Pullerits: Kas tahate suvel karget sportlikku meelelahutust?

Olgu suviseks meelelahutuseks, kuniks mu puhkus veel kestab, üks talviselt karge ja sportlik lugu ühest suusamehest (2005. aasta Tartu maratoni 46.). Surudes maha võltstagasihoidlikkust, ütleks, et oma arust on see üks paremaid lugusid, mille olen viimastel aegadel produtseerinud, sest - vaadake, kas nõustute - esiteks on lugu põnevast ja eluohtlikust seiklusest, teiseks on mul õnnestunud pinget enam-vähem lõpuni hoida, kolmandaks olen saavutanud loos dünaamika (kõrg- ja madalhuvi tasandite vaheldumine), neljandaks on kohalolekut põlistavaid detaile ja viiendaks on pelk story-tasand õnnestunud põimida üldhariva teabega. (Lugu ilmus paar nädalat tagasi Postimehes pealkirja all "Doktorandist seikleja harjutas kooselu jääkarudega", kuid siinsega võrreldes mõnevõrra lühendatuna.)

Õhtusöök oli just hinge taha saanud ja magamiskoti pehmed suled neelasid päevasest teekonnast väsinud keha mõnusalt enda rüppe, kui väljas, ukse taga, kukkusid suusakepid järsku ümber. Siis kostis kobistamist.

Timo Palo, polaarseikleja hingega geograafiadoktorand, polnud kuulnud, et keegi oleks tema hütile lähenenud. Inimene see vaevalt olla sai. Asus ta ju Teravmägede jäisel idarannikul, mis on elamiseks täiesti kõlbmatu. Ööbimiseks leitud püramiidjas laudadest kokkuklopsitud hurtsik, kaheksal ruutmeetril ainsaks mööbliesemeks kaks lavatsit, oli ilmselt sealsete küttide kunagine kätetöö.

Palo ajas end magamiskotist välja, haaras seina äärest püssi ja tõmbas kuuli rauda. Seejärel pani valmis signaalraketid ning juhul, kui peaks minema lähivõitluseks, seadis käepärast pipragaasi.
Siis kuulatas, mis edasi saab.

Arvata võis, et kutsumata külaline on jääkaru. Neid elab Teravmägedel, Norrale kuuluval Põhja-Jäämere saarestikul, ligi kolm tuhat. Ja ennekõike saarestiku idaaladel, kus on rohkem jääd ja rohkem hülgeid, keda jahtida.

Hülgejaht toimub jääaukude ääres, kus loivalised käivad õhku hingamas. Jääkarul pole vaja rohkem kui ühtainust käpalööki – ja saak ongi peos.

Sedasi oli välistatud, et teha uks lahti ja vaadata järele, kes seal ringi luusib. Liiati teadis Palo, et kannatliku loomana on jääkaru valmis nurga taga pikalt passima, misjärel fataalselt demonstreerida, nagu ütleb laulurida: «Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön.»

Aga just selleks oligi 30-aastane Palo oma retke jääväljadele jalge alla võtnud, et jääkarudega tutvust sobitada ja nende läheduses elama harjuda. Tal on ammune eesmärk teha paari aasta pärast sooloretk põhjapoolusele. Tuhande kilomeetri pikkuseks teekonnaks, mis vältab vähemalt poolteist kuud, pole pääsu, et tuleb saavutada jääkarudega teineteist aktsepteeriv usalduslik vahekord. Ehk nagu Palo ütleb: «Et üks ei näeks teises saaklooma või toitu laual.»

Inimesele tähendab usalduslik vahekord ennekõike seda, et tuleb vabaneda hirmust kiskjaliste ees, kelle kaal küünib poole tonni kanti ja kes end tagakäppadele püsti ajades võiks korvpalliplatsil vabalt palli rõngasse suruda. Inimene peab selleks teadupärast kõvasti hüppama.

Sedasi vaatas Palo oma retke algul alatihti üle õla, ega jääkaru vargsi ligi hiili. Aga pikapeale hakkas ohutundega kohanema, nii et hütis magama heites tuli uksetagune kobistamine ja nuuskimine juba üllatusena.

Järsku olid hääled kadunud. Kas karu ootab, et potentsiaalne saak oma nina välja pistab?

Ega hütiski kindel tunne saanud olla. Alaskal on näljas loomad koguni hiidmaastureid külili tõuganud, et takistada saagil põgenemast, ning siis seesistujaile akna kaudu kallale tunginud. Teravmägedel on nad hüttidesse läbi akende sisse murdnud, ja kui aknaid pole leidunud, siis hütte ümber lükanud.

Palo hütil ei olnud aknaid. Nii ei pääsenud polaarpäeva valgus und segama.

Lõpuks paotas Palo ukse irvakile ja viskas lumelabida välja. Näis, mis juhtub, mõtles ta.
Esialgu ei juhtunud midagi.

Ent mõnevõrra veelgi enam, kui ootamatult saabunud õhtune külaline, hämmastasid Palo, atmosfääriuuringutega tegelevat Tartu Ülikooli geograafiadoktorandi, et märgid, mida seostatakse kliima muutustega, on Arktikas arenenud palju kiiremini, kui seni arvatud.

Enne jääkarudega kohanemisretkeile asumist oli ta Lääne-Teravmägede saarel Ny-Ålesundis, mis on maailma põhjapoolseim püsiva elanikkonnaga asula – tõsi, enamik neist on eri riikide teadlased –, sondeerinud koos keskkonnafüüsik Erko Jakobsoniga atmosfääri. Neil oli vintsi peal 2 km tugevat liini, mis suudaks vastu pidada ka Teravmägede tugevais tuultes (vähemalt 15 m/sek), ja selle otsas õhupall, mis viiks liini koos tolle külge kinnitatud sensoritega taevasse. Mõõdetud tulemused ootavad veel analüüsimist, kuid suured keskkonnamuutused olid niigi palja silmaga näha.

Arktika jääkatte vähenemine on Palo sõnul drastiline. Kuigi kliima muutustest ei saa tema väitel rääkida enne, kui võrrelda vähemalt kolme kümnendi andmed – aga varasemast suurema täpsuse tagavad satelliidiuuringud algasid Arktika kohal alles aastal 1979 –, on mitmeaastast kolme-nelja meetri paksust paakjääd juba raske leida. Suures osas on Arktika jää kahanenud pooleteise-kahe meetrini, mis suve lõpuks üha kergemini ära sulab. Kuna sulades jääpind tumeneb, sest tekivad lombid, neeldub päikesekiirgus üha paremini, mis omakorda üksnes kiirendab sulamise kulgu.

Selle üle võib lõpmatuseni vaielda, kas Arktikas kulgevad protsessid on inimeste põhjustatud või mitte, märgib Palo. Ent kui viis aastat tagasi arvasid teadlased, et Arktika saab suve lõpuks jäävabaks selle sajandi lõpuks, siis mullu hakkas kostuma prognoose, et nõnda võib juhtuda juba aastaks 2030. Viimati on Palo kõrvu ulatunud koguni oletused, et Arktika võib muutuda laevatatavaks juba kolme aasta pärast.

See tähendab, et põhjapooluse ekspeditsiooniga pole lõpmatuseni aega. Kui ta ei taha seda suuskade asemel teha kanuuga.

Seni, kui leidub jääd, tuleb jääkarudega igal juhul häid suhteid hoida.

Esimese kohtumise nendega elas Palo üle. Tal vedas: emakarul oli poeg kaasas, mistõttu talle oli esmatähtis tagada järeltulijale inimese eest turvalisus, mitte kõhutäit murda.

Teisel kohtumisel ootas Palo aga palju hirmuäratavam isend.

Ta oli just lõunaajal kiire matkatoiduga kõhtu kinnitanud ning liikus suuskadel lustiga, lasi isegi lauluviit, kui ühtäkki ilmus rüsijää valli tagant suur rasvane isane. Üksik seikleja saja meetri kaugusel ei saanud jääda talle märkamatuks.

Ent Palo polnud karule soodsas suunas. Tuul puhus karu poolt tema peale. Jääkaru vajab lõhna – see annab talle rohkem teavet kui visuaalne vaatlus. Sedasi tegi ta ümber Palo kaare, ajas siis koonu püsti ja tõmbas sõõrmetega läbi õhu.

Tasapisi lähenes karu 60-70 meetri peale. Palo haaras püssi ja signaalraketid. Oli selge, et kui karu veel lähemale püüab tulla, peab kaitsevahendid käiku laskma. Lasigi – kaks raketti.

Raketid on enamasti tõhusamad kui püssipauk, sest sähvatus ja visin ja järgnev põleng heidutavad neljajalgseid paremini kui üksik lask. Kui lask just karu pihta pole sihitud. Aga seda tohib teha viimases hädas – Teravmägedel tapetakse aastas enesekaitseks kaks-kolm karu –, ja selgi juhul järgneb põhjalik uurimine, kas looma mahalaskmine oli ikkagi põhjendatud.

Palo piiranud karu sai saadetud signaalist aru ja taandus. Kuid silmapiirilt ei kadunud. Kogu õhtupooliku jälitas ta Palo poole kilomeetri pealt.

Palo õnneks jõudis ta õhtuks koos jäässe kiilunud prantslaste jahile Vagabond. «Oli kerge hirm,» tunnistab ta, «ega oleks tahtnud telgiga öö peale jääda.»

Kaks ööd hiljem oli jääkaru murdnud Vagabondil ühe kelgukoera neljast. Pool koera oli ära söödud.

Pole teada, kuidas maitseb jääkarudele inimliha. Viimati langesid inimesed nende saagiks tosin aastat tagasi, kui Teravmägede suurima, üle 2000 elanikuga asula Longyearbyeni lähedal läksid kaks koolitüdrukut mäe otsa. Püssita. Sinna nad jäidki.

Palo loodab, et sellekevadised retked aitasid tal ohtlike kiskjatega kohaneda. «Aga see ei tähenda, et võid tähelepanu kaotada või mugavaks muutuda,» lisab ta.

Liiati kui teekonnal põhjanabale ei leidu ühtki hütti, kus oleks veidigi varju loota.

Foto 1: Timo Palo vedamas enda järel kelku varustusega, mis kaalub poolsada kilo. Seljakotis on 20 kilo fototarvikuid.
Foto 2: Timo Palo joomas hommikul hüti ukse ees teed. Ukse piidale on näha toetumas vintpüssi ja samuti lumelabidat, mida loopides püüdis Palo öösel jääkaru ehmatada.
Foto 3: Hayesbreeni liustiku 10-15 meetri kõrgune serv, mille küljest murduvad tükid lahti. Seda nimetatakse liustiku poegimiseks.
Foto 4: Mäed Kongsfjordi põhjakaldal õhtuvalguses.
Foto 5: Inglefieldbreeni liustiku serva kõrgus ulatub 20 meetrini. Taamal paistavad Teravmägede idaranniku mäed.
Foto 6: Vaade pisut rohkem kui 2000 elanikuga Longyearbyenile, Teravmägede halduskeskusele.
Foto 7: Vaade õhust Ny-Ålesundile, mis on maailma kõige põhjapoolsem püsiva elanikkonnaga asula.
Foto 8: Keskkonnafüüsik Erko Jakobson Ny-Ålesundi lähistel 20-30 meetri kõrguse Kongsbreeni liustiku ees.
Foto 9: Niisugused kunstilised jäämäed tekivad niiviisi, et liustiku servast murdub lahti tükk, see läheb vees hulpima, siis külmub ja sulab olenevalt aastaajast.
Foto 10: Timo Palo telk Teravmägedel tormi käes. Telgi ümber on lisaks suuskadele ja suusakeppidele näha jääkaru kaitsetara poste, mille vahele on tõmmatud nöör, mis on omakorda ühendatud signaalrakettidega.
Foto 11: Umbes kolmesajakilone emakaru koos ligikaudu aastase pojaga lahkub Timo Palo hüti piiramiselt taamal paistva vaba vee suunas.
Foto 12: Pooletonnine isane jääkaru luuramas Teravmägede idarannikul Timo Palo ümber.
Foto 13: Timo Palo norralasest sõber Tempelfjordi taustal hommikuses päiksevalguses. Fjord on saanud oma nime taamal paistva templit meenutava kõrgendiku järgi.

Kõigi fotode autor: Timo Palo.
Piltide paremaks naurimiseks soovitan neile klikkida!