Pullerits: Kui kõva mees oli Aivar Otsalt?

Ma olen esimene, kes kirjutas Aivar Otsaltist Eesti ajakirjanduses. See oli 1980. aastate teises pooles, kui Otsalt oli Aivar Ojastu järel Eesti paremuselt teine veerandmailer. See on ehk üldteada fakt. Vähem on teada sellest, et tegime Otsaltiga palju koos trenni. Tema oli tollal Heiti Annuse parim õpilane ja ma üritasin ka jooksmises midagi korda saata. Mõnikord, muide, õnnestus mul teda isegi edestada.

Enne sõjaväes käiku 1984-1986 ei teadnud ma Otsaltist suurt midagi. Ütlesime vaid mokaotsast teineteisele tere. Enne kroonusse võtmist arenes tutvus siiski nii kaugele, et hoidsime üksteist armeeteenistuse ajal kursis, kuidas asjad edenevad. Eks me mõlemad lootsime spordiroodu pääseda. Ma ei tea Otsalti liinidest, aga mul olid omad süsteemid, millest ma tõepoolest kuigi palju ei mäleta. Aga need süsteemid hakkasid liiva jooksma, kui Tallinnas Lasnamäe kogunemispunktis kutsus üks ohvitser mind kõrvale ja suunas mind ümber Leningradi suunas minevale rongile. Mäletan, et sealt kogunemispunktist käis läbi terve hulk treenereid, kes üritasid oma hoolealuseid minglt viisil päästa. Ma ei tea, kui edukalt.

Kuid teisele poole Peipsit Luuga utšebkasse sattudes säilis mul endiselt veel spordiroodu lootus, sest ühel päeval tuli sealses hiigelsööklas mu juurde odaviskaja Raul Kalvi ja ütles, et oli saanud tugeva signaali, lausa kirja, et meid püütakse Leningradi sõjaväeringkonda jätta, et siis sealt ajapikku meid kusagile spordiroodu munsterdada. Minu LenVO-sse jäämine tähendas seda, et mind saadeti põhjapolaarjoone taha endisele Karjala alale raketidivisjoni. Paraku sinna spordiroodu lootused ka kustusid, sest enam keegi minuga ühendust ei võtnud, kuigi ise üritasin LenVO spordiroodu esindajaga sidet pidada. Trenni asemel sain tunda karmi polaarkliimat, esimesel talvel oli jaanuaris ja veebruaris õhutemperatuur pidevalt miinus 41-42 ja kasarmus ei läinud kordagi soojemaks kui pluss viis kraadi. Aga tühja sellest kasarmust: kolm nädalat tuli sellal veeta metsas telkides.

Otsaltil läks mõnevõrra paremini. Aga eks ta oli ka hulga kõvem jooksja. Minu teada sattus ta lõpuks Riia spordiroodu, aga nii palju kui mäletan, tehti seal üks hetk mingi nn suurpuhastus ehk löödi plats puhtaks, saadeti enamik mehi väeosadesse laiali ja minu mälu järgi vist Otsalt ka.

Pärast demobiliseerumist hakkasime rohkem koos trenni tegema. Otsaltil läks endise vormi taastamine kiiremini. Mul oli tosinkond lisakilo (kaalusin 80 kg!), aga sellgipoolest suutsin vähem kui kolm kuud pärast demobi joosta 800 meetrit 2.10ga - aga oi, see oli õudne. Teine ring oli absoluutne suremine. Otsalt, mäletan, tegi sellal, kui mina võitlesin veel kaalu alandamisega, juba lõigutrenni.

Järgmisel kahel hooajal tegimegi kevaditi palju lõigutrenne koos. Tavaliselt lõppesid need sellega, et Otsalt tuli üle lõpujoone meetrit 5-10 eespool, mina kannul. Jooksime 26-28 sekundi kanti, mäletan. Kord, kõige kiirema ponnistusena, suutsin 5x200 meetri seerias (paus kaks minutit) teha viimase lõigu 25,5ga.

Sügiseti tegime aeg-ajalt ka rahulikke lühemaid krosse koos. Sest mäletan, et ega Otsalt pikki otsi, mis läksid üle 6-7 km, eriti jooksnud. Ja talviti tegime sisehallis pikemaid lõike ühiselt. Mäletan, et 600 meetri lõigujooksudes ei olnud temast mulle mingit vastast, ja tuhande meetri lõike ta ei tulnudki jooksma.

Aga võistlustel ilmnes muidugi suur klassivahe. 600 meetri jooksus edestas ta mind ikka 3-4 sekundiga ja aeg-ajalt harva, kui suvel 800 meetrit proovis, oli ka mõistagi nobedam. Oli ta ju ikkagi 400 meetri jooksus alla 48 sekundi mees.

Kes tahab Otsalti sporditeest rohkem teada, peab üles otsima minu leheküljepikkuse kirjutise temast Spordilehes umbes 1988. aastal. Internetiotsingutest kahjuks pole abi.
******San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Aivar Otsalt eelmise aasta detsembris. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Aivar Otsalt eelmise aasta novembris. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: Aivar Otsalt aprillis 2006. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix