, et ERR igale poole ei jõua ja ERR on orienteeritud tippspordi näitamisele. Peale seda avaldust tekkis saalis lõbus sumin ja üldine elevus ning kuulajad ei saanud aru, et kui ERR on orienteeritud tippspordile, siis miks nad näitavad Eesti jalgpalli :-) Debbie ainult naeratas kohmetunult ja küsimust alustanud treener lisas lõppu viiskalt - soovin siis Eesti jalgpallile tuhast tõusmist :-)
Saarnak on peast veel rohkem jalgpall kui Säärits korvpall.
Sport on küll meelelahutus, aga see ei tähenda, et spordiajakirjanikud oleks vabastatud kriitikameelest, kainest mõistusest, analüüsivõimest ja laiema pildi nägemise vajadusest.
Paraku on näha, kuidas ERRi sport on kapseldunud oma mullidesse. Kes fännab jalgpalli (+Süvari), kes on peast laskesuusatajad ("vennad" Tiislerid). Niimoodi oma kitsas kõlakambris toimetades jääbki ekslik mulje, et see on maailma keskpunkt.
Te vaid vaadake, milline on vahe "Esimese stuudio" tegijate Ojakivi, Kuuse ja Trallaga. Need mehed suudavad iga saate korralikult ette valmistada ja ladusalt läbi viia. Ei ole nii, et nad pedaaliks nädalast nädalasse oma lemmikteemasid ja lemmikintervjueeritavaid. Kuulake nende küsimusi: milline lai maailmapilt ja asjatundlikkus. Aga kus olid asjatundlikud küsimused siis, kui laskesuusakoondises eelmisel hooajal pikka aega kääris? PP oli see, kes asja välja tõi. ERRi rõkkavatel laskesuusaajakirjanikel oleks pidanud silmad olema häbi täis, et nende koduplatsil tuli mees metsast ja neil efektselt kogu publiku ees selja prügiseks tegi. See oli klassikaline näide oma mulli kapseldumisest ja laiema professionaalse pildi puudumisest.
Rivo Saarna peaks oma jõnglased karmimalt ette võtma ja neilt rohkem nõudma. Kui siin on juba pikemat aega näha rahulolematust, siis oleks temast rumal pead liiva alla peita ja teha nägu, et kõik on kenasti. Ei, kõigile on näha, et tase jätab soovida.
Saarna võiks vahelduseks koolipapa ametit proovida.
Eestikeelset sporditoimetust/spordiajakirjandust ei peakski olemas olema, sest praktiliselt igal alal, milles me muu maailmaga võistleme, oleme lihtsalt sitad. Kord sajandis esile kerkiva dopingusuusatamise pärast ammugi mitte.
Ja mida me mingitest välimaa sportlastest siin Maarjamaa pinnal promome, seda tehku nende oma ajakirjandus.
Soomlased nimetavad Eestit ka maakonna järgi: Virumaa - Viro. Korrektne oleks Eesti - Estland - Estonia. Ühendkuningriigist kõneldes kasutatakse mugandina Inglismaa, šotlased selle üle rõõmsad pole. Nii et ERRil tuleks kasutusele võtta ikkagi Madalmaad Hollandi asemel.
Ega eestikeelsel muul ajakirjandusel selle loogika alusel ka suurt mõtet ei ole. Muu maailmaga võrreldes oleme mõttetult väikesed ja meist ei sõltu suurt midagi. Ja ega Eesti riigil ning rahval ka suurt mõtet ei ole -- väikeriik kuskil tsivilisatsiooni servas, kus elanikke vähem kui mõne korraliku suurlinna ühes kvartalis... Tõsi, Monaco, San-Marino ja Vatikan on veel väiksemad kuid need asuvad keset vanu ja õitsvaid ühiskondi, mitte mingi peast põrunud diktaatori valitsetava tsivilisatsiooni mudaliigas oleva pärapõrgu kõrval...
Kes nüüd aru ei saanud, eelnev oli iroonia...
Kes veel kui mitte Eesti ajakirjandus peaks rääkima nii Eesti korvpallist, jalgpallist, kergejõustikust, (laske)suusatamisest, festivaliorkestrist Garnegie hallis, Wisest ja muust sellisest?
Kes muu kui eesti ajakirjandus peaks maailma kajastama eesti keeles ja Eesti huvidest lähtuvalt? Inglise- ja muukeelset ning meelset ajakirjandust on maailmas kordi rohkem ja miski Eesti ei lähe neile vähimatki korda.
Lp. Priit Pullerits, Teid on raske mõista ja teie seisukohtades puudub loogika. Te teete etteheiteid, et ERR näitab pidevalt liiga palju jalgpalli, eriti Eesti jalgpalli. Selle viimasega saab isegi nõus olla.
Veel on Teie arvates liiga palju juttu laskesuusatamisest, ometigi teie enese tööandja sõlmis hiljuti kokkuleppe laskesuusatajatega ning lisaks ERR-le on nüüd ka Postimehes video-podcast "Varupadrun", kus räägitakse laskesuusatamisest ja mida veavad Tõnis Niinemets ja Hendrik Kalmet. Ehk siis ajakirjanduses on nüüd veel rohkem laskesuusatamist.
Ja kui nüüd ERR (kelle suurim "süü" Teie silmis on ilmselt see, et ta on olemas) näitab lisaks jalgpallile ja laskesuusatamisele ka naiste korvpalli, tulete te jälle etteheitega, et tegemist on taaskord ühe mõttetu ala propageerimisega, kus eestlaste eduväljavaated on nullilähedased...
Sealsamas jalkaliidu üritusel, kus Te pidasite sisult väga hea ettekande, tekkis hiljem Teil Kersti Kaljulaiuga arutelu, millist spordiala peaks ajakirjandus Teie arvates kajastama. KK pakkus ilmselt puusalt Teie esitluse slaidide peale cyclocrossi, Te arvasite seal, et mitte ka seda. Mida siis ja kui palju, et Te rahul oleksite? Või kellele on Teie rahulolu ja arvamus üldse oluline ning miks see peaks olema?
Siin blogis te aeg-ajalt provotseerite ning katsetate teemasid -- et kas veab Postimehes samal teemal artikli välja või mitte.
Tunnistan, et praegu läksin ka ise õnge ja hakkasin Teiega diskuteerima samas teades, et see on kui suusakeppidele jalgrattasõidu seletamine -- seleta või ära seleta, suusakepid jäävad ikka suusakeppideks.
Lp 16:31 sõnavõtja, ma ei saa aru teie loogikast, kui te väidate, et te ei saa aru minu loogikast, aga samas esitate väga loogiliselt kõike seda, mida ma olen siin loogiliselt pikka aega seletanud.
Näiteks mis puutub siia see, kui minu tööandja on sõlminud lepingu ELSFiga? Mina ei ole minu tööandja. Me ei ole ka veel eriti näinud, milles see lepinguline koostöö väljenduma hakkab. Igatahes minule see ei laiene, mina kirjutan siin ikka seda ja nii, mida tahan ja nagu tahan; ja ma olen ka väljendanud siin selgelt, et meediaorganisatsioonide lepingud kajastatavate asutustega ei ole mõistlikud, sest need võivad hakata piirama ajakirjanduse vabadust ja sõltumatust.
Edasi. Kas teile tõesti ei tundu, et arvestades Eesti ja Hollandi kohtumise tulemust, oli Eesti naiste korvpallist tehtud eellugude arv ja maht mõõdutundetu? Mulle mitte ainult ei tundu nii, vaid olen ka argumenteerinud, miks see on nii.
Cyclocross on teles väga igav ala. Esiteks pole seal ühtegi eestlast. Teiseks on kiirused aeglased, sageli on ratta tassimist. Ratas on ikka kiiresti sõitmiseks, mitte poris ukerdamiseks, et kas käid käblat või ei käi. Las need harrasta seda, kellele see poriala meeldib, aga teles, kui küsite, on see tapvalt igav. Ja kuulake nüüd: isegi jalgpall võib olla teles huvitavam kui cyclocross. (Kujutan ette, kuidas see lause nüüd jalgpallikogukonnas lendu läheb.)
Kokkuvõtvalt: küsite, et mida ma siis soovin. Soovin ajakirjanduslikku professionaalsust nii teemade valikul kui kajastamisel, mitte hurraatavat ja kriitikavaba propagandat ning semutsemist (sh nt kõik need reporterihakatiste familiaarsed sinatamised inimestega, kes võiksid neile vanaisaks olla; versus "Esimese stuudio" mehed, kes alati oma intervjueeritavaid teietavad). Minu arusaamise järgi on ERR ikka ajakirjandusorganisatsioon - või vähemasti peaks olema -, mitte turundus- või propagandaasutus.
... et siis ülikoolid toodavad ajakirjanike asemel propagandiste? Kas seda "sihikut" mitte just ülikoolis paika ei keerata ja kas just mitte Teie ise ei ole siis üks neid "treenereid" kelle töö tulemusena need "sihikud" nii paigast ära on? Äkki väärib ära mainimist mõni kolleeg, kelle "treeningutelt" plejaad #spordiajakirjanduspropagandiste on tänaseks tuule tiibadesse saanud, mida nad Teie väitel ERRi spordiuudiste toimetuses nüüd "edukalt" tallavad?
Ülikoolis saavad nad minult selged suunised, juhised, õpetused ja praktika, mis sunnib eristama klassikalist ajakirjandusmaterjali suhtekorralduslikest materjalidest. Näiteks on uudise kursusel oluline, et loos peab olema probleem, konflikt (kui ei ole, on mu küsimus neile alati, mille poolest see ei ole pressiteade), et kajastatud oleks mõlemad pooled (sest vastasel korral on lugu erapoolik). Minu käe alt tulevad korralikult ettevalmistatud noored, kes teavad kursuse läbimise järel, mis on mis.
Need on ilmselt hilisemad ülemused ja tööandjad, kes neil asjadest korrektse arusaamise pea peale keeravad.
Nii et teie sihik mind süüdistades ei ole mitte ainult paigast ära, vaid te üleüldse keerate oma püssitoru täiesti vales suunas.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
👍👍👍
Ütlesin eelmises kommentaaris põhimõtteliselt, et mängijad on väga tasemel lihtsalt kokkumänguks on aeg olnud napp.
See on jah üks tüüpsemaid vabandusi kehva mängu korral. Madalmaadel oli ilmselt siis kokkumängu harjutamiseks kvalitatiivselt rohkem aega? Kas meie kossunaistel on mingid unikaalsed liikumised või asetused väljakul, mis vajaks pikka kokkumänguaega? Ei, tavalised rollid, lihtsad kombinatsioonid. Tänapäeva koss on ju järjest lihtsam: palliga üle ja lao peale, füüsiline tugevus ja individuaalne meisterlikkus, põhikombinatsioon kate-kattes. Kõik.
Häid uudiseid peremehele. Laskesuusa hooaja avavõistlustele Idres on kohale läinud kõigi Eesti suuremate meediaväljaannete reoprterid - delfi, postimees, õhtuleht, ERR. Ja tegemist pole isegi MK-etapiga. Eestlaste avapäeva tulemused muidugi kasinapoolsed. Aga tähtsaim teema tundub olevat hoopis see, et Veerpalu määrib ukrainlaste suuski. Aga jah, selline meediamajade ülene üle võlli kajastus sellelt ürituselt teeb silmad ette ka ERRi naiste korvpalli kajastusele.
“Õhtulehe reisi Idre Fjälli rahastas Eesti laskesuusatamise föderatsioon.”
Ilmselt kehtib see sama ka teiste väljaannete kohta. Palun peremehe kommentaari sellele.
Nii palju ajakirjanikke, et võiks dokumentaalile 3. osa valmis nikerdada.
Varsti on kindral ka Ukraina teamis, või juba taustal toimetab. See muidugi au ja uhkust Eesti suusatamisele ei too. Jätkame uhkelt nn postsovietlikku teed, kahju noortest
Ja-jaaa...
Ka Postimehe Idre esimese lume laskesuusatamise võistluste uudise all on märkus, et reisi võistlustele toetas ELSF.
Priit, nüüd on aeg avalikustada, kes on need ... hilisemad ülemused ja tööandjad, kes neil asjadest korrektse arusaamise pea peale keeravad...
Või on asi tööandjate vaates pigem see, et money talks, BS walks?
Nüüd on maailm küll pea peale pööratud, mõelda vaid, Veerpalu määrib suuski!
Korvpall ja jalgpall on kindlasti perspektiivitu mida toetada.. Eestis on spordialad nii takvisemaid kui teisi kust tuleksid olümpiavõitjad. Neid tuleks toetada!
Ju üritas ELSF ajakirjanikest ka esindust kokku saada.
Ei usu, et ükski ajakirjanik oleks kohale lennanud, kui komandeeringut poleks välja tehtud. See näitab, kui agressiivselt laskesuusatamine töötab enda turundamisega. Kas on huvi, et uurin järele, mis kulurealt see väljaminek tehti ja kui suur, et ajakirjanikud kohale tuua?
Loomulikult on huvi! Oleme alandlikud ja jääme resultaati ootama.
See on ju väga positiivne kui üks spordiala(liit) ennast tugevalt turundab. Ja edukalt turundab, tulemused on näha kaugele -- IBU on üks edukamaid alaliite -- MK etappide korraldajatest on pikk järjekord ning sponsoreid jagub. Ja igal MK etapil on stardijoonel üle 100 mehe ning naise, kelle auhinnarahad on korralikud. Erinevalt näiteks FIS-st ja eriti kahevõistlusest ning murdmaasuusatamisest.
Koerad võivad klähvida aga karavan läheb edukalt edasi. Või tänapäevasemalt öeldes (nagu ka eespool mainitud) -- money talks, BS walks...
Laskesuusatamine on lahe, Otepääl näeme!
Milline on alus, mille põhjal liigitada spordialad "perspektiivseteks" ja "perspektiivituteks"?
Kas see peaks olema ühe hilises keskeas (aga tõsi, kadestamisväärselt heas sportlikus vormis) veidi kibestunud ja oma aega kinni jäänud (mitte spordi)ajakirjaniku arvamus ja isiklik eelistus?
PP on ise öelnud -- sport on meelahutus. On igaühe asi, millist meelelahutust ta tarbib. Eesti korvpallikoondis pole küll Leedu koondise tasemel, Prantsusmaast (OM hõbe 2024) rääkimata aga Vanemuise teater pole samuti Viini Riigiooper ega La Scala või MET, ometigi ei arva me, et Vanemuine on perspektiivitu ja tema toetamine tuleb lõpetada.
Eesti ajakirjanike lähetamise finantsskeem esimese lume võistlusele(!) Rootsi vajab avalikustamist. Jah, artiklite all on, et Eesti laskesuusa föderatsioon on kinni maksnud, aga ilmselt on IBU pannud omakorda populariseerimise rahad teele kohalikele alaliitudele. IBU saab raha teleülekannete müügist ja sponsoritelt. Edasi, milline programm oli alaliidu poolt ajakirjanikele paika pandud Rootsis? Milliseid meeneid jagati ajakirjanikele? Ööbimine, transport - kõik kulutused tuleb avalikustada nagu Pulleritsu reisil Utah' tühjusesse. Kas tegu on kõige mastaapsema Eesti ajakirjanike äraostmiskatsega?
Vanemuises Eesti originaali lavastamine viib meid ainult rappa, kuigi ka rabad on kenad. Ilma peal värskelt kuulsust kogunud tükid toovad värsket hingamist siia läppuud agraarühiskonda. Eks spordiga on sama. Klassika ei koti, vaja on vaatemängu ja tulemusi. Teoorias areenialad. Hiljuti nägime, et tsiklitega saab statkal võistelda. Miks mitte siis ka suusatada 10km? Uus formaat ja rahval ka lõbusam nt Tondirabas vaadelda kus sillal või tõusul konkurentidest ette rebitakse. Saab lakkamatult täiest kõrist kaasa elada. See metsas nikerdamine ei ole publiku ala. Eriti äge on kui igale ringile tekiks ka täiedti uus rajaprofiil, et muutuks nagu lava pilt teatris. Persse, xxi sajandil ei ole ju transformeeruv statka mingi ime.
21:05 - klassikuid tsiteerides: kui palju aitab laskesuusatamise turundamine Eesti laskesuusatajate tulemusi paremaks teha? Turundustöö on kestnud pikki aastaid, aga kui palju on Eesti laskesuusatajad maailma tipule lähemale saanud? Siin näib rohkem turundamine turundamise enda pärast.
23:12 - kuna ma ei ole oma välisreiside kulutusi varjanud, vaid olen need esitanud sendi täpsusega kuluartiklite kaupa, on mul ka moraalne õigus teistelt sama nõuda. Kusjuures mina olen eraisik, kel võiks ja võibki olla õigus öelda, et minu kulutused ei ole teiste asi, aga ELSF on MTÜ.
On raske vaadata, kuidas televisioon sporti tapab. Kõik tehakse ümber selle järgi, kuidas seda televaatajale presenteerida. Kõik keerleb ainult televaatajate arvu ümber. Aga vaataja on paljudel juhtudel loll, kes tahab ainult arulagedat meelelahutust. Lasksuusatamise populaarsus teles on ju saavutatud ainult laskmise pealt. Suusatamine on sealgi teisejärguline. Ja vaatajat ei huvitagi, kas seal suusatatakse, jookstakse või ujutakse. Paari kilomeerise ringi suusatamine pole miski õige suusatamine.
Elagu Haanja 100 üritused!! Televisioon sõitku põrgusse!!
Lp. Priit -- kas Tartu2024 kultuuripealinn kui turundusprojekt tõstis kuidagi Tartu linna elanike elatustaset? Kas Postimehe turundamine tõstab Postimehe ajakirjanike taset?
Milleks spordisündmuseid turundada ja milleks üldse turundada? Ometigi on vähemalt Postimehe palgal suur hulk turundusinimesi. Annaks omanikele "head nõu" -- lastagu need "muidusööjad" lahti, kokkuhoid missugune... Aga võib päris kanget mürki võtta, et sellist nõuannet Postimees Grupi juhtkond kuulda ei võta.
Nüüd tõsisemalt -- Postimehe turundamine toob eeldatavasti ettevõttele lisaraha -- uued ja suuremad reklaamilepingud, lisanduvad tellijad jne. Eesti väiksus paneb siin kindlasti omad piirid aga hea turundus peab ära hoidma ka seniste klientide lahkumise konkurendi manu või paratamatu hinnatõusu tõttu.
Ehk siis: rohkem lugejaid --> atraktiivsem reklaamikeskkond --> rohkem reklaami --> rohkem raha. Postimehe sissetulekutest moodustab reklaam väga suure osa.
Kus siin pildil on sportlane (või "Ma näen su häält" või "Kuldvillak" või "Reporter" või Postimehe laupäevane lisa vms.)?
Vastus on lihtne -- selleks, et lugejaid ja vaatajaid (reklaami audoitooriumi) oleks rohkem, peab olema sisu, mida lugeda või vaadata. Ainult reklaami edastav meediakanal on teoreetiliselt väga informatiivne kuid selle vaadatavus on ilmselgelt suht 0 lähedane. Ja kindlasti ei soovi enamus sellise meediumi tarbimise eest maksta.
Seega -- sport, meelelahutussaated, kultuuriülevaated jne. on sisu, mis toob lugejad / vaatajad ja mis võimaldab neilt elementaarse raha küsida. Reklaam toob või ja vorsti leiva peale ning võimaldab lisaks omaniku kasumi suurendamisele palgata paremaid ajakirjanikke, olemasolevaid koolitada ning tehnilisi vahendeid täiustada eesmärgiga luua veelgi atraktiivsemat sisu.
IBU (rahvusvaheline laskesuusatamise katusorganisatsioon) on tõesti MTÜ kuid lähtub oma tegevuses täpselt samast loogikast. Põnevad võistlused (esmaklassiline meelelahutus) --> rohkem vaatajaid --> suurem meediahuvi --> suurem sponsorite huvi --> rohkem raha.
IBU erinevalt paljudest alaliitudest on hästi aru saanud, et spordis kui meelelahutuses loeb konkurents -- see tekitab põnevust. Seega peab olema stardis palju osalejaid võimalikult erinevatest riikidest. Kui samad näod aina võidavad, siis kaob pealtvaatajate huvi ja seejärel ka sponsorite huvi ning raha. Nagu kahjuks kahevõistluses ja murdmaas on see juhtunud või juhtumas. Ühes või kahes riigis (seal, kust võitjad pärit), võib huvi esialgu säilida kuid sellega ei hoia spordiala kaua elus.
Nii nagu Postimeest ettevõttena tuleb pidevalt turundada tuleb ka spordiala turundada -- panna inimesed sellest rääkima.
Ja lõpuks -- kas laskesuusatamise turundamine aitab ka Eesti laskesuusatamist? Jah, kindlasti aitab. On selge, et 1.3 miljonilise rahva seast ei pruugi just väga tihti sirguda suuri talente ükskõik millisel spordialal. Aga kui alaliidul on raha toetada ka noori, siis on tõenäosus suurem. Ja kui raha jagub ka erinevate võistlus- ning treeningpaikade loomiseks, võistlussarjade korraldamiseks ning nendel osalemise toetamiseks, siis suureneb tõenäosus mõni talent avastada ja tippu viia veelgi. Aga selleks, et alaliidul (nii rahvusvahelisel kui kohalikul) oleks raha, tuleb ala targalt ja järjepidevalt turundada. Nii lihtne see ongi.
Ja veel -- laskesuusatamise populaarsus (nagu ka autoralli populaarsus) toob üsna märgatava tulu ka Eesti riigieelarvesse ja eriti Lõuna-Eesti omavalitsustele. Suvel Rally Estonia ajal toimus konverents, kus Urmo Aaval ja Otepää MK korraldajatel olid konkreetsed näited, palju lisaraha jääb nende ürituste tõttu Eestisse -- majutustesse, toitlustusse, teenindusse jne. See raha on märgatavalt suurem kui riigi poolt antav tugi.
Aitäh, 10:38, väga asjalik kommentaar!
See kõik on teoorias väga ilus, isegi veenev, aga õnneks on sport must valge - spordis on kõige mõõdupuuks tulemus. Jah, laskesuusatamine on näidatud ja räägitud suureks, aga Eesti sportlaste tulemused ei ole sellest kuidagi kõvemaks muutunud. See oleks sama, kui Postimees turundaks Postimeest, aga tase on nagu algajatel tudengitel - aga ei ole ju nii.
Millised olid siis tulemused Idres, kus sugugi kõik maailma tipud ei olnud kohal:
Ermits sai Idres laupäeval ja pühapäeval vastavalt 10. ja 16., Külm 16. ja 11., Gaim 31. ja 29, Tomingas 35. ja 25., Vilipuu 34. ja 33., Kaljumäe 39. ja 38. ning Kaasik 42. ja 40. koha.
Zahkna sai Idres laupäeval ja pühapäeval vastavalt 8. ja 13., Siimer 14. ja 18., Udam 38. ja 27., Kulbin 31. ja 31., Udam 38. ja 27. ning Neverov 29. ja 34. koha.
"See, et poolajaks oli Eesti kaotusseis ainult 9-punktiline ja viimase veerandi eel 14-punktiline, on võltslohutus." – "poolajaks" asemel peab olema "vaheajaks".
Lp. Priit, Te teate väga hästi, et kohalviibivate ajakirjanike hulk ei mõjuta kuidagi sportlaste tulemust. Aga meediahuvi aitab hoida huvi ala vastu ning loob eeldused, et edaspidi jõuaks mõni sportlane ka esikümnesse ja pjedestaalile mitte vaid esimese lume võistlustel (kus tõesti kõik tipud ei ole kohal) vaid ka MK etappidel ning MM ja OM võsitlustel. Sest meediahuvi tekitab suurema huvi sportlasi toetada ning suurem toetus tagab paremad harjutamistingimused nii tänastele aga eriti homsetele tippudele.
btw, spordi ainus mõõdupuu ei ole tegelikult tulemus. Nagu Te ise olete maininud, õpetas prof. Marju Lauristin teile tõsiasja, et sport on meelelahutus. Meelelahutuse üks oluline mõõdupuu on publiku huvi. Kui numbreid tahta võrrelda, siis võiksite uurida, palju oli huvilisi Otepääl (2025.a. IBU cup võistlusel (n.ö. "teise esheloni" mõõduvõtt) ja palju FIS kahevõistluse maailmakarika etapil? Ja palju oli koroonapiirangute kiuste pealtvaatajaid 2022.a. IBU maailmakarikaetapil Otepääl? Ja palju on müüdud pileteid 2026.a. märtsis toimuvale IBU Otepää maailmakarikaetapile?
Taas loogiline jutt, aga... kas meediahuvi loob ikka eeldused jõuda kõrgetele kohtadele?
Teoorias saab nii väita, praktika seda ei tõesta.
Jalgpalli vastu on köetud meediahuvi, aga kus on Eesti jalgpall oma tasemelt. Maailma 130....
Ka korvpalli vastu on köetud üksjagu huvi, aga viimast EMi mäletate? Eesti korvpallil on olnud palju paremaid aegu.
Murdmaasuusatamise vastu oli ka superhuvi. Hüva, tulid dopingujamad, eks need jätsid oma pitseri, aga praegust murdmaasuusataset ei saa kuidagi võrrelda möödanikuga.
Või teistpidi: millise meediahuvi ajel kasvas üles ja teeb tulemusi kiiruisutamises Marten Liiv või kurlingus segapaar, vigursuusatamises Kelly Sildaru (kus on võimas järelkasv Sildaru tekitatud meediahuvi järel?), kuidas on meediahuvi aidanud kaasa sõudjate medalitele, millises seoses on Jefimova ja Zirgi ujumistulemused meediahuviga jne? Väidan, et turunduse ja selle kaudu tekitatud meediahuvi roll on ületähtsustatud. Sa võid ju vahtida jalgpalli, kui palju tahad, ja karjuda sellele kaasa, kui kõvasti tahad, aga see ei tee sinust paremat jalgpallurit ja ei pane ka su last kõvemini ja paremini treenima, sest kõik algab isiklikust motivatsioonist, töötahtest ja väga heast treenerist. Neid turundusega ei kasvata ega suurenda.
Lp Priit -- nagu varem öeldud -- meediahuvi saab luua eelduseid aga meediahuvi kindlasti ei garanteeri midagi.
Teie poolt nimetatud sportlastest Kelly Sildaru, Marten Liiv ja Eneli Jefimova on kindlasti erandjuhtumid, kus ühelt poolt noore sportlase enese soov ja tema vanemate julgus ning teisalt õnnelik juhus viisid suurepärase tulemuseni.
Samasugused erandjuhud on ka suusatajad Kristina ja Katrin Šmigun ning mäesuusataja Tormis Laine.
Keskmisest veidike enam tausta teades peaksid kõik spordihuvilised olema eeskätt tänulikud nii Tormise kui Eneli vanematele, kes ei kõhelnud lasta noortel varateismelistel lastel oma unistusi teostada -- Tormise ja tema vanema õe unistuste pärast kolis terve perekond aastateks Austriasse elama ning Eneli ema lasi toona 12 aastase tütre üksi Tallinnasse võõrasse kultuuri ja keele keskkonda elama, treenima ja õppima. Kahtlejaid, ka ujumisringkondades, oli toona küll ja veel aga Henry Hein võttis riski ja edasine on Eesti ujumise vaieldamatu edulugu. Ja Enelist on saanud kena ning arukas Eesti neiu kes pürib teravaimasse tippu ühel maailma konkurentsitihedamail ja enim harrastatud spordialal.
Spordiala (ja Kelly Sildaru näitel ka sportlase) turundamine annab sellisteks edulugudeks eeskätt vahendid. Ja kui tänaste tippude abil õnnestub sillutada mõnede tulevaste Enelite, Kristinate, Tormiste ja Martenite võimalikke edulugusid lihtsamalt, siis võidavad sellest nii Eesti sport kui ühiskond.
Ma ei ole nõus väitega, et motivatsiooni, töötahet ja treenerit turundusega ei kasvata ega suurenda. Üks edukamaid oma spordiala massturundajaid on olnud triatlon. Mitte millegi muu kui hea turunduse ja sellest tingitud meediahuviga (kõik need Trismile hea tahte saadikud Tanel Padari ja Raivo E Tammega alustades) on loodud olukord, kus sajad ja vaat et tuhanded (keskealised, kes tihti ei ole senini eriti spordiga tegelenudki) harrastajad on otsustanud hakata korrapäraselt treenima eesmärgiga läbida Ironman. Ironmaniks või maratoniks treenivad vanemad on eeskujuks oma lastele ning nad näevad rohkem mõtet suunata järeltulijaid ka liikumise ja füüsiliste harjutustega tegelema.
Harrastussport, eriti keskealiste oma, on õnnelikus olukorras kuna finantseerib end ise ja veab järgi ka spordiklubid ja treenerid kuna suurel osal harrastajatel on piisavalt vahendeid enda tegevuse finantseerimiseks. See tõukab omakorda noortesporti (kui harrastajad "maksavad kinni" treeneri palga ja spordibaasi kulud, saab noori odavamalt ja süstemaatilisemalt ala juurde tuua) ja noortespordist sirguvad hea õnne korral ka tuleviku tippsportlased. Ning tippsportlased motiveerivad omakorda järgmiseid harrastajaid ja noori.
Aga veelkord -- hea turundus ja sellega kaasnev meediahuvi saab luua eeldused kuid ei anna miskit garantiid. Spordis teatavasti aga ei ole kunagi mingeid garantiisid.
Väga ilus ja sisukas kommentaar, aga kas parajasti tipus olijate edulood ikka sillutavad tulevastele põlvedele teed? Kas see pole siiski pigem teoreetilist laadi soovmõtlemine? Minu arust on.
Meil oli kettaheide: Kanter, Kupper, Israel. Kus on kettaheide nüüd?
Meil oli odavise: Puuste, Kaleta, Värnik. Kus on odavise nüüd?
Meil on üle tosina aasta Rasmus Mägi. Kus on veerandmailerid ja tõkkejooksjad nüüd?
Meil oli Jaak Uudmäe. Kus on kolmikhüppajad nüüd?
Meil oli Erika Salumäe. Kus on naiste trekisõit nüüd? On meil üldse mõni vähegi tõsiselt võetav naisrattaproff?
Meil olid Allar Levandi ja Ago Markvardt. Millise ühendava sirgjoone saame nendest tõmmata Kristjan Ilveseni? Ja kus on teised kristjanilvesed?
Meil tulid sõudmises pikki aastaid medalid. Kus on Eesti sõudmise tulemused nüüd?
Te toote traitloni näite. Iseenesest huvitav. Nõus, et triatlon on tõesti end hästi turundanud. Aga kui palju Eesti sportlasi mahub sel alal rahvusvahelisse telepilti, mida Eurosport alalõpmata edastab? Kord nägin Kivioja nime mingi tabeli lõpus...
Pealegi, ma ei ole kindel, et triatlon on keskealistele õige ja sobiv ala. Ujumine veel, aga jooks - see ju kulutab roppumoodi nii põlvi kui puusi ja rattasõit trööpab selga. Huvitav oleks teada, mida need triatloni harrastajad arvavad oma harrastusest siis, kui nad on 55+?
Teie viimase lõiguga olen päri.
Need on tuumakamad kommentaarid, mida siia viimasel ajal keegi on jätnud. Kahju, et teete seda anonüümsena, sest teie argumentatsioonist on näha, et olete igati intelligentne ja sporti tundev inimene, kes oskab end ladusalt väljendada; palju põnevam oleks arutelu siis, kui teaks, kellega seda pean - praegu räägi nagu seinaga.
Kui laskesuusas on laskmine nii huvitav, siis, miks sel juhul laskmine ja laskurliit on nii teisejärguline ja televusserisse ei pääse. Meil on ju tegijaid ka, kuid paljudele Oleski tegevused korda lähevad?
Meenub üks välisreis aastal 2020 (kui Holland oli värskelt oma nimemuutuse vastu võtnud ja eelmise nime kasutamise 'ära keelanud'). Ühe ekskursiooni ajal oli pundis ka Hollandi perekond ja kui siis isa kasutas vestluses sõna, et nad on tulnud Hollandist, siis tütar kukkus kohe kiiresti parandama 'ei tohi öelda holland, vaid peab ütlema madalmaad' (ehk siis ehe näide noorte ja roheliste riigitruudusest.
Ojakivi ja 'lai maailmapilt' ??? Tegu ju ülimalt kitsarinnalise liberaaliga, kes ühele külalisele on valmis keelega tagumikku pugema ning teise puhul vaatamata saadud vastustest ikka ja jälle oma katkist plaani keerutab 'aga miks te nii teete ja aru ei saa, kui hea on teekond sotsialismile'.
No kui tšehhid soovivad, et nende nimi rahvusvaheliselt ehk inglise keeles kirjutataks Czechia lühinimena, siis pole mõtet oma veganluse vastasuses riiki nimetada endiselt Tšehhoslovakkiana.
Postita kommentaar
<< Esileht