Pullerits: Mis maksab enesekindlus?

Probleemi põhjus on lõpuks käes. Mu jalad läksid käest (milline väljend!), sest olin endas liiga kindel. Uskusin, et talvel suusatades tehtud põhjalikud mahutrennid on andnud kevadiseks jooksuhooajaks hea baasi, nii et muud ei jää üle kui jalad selga võtta (milline väljend taas!), pisut jooksuvormi timmida ja siis võidukalt finiši poole kihutada. Teada on, mis sellest sai. Trauma sai. Aga ma ei ole ainus, kel enesekindlust on jätkunud. Mõnel mehel on seda minust hulga rohkem - lugege altpoolt. Kuid miks pole loodetud tulemust?
***
Hämmastav, kuidas Gerd Kanter, kes alustas tippkarjääri kõrbejana, on muutunud. 2003. aasta MM-võistlustel Pariisis, kuhu ta sõitis Euroopa sisemeistrina, ei suutnud ta enamat kui 56.63, ligi kümme meetrit vähem isiklikust tippmargist. Järgmine aasta Ateena olümpial, mille eel oli ta viinud Eesti rekordi 68.50ni, tuli järjekordne nurjumine: eelvõistluse 60.05 jättis ta teise kümne lõppu.

Sellise seeria peale ei osanud Kanter Ateenas kosta muud, kui «rõõmupidu on neil, kes ootasid, et mu närvid alt veavad». Hiljem leidis ta, et ebaõnnestumise põhjus peitus sisemises pinges. Sisemine pinge tekib sageli ebakindlusest.

Kuu aega tagasi Tallinnas Eesti ja Põhjamaade spordiajakirjanike ees paistis Kanter aga enesekindluse musterkehastusena. Vanad altminekud oli ta kasulikeks õppetundideks pööranud. Kõrbemine Ateenas, märkis Kanter, oli pannud mõtlema, mida teisiti teha – just tänu sellele oli tulnud olümpiavõit Pekingis. Mänedžer Raul Rebane avaldas koguni, et oli tundnud end hirmus õnnelikuna, kui Kanter 2005. aasta MMil Helsingis Virgilijus Alekna viimase katsega kuldmedalist ilma jäi. Too kaotus oli andnud Rebasele usu, et järelikult võidab Kanter Pekingis – sest võitnuks ta juba Helsingis, oleks kõik liiga kiiresti tulnud.

Nõnda seisidki Kanter ja Rebane aprilli algul mitme riigi ajakirjanike ees ning Rebane teatas, rahulikult, ilma suurustlemata, kuid enesekindlalt, et 5. mail Ameerikas läheb Kanter püstitama maailmarekordit. Too enesekindlus oli nii jahmatav, et pidin Kanterilt üle küsima, kas tõesti on eneseusk nõnda suur, et seesugune veksel välja käia. Ma ei mäleta täpselt, mida Kanter vastas, kuid olulisem oli kehakeel: tema hoiakust, silmavaatest, hääletoonist kumas endastmõistetav veendumus oma suutlikkuses.

5. mai oli teisipäev. Kanter ei heitnud San Diegos 70 meetritki. Nii palju siis enesekindlusest?

Ega enesekindlus üksi soovitud tulemust too, aga teisalt pole ilma enesekindluseta soovitud tulemust lootagi. Küsimus on selles, kas enesekindluse väljanäitamine aitab tulemust paremaks teha.

Erki Nool oli möödunud kümnendil Eesti spordis enesekindluse demonstreerimisel pioneeriks. Mäletate, kuidas ta lubas Atlanta olümpial kuldmedalit püüda? Juba enne olümpia algust tembeldati ta selle ulja avalduse tõttu ülbikuks.

Enesekindluse tõrviku uusim kandja on Kalev/Cramo korvpallur Tanel Kurbas, kes kuulutas hiljuti, et ihkab NBAsse pääseda. Selleks pani ta end kirja NBA drafti, mis siis, et istub koduklubis valdavalt pingil.

Pole tähtis, kuidas sportlane end motiveerib – eks ole Kantergi öelnud, et tuleb julgeda unistada ning seada sihid hästi kõrgele –, aga sõnadest ja mõtetest üksi ei piisa. Kui Kanteril on tulemused, sest tal meeskond ja süsteem, siis Andrus Värnikul, odaviske eksmaailmameistril, pole viimati olnud seda ega teist; on ainult suured sõnad, ei sõnade väärilist resultaati.

Miks oli Kanteril vaja suurte sõnameistrite sekka astuda? Pärast olümpiavõitu oli näha, et ta rahunes liialt maha: jagas intervjuusid ja autogramme, naeratas lahkelt kõigile. Ilmselgelt oli tal vaja uut ärritajat. Seda enam, et tal ei paista enese avalik tagantpiitsutamine olevat sedasi veres nagu Noolel või Kristina Šmigun-Vähil, kes sajatasid pahatihti tuld ja tõrva, et võidunälga üles kütta.

Liiati on Kanter liiga intelligentne inimene. Vaevalt see spordis on alati voorus: loomupärasest enesekindlusest võib tulla vajaka, sest intelligentne inimene ju kahtleb. Lõppeks ärgem unustagem: ega Kanter nüüdki, hoolimata ebaõnnestumistest ammutatud õppetundidest, ülemäära enesekindlaks ole muutunud. Pekingis, kas mäletate, poleks paremuselt teine katse talle pronksmedalitki toonud.

Ometi, vaatamata püstitamata maailmarekordile, on Kanteri enesekindlus eriliste tagajärgedega. Keegi pole talle suurte sõnadega püstitatud eesmärkideni küündimatust nina peale hõõrunud. Mitte seepärast, et uue nädala algul on üks rekordiüritus veel varuks. Ka mitte seepärast, et ta on olümpiavõitja. Ennekõike siiski seepärast, et kui enesekindlus pole ärplev, vaid tugineb tõsisele tööle, oleks nurjumise järel parastada kurjast.

Aga kui enesekindlusega jahitud maailmarekord jääb mitme meetri kaugusele, kas ei ähvarda see viia Kanterit tagasi sinna, kust kõik alguse sai – ebakindluse lätetele?
******Lombard Street, San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Gerd Kanter jagamas märtsi lõpus Pärnus autogramme. Fotode autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix