Pullerits: Kuidas vale vorm toob häda kaela?

Mu igipõline konkurent Art Soonets, Scanpixi fotoarhiivi pealik, sai rattavõistlusel oma esimese trahvi – ja kui te vaid teaks, mille eest!

Soonets luges juuni keskel Tartu Velo Tuuril esimese päeva proloogi järel finišiprotokollist, et peab maksma 50 krooni vales võistlusvormis sõitmise eest. Tõsi mis tõsi: tal ei olnud seljas Haanja Rattaklubi roheline, vaid Postimehe sinine vorm. Põhjus peitus selles, et ta oli HRK püksid kevadel katki kukkunud ja uus vormitellimus Poolast polnud veel klubini jõudnud.

Aga see juhtum pole nii lihtne, nagu paistab. Soonetsi väitel sõitis vales vormis veel mitu võistlejat, kuid karistada sai pärast proloogi lisaks temale vaid üks. Mitte et Soonets oleks kade, miks teised karistada ei saanud, vaid, nagu ta ütles: «Kui reeglid kehtivad, siis kõigile, ja kui ei kehti, siis ei kehti mitte kellelegi.»

Teisel võistluspäeval otsustas Soonets vea parandada ja vahetas võistlussärgi klubi särgi vastu. Püksid jäid paraku samaks, Postimehe kirjaga. Ta maksis peakohtunikule eelmise päeva karistusena määratud trahvi 50 krooni ja küsis, kas võib startida Postimehe pükste ja Haanja klubi särgiga ilma, et järgneks uued sanktsioonid. Vastuseks kõlas, et ei, nii ei sobi.

«Pidasin kohtunikega väikese diskussiooni tuuri osalejate hulga, rattaspordi propageerimise ja kohtunike suhtumise üle,» rääkis Soonets, «ning otsustasin sellise kohtunike üleoleva ja mulle ülekohtusena tundunud suhtumise tõttu protesti märgiks tuuri katkestada. Lasin oma numbri maha võtta ja tagastasin kohtunikele.»

Soonetsil tekkisid mõistagi küsimused. Ta tunnistas, et pole UCI reegleid kaanest kaaneni läbi lugenud ega pruugi kõigi nüansside ja rakendusdetailidega kursis olla, ent ega küsija suu peale ole ilus lüüa.

Esiteks, kas karistuste määramisel kehtivad UCI reeglid kõikide osavõtjate suhtes või on see kohtunike suva, kellele määrata karistusi, kellele mitte? Teiseks, kas peab paika, et 3. kategooria võistlustel klubi vormi nõue ei ole kohustuslik, kui on tegu individuaalvõistlusega? Kolmandaks, kas üritus säilitab oma 3. kategooria, kui sinna registreeritakse ka ilma litsensita võistlejad (antud tuuril oli neid vähemalt 2-3)? Neljandaks, kas kohtunikud peaks karistuse määramisel viitama ka võistlusmäärustiku punktile, mille vastu osaleja eksis? Viiendaks, kas kohtunikud või korraldaja peaks määratud trahvi tasumise tõestamiseks väljastama tšeki või kviitungi (Soonets seda ei saanud)?

Ei löödudki küsija suu peale. Soonets sai vastuse Rein Solnaskilt, EJL kohtunike kogu juhatuse esimehelt, kes oli saanud tuuri peakohtunikult Merit Veltbachilt intsidendi asjus ettekande. Solnaski sõnul oli Veltbach lähtunud võistluse juhendist, mille järgi litsentsiomanikul on kohustus täita UCI ja EJL määrustikku ning võistlusreglementi, ja EJL võistlusreglemendi punktidest 4.1 ja 4.2 (puudutab võistlusvormi). «Kuna Merit Veltbachile oli see võistlus ühtlasi tema B-kategooria tasemele jõudmiseks praktiline osaeksam,» lisas Solnask Soonetsile saadetud vastuses, «siis käitus ta äärmiselt seaduskuulekalt ja siin ei saa talle mitte midagi ette heita.»

Ühtlasi esitas Solnask oma nägemuse, mida saanuks teha teisiti, et vahejuhtum poleks nii inetuks läinud.

Esiteks, tema hinnangul võinuks juhendipõhiselt olla velotuuri osavõtjate määratlus laiem, s.t mitte ainult litsentsiomanikud, vaid kõik sõita soovijad. See andnuks kohtunikele vabamad käed reeglite tõlgendamisel, ehkki ta möönis, et reglement nõuab siiski EJL kalendrivõistlustel osalejatelt klubivormi kandmist vaatamata sellele, kas tegu on individuaalse või võistkondliku jõuprooviga.

Teiseks, märkis Solnask, on teisele võistluspäevale eelnenud nn diskussiooni kohta jõudnud temani kaks erinevat versiooni, mis annab tunnistust sellest, et pooled ei saavutanud teineteisega ühtset keelt. «Pean siin silmas seda,» täpsustas Solnask, «kas kohtunikud andsid sulle [Soonetsile] võimaluse mingitel tingimustel edasi sõita, näiteks Postimehe reklaami pükstel kinnikatmise järel, või olid nad lõpuni järeleandmatud.» Soonets lausus mulle, et kohtunikud olid soovitanud tal enne starti osta Postimehe pükste asemele reklaamikirjadeta neutraalsed retuusid.

Solnask vastas ka Soonetsi küsimustele.

Miks ei koheldud kõiki võistlusvormiga patustajaid võrdselt? «Karistatuid oli tuuri peale kokku kolm, üks neist kahel võistluspäeval. Karistamata jäeti võistleja, kes kandis oma klubi eelmise aasta vormi.»

Kas EJL võistluskalendri 3. kategooria võistlustel on klubi võistlusvormi kandmine kohustuslik? «Võistlusreglemendist nähtub, et on kohustuslik. Kuigi kohtunikud lähtuvad mõnikord seisukohast, et tegu on rahvaspordiüritusega ja siis vaatavd ehk läbi sõrmede. Näiteks Tartu rattaralli oli varasematel aastatel nii tõsine rahvaspordiüritus, et puudus EJL võistluskalendrist. Kuigi käesolevast aastast lülitati see kalendrisse, ei seadnud seal keegi endale ülesannet kontrollida EJL litsentsiomanike klubi võistlusvormi vastavust EJL sekretariaadis registreeritule.»

Kas üritus säilitab 3. kategooria, kui sellele registreerub ka ilma litsentsita võistlejaid? «Jälle samasugune laia määratlusega piirkond, nagu eelmises näites välja tõin. Tegelikult on see rahvaspordiüritus ja see saab olla ainult positiivne, kui osavõtjaid on rohkem – seega 3. kategooria jääb igal juhul püsima. Jõuamegi tagasi minu kõige esimese punktini: võistlusjuhend ei peaks sisaldama osavõtjate sedavõrd täpset määrangut.»

Kas kohtunikud peaksid karistuse määramisel viitama ka võistleja poolt rikutud võistlusmäärustiku punktile? «Jah, peavad. Seda Veltbach tegigi. Viide rikkumise punktile on toodud UCI määrustiku järgi (UCI CR 1.3.072 p.1) ja see on nähtav protokolli lõpuosas, lisaks esitab ta vastava aruande UCI karistuslehe põhjal. Üldiselt kogub trahviraha kokku EJL sekretariaat, kes selle kohta ka kviitungi väljastab. Siin näitas Veltbach üles agarust ja kogus selle oma kätte, mille hiljem EJL-i edastas.»

Soonetsi üks tuttav iseloomustas Solnaski seesugust vastust: «Tahan olen pirn ja kui pirniks muutun, siis äkki tahan olla juba õun, aga seda vaatan õunte pealt, kas ma seda ikka tahan olla.»

Ka mina ei oska siin kõrvalseisjana lõplikuks kohtumõistjaks olla, aga laias laastus jääb mulje, et kui kohtunikud otsustavad ajada jäika liini, siis peab see olema jäik lõpuni ja kõigi suhtes, mitte nii, et ühes detailis ollakse järeleandmatu, aga teise detaili osas vaadatakse läbi sõrmede. Ambivalentsed reeglite käsitlused külvavad vaid seesugust suurt segadust, mille ohvriks Soonets langes.
******
Yosemite National Park, California. 17. juuli 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Art Soonets mulluse Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: EPO pruukimise tõttu võistluskeelu saanud Hollandi rattur Thomas Dekker tunamullu Tour de France'i proloogil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Art Soonets (vasakult kolmas) mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix Baltics