Pullerits: Hoidke alt, suur spordidepressioon tuleb!

Jah, ajad on rasked. Siin on karm tõde sellest, mis hakkab juhtuma ühel eestlaste lemmikalal. Küsimus on vaid selles, kui valusalt tabab samasugune stsenaarium ka kõiki teisi alasid. (Kirjutis ilmus tänases Tartu Postimehes minu traditsioonilise kuukommentaari kohal.)

Oodata pole jäänud enam kaua. Eesti korvpall, olles käitunud kui ärahellitatud laps, kes on nõudnud üha uhkemaid mänguasju, aga hinded tunnistusel pole selle eest parandanud, läheb peagi pauguga lõhki. Sest järeleandlikel vanematel saab raha otsa ja katkeb kannatus. Peatselt saabub Eesti korvpalli Suur depressioon.

Jah, ajalool ei ole kombeks korduda, aga ajalugu pakub õpetlikke paralleele. See, mis viimastel aastatel Eesti korvpallis on toimunud, meenutab 1920.-1930. aastate Ameerikat. Aktsiate väärtus ehk mängumeeste hind on muudkui tõusnud. Aga ettevõtete ehk klubide tulemused pole sellest teab mis paranenud. Rääkimata rahvusliku koguprodukti ehk Eesti korvpalli üldtaseme kasvust.

Eesti korvpalli mull on paisunud nii suureks, et edaspidi saab see üksnes lõhki minna. Eriti ajal, mil finantskitsikus surub kõikjal peale nagu üleväljapressing.

Kõik on saanud alguse mängijate palkade mõõdutundetust kerkimisest. Seda on tagant kütnud heade korvpallurite nappus, mis on sundinud klubisid ka keskmike värbamiseks üha suuremaid summasid kulutama. Eesti korvpalli telgitagustes dikteerivad mängu juba pikemat aega sportlased, mitte mänedžerid.

Sellises olukorras on paratamatu, et korvpallureil kaob vajadus rohkem pingutada, kõvemini treenida, kõrgemale püüelda. Globaliseerunud korvpallis pole normaalne, et Eesti koondislastest mängib piiri taga vaid üks mees, ja temagi on veteran – Tarmo Kikerpill. Nii et eksport, iga majanduskasvu alus, on kahanenud miinimumini.

Samas pole import ehk võõrmängijate sissetoomine andnud loodetud tulu: Eesti korvpalli üldine professionaalsus, kodumängijate võimekus ja oskused pole sellest paranenud. Tartu Rocki peatreener Üllar Kerdegi on pahvatanud, et paljud siinsed mängijad on profid vaid üks kord hooaja jooksul – siis, kui saabub aeg lepingule alla kirjutada.

Nüüd, pole kahtlustki, on piir käes. Kiire kasvu ajastule – näiteks Tartu Rocki eelarve on kaheka aastaga paisunud ligi kuus korda, kolmelt miljonilt kroonilt 17-le – järgnevad lihtsa majandusloogika alusel vältimatud tagasilöögid. Klubide finantsasju ajavad mehed tunnistavad, et raha tuleb kaukasse raskemalt kui eales varem. Isegi kui Tartu ja Tallinna klubid saavad hiidpingutusega vajaliku summa kokku, siis väikseid paiku esindavad Pärnu, Rakvere ja Valga meeskonnad hakkavad juba lähiajal nägema näguripäevi.

Eesti korvpallureil ei maksa loota, et investoreil, sponsoritel, jätkub raskeil aegadel nende vastu kaastunnet ja halastust. Seda pole juba praegugi enam. «Miks pean mina, endal nina pingutusest tatine peas, maksma 100 000 krooni, et korvpalluril lahe elu oleks?» küsib üks rahastaja. Teine sekundeerib: «Milleks ma hangin miljoneid kroone, kui vennad mängivad platsil lolli?» Mõlemad mehed möönavad, et korvpallurid kasseerivad ju suuremat tasu kui paljude suurte ettevõtete tippjuhid.

Raskes, koguni lootusetuna näivas olukorras oleks ootuspärane, et nii nagu Suure depressiooni ajal ulatas abikäe valitsus, sekkuks nüüdki kõrgem jõud – Eesti korvpalli käekäigu eest vastutav Eesti Korvpalliliit. Miks aga alaliit, kelle kasutuses on kolm uhket sõiduautot, pole pikkade aastate vältel roolinud Eesti korvpalli jõudsamale tasemele, on küsimuste küsimus ka informeeritumaile allikaile.

Hoolimata sellest, et korvpalliliidu eelarve paisus mullu 19-lt 28-le miljonile kroonile, ja vaatamata tõsiasjale, et BC Kalev/Cramo sai peaministri nõuniku Remo Holsmeri osava vahendustegevuse abil riigieelarvest toetust viis miljonit krooni, ähvardab Eesti korvpalli depressiivne tulevik. Korvpallimull peab lõhkema, mis tähendab, et mängijate palgad vähenevad, osa klubisid läheb hingusele, võib-olla tuleb loobuda koguni rahvusvahelistest sarjadest. Küllap viskab osa mängijaid seepeale ketsid sootuks nurka. Eesti korvpall kannatab igal juhul.

Suure depressiooni puhkemise järel kulus veerand sajandit, et majandus endisele tasemele tõuseks. Eesti korvpalli suureks väljakutseks saab tolle taastumistempo ületamine. Oodata jääb igatahes kaua.
******Skyline Arch, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: BC Kalev/Cramo tantsutüdruk - kas pidutseja katku ajal. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Gert Kullamäe viimas Tartu Ülikool/Rocki võidule Riia ASK üle. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: BC Kalev/Cramo päästmiseks toodud neegermängija John Linehan on surutud põlvili. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Gregor Arbet ja BC Kalev/Cramo kaotamas Vilniuse Lietuvos Rytasele. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix