Pullerits: Kõva pauk ehk tegelik põhjus, miks mul eelmine talihooaeg vahele jäi

(Alljärgneva loo või osa selle avaldamine ilma autori kirjaliku loata keelatud.)

16. november. Tundus, et Supilinna Herne tänava sõiduteel pritsib kerge saju käes Cube’i maastikuratta alt pori selga. Hallide tänavakividega kaetud kõnnitee paistis kuivem. Otsustasin ristumiskohas Marja tänavaga keerata sinna (fotol paremal). Kiirus ei saanud olla suurem, kui 16-17 km/h.

Prilliklaasid olid kergelt kaetud vihmapritsmetega. Ühtäkki nägin, et otse leistangi ees seisab liiklusmärgi hall post – kõnniteeäärse maja seina kõrval (alumisel fotol keskel). Pidurdamine enam ei aidanuks, keerata polnud kusagile.

Aga nii palju mõelda jõudsin, kui hakkasin järsust kokkupõrkest vasakule langema, kas see on nüüd see pool, kus murdsin Rio olümpiasuvel Valgas rangluu ja viis roiet, või siiski terve pool. Hämmastav, kuidas lühikese aja jooksul suudab aju nii palju raalida.

Lõpuni mõelda siiski ei jõudnud. Maandusin vasaku puusaga tänavakividele. Pauk oli kõva, aga mitte väga valus. Nii palju sain aru, et rangluumurdu ilmselt ei tekkinud.

Nüüd on sellest möödas juba üle aasta, aga mälupilt juhtunust on endiselt terav. 

Kaks autojuhti, üks liikumas ühes, teine teises suunas, pidasid kinni. Küsisid, kas on abi vaja.

Millegipärast veeretasin ja keerasin end Herne tänava (fotol paremal) kõnnitee äärekivile istuma. Ütlesin, et andke paar hetke aega toibuda. Siis palusin sel juhil, kes oli sõitnud minu järel ja oli nüüd autost välja tulnud, ulatada käsi, et aidata mind püsti. Küllap instinktiivselt tundsin, et pean puusa hoidma.

Saanud püsti, proovisin tõsta jalga, et istuda sadulasse, kuid ei suutnud. Koduni oli vaevalt poolteist kilomeetrit, mõtlesin, et väntan sinna kuidagi kohale, eks siis seal näe, mis edasi saab.

Proovisin vasakule jalale toetuda, ent tundsin, et see puusast ei kanna. Sai selgeks, et tuleb kutsuda kiirabi.

Abikäe ulatanud autojuht jäi minuga ootama. Olin talle selle eest ääretult tänulik. Ta ütles, et teab mind, tundis mu ära; et on käinud minuga samas koolis, aga palju hiljem. Tegi ettepaneku, et kui tuleb kiirabi, saab ta mu ratta panna enda kuuri hoiule – ta elab vaid paari maja kaugusel.

Toetasin käte ja kehaga rattale, aga ikkagi muutus ainult paremal jalal seismine järjest väsitavamaks. Kiirabi saabus umbes kümne minuti järel. Paar minutit pärast seda jõudis autoga kohale ka abikaasa, kes õnnestus telefonitsi kätte saada. Ta oli õnnetuse ajal kinos.

Kiirabitöötajad tõstsid kanderaami välja ja küsisid, kas saan ise sellele pikali heita. Tasapisi sain. Seejärel tõstsid nad mu kanderaamil autosse. Abikaasa sai jalgratta meie autosse panna. Oletasin, et olin saanud väga tugeva põrutuse.

Epikriisi läks kirja: „Jalad välisel vaatlusel sama pikad, välisrotatsioonis ei ole. Katsudes deformatsioone ei sedasta, palpatoorselt tagasihoidlik valu kubeme piirkonnas. Vasakul puusal hematoom.” Lisaks: südametöö regulaarne, vererõhk 152/92

Ülikooli kliinikumi EMOs jäin kanderaamil selili ootele. Valu ei olnud õnneks suur, kümne palli skaalal 2,5, maksimaalselt 3. 

Kõigepealt tehti röntgenipilt. Vastust andis oodata. Siis kuulsin, kuidas arstide toas ütles noor meesarst, kes oli minuga tegelenud, et siin on kõva põrutus ja nüüd tuleb paar päeva ettevaatlik olla. Ajasin käe võidukalt lae poole ja ütlesin vaikselt: „Jess!” Järelikult pole asi hull. Igaks juhuks hõikasin ja küsisin, kas see käis minu kohta.

Ei, see käis ühe teise patsiendi kohta...

Mulle olid teistsugused uudised: et tõenäoliselt on murd, aga selles täpsemalt veendumiseks tuleb teha kompuutertomograafia uuring.

Täpsustava uuringu järel läks epikriisi kirja: „KT vaagen --> Vasaku ülemise ramuse killunenud nihkega murd, mis ulatub ka acetabulumisse ning jätkub vaagnaluu tiivas; acatabulumi liigespinna fragmentide vaheline diastaas kuni ca 8 mm. Vasaku alumise ramuse nihketa murd.”

Lühidalt: vaagnaluu hulgimurd, peamiseks probleemiks puusanapa intraartikulaarne murd. 

Minust sai Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonna patsient.

Õhtupoolikul helistasin Art Soonetsile. Ta tekitas kontakti ühe asjatundliku arstiga. Olin ju haiglasse sattunud laupäeval, mind vastu võtnud valvearst ei osanud öelda muud, kui et püsiksin võimalikult liikumatult ja esmaspäeval tuleb tööle minu raviarst, kes siis tegeleb edasi. Niisuguses olukorras tekib infopuudus, mida tuleb täita, sest ise ei oska ju midagi mõelda ega arvata.

Soonetsi tuttav arst andis ülevaate, mis on sellises olukorras tõenäolised variandid. Üks on operatsioon: nihkunud luud fikseeritakse. See tundus kõige parem lahendus.

Samuti viis Soonets mind kokku kahe enda tuttavaga, kes olid enam-vähem samasuguse trauma läbi elanud. Tõsi, üks oli pääsenud põrutusega, nii et tema kogemusest polnud mul palju õppida. Aga teisel oli olnud samuti vaagnaluu murd – kuigi iga murd on erinev, nagu on erinev ka iga patsiendi raviteekond. Aga meelde jäi see, et valmis tuleb end panna ka musta masendusega päevadeks.

Öösel sain magad ainult selili. Häda on selles, et ma ei saa selili magada. Teine mure oli sellega, mis saab siis, kui on vaja potile istuda. Õnneks jääb kõht lamades tavaliselt kinni, nii et olgu ette ära öeldud – siibrit alla polnud mulle vaja panna kordagi. Kuigi lasin ühel õel (või sanitaril – ega ma vahet tee) tutvustada, mis moodi sellega häda õiendamine käib. (Fotol ülal paremal haiglatoit.)

Raviarstiga vestlusest selgus esmaspäeval, et mu olukord on murru suurusest tulenevalt n-ö piiripealne. Operatsiooni võib muidugi teha, aga võib-olla saab ka ilma. 

Muutsin oma laupäevast arvamust 180 kraadi. Olin arvanud, et tehakse lõige puusa piirkonda ning sealt pannake kruvidega plaadid sisse. Kuid ei! Tuli välja, et alakõht lõigatakse üldnarkoosi all risti lõhki, soolikad tõstetakse kõhu peale ning lähenetakse traumeeritud kohale n-ö seestpoolt. Sellega kaasneb suur verekaotus, nii et teha tuleb vereülekanne, lisaks on opereeritavas piirkonnas palju närve, nii et kui miski viltu läheb, võib jääda sootuks liikumatuks. Raviarst ütles, et TÜ kliinikumis seda veel juhtunud pole, aga Eestis küll. TÜ kliinikumis, kui õigesti mäletan, tehtavat sedasorti operatsioone aastas alla kümne.

See tähendas, et kaks järgmist nädalat oli peaülesanne paigas: mitte mingil juhul tekitada olukorda, mis võiks murrukohta hullemaks teha.

Sellegipoolest tuli juba esmaspäeval füsioterapeut, kes esmalt kinnitas mu traumeeritud vaagnaga jala seadeldisele (fotol vasakul), mis jalga sujuvalt ja aeglaselt liigutas, et liikuvus ei kaoks, ning aitas siis mu rulaatorile. See on selline rauast ja ratastel agregaat, kus toetud küünarvartega pehmendusele ja hoiad eest „sarvedest” kinni ning saad sedasi liikuda. Oluline oligi saada liikuma, toetudes ainult paremale, tervele jalale, aga imiteerides vasaku jalaga õrnalt sammuliigutust, et liikumine püsiks lihasmälus. Rulaatoriga sain ka kempsus potil ära käia.

Tagasi voodisse saamine oli raske ja keeruline, sest vasak jalg oli absoluutselt rivist väljas. Kasutu. Tagurdasin rulaatoriga voodi äärele, istusin ettevaatlikult, siis kallutasin keha pisut taha, toetusin küünarnukkidele ning sättisin parema jala varbad vasaku jala kanna alla ning tõstsin siis parema jalaga sentimeeter sentimeetri haaval vasakut jalga voodisse. Keskendusin sellele, et kuskil mingitki viga ei teeks, sest sellega ei kaasnenuks ainult valu, vaid võinuks ilmselt kaasneda ka murru nihkumine.

Päevi veetsin sellega, et kirjutasin kuu aega tagasi tehtud Utah’ reisi päevikut ja panin kokku videolugusid. Sedasi sai mõtted viia heale, huvitavale ja ilusale.

Esimese nädala lõpus tehti murtud vaagnast kompuutertomograafiga (fotol paremal) uus pilt, et raviarst saaks hinnata, ega asi ole hullemaks läinud. Selgus, et millimeetrine lisanihkumine oli, aga õnneks mitte nii, et murdnud kohas oleks luupinnad omavahel rohkem nihkesse läinud, mis olnuks halb variant; murrukoht oli ainult pisut laienenud. Uut hinnangut oli vaja ka selleks, et raviarsti sõnul olnuks parim aeg opereerimiseks kaks nädalat pärast murdu – juhul kui selleks on vajadus, tuli see kiiresti selgeks teha.

Teise nädala algul küsis raviarst, kas nüüd tahan koju minna. Asi oli selles, et erakorralise ortopeedia osakond olla patsientidest juba liiga tulvil. Tali ju lähenes.

„Eiiiiii!” teatasin talle niimoodi, et ta selle mõtte kohe peast heidaks. Põhjendasin, et kui saadate mind koju, olen siin paari päeva pärast tagasi – ja siis juba palju hullemas seisus. Kodus on uksepakud, vaibad, vähem ruumi kui haiglas – ehk kümneid võimalusi end uuesti vigastada.

Raviarst lubas uurida, kas saab mu saata taastusravi osakonda.

Samal ajal proovis füsioterapeut panna mind karkudel käima. See tundus väga riskantne. Aga füsioterapeut oli kogenud ja julgustas. Sain hakkama – tegin umbes poolsada sammu; need võtsid pingest võhmale. (Foto paremal on illustratiivne, sellel ei ole loo autor.)

Kuid edasi, järgmistel kordadel tekkis hirmust blokk. Füsioterapeudid vahetusid, nende hulgas oli ka noori, kes alles õppisid seda ala, ning mõistagi tekib siis kartusest, kui palju saan neid usaldada, ebakindlus. Kuigi nad olid väga toetavad. Kaks neist olid Eestis väga tuntud inimeste lapsed; olin nende isasid kunagi pikalt intervjueerinud, ühe isa korduvalt.

Näiteks selline olukord. Kuna küünarkarke kartsin, palusin tuua kaenla alla ulatuvad kargud (fotol vasakul) – tundus, et need võiks anda suurema kindluse. Sättisin siis kargud kaenla alla ja mõtlesin läbi, kuidas pean selle üheainsa sammu tegema. Ja ei julge seda teha. Tegime rulaatoriga pausi. Siis proovisin uuesti karke. Keskendusin nagu otsustavaks katseks olümpiafinaalis – aga ikka ei julge astuda. Taas rulaatorile pingeid leevendama. Alles kolmandal korral, pärast südame rindu ja enda kokku võtmist, suutsin karkude abiga ühe sammu ära teha.

Rulaatoriga sain juba iseseisvalt hakkama. Mõnel päeval tegin sellega koguni neli-viis käiku piki koridori.

Kui olin kümme päeva erakorralise ortopeedia osakonnas ära olnud ja näinud seal teiste seas õena toimetamas olümpiavõitja Julija Beljajevat (fotol vasakul) – keda, piinlik tunnistada, ma ära ei tundnud, kuigi olen temaga isegi vehelnud, sest oli ta ju mulle nüüd ebaharilikus keskkonnas –, tuli hommikusele visiidile ka osakonna juhataja. Lamasin voodis, ta astus mulle lähemale ja surus tervituseks käe pihku. (Teda ei olnud ma kunagi intervjueerinud.) Siis pöördus ta raviarsti poole ja ütles, et saatku mind edasi taastusravisse. Raviarst ütles, et ta on selle juba korraldanud.

Epikriisist: „Otsustatud murd jätta konservatiivsele ravile korduvate CT uuringute järgselt, kuna suuremat sekundaarset nihet ei tekkinud. Osakonnas aktiviseeritud füsioterapeutide poolt.”

Taastusravi osakonda Riia tänava lõpus, samasse hoonesse, kus 11 aastat varem oli ühes teises osakonnas surnud mu ema, sõidutas mind meditsiinitranspordimasin, millel töötas mees, kes oli kunagi töötanud koos Soonetsiga. Seal toimus asjade käigus oluline, otsustav „nihe”.

Fotod 1 ja 2: Herne ja Marja tänava ristmik Tartu Supilinnas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Herne tänav Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kiirabiauto. Foto auto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 5: EMO endine sissepääs Tartu ülikooli kliinikumi peahoonesse. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tartu ülikooli kliinikumi peahoone. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Haiglasöök Tartu ülikooli kliinikumis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pullerits saab jalateraapiat oma voodis Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: EMO uus kompuutertomograaf Tartu ülikooli kliinikumi radioloogiakliinikus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Küünarkargud. (Fotol ei ole Priit Pullerits). Foto auto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 11: Kaenla alla ulatuvad kargud. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 12: Julia Beljajeva kolm aastat tagasi Tallinnas vehklemisvõistlusel. Foto aautor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix