esmaspäev, juuli 20, 2009

Pullerits: Kuidas vältida traumasid?

Teeks nüüd nii, et lähen puhkan ka pisut ja kosutan vaimu, te aga õppige siin minu kogemuste põhjal, kuidas mitte trenni teha. (Originaalis ilmus lugu ajakirja Jooksja teises numbris.)

Oli see nüüd allajäämine Kalle Muulile 110 meetri tõkkejooksus, Andrus Nilgile 400 meetri või Villu Zirnaskile 1500 meetri jooksus, aga seitse aastat tagasi Kärdla staadionil ajakirjanike kümnevõistluse järel sai kaotustest mõõt täis. Tosin aastat pärast aktiivse sportimisega lõpetamist otsustasin taas tõsisemalt jooksma hakata.

Aga jooksurajale tagasitulek osutus vaevarikkamaks, kui oskasin arvata. Tagantjärele vaadates sai tehtud ridamisi totraid samme, mis valusalt kätte maksid. Tarkadel on järgnevalt võimalus õppida rumala vigadest.

Nii nagu vanasti, nõukogude ajal, polnud korralikke jooksutosse eriti valida, ei osanud ma taasalustadeski pöörata jalanõude kvaliteedile erilist tähelepanu. Ja kuna naasmine sporti jäi sügistalve peale, sai lombise, libeda ja lumise teeperve asemel enamik trenne tehtud kindlamat jalgealust pakkuval, ent põrutaval asfaldil.

Kui kevadel 2003 hakkasin kiiruse kogumiseks jooksma ülesmäge 200-meetriseid lõike, jäid kannakõõlused ühtäkki valusaks. Esialgu ei osanud midagi hullu kahtlustada. Rahustasin end: ju see on märk sellest, et treeningud on läinud pinge poolest täkkesse.

Tulemused süstisid mõõdukat optimismi. 10 km krossi läbisin 37-aastasena 37 minuti algusse ning 400 meetrit 54,65 ja 800 meetrit 2.07,30ga. Need olid resultaadid, millele Muulil, Nilgil ega Zirnaskil polnuks midagi vastu panna.

Hoolimata valutavatest jalgadest andsid indu juurde võistlustel trehvatud treener Andres Nirk, kes veenis, et aeg alla kahe minuti pole 800 meetris mingi probleem, ning tollane Postimehe kolleeg Deivil Tserp, kes lubas seesuguse tulemuse saavutamise puhul kirjutada minust leheküljese loo.

Nõnda, auahnusest tiivustatuna, harjutasin soojendusmäärete ja venitusharjutuste abil valu trotsides edasi. Kuid sügiseks olid ahhilkad nii tundlikud, et lasin spordiarst Aalo Elleril teha kõõluse ja sääre sidekelme vahele põletikuvastase süsti. See lükkas kõõluse põletikulistest liidetest lahti ning kaks nädalat hiljem sain taas normaalselt joosta.

Ilus jooksuaeg, millele aitasid kaasa spetsiaalsed, pikivõlvi ja kanna positsiooni toetavad tallad, kestis pool aastat. Siis kohtasin maratoonar Pavel Loskutovi juhendajat Harry Lembergi, kes mainis, et kiiruse arendamiseks pean pikkade krosside järel tegema paar sajameetrist lõiku. Muidu harjuvad lihased aeglase tööga liiga ära.

Juba nädal hiljem pärast soovituse kuulda võtmist tulid valud paremasse kannakõõlusesse tagasi. Sain uuesti süsti, määrisin valutavat kohta salvidega, käisin magnetravil ja isegi Urmas Heinmetsa juures nõelravil, pidasin pikka pausi, aga terveks jalg enam ei saanudki. Kuni Aalo Eller ja tema kolleeg Toomas Tein otsustasid: tuleb lõigata, puhastada kõõlus põletikulistest liidetest.

Taastusravi füsioterapeut Margus Mustimetsa juures kujunes vaevaliseks. Paljus seetõttu, et alustasin alles kolmandal nädalal peale lõikust, mitte koheselt. Üle kahe nädala kulus üksnes selleks, et saada lahti operatsioonijärgsest tursest ja kangusest ning õppida taas inimese moodi käima.

Kevadel 2006, aasta pärast lõikust, olin taas stardis. Mõistsin, et keskmaajooks on keskeas välistatud ning pühendusin pikematele distantsidele. Rohkem kui 40-aastase lihased ja kõõlused pole ju enam nii elastsed nagu 20-aastasel ega kannata kiireid trenne.

Ostsin Rein Valdmaa näpunäidete järgi tipptasemel Asicsi tossud ning kevadel 2007 palusin treeningplaane koostama Meelis Minni. Elu oli liiga valusalt õpetanud, et omast tarkusest ja tahtmisest harjutades sünnib rohkem kahju kui kasu.

Minni juhendamisel hakkas lõpuks kohale jõudma – parem hilja kui mitte kunagi –, et jooksjana arenemiseks pole vaja iga treeningkorda muuta võistluseks iseendaga ega harjutada alalõpmata anaeroobsel lävel. Sellegipoolest tegeles Minn enamik aega ikkagi sellega, et mu treeningtempot, mis ei tahtnud sugugi minna aeglasemaks kui 4.40/km, veelgi vaiksemaks tõmmata.

Pärast napilt kolmekuulist harjutamist Minni kavade järgi olin nii enesekindel, et läksin Tallinna sügisjooksule saavutama 10 km aega 36 minuti algusse. Pettumus oli suur, kui suutsin vaid 37.23 (52. koht). Paratamatult mõtlesin, et ju olen kiiremini jooksmiseks lihtsalt liiga vanaks saanud.

Kandsin osati jooksulootused maha ning hakkasin sügisel Eesti naiste suusakoondise juhendaja Kalmer Trammi käe all valmistuma Estoloppeti suusamaratonideks. Lumevaese talve tõttu toimus vaid kaks maratoni, kuid kevadel avastasin, et jooksuvorm polegi kurta. Ju oli ettevalmistuse mitmekesistamine vilju kandnud. Ümber Viljandi järve jooksul ei jäänud palju puudu, et jõuda esisaja sisse (107. koht 44.44ga) ning SEB Tartu jooksumaratonil, mu elu pikimal jooksuvõitlusel, sain 1:37.13ga 63. koha. Isegi Aivar Rehemaa jäi ligi minutiga maha.

Sel kevadel, kohe pärast suusahooaja lõppu, hakkasin hooga jooksma, et mulluseid tulemusi veelgi ületada. Aga nagu välja tuli, läksin ühelt alalt teisele liiga hoogsalt üle. Pärast kolme 10-12-kilomeetrist treeningut jäi vasak ahhilka valusaks. Jätsin jooksmise jalamaid katki.

Valu tekkest on nende ridade kirjutamise aegu möödas kolm kuud. Mu kanda on vaadanud kolm spetsialisti, nende seas doktor Mihkel Mardna, kes kõik on andnud väärt soovitusi, kuid paranemist veel märgata pole. Füsioterapeut Mustimets, kes kõõlust ja sääremarjalihast oma sõrmedega uuris, hakkas naerma ja küsis, kas selliste lihastega olengi trenni teinud – nii kanged olevat need.

Niisiis, olin küll õppinud aeglasemalt harjutama, soetanud kvaliteetsed tossud, teinud enne ja pärast trenne venitusharjutusi, aga see, millest ilmselt puudu jäi, oli massaaž.

Inimene õpib kogu elu, aga jookseb ikka lollina.
******Olmsted Point, Yosemite National Park, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Näide näitleja Jennifer Anistoni jooksustiilis New Yorgis Brooklyni linnaosas. Foto autor: BuzzFoto/Scanpix
Foto 2: Keenia jooksjad Nairobi rahvuspargis Sotokoto safarimaratonil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Sydney poolmaratoni start. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Hiina müüri maraton. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Koer Praha maratonil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Flora Londoni maraton invaliididele. Foto autor: Topshots/AFP/Scanpix
Foto 7: Üle Seven Mile Bridge'i jooks Florida Keysi saarestikus Marathoni linna lähistel. Foto autor: Reuters/Scanpix

18 Kommentaarid:

At 16:01, Anonymous Anonüümne said...

nuh, aga kas massaaz aitas? muidu oli kena ja õpetlik jutuke neile kes pole blogi jälginud ja meil ka tore seda pikka blogikokkuvõtet ülelugeda.

 
At 17:14, Blogger Rainis said...

Lugu pole ilmselt võõras ühelegi omal käel või "pooleldi" omal käel harjutajale, kõigil meil on olnud omi probleeme, mille suhtes tagant järele saaks iga arst pead vangutades öelda: "Jaa... kui te oleksite kohe nii teinud, siis poleks sedasi läinud..."
See on Eesti meditsiinivaldkonna üks suuremaid probleeme - arstid on harjunud ütlema asju tagantjärgi, alles siis, kui asi on selgeks patoloogiaks kujunenud ja inimese elu juba põrguks muudab. Ja patsiendid on harjunud pöörduma arsti poole samuti siis, kui elu juba põrguks läinud on.

Samas, spordimeditsiini eesmärk iseenesest on palju "täiuslikum" kui tavameditsiinil - teha kõik, et tippkoormusi saaks säilitada ning kui trauma tekib, siis lisaks inimese püstiaitamisele tuleb ta aidata kiiresti tagasi tippkoormuse juurde. Mis aga selgub ka Priidu artiklist – meie traumatoloogidel-ortopeedidel põhinev spordimeditsiiniline traditsioon on liialt kinni radikaalsetes ravivõtetes, mis põhimõtteliselt eeldavad arsti kompetentsi parimaks ärakasutamiseks radikaalseks kujunenud traumat. Põhjus on ju üsna proosaline - meil on lihtsalt palju väga häid kirurge, kuid vähe väge sama häid biomehaanika-alase teadmistepagasiga ennetavalt mõtlema harjunud arste.

Viimasena nimetatud suund on "kannatanud" eelkõige tänu eelmise sajandi seitsme-kaheksakümnendate siirdemeditsiini (eelkõige kirurgide pärusmaa) populaarsusega tõusuga meditsiinialases arendustöös kogu maailmas (üldine mõtteviis oli, et kui saaks kehaosi lihtsasti uute vastu välja vahetada, poleks enam ennetustööd ehk kuluvate osade säilitustööd üldse tarvis teha). Seega praegu praktiseeriv arstide põlvkond on harjunud tegutsema eelkõige radikaalselt.
Lisaks, kuna meie spordimeditsiini koolkond põhineb, nagu öeldud, traumatoloogidel-ortopeedidel, on viimaste vaatevinkel on eelkõige seotud hästi tundma õpitud patoloogiaga. Üks traumatoloog on oma elus nö. seestpoolt näinud sadu ja tuhandeid raskesti vigastatud Achilleuse kõõluseid, kuid oluliselt vähem kerge traumaga või sootuks terveid tööd hästi tegevaid Achilleuse kõõluseid. Seega teeme siit nüüd ühe viktoriiniküsimuse – millises suunas peaks loogiliselt kasvama arsti kompetents (või ka patsiendi oskus pöörduda arstile), kas kergesti vigastatud või raskesti vigastatud Achilleuse kõõluse osas?

Niisiis, kivid kõikide kapsaaias ja lahendused? Priidu seisukohast on lahendusi kaks: otsem tee ja pikem tee.

Otsem tee on lasta vigastusel läbi koormuse areneda kuni paistma hakkavad selged radikaalmeditsiinilised lahendused. Konkreetselt nimetatud arstid on kindlasti oma kompetentsis parimal tasemel just sellistel puhkudel. Selle tee plussiks on kindel tulevik, kuid miinuseks see, et kui tulevik läheb halba suunda, siis kindlalt ja pöördumatult.

Pikem tee on otsida abi väljastpoolt Eestit. Seda biomehaanika ja tugi-liikumisaparaadi koormusjärgse taastumise teoorias tugevatelt, kuid praktikas veel eksperimenteerivatelt spordimeedikutelt. Kindlasti on artiklis nimetatud tohtritel sõpru, kes tegelevad selle tulemuste poolest veel nö. “veidi häguse” valdkonnaga. Minu teada Eestis vastavasisulise teadusliku uurimistööga ei tegeleta (või kui siis äärmiselt minoorsel tasemel), seega ei ole ka arstide seas siin selles vallas kompetentsi. Selline suund nõuab eelkõige tugevat spordimeditsiinilist järelvalvet (praktiliselt iga koormuse mõju registreerimine on oluline). Selle tee plussiks on võimalusterohke tulevik, kuid miinuseks pidevad kulutused.

Kuid samas peab arvestama ega meditsiin ei ole siiski kõikvõimas, nagu patsient arvab. Vahel ta jätabki inimesi raja äärde...

 
At 11:13, Blogger Madis said...

Olen omal nahal kogenud, et Eesti meditsiin on jõuetu keeruliste ülesannete ees. Veab, kui satud õigel ajal arsti otsa, kellel oli sel ajal positiivset tulemust toov mõttevälgatus. Sportimisel ja üldse tuleks oma keha ka OSATA kuulata. Ja ka sellele vastavaid otsuseid teha puhkamiseks või millegi muutmiseks. Ignoreerimine on pimestatus kiiretest eesmärkidest.

 
At 11:43, Anonymous Anonüümne said...

kas Sa nüüd nende nõuandeid võtad kuulda, kes soovitavad rattaga veidi aeglasemalt sõita?
olid oma blogis algul uhke ka oma jooksmise ja suusatamise treeningute kõrgete tempode osas.

 
At 14:55, Anonymous Anonüümne said...

Pakuks autorile hapukurgi-hooajal ühe teema välja: võiks kirjutada sellisest uuest populaarsest spordivahendist nagu Skike. Palju neid juba liikvel, milline kasutajate hinnang, kas korraldatakse ka võistlusi jne?

 
At 11:13, Blogger Erkki Ehasalu said...

Mind ka huviatb, et kas maššaaž aitas või mitte? Mul mingi aeg oli sama kannavalu. Peaks vist peale trenni nüüd lisaks venitusele taldu mudima? :)

 
At 11:35, Blogger Priit Pullerits said...

Rainise kirjutis on suurepärane! Ütleks, et selle koht ei peaks jääma ainult siia blogisse, vaid see võiks ilmuda ka kusagil meinstriimmeedias ideede ja mõtteviiside arendamiseks. Minu meelest viimase aja üks mõtlema panevamaid ja intrigeerivamaid kommentaare. Suur aitähh!!

Teistele: Skike'ist ei tea midagi ja rattatempot olen aeglasemaks võtnud küll, mõnevõrra, aga mitte alati - sest ma ei tee ratta seljas mitte trenni, vaid hoian toonust. Rattasõit on mulle kolmandajärguline ala, sellele ma ei panusta.

Kannaga on asi nii kaugel, et jõudsin kevadel Leho Ripsi kaudu Margus Mustimetsani ja sealt edasi omal käel ja juhuse tahtel Rein Kingu laserravi ajal Mihkel Mardnani. Tegin tema näidatud valu-äärset massaaži, pisut läks nagu kand paremaks, aga siis paranemine toppas ning edasi pole paremaks läinud. Läksin taas, täiesti ametlikult, perearsti kaudu, Leho Ripsi juurde, kes läkitas mind uuesti Margus Mustimetsa juurde ja mul on lootus, et Mustimets sai nüüd millelegi olulisele pihta. Ma ei taha hakata sellest ette kaagutama - väike ebausu värk -, kuid loodan paremaid tulemusi kui eales varem.

Rips saatis mind ka magnettomograafiasse. Teisipäeval käisin ära, aga kuna Rips on puhkusel nüüd, saan vastuse alles augusti lõpus. Ega kiiret ole kah, puhkama peab ka, nagu siin paljud heatahtlikud nõuandjad on soovitanud.

 
At 13:58, Blogger Rainis said...

Ma tänan kiituse eest! Annab indu juurde, et on inimesi, kellele analüüsiv mõtlemine on oluline.

Muidugi probleem, millele ma siin tähelepanu juhtisin, on meedikute endi seas vist küllalt tuttav. Kuid laiem ühiskond sellistest arstide tagatubade arutlustest sageli osa ei saa ja sageli ei oskagi öelda, kas peakski. Samas tänapäevane arstieetika on suundumas suurema läbipaistvuse tagamise suunas ja seega sellised arutelud laiemas meedias oleksid vajalikud.

 
At 23:33, Anonymous Anonüümne said...

Minuarust on kõige tähtsam ikkagi ka oma peaga mõelda ja otsuseid teha, sest ise peaks ennast nagu kõige paremini tundma. PP askeldamistest ja erinevate spetsialistide nõuannete kohesest käiku võtmisest jääb selline rahmeldaja mulje. Nagu endal puuduks arusaam ja teadmine, mis sobib ja mida võiks heal juhul ehk ääriveeri proovida ja mida üldse mitte. Kui keegi ütleb "jookse 100 m kiirendusi või lõike mäkke", ei ole sugugi mõistlik neid kohe kütma kukkuda. Minuarust niiviisi, ilma soovitatavas sügavalt kahtlemata ja selle sobivust enda osas analüüsimata, erinevate spetsialistide soovitusi käigult rakendades oma tervisele suuresti põnts pannaksegi.
Skiwaffe

 
At 11:11, Blogger Priit Pullerits said...

...kah õige tähelepanek. Aga fakt on see, et asjatundjad teavad paremat nõu anda, kui ise oskaks välja mõelda. Näiteks praegu sõidan rattaga, aga mitte ei oska välja mõelda, mis moodi peaks sõitma, et see ka midagi arendaks, kas või ses mõttes, et rattamaratonil pisut kiiremini sõita. Või võtame suusatamise: kust mina peaksin tedma, kuidas seda treenida, et toimuks areng. Ma ei teadnud isegi kuni Meelis Minni käe all jooksma hakkamiseni, mis moodi teadlik ja sisuline jooksutreening käib, kuigi olin varem jooksuga tegelenud. Kuid see on õige, et teise inimese tundma õppimine võtab treeneril palju aega. Kuid ma ei ole enam 20-aastane, et oleks aega arengut pikkamisi sättida...

 
At 11:29, Blogger Rainis said...

Oma peaga mõtlemist pole siin keegi kahtluse alla seadnud, ei mina, ega Priit oma artikliga. Kuid kui tulla konkreetsete probleemide ja harjutuste juurde, siis ei saa olla kellegil paremat ülevaadet nende mõjust, kui spordiarstil. Ja sellistel juhtudel jääb väga sageli harjutaja arvamusest väheks. Ning ei maksaks pidada siinöeldut kellegi süüdistamiseks (arsti või harrastaja). Sellise suhtumisega võime minna kasvõi niikaugele, et lõpuks on üleüldse kõigis oma hädades siiski lõppkokkuvõttes süüdi patsient ja järelikult pole tal süüdlasena õigust mingit abi niikuinii saada, tekitada mentaliteedi: "Paras talle, aidaku nüüd end ise!"

Ütlesin, et spordimeditsiini eesmärk on oluliselt põhjalikum kui erakorralisel meditsiinil - võimaldada püsida tippkoormustel. Minu kommentaari sisust paljastub, et seda eesmärki pole võimalik täita erakorralise meditsiini vahenditega, kuid ilmselt on võimalik täita ennetavate vahenditega.

Ma arvangi, et Priidu artiklit kui ka kommentaare tuleks võtta siiski kitsalt Eesti spordimeditsiini võimaluste analüüsina. Ja sellest analüüsist püstitub küsimus - kas arstkonna roll spordimeditsiinis on olla pelgalt vaid traumatoloog? Ja vastan, et kasutamata on palju arstkonna võimalusi, alates väljaõppest, lõpetades praktiseerivate spordiarst-traumatoloogidega.

Oma kommentaariga juhtisin tähelepanu sellele, et meil väikeses Eestis on ühes meditsiinilises valdkonnas siiski arstide kompetentsiring küllaltki kitsas, et tagada samaväärne lahendite kättesaadavuse valik, nagu seda on nö. mujal maailmas. Ja ma ei analüüsi siin, kui palju maksab, või kas peaks ikka lubama meile kõike, jne... Analüüsin võrdlusmomenti, mis tekib, kui kõrvutada eesmärke vahenditega nende saavutamiseks ja võrrelda meie koolkonda mõne muu koolkonnaga. Ja see on kantud püüdest mitte kedagi süüdistada, vaid isiklikust püüdest saavutada parimat.

 
At 01:18, Anonymous Anonüümne said...

PP tegeles kooli ajal usinasti jooksuga. Tulemused olid vähemalt piisavalt kobedad, polnud vaja pilku maha lüüa. Nüüd PP deklareerib, et ei saanud enne MM'iga koostööd jooksutrenni nõksudele eriti pihta. On kaks võimalust. A. PP on TALENT, kui suutis 800 m joosta alla 2 mintsa mõistusevastase harjutamisega. B. PP treenis vanasti läbimõeldud kava järgi, aga EI VIITSINUD OMA PEAGA KAASA MÕELDA ja nüüd hiljem ei saanud plaanide põhimõtetest aru. Järeldused? Kui oled talent, siis saavutad talutavad tulemused suva trenniga. Kui lugeda-mõelda ei viitsi või pole aega, siis on juhendaja värbamine ainus võimalus talutavate tulemusteni jõudmiseks. Plaanide koostaja ja/või lahti seletaja omamine pole häbiasi, eriti kui resultaadid kinnitavad valitud tee sobivust. Kuigi minu arvates on sisaldab PP keha (ja vaim ka!) piisava annuse soodumust vastupidavusalade edukaks harrastamiseks.

 
At 12:01, Blogger sull said...

pp, räägi välja, mis su eesmärk on rattamaratonis? sest ega niisama sa seda 'mugavusala' ju ei teeks ;) eriti veel puhkuse ajal hambad ristis uhades ;);).

võib kuulutada välja uue ebamugavusala: pullerits-spotting :)

 
At 10:59, Blogger Priit Pullerits said...

Olin vahepeal pikalt Hiiumaal, kogusin päikseenergiat. Vaatan, et selle ajaga on Rainis taas sisuka remargi siia puistanud. Tema sissekanded tuleks terviklikuks esseeks koondada ja kuskil avaldada, kas teile ei tundu?

01:18 kirjutaja eksib, kui väidab, et tegelesin kooli ajal usinasti jooksuga. Üldse ei tegelenud! Ma hakkasin trenni tegema alles siis, kui läksin ülikooli õppima. Nooruses, 6. või 7. klassis käisin aasta korvpallitrennis, see oli kogu mu sportlik baas. Keskkooli lõpus jooksin 800 m 2.12-2.13, ei kiiremini, ja 400 m 53 sek kanti. Siis ühtäkki jooksin TÜsse astumise suvel 2.03 - tänu sellele, et suutsin 500 m märgis surnud punkti ületada ja tempot hoida. Siis saigi minust üleöö, absoluutselt ilma igasuguse trennita, 2.01-2.02 jooksja. (Suudab keegi selle arengu ära seletada?) Kevadel pärast esimest kursust viisin isikliku 1.58,2ni, aga siis võeti sõjaväkke ja oligi kogu mu trenn. Nii et ei mingeid tarku plaane ega juhendajaid ennemuiste.

Rattamaratoni plaanid? Jesver, ma pole end sinna veel kirjagi pannud ja mul pole seal sõitmiseks sobilikku ratastki - ja siin küsitakse eesmärkide kohta.

 
At 08:51, Blogger oakleyses said...

nike air max, ugg boots, oakley sunglasses, burberry outlet online, tory burch outlet, michael kors outlet, ugg boots, ray ban sunglasses, uggs on sale, replica watches, cheap oakley sunglasses, louis vuitton, louis vuitton outlet, louis vuitton, chanel handbags, jordan shoes, longchamp, longchamp outlet, michael kors outlet, michael kors outlet, louboutin, louis vuitton outlet, ray ban sunglasses, burberry, oakley sunglasses, nike air max, kate spade outlet, louboutin shoes, polo ralph lauren outlet, tiffany and co, tiffany jewelry, prada outlet, ugg boots, christian louboutin outlet, michael kors outlet, gucci outlet, replica watches, prada handbags, ugg boots, michael kors outlet, nike outlet, polo ralph lauren outlet, longchamp outlet, oakley sunglasses, louis vuitton, michael kors

 
At 08:54, Blogger oakleyses said...

north face, sac longchamp, louboutin pas cher, oakley pas cher, true religion jeans, michael kors, nike air max, lululemon, converse pas cher, coach outlet, ralph lauren uk, michael kors, sac guess, north face, nike roshe run, vans pas cher, hermes, hollister, timberland, coach purses, new balance pas cher, hogan, vanessa bruno, nike free, michael kors, true religion jeans, air jordan pas cher, air force, abercrombie and fitch, true religion outlet, coach factory outlet, ralph lauren pas cher, burberry, kate spade handbags, nike blazer, lacoste pas cher, mulberry, tn pas cher, nike free run uk, longchamp pas cher, ray ban pas cher, nike air max, hollister pas cher, michael kors, true religion jeans, nike air max, air max, nike roshe, coach outlet, ray ban uk

 
At 08:57, Blogger oakleyses said...

ralph lauren, longchamp, ray ban, mont blanc, herve leger, hollister, gucci, vans, birkin bag, nike roshe, iphone 6 cases, celine handbags, hollister, converse, timberland boots, valentino shoes, bottega veneta, abercrombie and fitch, jimmy choo shoes, ghd, north face outlet, nike air max, insanity workout, lululemon, beats by dre, louboutin, nfl jerseys, instyler, asics running shoes, babyliss, p90x workout, hollister, north face outlet, soccer shoes, oakley, baseball bats, reebok shoes, wedding dresses, giuseppe zanotti, nike air max, converse outlet, soccer jerseys, nike trainers, ferragamo shoes, mac cosmetics, mcm handbags, vans shoes, nike huarache, new balance, chi flat iron

 
At 09:02, Blogger oakleyses said...

coach outlet, supra shoes, ugg pas cher, toms shoes, canada goose, bottes ugg, barbour, moncler, canada goose, swarovski, pandora jewelry, pandora charms, canada goose outlet, juicy couture outlet, doudoune canada goose, louis vuitton, ugg,ugg australia,ugg italia, canada goose uk, moncler, michael kors outlet online, moncler outlet, canada goose, canada goose outlet, moncler, wedding dresses, louis vuitton, pandora charms, ugg boots uk, pandora jewelry, michael kors handbags, moncler, moncler, sac louis vuitton pas cher, louis vuitton, hollister, montre pas cher, barbour jackets, louis vuitton, doke gabbana outlet, canada goose, lancel, ugg,uggs,uggs canada, thomas sabo, moncler, links of london, michael kors outlet, juicy couture outlet, replica watches, karen millen, marc jacobs, moncler, swarovski crystal

 

Postita kommentaar

<< Esileht