Pullerits: Tõenditega slikerdamisest

Vaadake, mida kõike peab välja mõtlema, et saaks suusatamises Eestit esindada! Piret Pormeister, kes õpib Tartu Ülikoolis teist aastat majandust, rääkis, et hoolimata Mati Alaveri abiga väljakaubeldud individuaalsest õppegraafikust tuleb kõvasti vaeva näha, et õppejõud teda jutule võtaksid ja paslikul ajal eksamile laseksid.

Ta väitis, et majandusteaduskonnas pole sport õppejõududele põrmugi nii arusaadav, nagu see on näiteks kehakultuuriteaduskonnas.

Sedasi, tunnistas mulle Pormeister, ei tulnud eelmisel hooajal isegi MK-etapil kaasa löömine ühe õppejõu silmis arvesse, kui ta eksamiks aegsasti teist võimalust läks paluma. Lühidalt: see polnud mingi vabandus.

Nii ei jäänudki Pormeistril muud üle, kui muretseda eksamilt puudumise puhuks arstitõend. See luges ehk vabandas välja tema puudumise ning ta pääses teisel ajal teadmisi näitama.

Ega Kaspar Kokal, kes on jõudnud Tartu Ülikoolis juuraõpingutega poole peale, oma eksamiaegu kergem paika saada ole. Ta rääkis mulle, et peab õppejõududega väga palju vaeva nägema ja neile seletama, millega ta tegeleb, et noil ei jääks muljet, et tema puudumiste ja eksamiaegade edasi tõukamise põhjus ei peitu selles, nagu ei tahaks ta õppetööl käia.

Aga Kokk kinnitas, et tema saab aru, kui õppejõud talle varmalt vastu ei tule, sest kuskil pole ju öeldud, et iga tudengi soovi tuleb arvestada ning püüda end selle järgi painutada.

Vaataks nüüd korraks ise endale otsa. Olen õpetanud Tartu Ülikoolis ajakirjanikke juba 15 aastat – suusatajaid ei ole nende hulka sattunud, küll aga Eesti tasemel rannavõrkpallur Harrys Puusepp – ning, mis seal salata, ega ma leebe kaadri hulka kuulu. Tjah, on eksameil loodetust kehvema hinde tõttu pisaraidki nähtud. Eelmine aasta jäi ühel noormehel eksam sootuks sooritamata, sest ta põrus esimesel katsel läbi ning sellal, kui järeleksamid plaanis, sõitis ta Soome suusatama. Puhkama, mitte Eestit esindama. Kui ma talle hoolimata palvetest erandit ei teinud, siis miks peaksin seda tegema siis, kui palujaks on näiteks Kokk või Pormeister? Pole ju põhjust, sest igal erandil on kalduvus kujuneda varem või hiljem reegliks. Eriti tudengite arsenalis, kes on alati nobedad seadma õppejõudu raske küsimuse ette: Kasparile tulite küll vastu, miks te mulle ei tule? Sellele küsimusele, tunnistagem, poleks õiglast vastust. Seetõttu siis: ei mingeid erandeid!

Hiljuti tegi mulle suusatamise ja õpingute teemal kõvad avaldused noorema põlve mees Ats Uiboupin. Kui uurisin temalt, miks ta astus Tartu Ülikooli õppima informaatikat (kus ta isegi teab, et väljalangejate protsent on TÜ üks suuremaid), mitte aga kehakultuuri, kus oleks lihtsam hakkama saada, vastas ta, et ei näe tol alal (mille, muide, on lõpetanud koondise peatreener Mati Alaver) tulevikus sugugi nii suurt läbilöögivõimet nagu informaatika eriala diplomiga. Ta lisas, et ei tea ühtegi treenerit – kui Alaver ja Anatoli Šmigun arvestamata jätta –, kes teeniks elatist ühe töökoha peal. «Ainult suusatreenerina paljud end ära ei elata,» nentis ta.

Ja see on suur mõttekoht Alaverile ning teistelegi suusaelu vedajaile, kes on võtnud hea seista selle eest, et tulevikuski leiduks neid, kes sportlasi ette valmistaks. (Uiboupini eakaaslane Timo Simonlatser eelistas Tartu Ülikoolis kehakultuurile majandust seetõttu, et kehakultuuriteaduskonda astumine tähendanuks tema sõnul kergema vastupanu teed minemist.)

Otepää spordikooli lõpetanud Uiboupini teine tõsine avaldus käis nimetatud kooli enda kohta. «Ega seal väga kõva õppimise tase olnud,» lausus ta sõna-sõnalt just nii. Mis omakorda peaks panema asjaomased isikud mõtlema: miks peaks noored suusatajad tulema õppima Otepääle, kui seal kõrvade vahelist ruumi just kõige paremini täita ei aidata? (Uiboupin tunnistas, et paljud imestavad, kuidas ta TÜ-sse üldse sisse sai; ent lisas: eks seetõttu, et Otepää kooli tase polnud kuigi kõrge, on tal ülikoolis hakkama saada raskem.)

Kõige imetlusväärsem on õpiedukuse poolest Peeter Kümmel, kes on jõudnud Tartu Ülikoolis juba doktorantuuri ja käis suvel ettekandega esinemas koguni rahvusvahelisel suusatamise konverentsil ning plaanib kevadel avaldada rahvusvahelistes väljaannetes mõned teadusartiklid.

Kui uurisin, miks ta teaduspõllul nii kõvasti rabab, pigem võtku aeg maha ja pühendugu täiega spordile, vastas Kümmel, et see pole võimalik, sest teadus liigub liiga kiiresti edasi ja ta jääb rongist maha. Ning lisas: «Teadus segab vähem sporti, kui sport teadust.» Ja lohutas, et muretsemiseks pole põhjust: «Spordis teen kõike, teaduses teen ka järeleandmisi.»

Järelikult, kui paljud koondislased kõrgkoolis õpivad, pole Alaver neile ilmselt ainujumal. See teeb suusatamise seisu keeruliseks ja paneb kõhklema-kahtlema, kas meil on loota maailma tippu murdjaid. Alaver märkis mulle isegi: «Ega maailma absoluutses tipus väga palju üliõpilasi suusata.» Ta mainis, et kui norralaste uus lootus Petter Northug harjutas mullu 800 tundi, siis ilmselt ta kuigi palju koolis käia ei saanud. Ja tuletas meelde, et sakslane Andreas Schlütter astus kõrgkooli alles tänavu pärast tippspordist loobumist.

«Sporti ja õppimist ühendada ei ole võimatu,» ütles mulle Alaver, «aga see on ülimalt raske.» Eesti nüüdses tippsuusatamises see kogemus igatahes puudub. Kuidas see praegustel noortel õnnestub, selgub Alaveri hinnangul kümne aasta jooksul.

Igatahes keeldus Alaver nimetamast suusatamise ja õppimise ühendamist mingisuguseks uueks mudeliks. Keeldus sellepärast, et see ühendamine pole tulemust tootnud. Ja tulemus – see on üksnes medal rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt, väidab ta.

Selles küsimuses on isegi minusugusel raske talle vastu vaielda.

Foto: Piret Pormeister
Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix.