Pullerits: Miks sportlased oma hea nime maha müüvad?

Kas teile ei tundu, et need sportlased, kes liituvad Keskerakonnaga, teevad faustiliku tehingu? Mulle küll tundub. Vaadake alljärgnevalt, kuidas nad Keskerakonna kutse vastuvõtmist tegelikult häbenevad. Aga veelgi hullem on see, mida Keskerakonnale jah-sõna andmine kaasa toob.
***
Ajal, mil Mart Siimann oli eelmise kümnendi lõpus peaminister, küsis ta Toompea lossis kümnevõistleja Erki Noolelt, kas tol pole plaanis poliitikasse minna. Nool vastas: «Enamik inimesi armastab sportlasi, aga iga poliitikut vihkab vähemalt 50 protsenti inimesi.»

2003. aastal, europarlamendi valimiste künnisel, astus Nool Isamaaliitu. Pisut vara, kahjatseb ta, enne võinuks karjääri ikka lõpetada.

Kui Ksenija Balta tulnuks Noolelt küsima, kas tasub Keskerakonnaga mesti lüüa, oleks ta soovitanud: ära astu, liiga vara on!

Põhjendus?

Kas Balta hakkab tänu erakonda astumisele kaugemale hüppama? Ei! Kas ta saab populaarsust juurde? Ei! Kas Keskerakond on teinud temaga enda huvides osava reklaamitriki? Jaa!

Seega, Keskerakond-Balta 3:0.

Siin on eri teooriaid, miks Eesti küllap armastatuim naissportlane tegi tehingu Eesti ilmselt vihatuima erakonnaga. Kõik need kõmisevad realpolitikist: alates sellest, et Balta saab linnavõimult klubi kaudu toetust, ja lõpetades sellega, et Balta – nagu ka mõni aeg enne teda Keskerakonnaga ühinenud tippvehkleja Irina Embrich – aitavad tugevdada Keskerakonna vene kaarti.

Tõde on võimatu selgitada, sest seda teavad vaid asjaosalised. Ja nemad peidavad seda õõnsa, kohati suisa valeliku retoorika taha. «Olukorras, kus Tallinn on võtnud ära raha nii lasteaedadelt kui noortespordilt, oli eriline küünilisuse tipp, kuidas üks Keskerakonna uus liituja rääkis südamest uudistes, et Keskerakond on kohe eriliselt laste- ja spordisõbralik,» lausus Balta poliitsammu kohta reformikate üks juhte Kristen Michal.

Kuid ärgem võtkem ainult kleenukese Balta kallal, kuulakem ka teiste sõnakolinat. Vanilla Ninjast tuntud Katrin Siska seletas kaks nädalat tagasi, et otsustas Keskerakonna kasuks, sest see «on korduvalt rahvast aidanud oma läbimõeldud projektidega». Embrich samastas eelmisel nädalal Keskerakonda koguni Tallinnaga, kui ütles oma parteistumist argumenteerides, et «Tallinna linn on ikka leidnud võimalusi rahva- ja tippspordi rahastamiseks». Näitleja Henrik Normann, endine oravaparteilane, teatas kevadel: «Keskerakonnaga liitumisel sai otsustavaks, et tegemist on poliitilise jõuga, mis on nagu püramiid, mille tipp põhineb tugeval alusel.» Laulja Mikk Saar, Keskerakonna tänavuse kuulsuste paraadi avapaugu tegija, kuulutas aprillis: «Mulle on südamelähedane Keskerakonna poliitika kultuuri- ja noortelembus.»

Need on päheõpitud klišeed, mis ei tule üle huulte iseeneslikult. Sest miks muidu tõmbuvad Keskerakonna ridadesse hüpanud pärast sellekohase uudise avaldamist justkui kookonisse: muutuvad ajakirjanikele raskesti tabatavaks, annavad tavapäraste pikkade kommentaaride asemel kramplikult kidakeelseid vastuseid või lasevad oma sõnu vahendada pressiesindajail.

«Ma loodan, et nad saavad aru, mida nad on teinud, ja tegid seda puhtast südamest, mitte kaup kauba vastu,» lausus kahe olümpiamedali omanik Toomas Tõniste, kes astus nüüdsesse IRLi aastal 1998, pärast tippspordiga lõpetamist. Ent ta ütles seda nii, mis jättis sügava kahtluse, kui usutav see siiski on, et paljude kuulsuste Keskerakonda astumise otsus on tõepoolest nende arusaamade ja veendumuste väljendus. «Aga kui kõik on ostetav ja müüdav, siis kuhu ühiskond niiviisi jõuab?» küsis ta.

Kummalisel kombel, nagu ilmneb, ongi Keskerakonnaga tehtud ostu-müügitehinguil hind, ja pigem soolane kui soodne. Mikk Saar oli varem Eesti suurtel lavadel nõutud muusikaliartist, aga viimasel ajal on pidanud rahulduma väikeste etteastetega klubiõhtutel. Henrik Normann paistis muiste pea igast meediakanalist, aga nüüd piirduvad ta ülesastumised valdavalt eestlase-venelase seriaaliga (lisaks, muidugi, Keskerakonna suvepäevad). Kunagine menubänd Vanilla Ninja, mille koosseisu kuulub Katrin Siska, esineb samuti üha harvem. Mais Keskerakonnaga kampa löönud Miss Estonia 2009 Diana Arno lootis Miss Universumi võitlustel jõuda esiviisikusse, kuid ei pääsenud Bahamal esiotsa lähedalegi. Irina Embrich on toonud tiitlivõitlustelt viis medalit, aga seda ammusel ajal, mil ta kuuldavasti ühe apoliitilisima sportlasena Keskerakonnale ei mõelnudki. Kolm aastat tagasi Keskerakonnaga liitunud Andres Oper sai oma jalgpallikooli eraldamiseks Tallinnalt küll maatüki, aga sattus ise pallimurul mitut puhku kimpu vigastustega, nii et spordisõbrad ei hoidnud tema poliitiliste sidemete üle parastades värve kokku.

Neist faustilikest tehingutest vanakuradiga koorubki õppetund Baltale ja kõigile teistele, kes loodetava lähikasu nimel panevad müüki oma südametunnistuse ja hinge. «Kui üks võistlus läheb tuksi, tuleb kohe kriitika, et näe, kuradi Keskerakond,» hoiatab Nool.

Seda hoiatust võiks pakkuda ka kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu, kel piisas 2006. aasta jõulude eel vaid Savisaarega ühisele postkaardile sättimisest, kui põlvehäda paisus nii suureks, et oleks äärepealt tema edasise karjääri tapnud.
******
Hommik Laukal, Hiiumaa. 2. august 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ksenija Balta suudlemas pärast Euroopa sisemeistriks tulekut telekaamerat. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Ksenija Balta hüppamas Stockholmis. Foto autor: Patrick Sörquist / Scanpix Sweden
Foto 3: Irina Embrich 2007. aasta Eesti paremate sportlaste autasustamisel Estonia kontserdisaalis. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 4: Andresa Oper juunis Eesti jalgpallikoondise treeningul. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Ksenija Balta hüppamas Berliini MM-il. Foto autor: AP/Scanpix