Lehed

teisipäev, oktoober 29, 2013

Pullerits: Kuidas teha sportlikud unistused teoks?

Usun, et kui olete tõelised spordimehed, siis olete vähemalt korra mõelnud, et teeks ühe sitkust proovile paneva ekstreemsevõitu sportliku ettevõtmise. Paraku on see nii, tõdegem, et mõtteks need mõtted tikuvad jäämagi. Küll saab takistuseks ajanappus, küll muud kohustused, nagu pere ja töö, küll ilmneb, et see kõik polegi nii odav, nagu algul paistab, ja tagatipuks, olgem enda suhtes ausad, jääb puudu ka riskivalmidusest ja kõige lihtlabasemast ettevõtlikkusest.

Aga siiski leidub mehi, kes oma mõtted ja unistused teoks teevad – ja müts maha selliste meeste ees.

Üks selliseid on 26-aastane Teet Suurkivi, kes sõitis sel sügisel jalgrattaga läbi Kanada, läänerannikult idarannikule. 9. augustist kuni 16. oktoobrini ehk 69 päevaga läbis ta 8357 kilomeetrit, ja arvestades, et rattasõidupäevi oli 53, teeb see päeva keskmiseks läbisõiduks 157 km. (Pikim päev: 218 km Nova Scotias.) Ta istus sadulas kokku 440 tundi, mis teeb keskmiseks kiiruseks 19 km/h. Minu meelest on see igati korralik kiirus, arvestades, et koos varustusega kaalus ratas 55 kilo.

Niipea kui Suurkivi ettevõtmisest kuulsin, võtsin temaga ühendust ning palusin, et ta kirjutaks oma seiklusest Postimehe Arterile väikse loo. Ta oli lahkesti nõus. Ta meenutas mulle läkitatud e-kirjas: «Olin poolteist hooaega ka Tartu Maratoni majandus-/rajakorraldus-/finišitiimis ja alati lipsas sinu nimi ka läbi. Eks see pedaalimine üks ravimatu haigus ole! See on vinge minu meelest!» (Kohtusin täna pärastlõunal Klubi Tartu Maraton pealiku Indrek Kelguga - ta mäletas Teet Suurkivi küll ning tal oli temast rääkida vaid väga head.)

Kui te laupäevases Arteris Suurkivi kirjutatud lugu ei märganud, pole hullu – siit pääsete sellele ühe hiireklõpsuga ligi. Kel huvi tema ettevõtmise vastu suurem, sel tasub külastada tema blogi http://www.tedstone.eu/.

Mis arvate? Kas pole inspireeriv?

Mõni ilmselt küsib, mis on minu suurim seiklus. Kolm nädalat eelmisel kevadel Utah’ kõrbes ja kanjonites. Jah, see pole peaaegu midagi võrreldes Suurkivi seiklusega, ent ilmselt on seda rohkem ja enamgi veel võrreldes enamiku teiste suuremate sportlike ettevõtmistega.

Kindlasti tekkis teil pärast Suurkivi seiklusloo lugemist tema unistuste retke kohta küsimusi. Jätke need kommentaari ossa! Palun teda, et ta neile siin vastaks, kui vähegi mahti saab.
******
Pucker Pass in Long Canyon, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Teet Suurkivi teel läbi New Brunswicki provintsi Kanada idaosas. Foto autor: Teet Suurkivi
Foto 2: 99. maantee lõpp British Columbia provintsis Kanada lääneosas. Foto autor: Teet Suurkivi
Foto 3: Teet Suurkivi rattaretke marsruut. Marsruudi kandis kaardile Teet Suurkivi
Foto 4: Teet Suurkivi on rattaretkel maol sabast kinni saanud. Foto autor: Teet Suurkivi

38 kommentaari:

  1. Kemumees17:09

    Kanged mehed olete te kõik - nii Suurkivi Soonets Pullerits Leps Kelk ja Arukuusk. Taaramäe ja Virkus kah. Sellikut ei unusta. Kristo Reinsalu. Temal on palju ütelda, aga .... head bloginimed on kaaperdatud. Võhmamehed ja tegijamehed, annaks jumal teile tööd ja tarkust.
    Kahju et mina nii kange ei ole, vaid hoopis väga nöss.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne17:19

    Ibrahim Moulay Boutayeb oli ka kõva mees. Jooksis 10000m 27.12 ning polnd väga väsindki

    VastaKustuta
  3. Anonüümne19:19

    Siinkohal soovitaks vaadata veel üht sama vaprat rattamatkajat. Blogi autorist tartlane on juba teist aastat ratta seljas teel, viimastel andmetel Argentinas.
    http://ehtnenurg.blogspot.com/


    Küllo

    VastaKustuta
  4. Anonüümne20:54

    Toomas Savi kiituseks ütleks ka paar sõna, kui tohib?!

    VastaKustuta
  5. Anonüümne21:34

    Siin on üks minu silmis päris kõva mees, kahju, et ma selle blogi alles sõidu viimstel nädalatel avastasin.
    http://www.fixusmustamae.ee/fujimees/

    VastaKustuta
  6. Anonüümne23:13

    Kui juba linkide jagamiseks läks, siis ka üks Maraton 100 saidilt: http://www.marathon100.com/est/uudised.n/uus-maailmarekord-maratonis
    Tõeline porno!

    VastaKustuta
  7. Anonüümne23:42

    ""Väga hästi saab probleemid lahendada koduste olemasolevate vahenditega. Mul on kõik olemas, ei ole mulle küll vaja mingit spordivarustuse nn viimast sõna."
    -- Oi-oi-oi, ja seda räägib "Maratoni" toimetaja. Ja võistelda ka pole vaja, võib niisama metsa all tiirutada. Võta aru pähe ja tee järgmisse numbrisse üks lugu Silver Eensaarega varustusest.

    VastaKustuta
  8. Anonüümne00:45

    Sellised ettevõtmised on küpsetele meestele. Kellel see kõige pikemgi reis enam kes teab kui kaugete mägede taga terendamas pole.. Aga vaat, Holdenile ei ole too "milking cash" lugu hingerahu andnud ja tema tahab nüüd - kontraargumendina - korraldada heategevusmaratoni, "noorte maratonijooksjate" toetuseks. Igati kiiduväärne idee, aga ei rangelt võttes ei vea siiski heategevuse mõõtu välja. Vasikaid joodetakse piimaga - ja võtab aega, enne kui lehm lüpsi tuleb.. Ja kas seda müütilist noorte maratonijooksjate kohorti on üldse vaja kasvatada? Noorusaeg pole tatsumiseks. Noorelt on vaja kiirelt joosta!

    VastaKustuta
  9. Anonüümne08:57

    Teet, kui palju seiklus maksma läks? Kui suured olid kulud teekonnal ja kui palju läks maksma ratta ja varustuse soetamine? Ja mis siis tegid, kui vihma kallas, kuidas selles hakkama said ja vastu pidasid ja ära ei ligunenud-külmunud?

    VastaKustuta
  10. Anonüümne09:08

    Mida kõike Teet jõuab

    VastaKustuta
  11. Anonüümne10:15

    Teet, ma eeldan, et lipp oli sul enamasti nähtavalt ratta küljes. Kas sellest johtuvalt oli ka kaasmaalastest lambist juurde astujaid ja huvitavaid kokkusaamisi, mida võiks praegugi meenutada?

    VastaKustuta
  12. Anonüümne14:19

    kvaliteediprobleem: kas keegi suudab selle blogi viimase nelja kuu sissekannete seast leida ühe sellise, mis tõesti jäi meelde, millest oli sportimises kasu või mis pani teisiti tegutsema? paraku, mandumine kestab.

    VastaKustuta
  13. Anonüümne14:26

    Teet, respect! Sinu blogi lugemine mõjus hea motivaatorina ise midagi suurt ettevõtta, või vähemalt andis tänasele tööpeävale hea emotsiooni. Edu sulle!

    VastaKustuta
  14. "kas keegi suudab selle blogi viimase nelja kuu sissekannete seast leida ühe sellise, millest oli sportimises kasu või mis pani teisiti tegutsema?"

    1. Kui te ei taha kuulata seda, mida Seb Coe siin kaks nädalat rääkis, siis ärge kuulake, aga ärge, kurat, väitke, et polnud kasulikke nõuandeid.
    2. Kui te ei taha tegutseda teisiti, nagu näiteks Coe soovitas, siis ärge tegutsege, aga ärge, kurat, väitke, et te pole saanud nõuandeid, mida teisiti teha. Ja ma ei hakka teiesugusele meelde tuletama neid mitmeid kirjutisi - neid on olnud küll ja küll -, kus olen teid korduvalt kutsunud üles loobuma käimast jäärapäiselt oma kinnitrambitud rajal, alates mahu-mahu jumaldamisest kuni pulsikellast sõltuvuseni.

    VastaKustuta
  15. Anonüümne15:57

    teeme faktid korda:
    a) Coe jutt oli varem teada,
    b) mul pole pulsikella.
    Edasi?

    VastaKustuta
  16. Kuiger, Võhmameeste klubi endine liige16:19

    Priidu ploog on minu jaoks elu aseaine. Loen samad jutud ja kommentaarid 5-6 korda üle. Hea et Priit tihti kirjutab, muidu peaks 20 korda lugema

    VastaKustuta
  17. Anonüümne16:31

    15:57, ei pea ju käima siin pidevalt lugemas kui ikka vastu hakkab ja ei meeldi. Bolgisid on ilmas mustmiljon, vali omale meelepärased välja ja loe nii et vesi silmis.

    Edasi? No mine vaata ja näpi ehk midagi, käeline tegevus peaks easte rahustama.

    VastaKustuta
  18. Anonüümne17:07

    See viga on juba "Favoriidi" päevadest Pulleritsul küljes. Persoonid, kellest kirjutab, on kohalike lugejate jaoks marginaalse tähtsusega. Kes on Coe? Stagnaaja "Spordilehe" järjejutu loogika tänapäeval enam ei tööta.

    VastaKustuta
  19. Anonüümne17:40

    Al Bundy sündroomist võiks rohkem kirjutada, see pidi Eesti harrastusspordis laialt levinud olema. Mis aitaks?

    VastaKustuta
  20. Aga muidugi, 17:07, te hinnake inimesi selle järgi, kui mitu korda ja kui nõmedate pealkirjadega ja kui totrate tegude eest nüüdne s*tameedia kedagi promob, ärge te jummala eest arvestage kellegi tegelikku sisu ega võimekust! See ei maksa ju midagi, et Coe tegi kaheksa maailmarekordit. Hähh, keda see veenab! Parem räägime jalgpallurite naistest, kes näitavad oma uskumatut (hahahaa...) bikiinivormi, eks!

    VastaKustuta
  21. Anonüümne17:48

    Al Bundy.. a broken leg prevented him from playing college football.. various absurd schemes and mooching off.. a running joke throughout ..

    Täpipealt!

    VastaKustuta
  22. Anonüümne18:06

    Ega Pulleritsu blogi ka ju erilise tuumakusega hiilga. Jäävat väärtust on vähe. Sisuliselt samasugused jalgpallurite naised, ainult natuke teises vormis.

    VastaKustuta
  23. Anonüümne18:10

    Ei, siin on ikkagi jäävaid, Eesti spordiajakirjanduse varamusse kuuluvaid kirjeldusi sellest, kuidas Tähtverest alustades teha Tartu ümbruses tunni ajaga rattatrenn. Alati õpetliku ivaga! Selliseid asukohti pole keegi varem nii põhjalikult kirjeldanud. Võiks isegi raamatu peale mõelda. Petrone Prindis "Vaade sadulast: Minu Kärkna".

    VastaKustuta
  24. Anonüümne19:13

    Andres Keba on ainus mees, kes Eesti harrastuskestvusspordi ajakirjanduslikku taset suudaks ehk sellest sügavast august, kus ollakse, välja aidata. Keba koos Gea Toomemägiga võiksid hakata välja andma elustiili ajakirja, kus põhiteemadeks kestvusalad, öko- ja looduslähedus, nn slow life.

    VastaKustuta
  25. Anonüümne19:54

    Eensaar kirjutab ka hästi, vähemalt ei ülba.

    VastaKustuta
  26. Hei! Tore on leida ka teemakohaseid kommentaare. Vastan teie poolt esitatud kysimustele!
    1)Kogu retk (sh bussipilet vancouverisse, praamipiletid, lennupilet tagasi koju) l2ks maksma umbes 2500 eurot.
    2)Kuna t88tasin eelmine suvi rattapoes mehaanikuna, siis sain ratta suhteliselt odavalt- 300 eurot. Ega mul rohkem poleks olnud v6imalik v2lja k2ia ka.
    3)Ylej22nud varustuse peale kulus 180 eurot ja puudu olevad asjad sain s6pradelt. Vana kraam, mida nad ise enam ei kasutanud.
    4)Teekonnal kulus toidu ja muu jandi peale umbes 1200 eurot.
    Minu retk oli tehtud v2ga minimaalsete kuludega, aga p2ris nuudleid ka koguaeg ei s88nud.
    5)Vihma korral- kuna ma suhkrust ei ole tehtud, siis s6itsin vihmaga alati. Nautisin seda isegi! Olin kyll l2bim2rg ja eks m2est alla s6ites oli kylm ka, aga ma ju teadsin, mis asi see vihm on. Suurte tormide ja vihma korral olin alati sadulas. Mulle meeldivad v2ljakutsed. Palju raskem oli s6ita sirget teed tuuletul, p2ikesepaistelisel ilmal, sest siis elad lihtsalt v2ga palju oma peas. Vihmakeepi kasutasin m6ned korrad. Rattakotid olid seest vooderdatud prygikotiga, et asjad m2rjaks ei saaks.
    6) Eesti lipp oli alati ratta kyljes lehvimas ja t2nu sellele kohtusin ka kaasmaalastega. Yks tydruk peatas mind Goldenis ja ajasime m6nusalt juttu. Ta oli juba 15 aastat Kanadas elanud, aga keel oli endiselt suus. Kohtusin palju vanemate inimestega, kelle vanemad Eestist p6genesid. Yks pere kutsus mind enda juurde 88seks ja s88tis jootis mind- Ottawa kylje all.Lahe oli kodukeeles suhelda inimestega.
    Kanadalased yldiselt Eesti lippu ei tundnud ja seep2rast tulid v2ga paljud kysima, kust p2rit ja kus Eesti asub jne. Tutvustasin k6igile siis seda vinget Baltiriiki. Ait2h kysimuste eest ja vastan meeleldi, kui tahate rohkem teada!
    Pange rohkem r6hku tegudele, kui siin netis j2ndamisele muidugi!
    M6nusat talve k6igile!
    Teet

    VastaKustuta
  27. Anonüümne21:34

    Kas olid ka varem rattaga näiteks trenni teinud või puudus sul sellekohane ettevalmistus üldse? Kuidas tuli tagumik pideva sõitmisega toime, nagu ma aru saan, siis spetsiaalseid rattapükse sa ei kasutanud? Millist muusikat kuulasid sõidu ajal?

    VastaKustuta
  28. Anonüümne21:38

    Tänud, Teet, seda oli hea lugeda.
    Siin Kodu-Eestis kuuleb sellist positiivset ja entusiastlikku ellusuhtumist viimasel ajal paraku väga vähe. Elu käib rohkem vigi-vigi ja ärapanemise stiilis...
    Edu edaspidiseks!

    VastaKustuta
  29. Hei!
    Millist muusikat kuulasid sõidu ajal?
    1)Olen rattas6itu alati armastanud ja kuna elan hetkel m2gedes, siis enamus rattas6idust k2ib ikkagi lihtsalt m2est alla ehk downhill, aga vaatamata sellele tuli metsas ja maanteel pedaalides aprillist augustini umbes 2000km kokku. Leian, et ettevalmistus ei olegi nii oluline. K6ige olulisem on ajulihast treenida/korras hoida. Kyll see vorm esimese n2dalaga ka kohale j6uab.
    2)Kasutasin kyll rattas6idu pykse. Ma lihtsalt ei suuda ise visuaalset liibukat kanda, siis mul on rohkem Trailride pyksid. Nagu lyhikesed pyksid, aga perse on pehme. Kuna mu rattal oli t2iesti tavaline stock sadul, siis eks vahepeal oli valus ikka. Hommikuti oli valus, aga see l2heb siva yle. Nihelema peab aga kyll ja asendit muutma tihti. Pole hullu! Pain for pleasure on yks minu moto nii et ma ei virise selle yle. teadsin kohe, et p2ris "k6ik hinnas" puhkusega ju tegu pole.
    3)Olen suur muusika s6ber ja eks mul oli kaasas umbes 8gb erinevat muusikat. Lemmikb2ndidest t2iesti uute asjadeni. Rock, metal, alternatiiv, elektrooniline, r2pp jne. K6ike oli. Muusikat kuulasin aga rasketel hetkedel, kui keha v2sinud oli, et m6te ei hakkaks p2eva l6petamisele keskenduma, vaid pysiks ergas, et veel 20-30 m6nuga s6ita saaks. Ontarios ei kuulanud muusikat peaaegu yldse, sest teed ja liiklus vajas t2helepanu. Ilusatel p2evadel nautisin rohkem tuulevihinat k6rvas, aga kuna olin 440h sadulas, siis muusika tunde kogunes ka ikka tublisti. Kindasti alla poole siiski.

    Eks viginat ole igal pool, aga sellest ei tohi segada lasta. Inimesed teevad 2gedaid asju iga p2ev. Ammutame nendest m6nusat energiat ja teeme ise ka miskit vinget. Elu v6ib pikim asi olla kyll, mida maakerald teed, aga kokkuv6ttes ikka maru lyhike. Pole vaja negatiivsete emotsioonidega seda raisata! Vingeid seiklusi k6igile!
    Teet

    VastaKustuta
  30. Vabandan selle: "Millist muusikat kuulasid?" eelmise postituse alguses. Kopeerisin endale siia kommentaaride kasti kysimused, et 2ra ei unustaks, aga hiljem unustasin selle mussi kysimuse 2ra kustutada :)

    VastaKustuta
  31. Anonüümne23:53

    Turvalisuse kohta paar küsimust.
    Kas turvalisuse koha pealt tundsid või kogesid ka mingit vahet liikumisel nn prantslaste või anglo-sakside Kanadas?
    Kui, siis milles see väljendus ja hea oleks, kui tooksid ära mõned markantsemad piirkonnad.
    Endal ka millalgi plaanis maad külastada ja oleks hea kõrva taha panna.

    VastaKustuta
  32. Anonüümne23:59

    Kas paneme diagnoosi ära?
    Võib vist panna küll. Artiklis kirjeldatud tegevus liigitub hoardingu (ingl k hoarding) alla. Tegu on nn kogujatega. Väliselt vaadates tunduks nagu, et kuidas saab siin tegu olla kogumisega - inimene liigub ju mööda avatud maanteid, varustuses piiratud kogus rõivaesemeid, magamiskott, telk vms. Hoarder tavaarusaama järgi on psüühika eripäraga inimene, kes toa mõõdutundetult üht või teist liiki kraami täis kogub (suutmata oma kogumiskirele piiri panna). Kuid hoarding on võimalik ka sportliku tegevuse pinnalt. Eestis on tuntud nn maratonide kogujad (jooksutreener Toomas Tarmi tabav termin). Maraton 100 sait pakub hea näite, mida ei saa kohe tsiteerimata jätta: "[..] püstitas Leili Teeväli ka ühe omamoodi rekordi. Nimelt on ta käesoleval aastal tänaseks jooksnud kokku 21 maratoni, millest enamaks pole ühe aasta jooksul olnud võimeline ükski teine eestlane. Eelmisel aastal jooksid 20 maratoni Meelis Atonen ja Indrek Jürgenstein. Sel aastal on number 20 täis peale Leili veel ka Joel Tintsil ja Atonenil. Samas – Joel on Leilist 17 ning Meelis 20 aastat noorem . . .
    Kokku on Leili Teeväli tänaseks jooksnud 53 maratoni olles ka enim maratone jooksnud Eesti naine. Temast rohkem maratone on suutnud joosta vaid 12 Eesti meest."
    Mõnede meelest on hoarding haigus. Tsivilisatsioonihaigus jne.

    VastaKustuta
  33. Anonüümne01:05

    Siin küsiti, et kas keegi suudab selle blogi viimase nelja kuu sissekannete seast leida ühe sellise, mis tõesti jäi meelde, millest oli sportimises kasu või mis pani teisiti tegutsema?
    - - Kaheksa maailmarekordit püstitanud, vähe segasevõitu päritoluga (india?) briti 1980-ndate jooksustaari puhul on tõesti raske leida, mida meie harrastaja võiks sealt intervjuust oma sportimises rakendada, "millest oleks sportimises kasu" või "mis paneks teisiti tegutsema". Ega Pullerits ometi arva, et harrastaja Coe jutu kaifis peaks minema neid intensiivseid lõike jooksma.
    Aga võtame Keba blogi. Ei ole mõeldud reklaamina, kuid Kebal on tõesti täna välja pakkuda oma kogemus, mida väga paljud harrastajad saavad ka kohe kasuga üle võtta.
    "Mida ma siis ikkagi tegin, et ilma igasuguse meditsiinilise abita uuesti jooksma sain hakata ning juba 4 nädalat peale esimesi jooksukatsetusi jooksin vabalt mägisel maastikul 3 tundi järjest ja sealt edasi aina rohkem?". Keba kasutas visualiseerimist, näidates oma kogemus peal veenvalt ära, et mitte ainult maailma tippsportlased, vaid ka tavaline harrastaja saab seda meetodit kasutada. Visualiseerimine töötab!
    Nii, et saab küll, kui mõistusega teha.

    VastaKustuta