Pullerits: Kuidas ma avastasin imelise trauma ravimise meetodi?

Art Soonets, igipõline konkurent, andis mulle eile hobusesalvi. Oli selle Tallinna hipodroomilt soetanud, ligi 400 krooni purk. Pidi aitama kõõluste venituste ja muude hirmsate hädade vastu. Ei tea, öö jooksul küll ei tunne, et kand ja põlv oleks paremaks läinud.

Aga Soonets on pakkunud muudki abi.

Tema oli see, kes utsitas mind võtma ühendust mehega, kelle juures käis ta ise oma lõhkist põlve, mis pärast rattasõidutraumat painduda ei tahtnud, korda tegemas. Kõigest kahe-kolme seansi järel oli ta taas liikuma saanud. Too mees, nagu selgunud, on aidanud veel paljusid teisigi, alates kettaheitja Aleksander Tammertist ja Läti tõkkejooksjast Stanislavs Olijarsist ning lõpetades Eesti kergejõustikulootuste Maris Mägi ja Grit Šadeikoga. Nüüd käib tema juures teiste seas oma reiehädaga keskmaajooksja Liina Tšernov.

Käisin uurimas, millega tegu. Siin on mu raport sellest, et seal, kus tavameditsiin tikub traumade, põletike ja muude hädade ees käsi üles tõstma, jääb paljudel loota vaid Eesti teadlase omatehtud aparaadile. Ja see aitab! Arstidki on sunnitud seda tunnistama.
***
Rein Kink märkas ligi kaks kümnendit tagasi, et temaga toimub midagi imelikku. Lausa sõnulseletamatut. Ta ehitas koos paari kolleegiga Tartu Ülikooli füüsika instituudis lasereid, kui täheldas, et haavad, mis sageli kuigi hästi kinni ei taha kasvada, hakkasid ühtäkki rutakalt paranema.

«Esmapilgul tundus see võimatu, fantastiline,» meenutab ta. Ja otsustas efekti omal käel uurida.

Täpsemini: oma jala peal. Kink oli korvpalli mängides teinud haiget vasakule põlvele, nii et see läks paiste. Põletik lõi sisse. Lõpuks oli ta sunnitud käima suisa kepiga, sest jalga ei saanud sirgekski ajada.

Viimaks otsustas ta abi otsida koos firmaga Estla ehitatud laserilt.

Kuu-pooleteise pärast sai põlv terveks. Ega ole enam häda teinud tänini.

Laseri kasutamine ravis oli tollal midagi enneolematut. Isegi Soomes ja Rootsis, eeskujuliku meditsiinitehnikaga riikides, vaatasid arstid kümnendi eest Kingu leiutisele alt üles. Üks tema esimese lasereid töötas mõnda aega Soomes nahahaiguste erakliinikus.

Nüüdisajal kasutatakse lasereid üha laialdasemalt kirurgias, ent võitluses haiguste ja traumade vastu pole need jätkuvalt erilist rakendust leidnud. «Oi kui palju arste jääks tööta, kui need kasutusele võtta,» väidab enne pensionile jäämist koos Kinguga lasereid konstrueerinud Mihkel Raamets. «Ja kui palju määrete ja salvide tootjaid jääks turuta.»

Raamets juhib tähelepanu oma näole, mis sai mõni aeg tagasi elektrikilbist sellised põletused, et nahk rippus. Nüüd pole õnnetuse jälgi nähagi. Tänu laserravile, väidab ta. Praegu käib ta Kingu (70) kabinetis vana 30-kilose laseriga õlavalu leevendamas. Lisaks kinnitab, et on laseriga ninasõõrmeid töödeldes saanud päevaga lahti nohust.

Tõsi see on, et nahahädade vastu on ka tavameditsiin lasereist abi otsinud. Kingu üks esimesi aparaate läks kasutusse just TÜ Kliinikumi nahahaiguste kliinikus, kuni seal soetati hiljuti tema masina asemele 800 000 krooni eest uuem ja moodsam.

Ent silmanähtavat kasu on Kingu laserist olnud muudegi murede vastu. See kiirendab vigastuste ravi ja haavade paranemist, võitleb põletike vastu ja leevendab valu, eemaldab edukalt tätoveeringuidki.

TÜ füüsika instituudi direktor Marco Kirm, endine teivashüppaja, sai näiteks kolme veerandtunnise seansiga lahti põlve põletikust. Samamoodi oli tal abi küünarnuki paistetuse mahavõtmiseks.

TÜ hambaproteesikeskuse arst-õppejõud Merike Vanjuk, Eesti parim naisorienteeruja, on saanud samuti abi põlvetrauma raviks, aga ka põrutusest tekkinud kannapõletiku vastu. Põlvehädaga käis ta esmalt ortopeedi juures süste saamas, aga need ei avitanud. Alles laserravi lõi korra majja.

Eesti rekordiomanik kõrgushüppes, TÜs hambaarsriks õppiv Anna Iljuštšenko vigastas kaks aastat tagasi reie tagakülge nii tõsiselt, et ei saanud üksvahe astudagi. Seal, kus tavameditsiin osutus pikka aega võimetuks, tõi lõpuks Kingu seadeldis leevendust. Mis iganes Iljuštšenko kudedes ka ei toimunud – ta tundis, justkui närvidest kiirgaks soojus eri suundadesse –, ent juba kahe seansi järel oli valu nagu peoga pühitud.

Kingu kabinetis lebab laual suur klade, mis on näiteid imelisest paranemisest paksult täis. Tema juurest astub päeva jooksul läbi kolm-neli eri elualade inimest. Näiteks raamatuköitja, kes ei suutnud reumatoid-artriidi tõttu isegi kohvitassi käes hoida, aga sai kuu ajaga näpud taas liikuma. Või Ukrainast pärit kolleeg, kes on abi saanud põlvesidemete rebestusest taastumisel, küünarnukipõletiku ravil ja samuti sõrmeliigestesse ladestunud soolade vastu. Või autolukksepp, kelle ekseemist kätel ei saanud tavameditsiin jagu isegi poole aastaga. Aga kõigest neli seanssi vaseaurude laseriga (neile, keda teadusandmed huvitavad: kiirgusjooned – 511 nm, roheline, ja 578 nm, kollane; keskmine võimsus patsiendi nahal 0,4 vatti) ja ta oli hädast prii.

Füüsikadoktor Kink väidab, et pooleteise kümnendi jooksul on 90 protsenti tema juures käinuist abi saanud. Peamiselt just need, kes on maadelnud põletike ja sporditraumadega, ehkki laser aitab ka näiteks kortse eemaldada. Ülejäänud 10 protsenti on kimpus peamiselt geneetiliste hädadega, mille vastu on tavaliselt võimetu ka tavameditsiin.

Kummalisel kombel pole siiamaani selge, milles seisneb laserkiire tervendav toime. «Tundub, et mõju on seotud palju vere stimulatsiooniga,» pakub Kink oma vaiksel ja tagasihoidlikul häälel. «Roheline kiirgus neeldub hemoglobiinis hästi.» Teaduskirjandus kinnitab, et laser suurendab immuunsüsteemi vastupanuvõimet ja võtab vähemaks valusid, samuti on sel antiobakteriaalne toime. TÜ kuus doktorandi, kes läbi aegade laserravi efekti küsimust uurima asunud, on paraku tulusamatele jahimaadele siirdunud ning asja pooleli jätnud.

Kui laser nii tõhusaks ravivahendiks on osutunud, siis miks moodne meditsiin (peale mõne erandi, nagu kõrva-nina-kurgu-, samuti silma- ja nahaarstid) selle pakutavaist võimalustest ikkagi kümne küünega kinni pole haaranud?

«Laserid on komplitseeritud ja kohmakad, neid on keeruline kasutada,» lausub TÜ arstiteaduskonna dekaan Toomas Asser. «Vähemasti valdkondades, kus oleme üritanud neid sisse viia, ei anna nad eelist teiste lihtsamate ravimeetodite ees.» Tema sõnul on laserravi tõhususest rääkivad andmed veel paljuski spekulatiivsed ning võivad seetõttu eksitada.

Ometi paljud inimesed usuvad lasereisse. TÜ Kliinikumi nahahaiguste kliinikus on pidevalt ukse taga kuuajaline järjekord, et saada sealse rohelise kiirega laseri abil lahti läbi naha kumenduvaist veresoontest, võtta õrnemaks pigmendilaike ja kaasasündinud tulemärke. «Kindlasti on see patsientidele üks võimalus,» kinnitab arst-õppejõud Külli Paasik.

Vähemalt ühele asjaolule ei vaidle vastu ükski arst: laserravil vaevalt mingit ohtlikku kõrvalmõju leidub.

Oleks vale süüdistada, et Kink, kelle uurimisvaldkond on madalatemperatuurne vaakum-ultraviolettspektroskoopia, pakub ilma loata raviteenust. Ta rõhutab ise, et on füüsik, mitte arst. «Ega ma ravi,» kinnitab ta. «Raha eest ei tee ma midagi.» Lehejutt Arteris läheb talle korda vaid sedavõrd, et arstid hakkaksid laserite raviomaduste vastu senisest suuremat huvi ilmutama.

TÜ Kliinikumi traumatoloogia-ortopeedia arst-õppejõud Leho Rips, innukas harrastusrattur, läks Kingu laseri mõju proovima enda sõnul positiivse pessimistina. Ta oli rattasõidust saanud seljavalud. «Tunne oli, et midagi toimub,» meenutab ta raviseansse. «Mingi aisting tekkis – järelikult on toime olemas.»

Ent lõplikku lahendust Rips oma seljahädale siiski ei saanud. Võib-olla käis ta ravil liiga vähe, vaid 10-15 korda, ja liiga pikkade vaheaegadega, vaagib ta. Võib-olla oli põhjus selles, et ta ei lisanud teisi ravikomponente, nagu jõuharjutused ning taastus- ja põletikuvastane ravi, sest tema väitel ainuüksi laserist kindlasti ei piisa. Meditsiin on ju kompleksne.

«Võib-olla on Kink välja töötanud ülimalt innovaatilise superriista, aga me ei oska seda hinnata?» küsib Rips. Pärast väikest pausi korrigeerib ennast: «Ma pigem ütleks, et me ei oska seda kasutada.»
***
Siin lõpetuseks Maris Mägi (21), sise-EMil 400 meetri jooksus 7. koha saanu kommentaar:

«Rein Kink on mind tõesti palju aidanud. Alustasin tema juures käimist, kui tekkisid probleemid ahhilleuse kõõlusega. Sain hädast lahti, kindlasti oli suureks abiks temalt saadud laserravi.
Hiljem olen Kingu juures käinud tagalihase kinnituskohtade probleemiga, kas siis põletikku või venitust ravimas. Sel talvehooajal aitaski osaliselt just sealne ravi mul kerge trauma kõrvalt paremini treenida ning paar võistlust kaasa teha.

Laserist on igas mõttes abi olnud, ka psühholoogiliselt. Kuna Kink tunneb oma ala hästi, teab ta, millega on tegu. See tekitab suuremat usku ravi tulemusse. Ta on igati asjalik ja meeldiv inimene, kes kunagi abist ära ei ütle.

Igal juhul väga positiive, et ta abivajajaid hätta ei jäta ja suure huviga aitab.»
******
Union Square, San Francisco. 15. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Füüsikadoktor Rein Kink näitab omatehtud laseriga, mis moodi ta ravis terveks sportides tõsiselt vigastada saanud põlve. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Liina Tšernov mullu Kadrioru staadionil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rein Kink demonstreerib, kuidas laserravi võib usaldada lausa kinnisilmi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Füüsikadoktor Rein Kingu konstrueeritud vaseaurude laser. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Leho Rips mullu sügisel Tähtvere spordipargis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Maris Mägi mullu suvel Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix