Pullerits: Kuidas ma rattasõidu selgeks sain?

Huvitav, mida pikemaks päevad lähevad, seda vähem saan aru, mis moodi mul õnnestus talvel nii-ii palju trenni teha. Sel nädalal pole näiteks veel kordagi end liigutama pääsenud. Aga mis seal ka imestada: neljal esimesel päeval olen pidanud Tallinnas käima. Neli päeva jutti! Sinna sisse on mahtunud pikem kohtumine Tanel Padariga, kes on, muide, kõva spordimees: käib paar korda nädalas jõusaalis, ehkki väliselt näeb välja väga minu mõõtu (185 cm pikkuse juures 75 kg, mul 186,5 cm ja ca 71 kg), läks kolmapäeval lohesurfi õppima, endal kodus kapp täis spordikotte, kus on erinevate alade varustus, alates jalgpallist ja lõpetades jäähokiga. Eile, pärast hommikust loengut Tartu Ülikoolis, oli pärastlõunal etteaste Tallinnas Eesti Ajalehtede Liidu aastakoosolekul Eesti lehejuhtidele sellest, mis toimub maailma leheturul ja millised on lähiaastate prognoosid. Selle kõige ettevalmistamine võttis terve pühapäeva ja siis veel igal õhtul paar tundi peaaegu keskööni. Ja ma ei hakka siin eriti rõhutama, et tudengite tööde parandamisele läks nädalavahetusel 8:11 ehk umbes sama palju aega, kui kulus talvel mõnel kesisel nädalal suusatrennile.

Masu?

Mis masu? Rabelemist on nii palju, et trennigi ei jõua.

Aga ükskord jõudsin küll. Ja see oli väga vajalik trenn. Koos ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsiga, kes päeval oli vaadanud mu jala seisu ja kutsus õhtupoolikul koos pedaalima, et mu rattasõit paika panna.

Siit tuleb nüüd veelkordne tõestus, miks on vaja personaaltreenerit.

Seni olin sõitnud kõige raskema ülekandega - seepärast, et jalgades jõudu arendada, sest ega rattasõit ole mõni selline ala, mida ma tulemuse nimel treeniks. Rips oli käinud Tartust Elvas ja väntas tagasi, sõitsin talle vastu. Ta siis vaatas, kuidas sõidan, ja tegi olulised korrektuurid.

Esiteks pani ta mul sadula kõrguse millimeetri pealt õigeks. Siis näitas ja selgitas, kuidas tuleb pedaalida. Mitte kõvasti pressides, vaid kergelt kerides. Olgu, panin siis ka käigu kergemaks - ja nagu Rips ütles, et nüüd tekib vist mõte, et mis asja ma siin teen, et see pole mingi trenngi. Tulime allatuult kergelt 26-27 km/h. Ja see polnud tõesti mingi trenni moodi, jalad käisid kiirelt ja kergelt ringi.

Aga lõpuks ometi vaevus üks inimene lihtsalt ja loogiliselt (ja arrogantse üleolekuta, nagu enamik anonüümseid nõuandjaid teadagi kus!) seletama, miks peab väntama kergelt. Nii nagu mina sellest aru sain, siis sellepärast, et jalad harjuksid kiire tööga, sest kui kogu aeg pressida, nagu olin pressinud, siis vajalikul hetkel ei ole kiirust kuskilt võtta, sest jalad ei olegi harjunud kiirema tööga. Nii lihtne see kõik paistiski!

Ainus häda oli see, et kiirelt kerides tikkusin sadulas hüppama. Rips ütles, et sellest saab paari kuuga lahti, aga võib-olla läheb ka aasta. Teiseks oli imelik see, et reie- ja säärelihased hakkasid tagant imelikuks muutuma. Just "imelik" oleks see iseloomustav sõna, sest ma ei saanud aru, mis seal neile mõjuda võib.

Nõnda ma siis sõidangi nüüd tänu ühekordse personaaltreeneri väärt nõuannetele kerge ülekandega - siis, kui aega saan - ja arvatavasti ei ole see kõige parem uudis neile vänta-/pänta-jalgadele, kes rattarallil end minu klassi/masti sõitjaks peavad. Aga eks hakaku ka siis kiiremini ja kergemini pedaalima.
******
Lombard Street, San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kliikida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Leho Rips (ees) ja Allan Oras kannul mullu sügisel Tartus Tähtvere spordipargis Priit Pulleritsu korraldatud võidusõidul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tanel Padar. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix