Pullerits: Miks Veerpalule kallale tungiti?

Gerd Kanteri mänedžer Raul Rebane rääkis möödunud reedel, et pärast Kanteri olümpiavõitu Pekingi kettaheiteringis oli talle ligi astunud vene ajakirjanik, kes oli pärinud vaid ühte asja: kas Kanter on puhas? Arusaadav ju, kui spordis on nii palju valemängijaid, eriti jõu ja ilu aladel, siis on raske uskuda ükskõik kelle aususse. Rebane vastas: jah, Kanter on puhas, sest nende tiimi põhimõte on teha puhast sporti. Ja teate, mida vene ajakirjanik oli seepeale vastanud?

Ta oli öelnud: küll tahaks seda uskuda, et Kanter on puhas, aga mitte ei usu!

See juhtum ei puutu absoluutselt Andrus Veerpalusse, kelle pihta külvas dopingu pruukimise kahtlusi Austria meedia, kuid seletab suurepäraselt, miks seesugused kahtlustused ja süüdistused nii kergelt lendu lähevad. Dopingu tarvitamine on lihtsalt sedavõrd massiline, et usk puhta spordi võimalikkusesse on kõikjal kõikuma löönud. Ja siis piisab, kui kusagil saab näha kas või kõige kaudsemat ja umbmäärasemat märki kellegi sohitegemise võimalusest, ning võetaksegi seda kui kinnitust väitele, et kus suitsu, seal tuld.

Mäletate näiteks, kuidas jäi 2007. aasta Tour de France'il veredopingu kasutamisega vahele Aleksandr Vinokurov? Juhtusin paar päeva hiljem nägema Jaan Kirsipuud ja ta oli tõelises hämmelduses, et Vino dopingut kasutas. Mulle jäi mulje, et Jass oli uskunud, et Vino on ikka puhas poiss. Aga mõelge nüüd: kui isegi Kirsipuu, kes teab kõige lähemalt, kuidas rattabisnises asjad käivad (ja see on ikka bisnis, mitte ainult sport), langeb oma sinisilmsuse ohvriks, siis on mõistetav, kui meie, lihtsurelikud, tikume arvama, et ju see keelatud ainetega mäng käib ikka kõikjal ja nii peenelt, et mingeid traagelniite pole lihtsalt näha.

Siin pole ilmselt juhuslik, et dopingukahtlustus Veerpalu aadressil tuli just Austriast. Mul on tuttav, kes pakkus, et sellised süüdistused on lendu lastud seoses lähenevate Vancouveri talimängudega. Pareerisin selle teooria väitega, et Austrial ei ole ju arvestatavaid murdmaasuusatajaid, vähemasti mitte klassikatehnikas, kelle teelt tasuks Veerpalu-suguseid kõrvaldada. Aga mu tuttav teoretiseeris vastu, et ega siis Veerpalu otsesemad konkurendid, näiteks norralased või rootslased, pole nii lollid, et tungivad Veerpalule kallale oma riigi territooriumilt - mõistlik on ikka jäljed kusagile kaugemale ja süütumasse paika peita.

Minu arust läheb seesugune teooria ilmselgelt vandenõuteooriate lahtrisse. Kuid Austrial on oma tähendus siin küll. Nimelt, inimestel on kombeks asju näha läbi oma rikutuse prisma. Tuletame meelde, miks jäi Salzburg ilma ülejärgmiste talimängude korraldusõigusest, nii et see läks Sotšile? Aga sellepärast, et Austria suusakoondist oli Torino olümpial räsinud suur dopinguskandaal. Siit edasi mõeldes on ju igati loogiline, kui austerlased, kes ise musta mänguga on vahele jäänud, arvavad nüüd, et kõik teised on samasugused petturid nagu nemad.

Nagu öeldakse: ässitaja ma ei ole, aga verd tahaks näha. Kui Mati Alaveril on mainekujunduskooperatiiv, mitte suusakoondis, siis ta peaks ikka juristid appi palkama ja neile austerlastele ühe õppetunni andma, sest vastasel juhul ei jää selle kooperatiivi mainest maailmas suurt midagi järele. Veerpalu kallal on juba niigi palju haukujaid olnud, eriti skandinaavlaste seas.

Aga kui suures meedias juba vihjete andmiseks on läinud, siis küsiks siin väikses blogis, kas keegi teab IGF-1 levist ja kasutamisest - no ütleme nüüd hästi üldiselt, et mitte austerlaste tasemele langeda - Eesti tippspordis?
******Moscone Convention Center, San Francisco. 15. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Foto 1: Andrus Veerpalu sakslase Tobias Angereri järel ja soomlase Sami Jauhojärvi eest Libereci MMil 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Reuters/Scanpix Foto 2: Andrus Veerpalu (vasakul) lõpetab Trondheimis MK-etapi 50 km klassikasõidu norralase Petter Northugi järel viiendana. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu suusatamas Libereci MMil 15 km klassikasõidu kuldmedali poole. Foto autor: AP/Scanpix