pühapäev, september 20, 2009

Pullerits: Mida arvata rattamaratoni tulemusest?

Külmema kõhuga pole ma veel vist kunagi starti läinud. Võistluserutust ei tekkinud ega tekkinud. Öösel ei kadunud isegi uni ära, nagu suusamaratonide eel närvipingest tavaks on saanud. Ainus, mis pinget tekitas, olid clipless pedaalid - ma polnud sellistega veel iialgi maastikukrossi sõitnud. Kas saan jalad ohtlikus situatsioonis Hindrek Riikojalt (endine Postimehe kolleeg, nüüdne põllumajandusministeeriumi pressiesindaja) laenuks saadud Merida pedaalide küljest lahti või kõmatan külili?

Aga vana lasketiiru juures sattusin ühte väliskurvi ja oma arust pääsesin kohe mitmekümnest mehest mööda ning rohkem polnudki vaja, et võistlustunne võimust võttis. Selleks, et seda võimaliku kukkumisega mitte lörtsida, hüppasin esimese tõusu all ratta seljast igaks juhuks maha ja jooksin üles, ehkki tagant profimad ergutasid, et «Sõidame, sõidame!».

Kuid seejärel sain uuesti hoo üles. Enda üllatuseks avastasin, et tõusudest väntasin võrreldes lähikonkurentidega märksa kergemini üles, kuigi ratta tagumise rehvi keskosa oli sile nagu liuväli. Seetõttu pidin otsima teinekord põhijälje kõrvalt parema haakumisega kohti. Ja laskumistel pidin jälgima, et kallaku peal ei libastuks.

Häda oli pigem selles, et mul puudus igasugune eesmärk. Kodus vanematele laupäeval, kui käisin maal õunu võtmas, ütlesin, et kui tuhande sekka jõuan, võib rahule jääda. Art Soonetsile, igipõlisele rivaalile laususin, et kui kaotan talle alla poole tunni - ehk vähem kui mullu -, pole samuti põhjust kurta.

Kummalisel kombel oli Harimäe tõus üksjagu lihtne. Kruusalõigul püüdsin kinni umbes sada meetrit eespool sõitnud grupi. Metsavahelisel tõusul läks minu meelest suisa puhkamiseks, ent igasugused katsed rivis ettepoole jõuda lõppesid pehmesse pinnasesse takerdumisega.

Harimäelt laskudes hakati aga kohe mööda kihutama. Mis seal salata, olin ettevaatlik. Mullusest mäletasin seal kurvides paksu lahtist liiva, tunamullu aga ei suutnudki ühte kurvi välja võtta ja põrutasin võssa ning kaotasin joogipudeli. Pärast pööret paremale, kilomeetri jagu enne Ande TPd, said 15-20 julgemat meest minu ees paarikümnemeetrise vahe sisse, kuid tõusul võtsin nad kinni ja istusin alanud kruusaralliks mugavalt grupi sappa.

Grupi pea vajutas algul päris korraliku tempoga, aga ju sain taga tuulevarjus nii palju hinge tõmmata, et ühtäkki tundsin: võiks kiiremini liigutada. Surusin siis paremalt äärelt tasapisi grupi esimeste kannule, ise aga mõtlesin, kas sellisel tõmblemisel, kuigi jõudu näikse jaguvat, on siiski mõtet. Äkki on kavalam energiat säästa ja keskel või sabas passida, sest ega minusugune grupil eest küll sõida.

Aga mingi eestsõidu ma oma arust siiski organiseerisin. Kui rada kruusateelt paremale keeras ja üle niidu kulges ning seejärel üks võistleja ATV-taolise punase ristiga masina kastis raja servalt ära viidi, üritasin sellele tuulde haakida. Aga masin jäi laskumistel hoopis ette. Kuid vähemasti tundus, et olin umbes nelja-viie mehega eest saanud. See oli tore areng, sest mäletan hästi, kuidas eelmine aasta samal lõigul üks viie-kuue-meheline rong must vuhinal mööda läks.

Pukani sõitsin selle tillukese grupi sabas. (Aga äkki oli grupp mu selja taga siiski suurem? Ma ei vahi üle õla, ohutuse tõttu.) Aastatetagune paksu lahtise kruusaga lõik oli lõpuks kõvaks tambitud ning kiirus püsis päris korralik. Aga mitte üleliia kiire. Igatahes paarsada meetrit enne Puka TPd võtsin hoo üles ja läksin vedama.

TPdes ma ei peatunud. Mul oli kaasas kaks pooleliitrist joogipudelit, ühte olin lahustanud Dexali 90-grammise geelipaki ja teises oli punase sõstra mahl. Astuvere TPs nägin, mida jootjatele lootmine kaasa toob: ühel minu ees sõitnul läks midagi risti-rästi ja ta kukkus mürtsti kruusale. Seisvailt jootjailt ja veel kivisel pinnasel sõites pudeli noolimine on risky business.

Pärast Puka TPd jäin korraks ühe sinisärklase tuulde, aga eestpoolt paistis üksikuid mahajääjaid, nii et võtsin vedamise enda kätte ning hakkasin jälitama. Oma arust töötasin päris korralikult, sest tükk aega ei üritanud keegi mööda minna. Vabandust, kui see kaassõitjaile ülbitsemisena mõjus, et mingi rattadiletant üritab tempot teha, aga tunne oli tol ajal veel päris tugev. Võib-olla jooksid siledad kummid kõval kruusal ka ekstrahästi - ei tea, varasem kogemus puudub.

Aga iga kruusaralli saab ükskord otsa. Aeglased metsavahelised porised ja mudased ja mättalised ja kivised lõigud pole mulle kunagi meeldinud. Alalõpmata olen seal teistele jalgu jäänud. Kuid seekord ei märganud, et oleksin neil tehnilistel lõikudel eriti koperdanud. Keegi pillas isegi komplimendi, et sõidan nagu vana mudahunt. Küllap aitasid clipless pedaalid, sest Optima seljas on osa energiat kulunud ikka sadulas püsimisele. Sellegipoolest ronisin mitmes eriti mudases kohas targu ratta seljast maha. Kartsin, et kui hoog ära sureb, siis ei saa jalgu lahti ja lendan näoli porri. Vähemasti kahest mülkast, kui mitte kolmest läksin jalgsi läbi, ka kõige järsemast tõusust ronisin üles, ratas käekõrval, nagu ka pikast, libedast ja võrdlemisi järsust tõusust paksu metsa sees. Sealt pole ma veel elu sees üles sõitnud - milleks ponnistada? Vahelduseks võiks ju jalgu ka sirutada.

Umbes 30 km enne lõppu täheldasin, et jaks hakkab raugema. Seda oli ka oodata, sest lõppeks on mu sellesuvine pikim rattatrenn vaevalt poolteist tundi. Ja kogukilometraaž 2500 ringis, keskmine trenn vaevalt tunnine. Mitte just eriti palju, et valitud tempoga üle kahe ja poole tunni kesta. Lisaks hakkas kõht tühjaks minema. Õnneks olin pistnud tagataskusse kaks Maxima batooni. Paar suutäit tegid tunde kohe tummisemaks. Kuid möödasõitmised minust ikkagi jätkusid, kuni viimaks sai metsast ja mudateedelt välja kruusa peale ning algas laskumine Palu TP suunas.

Palul oli valjuhääldist kuulda reportaaži, et esimesed hakkavad juba finišile lähenema. Endal jäi sealt sõita veel 22 km.

Ehkki taas järgnesid vastumeelsed metsavaheteed, olin ilmselt suutnud kosuda, sest tagant enam voore ei tulnud. Õnnestus ühe rongi sabast mõneks ajaks kinni saada, kuid see kadus peagi eest ning päris mitu järgmist kilomeetrit sõitsin täitsa üksi. Ees polnud kedagi näha ja tagant polnud ka kedagi kuulda. Oligi, tegelikult, rahulikum. Kuid pärast Elva jõe betoonsilda jõudsid tagant paar meest viimaks kannule ning haakisin end nende sappa. Kohe hakkas lihtsam ja hoog ka tõusis. Samas hakkas pisut jahe. Kas see on märk ähvardavast haamrist, käis mõte läbi pea? Raul Olle, kes olla võitnud tänavuse nelikürituse, oli mulle mõned päevad tagasi maininud, et üks haamri saabumise tunnuseid pidi just olema see, et hakkab külm.

Hellenurme TP-le järgnenud tõusudel kogunes taas kokku suurem punt. Vahepealne langenud võistlusmoraal - et las taganttulijad kihutavad pealegi mööda, ei hakka neile järele pressima - tuli pundis tagasi. Lõpuni jäi alla kümne kilomeetri ja mõtlesin, et püüan grupist nii kaua kinni hoida, kuni jaksan. Ehkki kiirus kruviti päris suureks ja kohati hakkas pärssima hirmgi. Kuid hasart haaras kaasa, nii et ühest kitsast ja porisest kohast otse puude ääres tuiskasin nõnda läbi, et alles pärast sain aru, millise rumala riski peale olin läinud.

Kuid nätsked mustad tõusud osutusid mu rehvidele siiski liiga libedaks ning hakkasin koos paari teisega grupist maha jääma. (Hea on ju ajada see ratta süüks, kui teised eest pääsevad.) Samas võtsin laskumistel juba päris arvestatavaid riske, olgugi et vasak ranne oli juba paarkümmend kilomeetrit enne lõppu muutunud sedavõrd valusaks, et ei lubanud hästi piduritki tõmmata. Eks enesekindlus oli kasvanud, et ega ratas alt ära sõida, kui jalad kindlalt pedaalide küljes. Igatahes viimaselt kruusatee lõigult, olles äsja just ühest konkurendist mööda saanud, paremale metsa keerates ei jäänud palju puudu, et oleksin külje maha pannud.

Pärast Elva jõe soise koha ületamist, 3 km enne lõppu, paistis minu ees tühjus. Lähimad püütavad olid ligi saja meetri kaugusel. Hakkasin neid taga ajama. Korraks tuli selja tagant üks noormees appi, aga mitte kauaks. Otsustasin ise tempot teha, sest tema selja taga oli liiga lihtne. Võib-olla tegin taas lollisti. Sest noormees istus minu taha, sai mu tuules paarist eessõitjast mööda ja enne saepurust pehmet lõiku tuiskas mööda, tema taga veel üks, Indrek Karolin Põlvast.

Vähemasti rohkem ma kedagi ette ei lasknud. Finišisirgel piilusin ka üle õla - paarikümne meetri kaugusel polnud kedagi tulemas. Diplomil seisis 718. koht, aeg 3:30.02. (Mitteametlikus protokollis olen taandatud 720. kohale) Mullusest sõitsin kiiremini ligi 12 ja pool minutit, koht oli kümne võrra parem. Seega tuhande sees. Art Soonets oli 333., kaotust talle tuli umbes 19 minutit. Nii et mõlemad eesmärgid said täidetud.

Finišijoone ületamise järel pistsid ETV ja Kanal 2 kaamera ees mikrofoni nina alla. Kui ma võistlusrajal löögile ei pääsenud, siis vähemasti teleekraanil. Asi seegi. Sai vähemalt nõndamoodi ennast nähtavaks tehtud. Mõelda vaid: tuhanded teised läbivad samuti rattamaratoni, sajad neist minust kiiremini, aga peaaegu mitte keegi ei tea, et nad seda tegid. (Ja esmaspäeva hommikul kell 8.15 usutles mind rattamaratoni teemal Kuku raadio otse-eetris Rasmus Kagge.)

Mingi ime läbi oli see parim sõit, mida ma Tartu rattamaratonil olen teinud. Olgugi et täiesti motiveerimatuna. Ilmselt ikka on hea ratas see, mitte ainult mees, mis sõidab. Hindrek Riikoja ratas. Tänutäheks pesin selle juba puhtaks. Käsitsi.

Kõige suurema tunnustuse sain aga kodus tütrelt. Kui ütlesin, et parandasin mullust aega kaksteist ja pool minutit, patsutas ta tunnustavalt õlale. Ja kui lisasin, et sain Euroopa meistrivõistlustel 720. koha, ajas ta koguni kaks pöialt püsti.
******
Päikesetõus Laukal Hiiumaal. 7. august 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu rattamaratoni start. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 2: Nii kihutavad kõvad sõidumehed. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 3: Rattamaratoni kõvemad mehed on jõudnud Matule. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Kõvad sõidumehed näitavad laskumistehnikat. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 5: Ratturid Pukal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Toitlustuspunkt Astuveres 51. kilomeetril. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix Foto 7: Võistlejad sisenemas enne Palu toitlustuspunkti maanteealusesse tunnelisse. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 8: Rattamaratoni võitja Allan Oras veab teise koha saanud Kalle Kriiti. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 9: Allan Oras, Tartu maratoni võidumees ja Euroopa meister. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

35 Kommentaarid:

At 22:21, Blogger Madis said...

Priit, ratas peab hea olema ja mees ka sellel. Kui veel ilm ka normaalne on, siis võib ikka täiega mõnu tunda.

 
At 22:31, Anonymous Anonüümne said...

Kolm pool tundi, 1L vedelikuga! Imekspandavalt väike joogi tarbimine.

Ja nüüd said ka vastuse üleelmisele teemale "Kas kalli ratta muretsemisel on mõtet?

 
At 23:08, Blogger holden said...

Kui sa minust Harimäge võttes sadulas püsti möödusid, mõtlesin kohe, et kauaks seda tunniste treeningkordadega meest selleks korraks jätkub. Aga kuna oma ratas jäi peale nädalatagust Haanja100 läbimist hooldamata ja tagapiduriklotsid olid olematud ja hõõrusid vastu ketast, siis jooksis ca 40km peal mott täiega maha. Kuhu ma kihutan ja miks ma seda teen. Kulgesin omasoodu edasi, kuni Kalle Kiristaja nimeline tegelane mulle uue elus sisse puhus. Ta ütles peale minust möödumist, et jää maha ja ära rohkem mölise, muidu minevat tal mott ära. Aga ma ei jäänud maha, ja kui ca 12 enne lõppu hakkas Postimehe särk paistma, tulid jalad iseenesest kõhu alt välja, Priidu skalp ootas võtmist. Aitäh veel leedukatest tandemimeestele, kelle tuules sai ca 180-se pulsiga 3 km kulgetud, aga kiirus oli hull, vedasid mind mitmestkümnest konkurendist mööda.

Kokkuvõttes olis raske maraton, olin rohkem läbi, kui eelmisel pühapäeval peale Haanja100 prooviläbimist. Siis kulus aega 8:05, täna nõks alla 3,5h. Mine võta kinni!

Jah, jooki läks ca liiter (dexali mustsõstar) ja lisaks 3 dexali väikest geeli (30gr tk). Süüa sain alles Tallinas kell 17.30, siis oli küll kõht väga tühi! :)))

 
At 00:37, Anonymous Anonüümne said...

Sealt pole ma veel elu sees üles sõitnud - milleks ponnistada?
---

mis sporditegija niimoddi räägib?
Lisaks veel seda, et jutust jäi mulje, et sa oled ratta seljas liiga krampis, see on minu arust veelgi ohtlikum kui aeg ajalt ringivaatamine.

Ja veel, tagakummi pidamine ei ole minu arust nii tähtis kui on esikummi oma.

P

 
At 10:03, Blogger Priit Pullerits said...

Ei, 22:31, liitrit vedelikku küll ei kulunud. Kulus üks pooleliitrine pudel ja teisest tsipa-tsipa. Aga mis seal imestada, ma olen harjunud trenni ka ilma joomata tegema.

 
At 10:14, Anonymous Anonüümne said...

Joogipudelid on siiski 0,75 liitrit. Aga miks sa jämeda mustriga rehve alla ei pannud?
hindrek

 
At 10:18, Anonymous Anonüümne said...

joogipudeleid on 0.5L, 0.7L ja 1L

 
At 10:21, Anonymous Anonüümne said...

See on küll siis lausa rekord, kui pea 0.5l toime tulid, ju siis ka ei higistanud eriti.

 
At 10:23, Anonymous Anonüümne said...

90 km sõita läbi poole liitri joogiga pole kangelastegu vaid idiootsus

 
At 10:51, Blogger Tarmo said...

See, et sa Priit piirdusid vaid 0,5 liitri joogiga maksis sulle kätte tänase vormi juures vähemalt 10 minutit. 1 liitri oleksid pidanud vähemalt täiendavalt endale sisse valama. Ilma veeta võib matkata küll, kuid võistlusel särtsu saamiseks tuleb vett ka "kerisele" visata!

 
At 14:25, Blogger Madis said...

No ärge Priidu puhul nüüd joomise osas päris üle kah pakkuge. Tal pole ju kehamassigi õieti. Kuhu see vedelik ära mahutada? Põis saab niimoodi ruttu täis ju.

 
At 17:52, Anonymous Anonüümne said...

Pole paha!

Priit

 
At 18:18, Anonymous Anonüümne said...

keha massi asemel mängib selles kaasuses rolli hoopis aju mass

 
At 08:43, Blogger Priit Pullerits said...

Loen ja imestan, et kuhu küll kõik kriitikud on jäänud. Tänitate siin mingi joomise kallal. Nagu välja tuli, kui anumate mahud korralikult paika said, jõin ikka terve liitri distantsi peale. Ja sõin ka lõppude lõpuks. Aga mingit tarka kriitikat küll seni pole tulnud, ma mõtlen eeskätt neilt, kes hävingut prognoosisid. Oma arust tegin küll tulemuses arengu - ja seda 44-aastasena ja alal, mis kohe üldse ei istu, ja rattal, mis oli mulle täiesti uus, ja treeningute pealt, mis vaid paaril korral terve suve vältel küündisid poolteise tunni alla, aga ei kordagi üle selle.

 
At 09:16, Anonymous Anonüümne said...

Eelnenud treeningute ja sellise treenituse pealt on tulemus ausalt öeldes kehv ja pettumust valmistav. usun mitte väga mööda panevat, kui kolmandik eespool olijaist ei küündi sellise kilomeetraazi lähedalegi, nagu Sul läbitud oli, rääkimata sellest et samahea ratas istumise all (clipid ja puha). Taktika pole samuti kiita, õigemini seda polegi, suht suvaline tõmblemine. Nigel harrastaja tulemus. nagu kirjelduse järgi võiks aimata (või on see bluff?), siis see mootor on palju enamaks võimeline. Seegi kord jäi see suuresti realiseerimata. Mingisse omasse kujutlusmaailma sobitades võib seda tulemust ju ka rahuldavana välja reklaamida, ent kõrvalt vaadates sellest aru ei saa. Boonuspunkt eneseületuse eest, kui see tõepoolest nii on, et teha ei taha ja on peaaegu et isegi vastumeelne, aga ikka läbi arusaamatuse läbi loksutakse. See võib ikka üsna ebameeldiv ja ajudele hakkav kogemus olla. Kõrvalt on sellest raske aru saada, aga noh polegi sellest nagu kunagi pihta saanud (kui see siia blogisse pursatud sõnadejada muidugi bluff pole). Jõudu ja rohkem kirgastumist spordist!

 
At 09:27, Anonymous Anonüümne said...

Ise sa vassid siin numbritega, liiter on ikkagi 2 korda rohkem, kui sa alguses meile närimiseks välja viskasid. Ajaliselt oli seekord rada võitjale 8 minutit kiirem, seega taga loksuvale harrastajale oligi see ca 12 min kiirem kui eelmine aasta nagu sul. Koha paranemine 10 võrra tõestab samuti, et sa olid täpselt samas vormis kui mullu. Seega meie prognoosid sinu tulemuse osas pidasid vett. Raja kvaliteeti maastikusõidul ei saagi kunagi minuti pealt ette prognoosida. Ja ega keegi sulle siin hävingut kah ei pakkunud. Sihukese treeningu mahu pealt oleks sul füüsiliselt olnud võimalik sõita 5-10 minutit kiiremini, kui sa seda trenni oleks madalama tempoga teinud. Nüüd aga juhtus nõnda, et mott sai otsa 2 nädalat enne maratoni. Eks kõigil juhtub sellist jama, pole viga. Järgmine aasta kannatad sa täpselt sama treeningumahu sama tempoga juba lõdvalt ära ja siis paraneb ka sinu koht.

Kirjuta parem mis tunne sul pärast maratoni on. Kaua sa väsimust välja puhkasid?

 
At 09:31, Blogger Vigurivänt said...

Joogi kogus pole sugugi utoopiliselt väike. Jõin ise ka vaevalt üle liitri, no võib-olla 1,5. Aga tean kaasvõistlejaid, kes joovad rattavõistlustel minust palju vähem, see on väga isiklik.
Mis Priidu rattalembust puudutab, siis seda peaks turgutama küll, sest uuel aastal võivad jooks ja suusk õnnestuda ja siis on neliku tulemuse jaoks vaja pedaalida ka tublilt.

 
At 09:58, Anonymous Anonüümne said...

PS

Sellist mahtu nagu sa tegid naise Optimaga on tõeline piin teha Optima originaal sadulaga ja ilma klippide ning sõidukingadeta. Niipalju sa võiks ju ikka kulutada, et sellised väikesed mugandused teha. Usu mind, mott paraneb ka treeningutel. Ega ma ei imesta üldse, et mott madal on kui Optimaga sellist säru antakse.

 
At 13:13, Blogger Rainis said...

Lisaks omalt poolt ühe väikese mõtte, mis haakuks paljude Priidu eelnevate rattateemaliste postitustega ja samas ka käesolevaga.

Nimelt, miks klipp-pedaalimine on ikkagi nii erinev võrreldes tavalise nö. Optima-pedaalimisega?

Klipp-pedaalimisel on kaks jõumomenti, kus rattur rakendab lihasjõudu - kõige tugevam faas on pedaali asetsemisel kella 2-3 suunalt kuni 4-5 suunani, ca 90-kraadine pöördenurk, millal rattur vajutab jalaga pedaali. Teine moment on selle vastasmoment kella 7-8 juurest kella 10-11 juurde, kus rattur tõmbab pedaali.

Optima-tüüpi pedaalimisel on vaid see esimene jõu rakendamise sektor.

Seega, klipp-tüüpi pedaalidega saab rattur esiteks oluliselt lühema lihaste lõdvestusfaasi kui Optima-tüüpi pedaalidega. Ja kui ratturi lihased ei ole piisavalt "koolitatud" kasutama töötsükli käigus kahte lühikest lõdvestusfaasi täielikult, järgneb mõne aja pärast lihaste kangestumisega katastroof. Eriti kui rattur on treeningud läbi viinud Optimal.

Teiseks, sellisel reljeefsel sõidul, kus tõusunurk varieerub väga palju (ütleme, tõusul lauge algosa ja kiiresti järsenev lõpuosa) või on tõusud väga järsud, annab klipp-pedaalimine võimaluse ratast liigutavat jõudu paremini ühtlustada ja tõusu võtmisel sõidu tempot ilma suuremate tempomuutusteta, nö. "nõksutamisteta", ühtlasemini hoida. Sest teatavasti kiiruse kahanedes kaks korda ei tule sama kiiruse saavutamiseks teha tööd tagasi mitte kaks korda, vaid neli korda. Sest kiiruse energia ja jõud on kiiruse enda ruut! Ehk siis mirko-kiirendused ei ole lõpptulemuse seisukohast sugugi head.

 
At 13:51, Anonymous Anonüümne said...

Võib ka nii arutada, et Priidu koht oleks oma 150 võrra parem, kui poleks EM ja sellega kaasnevat seltskonda, kes kõik enne Priitu lõpetasid. Ja eks järgmine aasta saab ka nii olema.

 
At 14:04, Anonymous Anonüümne said...

150 jutt on jama. Eelmine aasta oli esimese 700 sees 167 väljamaalast see aasta aga 202 seega ainult 35 rohkem!

 
At 16:22, Anonymous Anonüümne said...

Priit, tubli olid!

 
At 18:10, Anonymous Anonüümne said...

Et siis oli tänu EM-le ainult 35 ratturit stardis rohkem?

 
At 18:49, Anonymous Anonüümne said...

EMi ametlikus stardiprotokollis oli 137 nime (104 M & 33 N). Neist eestlasi 55 ja lätlasi 28, kes oleks potentsiaalselt stardis ka tavalise TRM ajal. Kaugemalt ilmast tulijaid jääb järele 54.

 
At 22:24, Anonymous Anonüümne said...

ma rääkisin finišiprotokollist. sorry, et enne ei täpsustanud.

 
At 22:32, Anonymous Anonüümne said...

Natuke meedia (ja muud) kriitikat kah. Ehkki see veidi off-topic, tundub Pulleritsu blogi õige kohana, kus sel teemal juttu teha.

Nimelt mulle on silma jäänud, et Eesti spordiajakirjanikud ei taha kaotajatelt kommentaare küsida. Vähemalt siis mitte kui tegemist on välismaalastega ja võistlus tundub kõigile natuke kahtlane.

Näiteks siis kui Kanada jalgpallurid käisid Eestis lumesõda mängimas. Eesti võit oli spordikülgedel küll väga oluline, kuid seda, mida kaotajad asjast arvasid küll eriti välja ei lugenud.

Nüüd oli see Tartu Rattamaraton/EM. Oleks tahtnud küll lugeda, mida need kuulsad eurooplased siis pärast sõitu asjast arvasid. Oli see siis nende arvates üldse maastikusõit ja oli see tiitlivõistlus? (Tiitlivõistlus nimelt peaks käima riikide koondiste vahel ja sportlased on koondise särkides).
Üldse oli selle võistluse kajastus kirjutavad pressis naeruväärselt tagasihoidlik. Postimehes sisuliselt üks pilt kolmandal leheküljel. EPL-is fotoreportaaž ja Õhtulehes väike lugu.

Kogu see võistlus (EM-i arvestuses) jättis küll mulje, et Eesti mehed tegid endale võistluse, mille puhul oli juba ette teada, et selle nad võidavad. Järgmisena võiks Eesti endale taotleda maastikukrossi tiitlivõistluse ja viia see läbi Pirita trekil.

PS. Rahvaspordiüritusena oli Tartu maraton endiselt väga kõva ja õnnestunud ettevõtmine.

 
At 09:30, Blogger Priit Pullerits said...

Viimane mõtteavaldus on väga huvitav. Ma ise mõtlesin ka, et küllap eestlased triumfeerisid osalt seetõttu, et neile oli rada ju aastaid tuttav ja kõik teada, kus ja mis moodi sõita. Aga äkki see EM ongi mingi teisejärguline üritus, nagu on seda ka sõudjate EM?

Sellegipoolest olnuks kaotajatelt ausate kommentaaride küsimine tänuväärne töö. Miks Tartu rattamaraton aga nii väikest meedia järelkajastust saab, on tingitud sellest, et see asub kaugel tõmbekeskustest (Tallinna lehtede jaoks on Otepää-Elva sama kaugel lõunanabaga), ja et see üritus kukub nagu pall kahe mängija vahele maha: pole see tippvõistlus, mille kajastamisele on orienteeritud lehtede sporditoimetused, ega ole ka seesugune rahvaüritus (a la laulupidu), mida võiks kajastada tavalised uudisteküljed, sest ilma teevad ikka kohalikud tippsportlased. Küllap on põhjusi teisigi, kuid ei hakka neisse süüvima. Ent nimetatud kaks on peamised.

Ja taas kiitus Rainisele suurepärase ja asjatundliku sissekande eest. Ma peaks ta siia kaasautoriks värbama, saaks blogi professionaalsuse taset tõsta, aga mitte ei tea, kelle poole tuleb pöörduda...

 
At 09:58, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas sa Priit võid küll nõnda lahmida. Rainise kontakt on vaid 1 kliki kaugusel.

 
At 10:01, Anonymous velts said...

Rainise tekstis clipless-pedaali (miks ei kasuta keegi mõistet LUKKPEDAALID? - igati arusaadav termin ju?) kriitikast on oma uba sees küll, aga ta keskendub lukkpedaalide võimalikele probleemidele süvenemata lukustatud rattakingade eduteguritele, mida on oluliselt rohkem kui miinuseid?
Siinkohal oleks paslik küsida mõne rattakorüfee täielikku kommentaari selle teema kohta?

Ajakirjanduse vildakas-küündimatu suhtmine torkas mulle ka silma, oleks tahtnud väga Austria, Saksa ja Prantsuse ässade kommenteid lugeda, kuidas sõit kulges. Priit, äkki teed selle ise tagantjärele ära, meeste kontaktid on korraldajal kindlasti olemas?

 
At 10:02, Blogger sull said...

oh, pole jõudnud midagi postitada, käisin trennis. aga kui mul oleks pulleritsu blogi, paneks pealkirjaks "kuidas teha kordades vähem trenni ja ikkagi võita?" sulgudes mõtleks juurde (pulleritsu).

kuidas muidu seletada fakti, et pp, kes läbinud "napi" 2366 rattakilomeetrit sai kaotas trmil mulle 3 minutiga ja ligi 70 kohta? ja pp jutt km osas ilmselt vastab tõele, sest nägin teda ise kulm kortsus vahi kandis optimaga uhamas. enda kilometraazhi arvutasin kokku ja sain 1220km (napilt 3km vähem, kui üks trm peasponsoriga seotud number) millest omakorda lõviosa, ehk 138km tuli ühekordselt rattaralli arvelt. sellega võrreldes on pp tulemus pigem pettumus kui õnnestumine. kindlasti ei saa siin pp pugeda klippidega/mitteklippidega sõitmise varju nagu siin üks eelkõneleja mainis. tean omast kogemusest, et kui oled ainult ilma harjutanud, siis klipid jalas ikkagi nö "ülestõmmet" lihtsalt ei kasuta ja lihas puhkab nagu polekski klippe. vahe on ainult selles, et jalg kindlalt pedaalil, mis on muidugi hea. samuti ei ole vanus vabanduseks. vastupidi, kui vaadata esimest 700 finisheerunut, siis ligi pooled on vanuserühmas M35-M50 - täpsemalt 332 in, ja M20-M21 ülejäänud pool - ehk täpsemalt 300 in. mis kinnitab teada tuntud tõde, et rattas on 35-40a meesterahval veel kõike teha.
Mis veel. Pullerits startis minuga samas stardigrupis (500-700), rattaklass on ka enam-vähem sama vast, 2a vana CLASSIC mingi ulme kindlasti pole. nii et siin mingit suurt eelist või kaotust ei tulnud. küll aga tegi pp spetsialiseeritud trenni (ei pidanud vahepeal jooksmise või - hoidku jumal - rulluisutamise peale aega raiskama, tegi 2x suuremat mahtu, kasutas oma ala parimate spetsialistide nõuandeid ja nüüd selline tagasihoidlik, et mitte öelda kehv või veel hullem tulemus? - tõsi küll, mida võis ka oodata :)

aga ega ma ei hakka ka siin kõiki vastuseid ette ära ütlema, analüüsige või tehke järeldusi ise!

 
At 10:15, Blogger Priit Pullerits said...

Sulev Kraam jätab muidugi efektse liigutusega mainimata, et ta on 15 aastat noorem kui mina, samuti ei ava ta oma tausta (seda ei paku eriti ka Tartu Maratoni kodulehekülg), nt kui suur on tema vastupidavusalade üldmaht ja staaž (akumuleeritud maht on sitkusaladel ülioluline tegur!), samuti vaikib ta sellest, kui palju ta on teinud muud trenni peale rattaga sõitmise. Mina olen ainult ja üksnes rattaga sõitnud, keskmiselt alla tunni korraga, ja vastupidiselt väidetule ei ole ma rattasõidus kasutanud mingit proffide ega ekspertide nõu, vaid täitsa oma peaga ja tunde järgi lihtsalt sõitnud. Trenniks seda ma küll ei nimetaks.

Ja ma ei ole kunagi väitnud ega püüdnud jätta muljetki, et rattasõidus on mul potentsiaali ja mingid sihid. Rattasõit on hädavariant, kui joosta või suusatada ei saa.

 
At 23:41, Blogger sull said...

oot oot, kas ma tunnetan eelmises kommentaaris solvumist? ise küsisid, et kuhu kriitikud on jäänud ja nüüd tuleb kriitika siis on ainult õigustamine!

oleme ausad, ükski sportlane ei ava oma tausta täielikult :) isegi veerpalu-mae poetasid ainult mokaotsast, et tegid ajaloo karmima treeninglaagri. aga võibolla pärast seda tegid ajaloo suurima puhkepausi? pealegi siin on ju erapoolik blogi kommentaarium, mitte mingisugune tasakaalustatud faktidega ajakirjandus :) aga kuna ma pole oma nime varjanud, siis kes väga tahab, see otsib ja leiab :)

 
At 09:54, Anonymous Anonüümne said...

Priit oli 700. kohal ja tahab, et teda selle eest kiidetakse.
Isegi ta oma naine ei teinud seda, võib-olla see ongi põhjus, miks ta kiitust norib?
Keda peaks ühe 700.vanamehe elamused rahvaspordiüritusel huvitama?
Edevus ei mahu ikka kuidagi ära, näiteks või jutt interviudest pärast rattamatka.

Aga ega mul kahju pole: TUBLI PRIIT!!!

Mike

 
At 22:58, Blogger aubout vita said...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

 
At 07:49, Blogger John said...

oakley sunglasses wholesale
true religion outlet
polo ralph lauren
michael kors outlet online
toms shoes
kate spade handbags
nike air max
michael kors handbags
ugg boots outlet
north face uk
cheap ugg boots
cheap oakley sunglasses
polo ralph lauren outlet
coach outlet
giuseppe zanotti sneakers
ugg boots
uggs outlet
jordans
gucci outlet
michael kors handbags
coach outlet
adidas superstar
uggs sale
uggs on sale
michael kors outlet online
louis vuitton
air max 95
coach outlet store online
cheap soccer shoes
kd shoes
michael kors handbags
tiffany and co
20151209yuanyuan

 

Postita kommentaar

<< Esileht