Pullerits: Kuidas minust sai Gerd Kanteri soojendusesineja?
Vaat see on mehe jutt! Gerd Kanter istus Tallink City Hoteli teisel korrusel Põhjamaade ajakirjanike ees ja tema mänedžer Raul Rebane teatas ilma vähimagi kõhkluseta, et 5. mail Ameerikas Salinases läheb Kanter heitma maailmarekordit. Aga milline on enamiku teiste Eesti tippsportlaste eesmärgi seadmine enne tähtsaid etteasteid? Püüan anda endast parima jms ebamäärane.Sellisele spordimehele nagu Kanter on au olla soojendusesinejaks, nagu olin reedel Põhjamaade spordiajakirjanike 31. kongressil Tallinnas. Kongressile eelnes spordiajakirjanduse seminar, kus Kanter kui päeva nael oli koos Rebasega kõige viimane esineja ja minu ettekanne oli otse tema ees. Kanter ja Rebane rääkisid "Eesti spordi edulugu: müüdikriitika kui saavutuse organiseerimise meetod". Mul oli märksa lihtsakoelisem teema, aga et nimekale tandemile mitte väga palju alla jääda, siis püstitasin küsimuse: "Kuidas ma saboteerin Eesti rahvusspordiala... või hoopis edendan seda?"
Kuna auditoorium oli rahvusvaheline ja esinemine inglise keeles ja aeg 20-25 minutit, siis jõudsin vaid markeerida mõned oma üksikud viimase kahe aasta suusalood. Põhimõtteline küsimus oli selles, et kui kirjutan suusatamisest peamiselt kriitiliselt, siis kas see tähendab, et vihkan suusatamist, nagu aeg-ajalt on väidetud.
Vastus neile väitjaile on ei. Kuidas ma saan suusatamist vihata, kui tegelen sellega ise regulaarselt ja küllaltki suurte koormustega juba kolm talve? Kui ma suusatamist vihkaksin, ei paneks ma suuski allagi, ammugi mitte ei treeniks nädalas 8-10 tundi. Kui ma
suusatamist vihkaksin, poleks ma möödunud nädalal, mil kevad sisse murdis, läinud suurest sulast hoolimata Tähtvere spordiparki tiirutama - nii mõnus oli! Võrreldes jooksuga, mis on valus kannatamine, ja rattasõiduga, mis on asfaldi- või porimaitseline (olenevalt, kus sõita), ja rulluisutamisega, mis on naiste poosetamisala (Evelin Ilves!), on suusatamine mõnus ja elegantne sitkete meeste ala.Aga ikkagi: miks ma kirjutan suusatamisest kriitiliselt? Demagoogiliselt võiks vastu väita, et ega alati ikka kirjuta küll, kas või kuu aega tagasi, kui tõestasin, et tiitlivõistluste individuaalmedalite kirkuse järgi on Andrus Veerpalu viimase kümnendi maailma parim suusataja. Aga tuleb olla aus: enamik kirjutisi on, jah, kriitilise varjundiga. Ja sellel on paar lihtsat põhjust.
Igal juhul, olgu korratud, pole põhjus see, nagu ma vihkaks suusatamist. Põhjus on see, et olen ajakirjanik. Pean asju nägema võimalikult ausalt ja objektiivselt. Eesti üldises meediapildis on suusatamine saanud kiitust kamaluga - eks see ole mõne mehe ja ühe naise tulemustega ka ära teenitud. Ent kogu selle hurraa-patriotismi varjus on ka oma puudused. Neile olengi üritanud tähelepanu juhtida - selle tagamõttega, et kui kriitikat ei tule, siis suusajuhtidel tekib, nagu ütles Lenin, peapööritus edusammudest. Kui hoian luubi all ka vajakajäämised - et sprinterid ei suuda sõita täie jõuga rohkem kui kaks esimest ringi, et peatreener Mati Alaver on mitu meest auku
treeninud (kui meenutada vaid viimaseid kirjatükke) -, siis loodetavasti sunnin asjaomaseid isikuid tegelema ka sellega, millest nad muidu võib-olla parema meelega mööda vaataksid.Jolki-palki, nagu ütlevad venelased - ma tahan, et võiksin suusatamisest kirjutada ka kümne aasta pärast, aga kui ma rauda seni ei tao, kuni see veel pisutki kuum on (mõtlen, kuni suusatamine veel ikka elus püsib), siis võib paari aasta pärast raud nii maha jahtuda, et enam ei tule selle olemasolu kellelegi meeldegi.
Loomulikult on mul tulnud kriitika eest ka maksta. Arusaadav ju - ega kellelegi meeldi, kui tema tegemisi avalikult ja valusalt arutatakse. Nii võttis Eesti Suusaliit mult kaks aastat tagasi ära Suusalehe toimetamise (mida ma alati suure entusiasmi ja huviga tegin - veelkordne tõestus, muide, et jutud minu suusatamisvihast on pehmelt öeldes liialdatud) ja andis selle Eesti Päevalehele; nii kuulutas Mati Alaver, kes Õhtulehe ajakirjanike teada oli kõik mu varasemad kirjutised välja lõiganud ja kausta kleepinud, juba vähemalt poolteist aastat tagasi, et ta ei loe enam minu kirjutisi (pole hullu - ega ma kirjutagi talle, vaid lugejatele, sest selge on see, et Alaver teab minust palju paremini, kuidas asjalood suusatamises on; ja kui kellelgi tekib küsimus, et kuidas mu kriitilised kirjutised sel juhul siis suusatamist edendavad, kui Alaver neid ei loe, siis vastus on siin: tänu neile kirjutistele teavad ka kõik teised, kuidas asjalood mõnes vallas on, ja sedasi on väga raske neid probleeme ignoreerida); nii ei kuulu ma Šmigun Teami informeeritavate hulka (aga ma ei ole sinna ealeski kuulunud, nii et vahet pole).
Kõik need eelmise lõigu näited näitavad, et - paradoks-paradoks! - ükski neist sanktsioonidest ei ole andnud oodatud tulemusi. Ma ei pruugi küll toimetada Suusalehte, aga saan kirjutada suusatamisest igal pool mujal (ja rääkida sellest ka raadios); Alaver ei pruugi minu kirjutisi lugeda, aga ega see takista mul neid veel
kirjutamast; Šmigun Team ei pruugi mind oma pressikatele kutsuda, aga vaadake ise, kui palju ta kas või selles blogis kõneainet on pakkunud. Ega ükski lugu jää seepärast veel kirjutamata, et sind proovitakse endast võimalikult kaugele suruda. Vastupidi, sellega tehakse suur viga: nii jätavad asjaosalised ennast ise ilma võimalusest asju seletada, oma vaatepunkti pakkuda. Kui nad seda ei tee, tuleb neil hiljem paratamatult silmitsi seista tõsiasjaga, et kusagil inimeste teadvusesoppides istuvad mingid kuskilt loetud lood, mis paratamatult mõjutavad alaveride ja šmigunide räägitava retseptsiooni. Sest vastuvõtu kontekst ei ole sugugi "puhas leht".Ahh, see on kommunikatsiooniteooria jutt ja läheb keeruliseks...
Mõelge need, kes arvavad, et ma suustamist vihkan, veel ühele asjale. Kui Aivar Rehemaa kukkus paar aastat tagasi Alaveri tiimis musta auku, käisin tal Otepääl külas ja ta rääkis mulle kolm tundi oma lugu ja avastas selle käigus asju, mille peale ta polnud varem tulnudki. Mul oli hea meel, et sain teda aidata. Kui Erkki Jallaid tabas mõni aeg tagasi müstiline haigus, tegin sellest loo ja sain siis lugejatelt vihjeid, mis võiks Jallaid aidata. Saatsin need vihjed talle edasi - äkki on neist kasu. Kui Kaspar Kokal nurjus eelmine ja nurjus ka tänavune hooaeg, palusin tal oma käekäiku pikalt lahata ja tegin mõlemal puhul pika loo, ikka lootuses, et nii saab ta suures pildis püsida ja ehk leiab edasiseks pidepunkte. Kui Peeter Kümmel polnud veel mitte keegi, kui tal oli seljaga selline häda, et ta ei saanud hommikul maastki lahti, olin ma esimene, kes temast loo tegi - tagamõttega, et miks on noor spordimees oma murega täiesti üksi jäetud. Tegin Kümmelist pika loo ka selle hooaja hakul, pärast jalaoperatsiooni, et tema olemasolu üldsusele meelde tuletada.
Lihtne, väga lihtne on kirjutada võitjatest. Aga hoopis huvitavam on kirjutada neist, kes on pigem kaotajad. Sest sellest võib neile ka kasu olla. Ja kasu kogu Eesti suusatamisele.
******
Marina, Baker Street, San Francisco, California. 15. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Gerd Kanter (vasakul) ja Raul Rebane jagamas autogramme 28. märtsil Pärnus. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Gerd Kanter abikaasaga presidendi vastuvõtul Jõhvi kontserdimajas. Foto autor: Kalev Lilleorg, Naisteleht/Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun-Vähi suustamas märtsi lõpus Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Priit Narusk (vasakult), Jaak Mae, Andrus Veerpalu ja Peeter Kümmel Jõulumäel Eesti meistrivõistlustel 50 km suusatamises. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 07:59
kommentaare: 24
24 Kommentaarid:
Ja olgem ausad, lisaks eelnevale: kriitika müüb kah!
"Põhjus on see, et olen ajakirjanik. Pean asju nägema võimalikult ausalt ja objektiivselt."
Väga ilusti öeldud. Nüüd võiks sinna poole ka püüelda oma kirjutistega.
Vaata Priit, kriitika peab olema alati konstruktiivne! Seinast seina lahmiva kriitikaga ei saavutata siin maailmas midagi muud peale enese tuntuse ajakirjandusliku kriitikuna. Kui tahad elus edasijõuda, siis tuleb esineda lahendustega ning need lahendused ka ellu viia. Lahenduste promomiseks on kriitika väga teretulnud vahend. Seni kui sind rahuldab kriitiku elu ja sellelt saadav tulu, seni on kõik ju OK. Kuid ükskord kaob see säde sus sest kõik rauad on sinu terava keele jaoks liiga külmad, et neid suure käraga taguma hakata.
Mina ja maailm... PP võib jätkata suusajutte samas kvantiteedis, aga kes neid tõsiselt võtab... Rõõmu teevad need jutud peategelastele (K.Kokk, K.Tammjärv), aga teistele... Pajats jääb pajatsiks, too silt jääb PP'le surmani külge... Muigamine lõpeks, kui PP paneks oma juttudele ntx Tarmo Tiisleri nime alla...
Keegi ei kahtle Sinu suusaarmastuses. Küll, arvan, kahtlevad paljud Sinus kui spordiajakirjanikus.
Sellest on muidugi kahju, sest oled lobeda sulejooksuga ning asja seespoolt näinuna võiksid olla küllaltki pädev.
Nagu olen varemaltki märkinud, kumab Sinu artiklitest läbi solvumine ja soov "ära panna". Stiilis, et kui te mulle interviuud ei anna, siis halvem teile, kirjutan kokku sellise asja, et kahetsete.
j.
PP, ütle parem, kuidas suusad (klassika, vaba) suveks seisma panna? Mingi paraks alla ja kogu lugu? Painde all peaks ka hoidma kuidagi?
paraks -> parakas
Kriitika ei pea alati olema konstruktiivne. Ta võib ka provokatiivne olla. Provokatsioonist võib positiivne kasu tulla.
Suusad tuleb pikali panna, kuigi püsti ei juhtu nendega ka midagi hullu. Ja libisemisalale pehme parafiin peale kanda. Mingeid surveid ei pea tänapäeva sünteetilistele suuskadele avaldama. Vanasti oli vaja puusuuskadel klots keskele painde treenimiseks.
ikka ja jälle aitab PP hingeelu mõista http://www.epl.ee/artikkel/290238
sõjalise õppe juhtum paneb kõik paika.
Kui PP oleks selle eneseõigustusliku loo kirjutamata jätnud, siis oleks võinud teda ka uskuma hakata. Aga ei- ta julgeb veel ja taas kord eputada oma "armastustega" suusatamise vastu. On naeruväärne lugeda, kuidas temalt Suusalehe kirjutamise õigus ära võeti - iga alaliit oleks taoliselt käitunud, suusaliidul sai PP jantidest lihtsalt villand. Või ei suutnud nad näha nende kirjatööde taga suurt suusaarmatust?
PP, loe ise enda lood veel läbi! Kui sa nende tooni ja hoiaku oeld ehk juba unustanud ning saad ka ise aru , et ajad järjekorselt jama!
Tegelikult on armastusega asi nii, et sellega pole vaja eputada ja pidevalt toonitada, et näete kui väga ma teid armastan. Armastus paistab hoopis muudest asjadest kätte, mitte taolistest enda upitamistest.
Pigem on sinu puhul ikkagi läbi löönud ajakirjanikust ärapanija roll ,mida on vahel keegi tagant upitanud ja suunanud ning sina oled lasknud vaid näpud üle klahvide käia ja järjekordne "armastuslugu" on teoks saanud.
Loe korraks kas või see viimane kirjutis läbi ja kas sa ka ise ei märka, et oled plindris - tunnustust ei tule ja pead seda taas ise kerjama.
Vilets seis ju!
Hei, kuulge, see siin on blogi ja blogi on veebipäevik - siin kehtivad teistsugused reeglid kui ajakirjanduses, ehkki olen püüdnud siin ikka ka ajakirjandusreeglitest kuigivõrd kinni pidada. Ja kui ma siin kirjutan provokatsioone, siis tuletage veel kord meelde - see on päevik, isiklik asi, kirjutan, mida tahan, ja on lihtsalt teie õnn, et luban oma kirjutisi lugeda. Põhjapanevaid järeldusi selle põhjal teha on väga vale ja ennatlik.
Aga nüd konkreetsemalt - 09:53 - täiesti õige. Kiidulaul oleks liiati oi kui mage - maaageee!
10:24 - teile vastab Madis väga hästi. Ei pea olema kriitika konstruktiivne, see on sovetistlik mõtlemine (sellega elimineeriti omal ajal kriitilised sõnavõtud: kui sa ei osanud teha ettepanekut, kuidas tootmist tõhusamalt ümber korraldada, siis ole vait). Kui tõepoolest peab kriitika olema konstruktiivne, siis mõelge, et see tähendaks ju, et hakkaksin Alaveri õpetama, kuidas ta suusatajaid treenima peaks. Kriitika konstruktiivsus, nagu Madis õigesti märgib, ongi selles, et sa osutad avalikult puudustele, mida tegija ehk märgata ei taha või ei oska. Siis ta märkab või on sunnitud märkama - kui selle all mõelda konstruktiivsust, siis olen päri.
13:32 - ma ei ole spordiajakirjanik, seda võiks selle blogi lugejad juba une pealt teada. Kirjutan spordist vaid hobi korras.
Madis - aitäh kriitika ja suusahoolduse asju seletamast.
Kui Sa võtad ajalehes spordist kirjutada, siis ei saa Sulle sellepärast allahindlust teha, et Sa "tegelikult" spordiajakirjanik polegi. Ega artiklil ju hoiatust juures pole, et see mees pole asjatundja, ärge seda meest tõsiselt võtke (Sinu nimi, muidugi, hakkab juba taoliselt toimima :)).
j.
PS
arvan, et enamus blogi lugejaid suudab Su blogi ja ajalehe artikleid erinevalt hinnata.
"Ma ei ole spordiajakirjanik!" väidab mees, kes pressis end esinema eelmisel reedel Põhjamaade spordiajakirjanike 31. kongressile eelnenud spordiajakirjanduse seminarile. No comments!
Lugedes eilse Postimehe vahel olnud üllitist, tuleb tõdeda, et pasunasse ei saa ainult Alaveri Mati. Obama Barackile keerab PP vähemalt sama räigelt. Raske lapsepõlv, mis muu.
pole paha, mõni elab oma terve elu totaalses eituses.
Näita mulle Priit maailmas inimest kellel ei ole puudusi! Igat inimest on maailmas võimalik kritiseerida lõpmatult. Maailm ongi puudulik, sellepärast ongi meil vaja sõjaväge, politseid, kohtuid, vanglaid, haiglaid ja ajalehti, et nende puudustega konstruktiivselt tegeleda. Puuduste kallal targutamine ei vii edasi isegi mitte arenenud kapitalismi rääkimata kõdunenud sotsialismist.
Kui kritiseerid Alaveri, siis promo oma soosikut, kes tagaks meie suusatamise jätkusuutliku medalisaju. Kui sul sellist meest etttenäidata ei ole, kellesse kõik usuvad, siis tuleb demokraatia vaatevinklist vaadatuna mokk maas hoida ja mitte segada neid, kes asjaga tegelevad nii nagu oskavad. Ega vana karu enam teistmoodi tantsima ei õpeta, me peame selle teadmisega leppima!
Tegelikult on probleem sinu targutamiste juures see, et kuna sa virised ainult puuduste kallal toimivaid lahendusi väljapakkumata, siis on nende targutuste lugemine puhas aja raiskamine. See on nagu Hustleri vaatamine üksinda peldikupotil istudes.
Okei, rahva tungival sunnil jätkan viimasest:
Suusakoondise peatreeneriks Jochen Behle või praegune Soome või Norra koondise peatreener, mis iganes nende nimi ka on! On nüüd konstruktiivne ettepanek tehtud? On. Palun arutatagu ja võetagu tarvitusele meetmed, leitagu raha ja peetagu läbirääkimised. Ja ärge öelge, et on halvad ettepanekud - ei ole ju.
Edasi, mina ei surunud ennast ainsa Eesti ajakirjanduse esindajana Põhjamaade kongressile esinema. Korraldaja kutsus. Ja eks küsige Sven Sommerilt, miks ta alati mind kutsub. Miks mitte teisi? Pole vist toimunud ühtki spordiajakirjanduse seminari, kus ma pole esinenud - ikka korraldajate kutsel, mitte enda pealekäimisel. Arvan, et olen üskinda esinenud viimaste aastate jooksul neil seminaridel rohkem kui kõik ülejäänud Eesti spordiajakirjanikud kokku.
Tore, et siin ka Otsustaja lugejaid on. No aga kuulge, kui Obama eelarve ja majanduskavad on nii kipakil, nagu arvud seda näitavad, siis kas te tõesti tahate mulle öelda, et pean pimesi talle hosiannata laulma?
Ja lapsepõlv oli mul suurepärane. Mul on haritud ja intelligentne ema ja isa, ma sain kodunt väga palju tuge ja abi, meil oli ääretult palju ühiseid ettevõtmisi, mida siiamaani elavalt mäletan, ma sain kodunt õiged hoiakud, tänu millele olen jõudnud selleni, et näete, mina siin kirjutan ja sätin agendat, aga teie ainult plõkiste argpükslikult nurga tagant vastu, nii et oma sõnadegi eest ei julge vastutada. Ise ka imestan, et seesugustega siin maid vaevun jagama. Aga, noh, internetti ei olnud siis, kui kodust kasvatust sain, nii et vanemad ei osanud selle kohta õpetusi jagada.
Saime sult selle ettepaneku nüüd kätte, aga kes need taadid kinni jõuab plekkida ja kas nad on ise ka motiveeritud kuidagi siia tulema, oled sa sellega kursis? Point on ju selles, et täna peame need sellid ülemaksma võrreldes sellega mida nad täna saavad ja ilmselt nõustud sa sellega, et las Alaver jääb oma raudvara peatreeneriks ka edaspidi. Vahest pigistab vana karu kivist veel ühe medali välja.
Siin näen nüüd tekkimas ohtu, et võib tekkida arvamus, nagu ma arvaks, et Alaver enam ei kõlba. Ütlen ühte, täiesti ausalt: mul on Alaveri vastu väga suur respekt, kogu kriitikast hoolimata, sest see, mis ta teinud on, on ikka fenomenaalne. Pealegi meeldib ta mulle oma sellise karuse loomuse poolest. Ma olen isegi arvanud, et tegelikult oleme üksjagu sugulashinged - ega ma ka tudengite vastu leebe ole, nagu Alaver ei ole leebe oma õpilaste suhtes. Nii et kes teab, võib-olla peegeldub Alaveri kritiseerimises minu enda allasurutud enesekriitika, kui see nii wannabe psycho-bubble'ina just ei kõlaks...
PP- 10.33 ajal kirjutatu ajas sind närvi. Aga see sinu blogi pole kuskil nurga taga aetav asi, vaid PM online kaudu edastatav materjal. Nii et väänle , kuidas tahad, aga oma kirjutau eest pead PP sa vastutust kandma.
Või kao siis kuhugile nurga taha, kust sind keegi ei leia ja ka otsimagi ei lähe.
Praegu aga õilmitsed PM paistel ja see on hoopis teine staatus.
Mina sind rohkem ei manitse, sest iga asi leiab endale ise kord lõpu , ka PP blogi
off-topic küsimus. miks usa reisi piltide peal mitte kunagi su naist peal pole. naise õde on aga naist põle mitte.
Soovitan veel tähelepanelikult pilte uurida. Mõnel ikka on peal. Ühel Grand Canyoni äärsel pildil oli õkva suurelt, enamikul teistel on koos naise õe ja tütrega. Aga ma ei taha seda blogi siin perekonnaalbumiga sassi ajada, seepärast. Seetõttu panen siia pilte, kus ka tütart peal pole. Neid ma oma blogisse ei sega, eks ma ise vastuta oma asjade eest.
ok. ma ei saand enne tollele MHG naljale pihta a nyyd saan.
Nalja kokkusattumus MHG stiiliga on täiesti juhuslik ja ettekavatsematu. Küll teadsin, et ajakirjandusõppejõule, kes 10 aastat tagasi üle suure lombi redutas, oli nalja sisu unepealt arusaadav.
PP kirjutab, et ta teeb kriitikat ja viib sellega suusatamist edasi.
Siin inimesed kritiseerivad PP-d, miks ta selle vastu on, võiks leida , et see aitab teda edasi.
(taipamise asi)
Mike
Postita kommentaar
<< Esileht