Pullerits: Kuidas minust sai rulluisutaja (aga ainult korraks)?

Ma olen lubanud, et rulluisutamisega ei tegele. Aga ükskord pidin ikkagi proovima. Siin on nüüd tulemused:

Einoh, presidendiproua on tegija. Olin vandunud, et ei pane elu sees rulluiske jalga – rulluisutamine ju valdavalt naiste ala, mis meestel sellega pistmist, arvasin –, aga kui lõpuks toimetuse palvel panin, tundus asi katastroofiline.

Selline tunne oli, et kohe libisevad jalad alt. Hoolimata tõsiasjast, et tasakaalu, mis rullidel püsimise võtmetegur, pidanuks küllaga jaguma: olen sõitnud sadu kilomeetreid rullsuuskadel, lumesuuskadest rääkimata. Aga üllatuslikult selgus, et sellest polegi suuremat abi.

Järelikult, kui presidendiproual, Eesti esirullitajal, nahk ja luud ikka jätkuvalt terved, peab ta olema tegija, mis muud.

Tõsi, ega ma oma rulluisudebüüti päris nõuetekohaselt teinud. Nagu paljud, kes oma võimeid ja oskusi üle tikuvad hindama, lasin läbi tüüpilise vea: tõmbasin jalga liiga suurte rullidega uisud. Nonde 100-millimeetrine läbimõõt on algajale liiast, sest kiirus tõuseb ruttu ning koordinatsioon kaob käest. Õppimist, nagu paneb südamele Tartu Extreme Spordi kaupluse juhataja Urmo Fuchs, tuleks alustada ikka väiksemate, 80-84 mm rullidega.

Ometi leidub peale minu teisigi, kes hüva nõu kuulda ei võta ja endast liiga hästi arvavad. Fuchsilt ostis hiljuti proffidele mõeldud 10 000-kroonised uisud naine, kes, nagu rajal selgus, ei püsinud nende peal püstigi. Tõi need peaaegu uuena poodi tagasi, aga raha sai tagasi napilt poole.

Selleks, et esimene sõit (kui sõidust esimesel korral üldse asja saab) viimaseks ei jääks, soovitab Extreme Spordi mehaanik Arto Rammul teha esimesed sammud rulluiskudel pläta-pläta nagu väike part. Pole paha, kui leidub mõni tugigi, kas või lapsevanker. Seejärel, tuues kergelt väljapööratud jalgadel kandu vaheldumisi teineteise ligi, hakkab tasapisi tekkima libisemine.

Oo jaa, ja kuidas tekib, sain tunda. Hoog, eriti suurte rullidega, tuleb nii lihtsalt, et varsti on jalad laiali nagu vasikal. Rocki korvpallimeeskonna paar tantsutüdrukut, kes suudavad jalgu loopida taeva suunas, olid Rammuli nähes rulluiskudele astudes kiiresti maaga lühiühenduse saanud. Kes asfaldile laksakaga maanduda ei taha, peab esimese asjana hoopis pidurdamise selgeks saama.

Lühidalt ja keerutamata: rulluisutamise valutult selgeks saamiseks tuleb nõu küsida asjatundjatelt. Kutsusin appi Tartu Ülikooli spordipedagoogika ja treeningõpetuse instituudi teaduri Jarek Mäestu, kes Eesti rulluisuvõistlustel sõidab teise kümnesse.

Rulluisutades tuleb arvestada, et pidurdusmaa on pikk nagu rongil, hoiatab ta. Selleks, et seisma jääda, tuleb kannapiduriga uisk ette viia. Kui pidurit pole – see pidi võistlemisel segama –, peab pidurdava jala sõidusuunaga risti enda järel lohisema jätma. Aga ettevaatust: see nõuab harjutamist, et pidurdav uisk libisema ei hakka ja jalgu harki ei tiri.

Pooleteise tunniga, väidab Tartus Tähtvere spordipargis teisipäeviti ja neljapäeviti koolitusi korraldav Rammul, peaks rulluisutamisest n-ö pildi ette saama. Aga edasi? «Edasi tuleb teha palju iseseisvat tööd,» lausub ta.

Õppimist raskendab kukkumishirm. Selle vastu ei aita muu kui kiiver ning peopesade, küünarnukkide ja põlvede kaitsmed. Kiiver on eriti oluline algajaile, kes prantsatavad pahatihti selja peale. See tähendab halvimal juhul fataalset matsu kuklasse.

Aga pole vilunud sõitjailgi õnnetustest pääsu. Urmo Fuchs lendas mõni nädal tagasi Tartu-lähedasel Raadi ülerahvastatud rajal kiiruselt 30 km/h kokkupõrke vältimiseks napilt valguspostist mööda. Käsivars oli marraskil, puus paistes, riided lõhki, peopesa verine.

Alustajate tüüpiline viga, nagu on märganud Rammul, seisneb selles, et sõidetakse kas liiga sirge seljaga või liiga ettepoole kägaras. Mäestu, kelle mullune rulluisukilometraaž küündis 3500ni, andis mulle nõu, et laseksin põlved natuke kõveraks, kuid hoiaksin keharaskust uisul, pigem pisut kannale kui varvastele.

Teine probleem on Rammuli tähelepanekuil tasakaalutunnetuse saavutamine. Sujuva ja mõnusa rulluisutamise nõks peitub just selles, kuidas kanda keharaskust ühelt jalalt teisele. Kes valdab suusatamise uisutehnikat, noil peaks see oskus selge olema. Teised vajavad selle omandamiseks ilmselt harjutusi.

Kui elementaarsed oskused käes, õigemini küll jalas, tuleb jälgida, et uiskudega hoogu andes ei läheks tõuge liiga taha nagu suusatades, vaid 20-40 kraadi sõidu suunas, märgib Mäestu. Keha tuleks hoida paigal, mitte ümber kujuteldava pikitelje loperdamas, ning käed lõdvalt kõrval, lisab ta.

Esimesed kilomeetrid, mis seal salata, tunduvad rulluiskudel üksjagu heidutavad. Just hirm komistada on see, mis kammitseb. Aga kui vaadata, kuidas Mäestu-sugused tippharrastajad, käed seljal, kiirusega kuni 40 km/h mööda vuhisevad, tuleb võtta seda kui märki, et vankumatu harjutamise korral ei pruugi miski olla võimatu.

Ega vist olegi, tõepoolest. Rammul sõitis mullu Tartu 2. rulluisumaratonil viiesajandalt stardipositsioonilt 84ndaks (36 km 1:11ga). Ta väidab, et rulluisuvõistlustel pannakse esimese kilomeetriga lõpukohad laias laastus paika ning viimasel poolel kilomeetril klaaritakse vaid omavahelisel arved, kuid vahepeal ei toimu absoluutselt mitte midagi. Ehk lihtsalt liueldakse üksteise sabas.

Kui nii, siis pean võtma alguse sõnad tagasi: ei ole presidendiproua (192. koht Tartus) siiski mingi tegija. Sest rulluisutamine pole muud kui mugavusala. Mõistagi juhul, kui see ennast veristamata selgeks saada.

Kasulikku infot:

Kus õppida rulluisutamist?

Rollerblade’i rulluisukoolitused Tallinnas
Esmaspäeviti kell 19 Pirital Lillepi pargis
Neljapäeviti kell 19 Haaberstis Saku suurhalli ees parklas

Rulluisukoolitused Tartus
Teisipäeviti kell 19 Tähtvere spordipargis algajaile
Neljapäeviti kell 19 Tähtvere spordipargis edasijõudnuile

Näpunäiteid varustuse soetamiseks

Algaja rulluisud: ratta läbimõõt 80-84 mm, hind alates 2400 kroonist
Edasijõudnu rulluisud: ratta läbimõõt 90 mm, hind alates 3800 kroonist
Harrastaja rulluisud: ratta läbimõõt 100 mm, hind alates 4400 kroonist
Aktiivse harrastaja rulluisud: ratta läbimõõt 110 mm, hind alates 5700 kroonist
Tähelepanu: rattal on numbrid alates 78/A-st kuni 85/A-ni. Mida väiksem number, seda pehmem ratas, ja mida pehmem, seda sobivam algajale.
Ratta raamile on märgitud maximum wheel size ehk maksimaalne rataste suurus, milliseid saab sellele raamile alla panna. Seda arvestades ei pea sõiduoskuse arenedes ostma uusi rulluiske, vaid piisab rataste vahetamisest.
Mõnele raamile on võimalik paigutada ette näiteks kaks 90 mm ja taha kaks 100 mm läbimõõduga ratast, mis aitavad hoida keharaskust eespool.
Saapa puhul on oluline sääre kõrgus: mida kõrgem, seda kindlamini toestab jalga ja seda paremini sobib algajale. Profid sõidavad madala saapaga, mis võimaldab jalga pöiast paremini välja keerata.
Ühe uisu kanna all on pidur, mida saab vastavalt soovile ümber tõsta teise uisu alla.
Laste uiskudel on saapa suurus nelja numbri ulatuses reguleeritav, et jala kasvades ei peaks tingimata ostma uusi uiske.
Tähelepanu: rattaid on soovitav regulaarselt hooldada, eriti pärast vihmaseid ilmu, et laagrid ei kuluks.
Rulluisutajale sobib rattasõidukiiver, selle alla tasub palava ilma korral siduda rätik, et higi ei voolaks näole.
Kaitsmed peopesadele, küünarnukkidele põlvedele, hind sõltuvalt materjalist ja kaalust 400-900 krooni.
Jalga põlvpüksid; rattapüksid ei sobi, sest nonde polster võib hakata hõõruma.
Ülemiseks otsaks sobib taskutega rattasõidusärk või aeroobikasärk.
Sobivad rattasõiduprillid, mis hoiavad ära sitikate lendamise silma.
Uiskude transportimise kott (hind 500 krooni), kus on uiske hea ka üle talve hoida.

Allikas: Urmo Fuchs, Extreme Sport
Coit Tower, Telegraph Hill, San Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Priit Pullerits (vasakul) teeb Tartus Tähtvere spordipargis esimesi arglikke samme, samas kui Tartu Ülikooli teadur Jarek Mäestu temast nagu muuseas mööda vuhiseb. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu kaupluse Extreme Sport juhataja Urmo Fuchs näitab tõsise harrastaja ja tavaharrastaja rulluiske. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix