Neeme Korv: Miks rullsuusatajad teistega ei arvesta?

Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv jagab alljärgnevalt oma tähelepanekuid, mis peaks rullsuusatajad oma käitumise üle tõsiselt järele mõtlema panema. Loodetavasti.
***
Suviste sportimiste hooaeg hakkab vaikselt jälle ühele poole saama. Võibolla on just nüüd õige hetk rääkida just selle auditooriumi ees lahti üks mure, mis on juba pikemat aega mind painanud. Tahaksin nimelt siinkohal asjatundjailt otse küsida: miks käituvad rullsuusatajad kergliiklusteedel nii, nagu kedagi teist seal liikumas polekski?

Meie kandis, Viimsis, on ehitatud kilomeetrite kaupa kergliiklusteid, mida lisaks kohalikele kasutavad innukalt ka tallinlased - jooksevad, uisutavad, teevad kepikõndi, sõidavad jalgrataste ja... rullsuuskadega. Olen ise neil teedel liikunud aastaid ja kinnitan, et mitte ühegi teise ala harrastajaga pole olnud ebameeldivaid kogemusi, rullsuusatajad kahjuks välja arvatud.

Esimene näide. Ema jalutab lapsevankriga tee paremas ääres. Vastu tuleb hoogsate tõugetega rullsuusataja ja tõmbab mööda sõites, nätsti!, kepiga vankri pihta.

Teine näide. Perekond – ema, isa, väikelaps – jalutab mööda teed metsa poole. Läheneb kaks rullsuusatajat. Pere võtab ilusti paremasse teeäärde, üksteise järele. Rullsuusatajad ajavad omavahel juttu, jätkavad kõrvuti sõitmist, kepid vuhisevad sentimeetrite kauguselt inimeste nägudest mööda. Laps ehmub ja puhkeb nutma.

Kolmas näide. Sarnaselt esimesega – sõidan rattaga ja rullsuusataja tabab mind kepiga.

Meie kergliiklusteed on tähistatud märgiga 435, mis kohustab seal liikuvaid jalgrattureid mitte ohustama ja takistama jalakäijaid, jalakäijad omakorda ei tohi tahtlikult (!) segada jalgrattureid. Liikluseeskirja mõistes on rulluisutaja ja küllap ka rullsuusataja võrdsustatud jalakäijaga. Seega peab rullsuusataja kaasliiklejaga arvestama. Eeltoodud näidete puhul võiks neid teoreetiliselt isegi trahvida.

Aga miks rääkida seadusest, kui peaksid olema kirjutamata seadused. Kultuur. Kergliiklustee ei ole ainult spordirada. Inimesed sõidavad rattaga kooli, poodi, külla. Õpetasin oma 5-aastase tütre hiljuti tavalise rattaga sõitma. Olen teda harjutanud olema ettevaatlik ja hoidma end minu sõidutuules. Kohtumised rullsuusatajatega teevad mind paraku murelikuks.

Harrastan ise jooksu, sportlikku kepikõndi, rattasõitu ja aegajalt ka uisutan. Rullsuusa kogemus mul puudub. Käesoleva kirjutise mõte ei ole külvata vaenu ega pritsida asjatult sappi. Ma tahaksin lihtsalt küsida, kuidas nahaalidega käituda või ongi rullsuusatamine ehk selline ala, kus oma rütmi ei tohi korrakski häirida lasta. Kui nii, siis – vabandage mind – rullsuusatajate koht ei ole üldkasutataval kergliiklusteel.
******
Olmsted Point, Yosemite National Park, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida fotole.)

Fotod 1 ja 2: Rullsuusatajad tänavusel Saku suverulli võistlusel. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix