Pullerits: Miks pingutamine ei too spordis edu?

Miks ilmub siin järsku lugu hüppajast, küsivad ilmselt paljud. Aga sellepärast, et ses loos leidub oluline universaalne sõnum, mida tasub arvestada absoluutselt kõigi alade harrastajail, sealhulgas suusatajail ja jalgrattureil ja jooksjail ja kõigil teistel ka, olgu nad amatöörid või professionaalid. Mõned põhimõtted on lihtsalt niivõrd kõikehõlmavad, et pole vahet, kust need on ammutatud. Vaadake, kas leiate selle tähtsa iva üles! (Loo originaal ilmus tänases Tartu Postimehes pealkirja all "Lase lõdvaks - ja näe, lendadki kaugele".)
***
Elu suurima etteasteni jäi kõigest kaks päeva. Aga kui Sirkka-Liisa Kivine Torinos hotellituppa astudes soki jalast võttis, tabas teda ehmatus – jalg nägi oi-oi-oi kui hirmus välja.

Parem, tõukejalg, oli pahkluu ümbert üleni paistes. Ülejärgmisel päeval pidi ta aga seesuguse jalaga astuma Euroopa sisemeistrivõistlustel kaugushüppes kogu Vana Maailma paremiku vastu.

Ootamatult puhevile läinud paistetus oli seda üllatavam, et selle otsene põhjus jäi nädala taha. Kivine oli pannud trennis äratõukel jala valesti maha. Valu lõi sisse. Õhtul kodus tekkis turse. Järgmine päev värvus jalg siniseks.

Ometi ei paistnud olukord enne EMi päris lootusetu – tõukeliigutust andis trennis kõigest hoolimata sooritada. Kuid Torinos pärast lennureisi avanenud vaatepilt jalast rabas, kui nii sobib öelda, suisa jalust.

Mis kasu oli enam teadmisest, et vahetult enne traumat oli Kivine jõudnud tippvormi, kui näitas trennis nii sprindis kui hüpetes elu lennukamat minekut?

Aga siis juhtus ime. Paistetust trotsides sai Kivine kvalifikatsiooniringis oma alalise murelapse hoojooksu klappima, lisaks sai jala äratõukel täpselt enda alla ning lendas justkui iseenesest kergelt 6.66. Eales varem polnud ta sisehallis nii kaugel maandunud. Mullu suvel püstitatud isiklikust rekordist – ja suvised tulemused tikuvad tavaliselt olema paarkümmend sentimeetrit paremad talvistest – jäi puudu üksainus sentimeeter.

Selle tulemusega jõudis Tartu Ülikooli Akadeemilist Spordiklubi esindav 31-aastane Kivine oma elu esimesel rahvusvahelisel tiitlivõistlusel neljandana finaali.

Järgmisel päeval hakkas ta ülemäära pingutama. Ehk kangutama, nagu ta ise ütleb. Sedasi tuli leppida 6.51ga, mis andis võistluses, kus Ksenija Balta võttis 6.87ga võidu, kuuenda koha.

Nende kahe võistluspäeva võrdlusest koorubki välja saladus, miks neljandasse elukümnesse jõudnud Kivine oli veel paar aastat tagasi oma tulemustega reasportlane, kuid on viimase kahe hooajaga kerkinud tegijaks, kellega, nagu Torino-võistlus näitas, on edaspidi tark arvestada kõigil maailma nimekail.

Uus tase Kivise arengus saabus tunamullu. Pärit Paidest, õppinud pärast keskkooli Soome rahvaülikoolis humanitaaraineid, hakkas ta tõsisemalt harjutama kümmekond aastat tagasi, kui astus Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Koguni nii tõsiselt, et üksvahe tekkis ülekoormusest vigastus, mis tõi pähe loobumismõtted.

Aga elukaaslane Ivo Kala, kes hüpanud kolmikut ja heitnud ketast, ei lasknud tal naelikuid nurka visata. Üheskoos nuputades ja katsetades leidsid nad ajapikku pasliku treeningsüsteemi, kus kiirus-, hüppe- ja jõuharjutused on Kivisele omavahel sobivas vahekorras.

Seitse aastat tagasi parandas Kivine oma kolmikhüppemarki ligi meetri. Ent häda oli selles, et 13.69 oli täpselt sentimeeter vähem, kui EM-võistluste norm. Sealt peale läks lahti suur ja lõputu pingutamine. Et igasugu norme täita. Et rahalisi toetusi saada. Et ennast tõestada.

Kuid pingutused, pidev mõtlemine võistlustele ja tulemustele, ei toonud soovitud edu. Sest ta pole oma loomult selline, tunnistab Kivine, kes oleks juba lapsest saadik unistanud olümpiale pääsemisest. Ta ei unistanud isegi Eesti meistritiitlist. Sedasi kõigest väest püüeldes läks ta oma olemusega vastuollu, tõmmates õlule vaid tarbetuid lisakoormaid.

Lõpuks hakkas lakkamatu pingutamine painama.

Kuni kaks aastat tagasi otsustas Kivine suhtumist muuta.

Üle-eelmisel hooajal hakkas Kivine sporti lõdvemalt võtma. Otsustas, et hakkab harjutama mõnuga, mitte nii, et veri ninast väljas. Näiteks erinevalt paljudest konkurentidest piirdub ta ainult ühe trenniga päevas – et säiliks nauding, mitte ei tekiks väsimus ja tüdimus.

«Sport peab pakkuma rõõmu,» kirjeldab ta oma uut hoiakut. «See ei tohi olla elu ja surma küsimus, hambad ristis töö. Spordis tuleb ette ka ebaõnnestumisi, ja kui ma võtaks seda liiga tõsiselt, oleks ka valu palju suurem.»

Uutmoodi hoiak on ilmnenud ka võistlustel. Kui varem keegi Kivisest kaugemale hüppas, lõi see sageli tuju alla ning rikkus järgmised katsed. Õhtul arutas ta ebaõnnestumist elukaaslasega kuni uinumiseni, et jätkata sellega hommikul ärgates.

Nüüd ta enam teistest end segada ei lase. Kui millelegi mõtleb, siis oma hüppe pikkusele, mitte kohale protokollis. Keskendub üksnes sellele, et realiseerida oma võimed ning saavutada oma maksimum. Nagu ta saavutas kergelt Torinos kvalifikatsiooniringis.

Aga kas pärast edukat võistlust sise-EMil ei teki oht, et Kivine paneb endale uute kauguste poole püüeldes uued pinged peale?

Ei, seda ta ei usu. Ta võib küll kadestada Balta keskendumisvõimet, samuti seda, kuidas ta hoovõturajal enne hüppele minekut end vihaseks peksab. «Aga kui ma seda endale teeks, hakkaksin selle üle naerma,» lausub Kivine.

Sest see ei oleks siis enam tema. Tema peab sporti võtma mõnuga. Mitte pingutades ja ponnistades.
******
Morro Rock, Morro Bay, California. 13. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1, 2, 4 ja 5: Sirkka-Liisa Kivine Tartu Ülikooli kergejõustikuhallis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Sirkka-Liisa Kivine hüppamas Tallinna Kalevi spordihallis Kuldliiga etapil. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht / Scanpix