Pullerits: Mida on ühist Poomi isal ja minu rattal?

Inimesed ütlevad ikka igasuguseid imelikke asju. Näiteks Coco Chanel: "On aeg tööks. Ja on aeg armastuseks. See tähendab, et muuks aega enam ei jää." Kuidas ei jää?! Trennitegemiseks ja sportimiseks tuleb alati aega leida. Aga arvestades, et ta elas 87-aastaseks, siis äkki on tal milleski õigus? Sest nagu ütles mulle päev enne mängu Portugaliga Mart Poom, kui pärisin, kas ta ei karda, et arvukad vigastused võivad talle vanuigi teravalt tundma anda hakata:

"Eks seda ole hoiatatud. Seega oligi õige aeg jalgpalliga lõpetada. Abikaasa ka seepärast toetas mu otsust. Loomulikult võivad vanad vigastused hakata valu tegema, aga see on hind, mida tuleb maksta, kui oled tippsportlase karjääri valinud. Tippsport on paratamatult suur tervise tapmine. Eks näidake mulle tippsportlast, kellel kuskilt ei valuta." (Mida Poom mulle veel rääkis, lugege homsest Postimehe Arterist - muuseas saate teada, mis roll oli Poomi karjääris tema isal, ja olgu öeldud, et see on väga vastuoluline lugu. Võib-olla ma kunagi räägin, mida Poom näis tundvat ja läbi elavat, kui ta sellest rääkis - veel praegugi tõuseb mul seda meenutades kananahk ihule -, aga praegu mitte. Nagu paljud Erika Salumäe raamatu kohta ütlesid, siis rahvas ju ei taha, et kõik rahva ette laotataks.)

Aga vaatame veel, mida inimesed ütlevad. Ajakirjas Vanity Fair tsiteerib Mark Bowden (USA äpardunud Somaalia-eksperimendist rääkiva raamatu "Black Hawk Down" autor) loos New York Timesi oleviku ja tuleviku kohta - "I read a lot," kui lubate mul tsiteerida Pauligi kohvireklaami - ühte kunagist jalgpallitreenerit, kes oli ajakirjanikule öelnud: "Kirjuta, mida iganes tahad: kui ma võidan, ei saa sa mulle kahju tekitada, ja kui ma kaotan, ei saa sa mind aidata."

Kuldsed sõnad, kas pole? Selle lause võiksid meediaga suhtlemise kohta pähe õppida kõik Eesti sportlased. Oleks teineteise mõistmist rohkem ja vastastikust siunamist vähem.

Aga nüüd tahan mina ka midagi öelda. Seda: selle Optimaga, millega seni olen sõitnud, on võimatu sõita. Ma ei saa aru, kuidas ma sellega seni üldse olen sõita saanud. Kuidas ma olen sellega läbi teinud mitu Tartu rattamaratoni ja saanud isegi Tartu rattarallil koha pisut peale 700ndat. Sest tegelikult ei liigu see ratas ju üldse. Rohkem kui 30 km/h kiiruse nimel peab üksjagu kurja vaeva nägema. Kui asfalt on killustikuline, langeb tempo hõõrdeteguri tõttu kohe kolinal. Kett viskab aeg-ajalt üle ja käiguvahetaja ei taha ka alati kõige paremini toimida: seda annab ikka kruttida, et kett tagant kõige väiksemale hammasrattale saada. Võrreldes selle võidusõidurattaga, mille Hindrek Riikoja mulle kaheks viimaseks Tartu rattaralliks on muretsenud, oleks Optima nagu eelmisest sajandist. Nojah, ongi ju. Kuidas ma sellega harjutades üldse niisuguse tulemuseni olen jõudnud, nagu rattarallil jõudsin?

Või on äkki mu naise Optima etendanud minu tagasihoidlikul sportlasteel samasugust rolli nagu Poomi isa tema suurepärases karjääris?

Siin käib nii palju tarku mehi koos, et öelge nüüd, mida ma tegema peaksin! Näidake sekka padukriitikale ka konstruktiivseid lahendusi.
******
Vernal Fall, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mart Poom lahkub suurest jalgpallist. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Priit Pullerits harjutamas 2006. aasta septembris Optimaga Tartu rattamaratoni rajal. Foto autor: Art Soonets, Scanpix