reede, oktoober 02, 2009

Pullerits: Kuidas maitseb sportlik ülipingutus?

Aivar Rehemaa tegi äsjalõppenud suvel esimest pikka, 60-kilomeetrist rullsuusatrenni. Treener Anatoli Šmigun oli autoga kaasas, aga kuna Rehemaa enesetunne oli hea, otsustas Šmigun 10 km enne trenni lõppu ära sõita. Aga siis läks asi hulluks.

Rehemaal tekkis nälg. Energia sai otsa. Siis hakkas külm. Ta mõtles muudkui söögile ja söögile, et läheks või tee äärde õunu või vaarikaid korjama. "Hüpoglükeemia vist," ütles Rehemaa mulle, kui oma seisundit kirjeldas.

Tegelikult: haamer. Ja nagu näha, ei pea selle saamiseks võistlusel pingutama, vaid piisab treeningust.

Kuna isiklikult ei ole veel kunagi haamrit saanud, pean teile siin edastama Rehemaa kogemused, mida see seisund tähendab, kuidas see tekib ja mis on selle tagajärg. Järgnev on seega tänuväärne materjal igale tõsisele harrastajale.

Võistlusel sai Rehemaa viimati haamri viimasel Tamsalu maratonil, kus endalgi õnnestus teha mulluse talve edukaim sõit kohanumbri poolest. Kuna mäletatavasti valitses külm ilm, oli Rehemaa pannud ette hingamismaski. "Viimasel viiel kilomeetril sain sellise haamri," meenutas ta mulle, "et mõtlesin, kuidas üldse lõpuni jõuda. Lõpus läks Jaak [Mae] minust nagu postist mööda." Rehemaa väitis, et võidaks muidu Mae vastu kümnest finišiheitlusest vähemalt kaheksa.

Haamri põhjus Rehemaa hinnangul: külm ilm ja hingamismask, mistõttu kulus hingamiseks liiga palju energiat; et keha soojas hoida, ei joonud ta piisavalt; ei võtnud õigel ajal energiageele.

Küsisin, kui kurnav oli Rehemaale sprinditeate finaal Andrus Veerpaluga Libereci MMil. Ta rääkis, et pärast oma vahetust tundis ta mitut puhku, et ei jõua kätte ega jalgagi enam tõsta. Puhkust sai vahepeal umbes neli minutit. "Kui end väga sodiks sõidad, ega siis sinust enam väga sõitjat ole," nentis ta. Ometi on vaja puhkepausi ajal, kui teine rajal tööd teeb, liikuda, seletas Rehemaa, sest kui seisma jääd, siis ei saa laktaati lihastest välja. Sedasi on sprinditeade tema sõnul raske ala, mis on õhtuse enesetunde järgi võrreldav, nagu oleksid distantsivõistlusel osalenud. Näiteks 15 km sõit võib tema sõnul olla teinekord palju kergem kui sprinditeade, kus tuleb "kogu aeg põletada ja panna täiega punases".

Uurisin, kui sageli on tal juhtunud, et pärast lõpetamist hakkab finišis suurest pingutusest paha. On ette tulnud, vastas ta. "Sportlased suudavad end selle piirini ajada, kus tahtejõud ületab füüsilise vormi," kirjeldas ta. "Mõtlemine ütleb, et veel on vaja, veel on vaja, aga keha ei tule järele. Keerad sees kõik pahupidi."

Rehemaale pole võõras ka tunne, kui istud pärast lõpetamist maha ja sul on ükskõik, kas sajab krae vahele või on külm - sul on täiesti suva. Ta on istunud maas isegi 15-20 minutit. On juhtunud, et ta on autoni kõndinud tervelt pool tundi - mitte et auto kaugele oleks pargitud, aga lihtsalt ei jaksa astuda. "Nii tühi oled," rääkis ta mulle. "Iga sammu peal tunned, et tahad oksendada." Mõnikord on ta kodutrepil istunud mitukümmend minutit, sest ei suuda trepist üles minna.

Paradoksaalsel kombel ütles Rehemaa, et selline tühjaks pigistatud tunne on mõnus tunne. Tal tuleb selliseid kordi igal suvel ette kaks-kolm, kusjuures vahel piisab kahe ja poole tunni pikkusest trennistki. Selleks ei pea neli tundi harjutama. Aga kuidas see mõnus saab olla?

"Kui saad laksu ära, siis sööd ja jood ja tekib ületaastumine," vastas ta. "Lamad toas ja tunned, et hirmsalt tuleb energiat peale. Kui natuke rohkem ära taastud ja trenni lähed, võib juba sama hea enesetunne olla nagu varem."

Aga millised on teie kogemused haamriga? Kuidas see ära tunda? Ja ärge tulge siin rääkima seda venelaste juttu, et bizdets pristupajet nezametno.
******

Lembert Dome, Yosemite National Park, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile. Pildi proportsioonide paremaks tajumiseks leidke üles inimesed kuuselatvade joonest paremal!)

Foto 1: Aivar Rehemaa eelmise suusahooaja lõpetamisel. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa ees ja Kein Einaste kannul tänavusel suverulli võistlusel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Aivar Rehemaa stiilinäide tänavusel suverulli võistlusel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

13 Kommentaarid:

At 15:40, Blogger Rainis said...

Tere!

Energiavarude piirile jõudmine on tavaline jooksumaratoniga tegelevate sportlaste seas. Kui suusatajal on siiski teatud puhkepausid ja keskmiselt vere laktaadisisaldus tugevasti alla 4,0-5,0 mM´se, siis ilma ühegi tööpausita 42,2km jooksul püsivalt vere laktaadisisalduse 3,5-4,0 mM (millimolaarne) juures olla - see seab metabolismile alati ette energiaküsimuse.

Maratonitreeningu juures on võistlusettevalmistuse perioodil eraldi eesmärgina treeningud, mis viivad energiadepoo tühjenemisele - üle 30km pikkused krossid - et organism saaks valmistude varude põhjalikumaks ärakasutamiseks võistlusel. Ja nii ei ole maratonijooksjate seas harvad hetked, mil sportlane istub peale trenni maja ees trepil ilma, et jaksaks kohe tõusta ja tuppa astuda. Viimastel kilomeetritel tekib üsna järsku raske tunne, nagu muutuks maa külgetõmbejõud mõni kord suuremaks ning meelemärkus kipub tasakesi kustuma või veidraid signaale andma. Oma kogemusest võin öelda, et sellise jooksu viimastel kilomeetritel tundub, nagu keha poleks enam minu oma, vaid mingi võõras tundetu ja raske koorem, millega on üsna raske suunatud liigutusi teha.

Kurnatusega võitlemine maratonirajal on hoopis teistsugune asi kui võitlus nö. põleva enesetundega keskmaajooksu meenutava füsioloogiaga koormusel. Viimane kujutab endast peamiselt võitlust laktaadi kõrgest hulgast tingitud halva enesetundega. Samas kaob see kohe kui laktaat langeb alla taluvuspiiride, mis on koormuse lõppedes minutite küsimus. Samas kurnatusest tingitud halb enesetunne püsib nii kaua kuni energeetiline kriis on möödas ja võib peale maratonijooksu kesta tunde.

Oma kogemusest võin öelda, et peale käesoleva aasta maratoni Eesti MV´tel tehtud prohmakat, kus juba starti läksin pooltühja süsivesikutevaruga, oli enesetunne nii halb, et sundis parklasse autoni liikumisel kolmel korral murule heitma ja iiveldusega võitlema.

Samas, hästi ette valmistunud sportlasel üldiselt, kui rajal õnnestub läbida kõik joogipunktid, nii halba olukorda ei teki.

 
At 16:25, Blogger Priit Pullerits said...

Rainis, kas see, et ma ei ole kurnatuseni jõudnud ja totaalset haamrit, näitab seda, et ma ei oska või ei suuda lõpuni pingutada? Igatahes see küll ei saa põhjus olla, et äkki oskan õigesti toituda või juua, sest kõik vähegi teadjad siin teavad, et ma ei oska. Kas see tähendab, et mul on veel varu? Aga miks varu kätte ei saa? Kas vanusega lisanduv alalhoiuinstinkt takistab?

 
At 16:52, Anonymous Anonüümne said...

Arvan ,et need kes pole saanud kordagi elus "haamrit" võistlustel ega trennis,lihtsalt ei suuda sellisele tasemel pingutada. Ega siin ei olegi kedagi süüdistada,sest minumeelest on see seotud iga indiviidiga isiklikult,kes suudab ,kes mitte. Ja rohkem suudavad ,paremini treenitud organismid,sest süda on neil kõva ja pannakse seni kuni tekib energiavarude tühjus.Teistel nö. rahvasportlastel tõuseb lihtsalt pulss kõrgele ,sellega läheb hingamine-hapnikutarbimne sassi ja kaobki võime edasi pingutada. Ja sina PP oled ju ka korduvalt haamrit saanud!! Ise kirjutasid talvel päris mitmeid kordi ,et sprindiringil pingutasid mii et tekkis iivelduse tunne ,näed sealt ta oleks tulnudki see "haamer" ,paraku jäid lihtsalt iseloomunõrkusest seisma ja ei lasknud enam edasi.
Jõudu pingutusel

RVW

 
At 17:29, Anonymous Erik said...

Tere!

Küsimus Rainisele. Minu teada on suusatajatel vere laktaadisisaldus võistluse ajal hoopis kõrgem kui maratonijooksjatel. Näiteks selle viite kohaselt keskmiselt koguni ligi 2 korda kõrgem.
Ja usutavasti on see laktaaditase ka keskmiselt kõrgem, lühikesel puhkehetkel (laskumisel) ju laktaaditase praktiliselt ei lange?
Asjatundjana ehk kommenteerid seda asja täpsemalt.

 
At 14:25, Blogger Marko said...

Pisut nõme on selliseid sõnu kasutada siin.
Aga kui juba teete seda, siis 'pizdets' on tugeva p-ga, sõnast 'pizda'

 
At 20:40, Anonymous Anonüümne said...

Postitan siia natuke spämmi (hea kui saaks ka pealehel teada anda, keegi oleks kindlasti käpp).

Oleks vaja jooksu-meesmodelli, kel omal olemas Adidase dressid (hea kui ka T-särk), asukohaga Tallinnas.
Pildid on fiktiivse reklaamikampaania jaoks (õpin TLÜ-s reklaami ja imagoloogia iii kursusel, seal fotokursuse raames vaja).

Juba järgmine laupäev oleks hea kui saaks fotostuudiosse minna. Kokku läheb vaja nelja fotot (päikesepaistelise ilmaga, pilvise ilmaga, stuudios [jõusaali taust tuleb hiljem taha] ja sisetingimustes kas spordihallis või jõusaalis). Õues kasutan ka välke.

Põhiline on, et oleksid koostööaldis. Saada enda pilt: mamaspanka@hotmail.com
tel 56 622 740

Mõned tehtud tööd:
http://fotokala.ee/baas.php?aktsioon=tegija&autor_id=3884
Taavi Petersoniga: http://img89.imageshack.us/i/bannere.jpg/

Tasuks saad valida endale ühe neljast pildist A3 KAPA fotopaberile (väärtus 150.-)+kõik neli pildifaili CD-l.

Olen homme Paides ka (st. kui keegi tahtjatest juhtub Paide-Türi rahvajooksul olema, siis saab kohtuda kui vaja).

 
At 19:45, Blogger Andres P said...

Kindlasti on haamri saamine ka motivatsiooni küsimus. Ehk, kui enestunne läheb kehvemaks ja ilmnevad esimesed märgid energia/elektrolüütide peatsest lõppemisest, siis kas pingutad edasi ja saad haamri või lased lõdvemaks ja ei saa.

 
At 15:53, Anonymous Anonüümne said...

Seal Tamsalu maratonil oli teisigi haamri saajaid, oma osa oli ilmselt mitte harjumuspärasel külmal ilmal.

Pole nii külma ilmaga ammu maratoni sõit, meenub TM 1995 siis lükti start 1h30 edasi 10:30 peale.
Stardi hetke temperatuuri ei mäleta oli see -22C või -24C.
Vimmaseid kilomeetreid sõites tulid külmavärinad peale ja finishis oli temperatuur -27C

See võttis väga tühjaks.

Priit

 
At 21:37, Anonymous Anonüümne said...

Tunne tuttav. Meeldejäävaimal juhul pidin rattalt maha tulema, sest muidu oleks lihtsalt külili kukkunud ning kuna aastaajast tulenevalt oli valida kas mulla või puuokste (ilma lehtedeta...) söömise vahel, siis valisin viimased. See aitas koju tagasi jõuda. Head pingutamist!

 
At 15:08, Anonymous Anonüümne said...

Minuarust on sarnane jutukene siin kuskil varasemalt juba läbi jooksnud. Aga kui sellest ei piisanud, no mis seals ikka.
Endal on esinenud haamrit ka vähemalt paaril-kolmel korral. Kõige ehedamalt meenub üks pikem rattatrenn, mis võis olla ka samal päeval teiste trennide järel, kui "aku" sai sedavõrd tühjaks, et enam ei jõudnud jalgu ka väga kerge ülekandega ringi ajada. Sai siis ka lihtsalt jalgrattalt maha tuldud ja tee ääres kraaviveerel pool tundi konutatud ja mingeid varsi või lehti näritud. Igatahes sihtpunktini jäi siis veel 10 km, mille läbisin väga vaevaliselt. Ikka nii ca 5 ringi vänta keerutades ja siis vaba hooga jne.
Skiwaffe

 
At 15:14, Anonymous Anonüümne said...

Lisaks energia lõppemisele on võimalik end hapnikuvõlga joosta.
Olen seda mõned korrad saavutanud, näiteks 6km distantsil viimased 600m oli pilt eest ära. Mõtlesin sellele kuidas aru saada millal finississe jõuan, nähtavus null.

Mike

 
At 06:00, Blogger Gege Dai said...

20151127xiaodaige
ralph lauren outlet
beats by dre
air jordan 4
michael kors outlet online
cheap jordan shoes
tory burch outlet online
abercrombie and fitch
ray-ban sunglasses
cheap jordans
louis vuitton outlet store
prada sneakers
canada goose outlet
canada goose jackets
uggs outlet
ray ban,rayban,occhiali ray ban,ray-ban,ray ban occhiali,ray ban sunglasses
nike free 5
prada outlet online
oakley sunglasses
valentino outlet
cheap oakley sunglasses
longchamp outlet
ugg boots
ugg clearance
tods outlet
louis vuitton outlet store
ugg boots
michael kors handbags
pandora outlet
ugg boots sale
michael kors handbags clearance
true religion jeans
ugg boots uk
coach factory outlet
ray-ban sunglasses
true religion outlet
michael kors factory online

 
At 11:34, Blogger Unknown said...

michael kors outlet
michael kors outlet
los angeles lakers jerseys
michael kors outlet
ed hardy
cheap nba jerseys
supra shoes sale
replica rolex
bears jerseys
atlanta falcons jersey
20170317

 

Postita kommentaar

<< Esileht