Pullerits: Kust jookseb spordis mehe ja naise eraldusjoon?

Kes oleks osanud arvata, et iga naine ei pruugi spordis olla sugugi naine ning tont teab, kes see mehekski õieti sobib. Segadust on pärast kergejõustiku MM-võistlusi Berliinis tekkinud nii palju, et üritasin selles selgust luua. Ja mis välja tuli - asi on keerulisem, kui oleks osanud ette kujutada. Lugege ja mõelge kaasa. (Ja tervitused Õhtulehte Jaan Martinsonile, kes olla kavatsenud sama teemat lahata, kuid kellest mul seekord õnnestus ette jõuda. [Mis kahjuks ei anna garantiid, et ka edaspidi läheb nii...])
***
Aasta tagasi ei tekkinud kellelgi küsimust, kas Poolas Bydgoszczis juunioride MM-võistlustel osalenud mustanahaline lõuna-aafriklane Caster Semenya on ikka naine – või on hoopis mees. Mis huvi saabki tekkida sportlase vastu, kes jääb 800 meetri eeljooksus viletsa 2.11,98ga seitsmendaks?

Huvi lahvatas kuu aega tagasi, kui 18-aastane Semenya läbis Aafrika juunioride meistrivõistlustel kaks staadioniringi 1.56,72ga. Tähelepanuväärne polnud üksnes see, et ta parandas aastaga isiklikku tippmarki tervelt veerand minutiga, vaid too aeg viis ta maailma edetabeli liidriks ja Berliini MM-võistluste favoriidiks.

Selline arenguhüpe, eriti naissportlasel, tundus Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) juhtidele uskumatu. Nad tegid loogilise otsuse: Semenyale tuleb teha sootest.

Aga see ei ole nii lihtne, nagu võiks arvata, ja võtab aega. See seletab ka, miks Semenya pääses starti Berliinis, kus ta tuli 1.55,45ga maailmameistriks. Ja kus kahtlused tema soo kohta teleri vahendusel kogu maailma silme ette jõudsid.

Eesti tunnustatumaid seksuolooge Imre Rammul märkas kohe esimesest pilgust, mis ta teleekraanil Semenyale heitis, et midagi on võõriti. «Selleks ei ole vaja binoklit, et kahtlus tekiks,» lausus ta. «Tema lihaskond, skeleti areng, lõua nurk ja juuste joon juhtisid tähelepanu, et asi ei ole kombes.» Ometi ei andnud need tõsiasjad talle alust väita, et tegemist ei ole naisega.

Selle üle, kas sportlane kõlbab naiste klassis võistlema, käis otsustamine lihtsalt 1960. aastatel, mil sootestid kasutusele võeti. Tollal levisid kahtlused, kas mitmed NSV Liidu ja idabloki naissportlased on ikka naised. 1966. aasta kergejõustiku EM-võistluste eel pididki naised end seetõttu alasti näitama arstidest koosnevale komisjonile. Otsustamine soo üle käis genitaalide järgi.

Just selle testi sisseseadmise tõttu loobusid tippspordist ukraina õed Tamara ja Irina Press, kes võitid kahe peale Rooma ja Tokyo olümpial kergejõustikus viis olümpiakulda. Maskuliinse välimuse tõttu kutsuti neid vendadeks Pressideks.

Mõistagi oli jalge vahele vahtimine alandav, mistõttu Rahvusvaheline Olümpiakomitee seadis 1968. aastal Grenoble’i ja Mexico olümpial sisse geneetilise testi. Eesti tuntumaid spordiarste Mihkel Mardna seletab, et naissportlaste sugu hakati määrama suuõõne limaskestakaabet või juuksekarva juurenääpsu mikroskoobiga uurides.

Aga sedavõrd, kuidas arenes geneetika, ilmnesid ka geneetilise testi puudused. Tuli välja, et keskmiselt poole tuhande naissportlase seas – kes kõigi muude tunnuste järgi on naised mis naised – esineb ühel geneetiline kõrvalekalle normaalseks peetavast. Selleks kõrvalekaldeks on enamasti nii X- kui Y-kromosoomi esinemine nagu meestel. Kuid ükski katse pole tõestanud, et see annaks neile eelise teiste, XX-kromosoomiga naissportlaste ees.

Seetõttu loobus IAAF sootestidest 1992. aastal. Olümpial viidi sootestid viimati läbi 1996. aastal Atlantas, kus selgus, et kaheksal naissportlasel esines XY-kromosoom. Kuid ühtegi neist ei diskvalifitseeritud.

Sootestide heitmist ajaloo prügikasti kiirendas kummalisel kombel ka spordimoe areng. Varasemalt valitses oht, et mõned naissportlased võivad oma mehelikke tunnuseid varjata lohvaka võistlusvormiga. Kuid liibuvate võistlusvormide võidukäik tegi sellele võimalusele lõpu ning ilmselged pettused, mille paljastamiseks sootestid üldse kasutusele võeti, ei läinud enam läbi. Lisaks, nagu kirjeldab Mardna, viiakse suurvõitlustel dopingukontroll läbi peeglitega kaetud ruumis, nii et sportlast saatvale ametnikule on selgelt näha, missugusest elundist uriiniproov tuleb. Ehkki ta lisab, et visuaalne vaatlus pole soo määramiseks kaugeltki piisav.

Ometi seisab IAAFi reeglites kirjas, et tal on õigus nõuda sportlase soo kindlaks tegemiseks testi, kui selleks peaks tekkima vajadus. Semenya välimus ja meeletult kiire sportlik areng andsid enne Berliini MMil märku, et vajadus testimiseks on ilmselge.

Aga nagu ajalugu on näidanud, ei saa loota ühele-kahele meetodile. Selleks, et tulemused tuleks maksimaalselt usaldusväärsed, kuuluvad Semenya uurijate hulka nii günekoloogid, endokrinoloogid, psühholoogid kui mitme teise ala asjatundjad. Ja seetõttu võtab järeldusele jõudmine nädalaid.

Maailma meditsiinikirjandus loetleb kuni 30 eri tüüpi inimesi, kes jäävad tavapärase mehe ja naise vahele nn halli tsooni. Piiri kahe soo vahele on raske tõmmata, kinnitab nii Rammul kui meestearst Olev Poolamets. Põhjusi, miks Semenya on teistsugune kui enamik teisi naisi, võib nende sõnul olla väga erinevaid, alates näiteks ainevahetuse eripärast ja lõpetades sellega, et meessuuhormooni retseptor pole piisavalt tundlik.

Kuna Poolametsa väitel on sugu nüüdisajal rohkem identiteedi küsimus, muutub oluliseks sportlase psühholoogilise poole määratlemine. Selleks on vajalik psühhiaatriline intervjuu, märgib Rammul, ent lisab: «Samas ei aita psühholoogiline sugu tal kiiremini joosta. Asi taandub sellele, mis toimub organismis.»

Inglise ajaleht The Telegraph teatas sellele nädala algul anonüümseile allikaile tuginedes, et Semenyale enne MMi tehtud testid näitasid tema tavapärasest kolm korda kõrgemat meessuguhormooni testosterooni taset. Kui seni kinnitamata info paika peab, ei seleta see Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna dotsendi bioloogiakandidaat Mehis Viru sõnul üksnes Semenya jõulist muskulatuuri, vaid annab talle konkurentide ees ühtlasi suure eelise.

Ka Rammul möönab, et kui naissportlase meessuguhormoomide tase väljub piiridest, mida on laboratoorselt peetud normiks, siis on tegemist ebaausa konkurentsiga. Sel juhul võiks ta edaspidi tegelda male või bridžiga, kus hormonaalne tase ei mängi rolli, pakub Rammul naljatades, kuid jooksjana tuleks ta diskvalifitseerida.

Aga ikkagi ei saa seetõttu veel kuulutada, et Semenya ei ole naine, tunnistavad kõik mind nõustanud asjatundjad. Keegi neist ei oska parimagi tahtmise juures pakkuda, mida Semenya-suguse inimese ja sportlase kohta otsustada. Tema kohta kerkinud globaalne küsimus pole üksnes meditsiiniline, vaid ka eetiline, nendivad nad.

Vaid spordiarst Mardna, kelle teada peaks Semenya kohta lõpliku otsuse langetama spordiarbitraaži kohus Šveitsis Lausanne’is, söandab esitada üldsõnalise prognoosi. Nimelt, kuna konkreetseid parameetreid sportlase soo üle otsustamiseks pole, jääb ilmselt kehtima reegel, et kui Semenya naiseks mitteolemine jääb üheselt tuvastamata, siis jääb otsus sportlase poolele.

Mis tähendab, et Berliinis võidetud kuldmedal jääb sel juhul talle alles.
***
Mees või naine?

Maailmas küsitavusi tekitanud naissportlased

Tšehhitar Zdeňka Koubková püstitas 1934. aastal maailmarekordi naiste 800 meetri jooksus. Järgmisel aastal võttis ta nimeks Zdeňek Koubkov.

Inglismaa 1920. aastate parim kuulitõukaja Mary Weston võttis 1936. aastal nimeks Mark Weston ja abiellus kauase sõbranna Martha Brayga.

Berliini olümpial kõrgushüppes 4. koha saanud sakslane Dora Ratjen oli tegelikult Hermann Ratjen, keda tema väitel sundisid naiste seas võistlema Saksa natsijuhid.

Austerlanna Erika Schinegger tuli 1966. aastal kiirlaskumises maailmameistriks, kuid enne Grenoble’i olümpiat tuvastas sookontroll tal mehele iseloomulikud XY-kromosoomid, misjärel ta pidi MM-kulla tagasi andma. Ta võttis nimeks Erik, abiellus ja sai tütre isaks.

Tokyo olümpial 100 meetri jooksus pronksi ja teatejooksus kulla võitnud poolatar Ewa Kłobukowska kõrvaldati 1967. aastal võistlustelt pärast sugukromosoomide testi.

Saksa DV kuulitõukaja Heidi Krieger muutus anaboolsete steroidide tarvitamise tagajärjel niivõrd mehelikuks, et muutis 1997. aastal sugu ja võttis nimeks Andreas Krieger.
******
Sääretirp, Kassari saar. 27. juuni 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Naiste 800 meetri jooksu maailmameister Caster Semenya tervitab poolehoidjaid kodumaal LAVis Pretorias. Foto autor: Sports Inc / Scanpix
Foto 2: Caster Semenya Masehlongi külas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Caster Semenya kodumaal. Foto autor: Sports Inc / Scanpix
Foto 4: Caster Semenya annab kodumaal pressikonverentsi. Foto autor: Sports Inc / Scanpix
Foto 5: Caster Semenya on saabunud maailmameistrina kodumaale Johannesburgi. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: LAVi medalivõitjad Berliini MMil (vasakult): naiste 800 meetri võitja Caster Semenya, meeste 800 meetri võitja Mbulaeni Mulaudzi ja meeste kaugushüppes teiseks tulnud Khotso Mokoena. Foto autor: Sports Inc / Scanpix
Foto 7: LAVi noortemeister Caster Semenya (vasakul) poseerimas koolikaaslastega. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 8: Caster Semenya võidab Berliini MMil ülekaalukalt naiste 800 meetri jooksu. Foto autor: AFP/Scanpix