Pullerits: Kuidas ma rattarallit Andrus Augi tuules sõitsin?
Sponsor Hindrek Riikoja põllumajandusministeeriumist (endine kolleeg Postimehest) oli püstitanud rattaralliks ülesande: saavutada selline tulemus, et järgmine aasta stardiksin Scanpix Balticsi pealiku Art Soonetsiga samast grupist, et siis mees mehe vastu mõõta, kes on kes. See näis raske ülesanne, sest Soonets startis minust eile grupp eespool, teiseks kaotasin ma talle mullu veerand tundi ja kolmandaks, kui võrreldes reielihaseid, on võhikulegi selge, kumb meist on rattur ja kumb mitte. Aga sponsor tõi mulle ülesande kergenduseks maanteesõiduratta ja andis krõksuga kingad ka, mis, tõi, ainsamal nendega harjumise nädalal põhjustasid mõlema põlve äestamise.Nii palju teab isegi minusugune kogenematu, et linnas tuleb vändata elu eest. Kui pärast Lõunakeskuse ringteed vi
adukti ründasin, vaatasin selle tippu lähenedes, et kiirus oli 53 km/h. Oi-oi-oi, ma ei saa Optimaga isegi Jakobi mäest alla sõites tavaliselt sellist kiirust sisse.Viaduktilt maha sõites, tundub, et said ka grupi kontuurid laias laastus paika pandud, sest edasi toimus märgatav rahunemine. Mille vastu mul polnud midagi, sest öö oli taas olnud heitlik (õiget und ei tulnudki) ja stardikiirendusega tekkis kurku imelik kripeldus, mida tuli pikalt välja rögastada.
Nii suurt gruppi, kuhu ma sattusin, polnud ma elus veel näinud. See vaid suurenes, kui eespoolt neelasime alla paarikümnemehelise pundi. Ise hoidsin targu parempoolsele teeservale, sest olin ilmselt üks kogenematumaid ega soovinud põhjustada probleeme, ei teistele ega ammugi mitte iseendale. Uurisin vilumu
mailt, kas grupp jääbki nii suureks, mille peale avaldati siiski lootust, et Saverna ja Otepää vahelistel tõusudel peaks toimuma tükeldumine.Põlva maanteelt ära Saverna suunas keerates oli näha, kuidas minu ees oli grupp vähemalt 200 meetrit pikk. Ma ei tea, kui palju oli sõitjaid veel minu selja taga, sest üle õla vaadata ei söandanud. Kas või joogipudeli haaramine oli riskiga seotud. Seda tegin siis, kui tempo aeglustus, ja ikkagi tuli ekstraettevaatlik olla. Näiteks siis, kui tee servas olid muhukesed, võinuks ühe käega leistangist hoidmine vabalt kukkumisega päädida.
Sisimas tahtsin grupis ettepoole saada, kuid see ei olnud kitsal teel kuidagi võimalik: rattureid oli teel äärest ääreni. Keskel
t läbi murdmine ei tulnud kõne allagi. Niikuinii kummitas aegajalt tunne, et peaks siit grupist ennast hoopis taandama, oleks närvidele rahulikum. Ja kui mõtlesin, et jalad on pedaalide küljes kinni, siis tekkis vastupandmatu soov need sealt ohutuse mõttes lahti kangutada. Ma ei salga: hirm oli.Pisut lahedamaks läks pärast Savernat Otepää poole keerates. Grupp venis pikemaks. Alanud kergetel tõusunukkidel nihkusin vasakust äärest tasapisi ettepoole. Keegi veel hõikas mulle naljaga pooleks, et vara on ettepoole trügida, finiš ju kaugel. Aga teadjad olid ju hoiatanud, et tõusudel mahajäämise oht oluliselt suureneb. Ja kuigi ma kartsin selles grupis sõita, ei taht
nud ma sugugi ka grupist välja pudeneda.Õnneks vähemasti mäest alla sõideti mõistusega, ei hakatud eriti tempot kruttima. Kui kiirus läks üle 60 km/h, oli ikkagi päris kõhe tunne, eriti kurvides, kus kruusane teeserv oli nii lähedal. Pidurid said vahetpidamata vatti. Laskumiste lõpus, nagu ilmnes, oli kasulik koguni väike vahe sisse jätta, kui järgnes kohe tõus, sest siis sai palju kergema vaevaga, inertsi ära kasutades, mäest üles.
Otepää ümbruse mägesid pisut pelgasin. Sest mäletan väga hästi, kuidas aasta tagasi, tavaliste Adidase tossudega sõites, läbi grupi vajusin ja Otepäält Elva poole kihutades peaaegu et maha jäin. Aga sedapuhku, tuli tõdeda, oli rattakingadest oluliselt abi. Ma ei taha väita, et oskan pedaalidega tõmmata, aga igatahes nägin, et sain teistega võrdselt mägedest üles. Isegi sellest kõige järsemast, mis Otepääle viis, ja kus tekkis eilse ralli ainus ohtlik moment, kui ühele mehele kogemata ette keerasin ja me õlad kokku läksid, aga olime mõlemad häälestatud positiivselt, et toetada üksteise püsti jäämist, ja pü
sti me jäime.Ent koheselt tekkis uus ohtlik hetk - mahajäämise võimalus. Mäest alla keriti tempo eesotsas ikkagi sedavõrd kõrgeks, ja kuna minu prioriteet oli ohutus, siis ei söandanud viimast välja panna. Igatahes oli olukord selline, et kui Otepää pikast laskumisest alla jõudsin, oli vahe grupiga kärisenud just minu ees vähemalt 50-60 meetrile. Minu ees püüdis üks mootorratturi kiivriga sinises sõitja grupile järele pressida, mina tema tuules, aga ta ei jõudnud. Keerasin temast mööda ja pressisin täiest väest, mõtlesin, et enne ei jäta, kui jaks raugeb, sest küll oleks totter nüüd, kui tõusud kõik möödas, suur grupp minema lasta.
Panin ikka päris viimase välja. Esialgu ei tahtnud vahe sugugi väheneda. Aga mõtlesin: ei tohi alla anda, ei tohi, pane edasi! Niikaua pressisin, kui märkasin, et vahe hakkab tasapisi vähenema. Ent hirmus aeglaselt. Kuid ta vähenes siiski. Vajutasin muudkui edasi, hingamine endal maksimumi peal.
Lõpuks sain grupi kätte. Ma ei tea, kas vedasin veel kedagi järele, sest üle õla ma kordagi ei vaadanud. Isegi kõrvale e
i vaadanud. Keegi näiteks teretas; ütlesin tere vastu; ta nentis, et ma ei julge isegi kõrvale vaadata, kes teretab. Vastasin, et ei julge, jah, sest ma ei taha kellelegi probleeme tekitada. Pühajärve ääres sõitis üks rohelises mees mööda ja päris, et kas on tõesti nii hull võistlus, nagu siin blogis arvasin. Vastasin, et hullem veel.Siiski tundub, et Otepäält Tartusse kulgedes võesti tempo rahulikumaks. Tõmblemisi enam polnud. Keegi hüüdis grupi keskelt, et nii võikski rahulikult lõpuni sõita. Olin temaga vaikimisi päri. Aga siis toodi mulle sõnum, et Art Soonets on samas grupis.
Ütlesin, et ei saa olla. Kinnitati, et on küll. Ja lisati, et kui Soonetsile ette kanti, et mina olen temaga ühes grupis, oli tal nägu väga pikaks veninud. Sellegipoolest nõudsin tõestust, et kus see Soonets siis on. Ja nägingi, et paar rida eespool teises grupi servas. Siis ärgitati, et haaraku ma elu šansist, võimalus on Soonetsit võita.
Ning kohe saabus seetarvis abivägi. Tagant tuli otse minu ette number 14, Andrus Aug. Võtsin tema tuulde. Aga ta ei vi
itsinud eriti pingutada, igatahes tõusul täispuhutud kanga alla sõitsin temast mööda.Kuid eksivad need, kes arvavad, et teade Soonetsist sütitas minus võistluskire. Ei, absoluutselt mitte. Ausõna, mul ei tekkinud mõtet ka, et peaksin hakkama Soonetsiga arveid klaarima. Peamine oli ikka see, et püsti tuleb jääda. Ja mite lasta gruppi järgnevatel pikkadel laskumistel taas eest veereda.
Kindluse mõttes võtsin uuesti Augi sappa. Tagamõte oli järgmine: lõpu eel võib karta, et mõned mehed hakkavad tõmblema, aga teistel kaob väsimuse tõttu valvsus, ning oletasin, et Augi taga on kõige ohutum ja otstarbekam kulgeda.
Viimase väikse kiirenduse tegi grupp Tatraorgu, aga sealt üles mindi taas rahulikult sõbraliku perena. Ka edaspidi ei hakanud keegi äkilisi liigutusi tegema.
Viimane kriitline hetk oli laskumisel Tartu vangla poole, kui grupi paremas servas ootamatult pidurdati ja paar meest efektselt üle äärekivi liivapinnasele hüppasid. Õnneks jäid kõik püsti. Neljakilomeetrisel lõpusirgel mindi ka mõõdukalt ja sirgjooneliselt, rapsimata. Soonetsi olin selleks ajaks
juba unustanud, keskendusin vaid sellele, et lõpus probleemide otsa sattumist vältida. Hoidsin tahapoole, kus ruumi rohkem, ja säilitasin lihtsalt kiirust, aga kiirendama küll ei hakanud. Teised kõik ümberringi võtsid asja samamoodi mõistlikult.Pärast lõpetamist oli rõõm suur, et elu ja tervisega üle lõpujoone sain. Tunnistan, et ei näinud 3:13 grupis, kus sõitsin, ainsatki asfaldile maandumist. Ühtlasi sain teada, et tervelt finišisse tulek oli eesmärk väga paljudele teistelegi. Paljud mehed, sealhulgas endine tippsõitja Sven Jõgila, ei varjanudki, et neil oli samuti hirm. Ütleks nii, et need, kes eile rattarallil ei kartnud, on lihtsalt lollid (välistame siin esiotsa profid). Teen ma sellise väitega liiga?
Ilmselt mitte. Grupis, mis finišeeris kuus minutit hiljem, oli Sõpruse silla all toimunud suur kukkumine, väidetavalt oli kuni 20 meest asfaldil siruli olnud. Kas keegi teab, mis seal täpsemalt juhtus?
Peip Reedi, rattaralli julgestuspealik, ütles umbes kolm ja kolmveerand tundi pärast starti, et päris karm võistlus on olnud, sest selleks ajaks oli kiirabi 18 meest haiglasse toimetanud. Üks mees oli kukkunud nii kõvasti, et polnud korralikult enam hingatagi saanud.
Mulle võeti ajaks 3:13.32, mis andis 322. koha (mullu 435. koht). Aug oli minust kümme sekundit eespool 266. kohal. Soonets lõpetas minust 12 sekundit varem, koht 233. See tähendab, et sponsori seatud eesmärk saada tuleval aastal Soonetsiga samasse stardigruppi jäi täitmata.
Mis tuleval aastal!? Ma pole sugugi kindel, et järgmine aasta seda hirmuüritust veel kord kaasa tahan teha.
Nob Hill, Sann Francisco, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits.Foto 1: Võistlejad Tartu rattaralli stardis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Art Sonets ja Priit Pullerits Tartu rattaralli stardi eel. Foto autor: Tiia Teppan
Foto 3: Priit Pullerits Tartu rattaralli stardis. Foto autor: Tiia Teppan
Foto 4: Rattaralli juhtgrupp Ülenurme kandis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Nii jäädakse grupist maha. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rattarallijad Piigastel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Tehniline probleem on sundinud sadulast maha astuma. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 8: Toitlustuspunkt on alati kukkumiste tekitamiseks soodne koht. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 9: Janek Tombak võidab Tartu rattaralli. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 10: Kiirabi täidab töökohustusi. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 07:57
kommentaare: 25
25 Kommentaarid:
lõpetasin kah selles grupis, suhteliselt viisakas sõit oli, üleüldse tundub, et mida ette poole jõuda seda viisakamaks ja rahulikumaks asi muutub. Võib vist öelda, et kõige hullem kant on selline 400-600, kus võibolla on treenintuse tase veidi madalam, aga võistlemise himu on väga kõrge, ning siis v'sides kaob mõistus, aga võistelda tahetakse ikkagi, ning tulemuseks ongi ohtlik olukord.
No vähemalt nägid ära, et mis vahe on Optimaga ja korraliku võiduka ja klippidega samal trassil sõites, arvestades sinu treenitust(treenimatust) rattaga sõitmisel. Kui sa mees veel trenni kah rattaseljas teha viitsiksid siis... Ütleme nii, et oled sitke vend küll ja kahju, et sind järgmine aasta stardis võib-olla näha ei ole!
Ärge muretsege! Priit on nagu kümme kopkat järgmine aasta stardis :-) Stardigrupp saab ka Soonetsiga sama olema.
Kui vaadata kaotust võitjale suusa maratonil ja nüüd rattarallil, siis on tundub, et Priidu ala oleks ikka ratas, sest suusas olulist hüpet enam teha pole võimalik, aga rattas oleks see väga võimalik ja pealegi üsna väikese vaevaga, arvestades senist rattale kulutatud treening aega ja eilsest super tulemust.
See on jah pulleritsu igaaastane jutt, et rohkem starti ei tule. soonets saab 2010 nii et tolmab.
Hindrek
Mis nüüd siit järeldada? Eile oli lugejaid üle tüki aja pea tuhat, aga kommentaare kogunes kokku vaid viis. Nii suurt passiivsust ei mäletagi... Et kirjutasin liiga rahuliku (versus rajuliku) ja alandliku loo, kus polnud intriigi? Siit siis järeldus, et tasakaalukad loos, mida paljud näivad ihkavat, jätavad lugejad siiski külmaks ega ärgita sõna sekka ütlema?
Nii et ikka vürtsi on vaja? Ei koti kedagi see mõõdukus?
Kas sa siis ise aru ei saa, et need mehed kes soovitasid sul üleeilset rallit mitte sõita on saba jalgevahele ning suu vett täis tõmmanud sest nii kõva esitust sinu poolt nad ei uskunud. Siin harrastajad näevad põrgulikku vaeva, et sellist tulemust välja sõita. Aga siis tuleb miski ajakirjanik, kes asjast ei tea ööd ega mütsi, näeb maanteeratast teist korda elus ja sõidab ilma treeninguteta ning personaaltreenerita välja sihukese tulemuse, et karp jääb lahti. See on ju miskit samalaadset kui palmisalust võtta esimene püksata 40+ vanuseline mustanahaline, panna talle püksid jalga ja siis staadionile 800 m kuldliigas jooksma panna ning too tuleb veel esimese poole sisse.
Mis seal ikka kommenteerida.Loed pea igalt realt kuidas ei julgenud,ei tahtnud jpm. ,vaid et mitte pingutada!? Siis ei teki ka kommenteerimishuvi. Pigem jääb mulje,et küll see ratas ikka törtsa kergem ole kui kannatab ilma trennita 300 -400 sekka kulgeda?? Lased vaikselt grupis tirri ja nii ta tuleb, jah ega seal mega saavutust vaja polegi- peale võibolla tõesti rumala hulljulguse!
Priidu meeleheaks ka siis minult väike kommentaar. Priit tubli tulemus, kui ise oled rahul järelikult on tulemus hea. Enda kohta nii palju, et enne starti oli eesmärgiks tervelt tagasi Tartu jõuda. Rajal olles hoidsin pigem kuskile grupi serva ja kukkumisi oma grupis ei näinud ega kuulnud, samas juhtus seda 3korda ees olevas grupis. Ning korra ka Otepääl kui minu ees sõitev härra tõusul miskipärast külili käis aga kuna oli tõus ja kiirus väike ei juhtunud seal vast miskit hullu. Laskumistel vajutasin pidurit, mistõttu jäin ka Otepääl pundist maha ja Tartusse sissesõit tuli juba rahulikult peaaegu, et üksinda, mõned läksid veel ka mööda ja paar tulid vist vastu ka. Koht tuli natuke peale 900. Aga Priidule palju õnne ja ma loodan, et sa nüüd suusatamist rattasõidu vastu ei vaheta:)
Mulle meeldib lugeda siin sellist ülevaatlikumat juttu kui intrigeerivat lugu.
Eero
Priit, ära pabista, üle pika aja kirjutasid blogisse normaalse jutu. Egas sissekannete eesmärgiks olegi ju võimalikult palju kommentaare koguda (või ikkagi on?). Spordimehena oled end järjekordselt tõestanud. Kui veel paar rattaralliga sarnast normaalset juttu üllitad, siis unustatakse Su vahepealsed nõmedused ära ja blogi täidab taas oma eesmärki.
Orks
mulle meeldis ka see lugu rohkem kui mõni pastakast väljaimetud intriig. tulemus oli muidugi hea, mul umbes sama palju rattakilomeetreid aga koht 1000 kohta tagapool. Kui küsida tohib, palju treeningtunde perioodil 1.nov 2008- mai lõpp kokku tuleb? Endal seitsme kuuga mingi 90 tundi.
18 nö. esialgset kiirabi väljakutset, pole tõenäoliselt lõplik. Meenub 2007a. kui väideti, et kiirabi oli 70 sõitjat plaasterdanud-sidunud. Selline massiürituse korraldus viitab selgelt asjaolule, et nn. rahva- ja tervisespordist on asi ikka väga kaugele ja ebameeldivas suunas arenenud.
Ma tahaks näha juba AMMU nn. viitstarti, kus nt. esimesed 100 proffi lähevad võidu peale sõitma ja edasi 100-150 meest iga 5 min. tagant. Ja tagumise otsa, ütleme alates 1000 ja edasi, kelle keskmine jääb selgelt alla 30 km/h, stardiksid kõik koos. See pooletunnine viivitus suudaks minu arvates kogu üritust inimlikumaks kujundada. Kirja läheb ju nagunii netoaeg.
Minu enda kogemus ütleb, et oma elu kehvemad sõidud sõidangi just Tartu Rattarallil, kus vorm jääb realisserimata ja peale finishit, on tunne nagu oleks 48h arvutimänge mänginud. Meel on nüri, kael on kange, järgmine päev on vaim täiesti kurnatud, kuna ca. kolm ja pool tundi närvipinget, kukud-ei-kuku-silmad-kuklas-küljel-sõrmenukid-pidurilingil-valged, päädib totaalse tähelepanuhäire ja töövõime puudumisena, järgmistel tööpäevadel. Ja selle tõestuseks olgu asjaolu, et kui üksi eraldistarti suudan sõita 50km. keskmiseks 37-38 km/h, siis Tartus on see number alati 35-36 km/h. Nõme ja ohtlik. Kaalun nagu Priitki, igal aastal, kas järgmine aasta osaleda, või mitte! Ja igal aastal jõuan mõttele "Aitab küll" järjest lähemale, kui stardikorralduses midagi ümber ei mõelda-korraldata! Elus on muudki teha, kui rattarallil ennast sodiks kukkuda, kuigi rattasõit on väga meeldiv spordiala! Sest juba hetkel, on ainuke motiveeriv asjaolu nelikürituse arvestus. Muidu oleks ammu sellise võistluse(korralduse) peale vilistanud!
Priit, Sul on väge ja Sind Klubis TM kuulatakse, tõmba see teema üles ja pane suure kella külge. Meil kõigil lihtsam edaspidi sõita! Midagi peab muutuma, kui ka proffid juba jalga väristavad - mis on ka täiesti mõistetav!
Kas eesmärk on siis siin kommides peale igat lugu vastu päid ja jalgu saada?
Ka looga rahul ja eks sinu tulemus ei mahu paljudele kõva varustusega ja jäägitult rattale pühendunud harrastajatele lihtsalt pähe. Ja kuidas sa ikka eestlasena teist eestlast kiidad!
to 10:56
Mina arvan, et see sinu välja pakutud plaan ei muuda midagi, sest et need 100-150 mehelised pundid, mis iga 5 minuti tagant startima peaksid oleksid sama suured kui praegused pundid ja kuna seal on ühtlase tasemega inimesed sees siis läheks lõpus ikkagi andmiseks, kus osad mehed teevad finishit ja alalhoidlikumad lasevad pundi lõpus tirri. Kusjuures ainus vahe tuleks sellest vist ,et finishis oleks gruppide vahed suuremad. Efekti annaks tunduvalt väiksemate gruppide moodustamine (max 50 inimest), aga ma kahtlen kas selleks aega jääb.
Seega kui ei ole oskust/julgust/tahtmist grupis sõita, siis ei aita nii nii väikene süsteemi muutmine ja parem on ennast siis taha poole hoida, sest et ebakindlus on sama sisuliselt sama ohtlik kui huljulgus.
nõuan rattarallit eraldistardist! 1700 osalejat 30 sek intervalliga teele - hakata laupäeva hommikul pihta ja pühapäeva õhtupoolikuks on võitja selge. siis pole vaja starti-finishit teha citysse, võib ilusti näit Lõunakeskuse juures või mujal linna ääres võistluskeskuse püsti lüüa. tõeline rattapidu!
Priit! Sul lihtsalt vedas, et tuult polnud. Korraliku küljekaga oleks sa Soonetsi reielihaseid ainilt Postimehe fotokast tehtud piltide pealt näinud. Sedagi sel juhul, kui sa krampidesse poleks Valgjärve tõusul surnud.
to: 11:21
" Seega kui ei ole oskust/julgust/tahtmist grupis sõita, siis ei aita nii väikene süsteemi muutmine ja parem on ennast siis taha poole hoida, sest et ebakindlus on sama sisuliselt sama ohtlik kui huljulgus."
Probleem polegi niivõrd eelpool mainitud oskuste puudumises, kui üldise rattakultuuri allakäigus, mis on pöördvõrdeline kiiruste kasvamisega, grupisõidus. Ise olen rattaga sõitmist alustanud Start-šosega ja pole 20 aasta jooksul ühelgi mnt-võistlusel kukkunud! Jah nahhaaalsuset jääb pisuke puudu, aga pole ei pikkust ega massi ka, et õlaga suruma minna:) Ja pigem püüan ellu jääda, kui iga hinna eest ohtlikult panna. Nagu PP. selle rattaralli kirjelduse läbiv teema on!
Mõtte on pigem selles, kui peale võistlust kuuled "supilauas" ikka korduvalt ja korduvalt juttu stiilis; "Näeth ostsin 50 kilose ratta ja sõita olen saanud ainult 200 km. ja kurat see ratas ongi nii hea, et sõidab ise, milleks ikka rohkem treenida!"
Ja pean tõdema, et see ongi tõsi, tehnika areng hakkab meeste oskustest üle käima - aga sellel nn. rattajõmmil pole kogemust, ega mingit tunnetust ja just seda tüüpi mehed imbuvad sinna 400 koha piirimaile segadust külvama ja neid sigineb iga aastaga ikka rohkem-ja rohkem. Kuna mnt-rattast ja veel kallimat riietust omada ja sellega sõita on popp!
Sõidukorralduse muutmist tingib asjaolu, et paljud ei saa enam ammu nn. oma sõitu sõita. Sa ei saa keskenduda pedaalimisele ja max.sooritusele, vaid tegeledki 200-300 sind ümbritseva ulja noore või siis treenimata "uusratturiga", kellel perse all ratas nagu püss! Sest on juhtunud ka olukordi, kus on kokku saanud väiksem punt ja kui kordamööda karuselli sõita, on peale mõnda vedamist "need vennad" pundist kadunud, ei jõua nad mäkke sõita, ega tuult murda. Aga kolmesajases pundis tirri lasta, see on ju suurepärane saavutus:)
Ja tagapool sõita ei luba treenitus, ega enesetunne, siis kaoks asja mõte ju üldse ära. Tahaks ikka ennast realiseerida. Aga jah kahjuks nii enam ei saa või siis ei sobi sellistes oludes ja tingimustel võistlemine minu närvisüsteemile!
Edu kõigile positiivsetele kaaskannatajatele!
Jah, ka mina mõtlesin sõidu ajal, et edaspidi peaks seda võistlust korraldama eraldistardist sõiduna, aga 15-sekundilistest vahedest piisab küll. Muidu läheb rattaralli ikka liiga ohtlikuks. Ma ei ole veel kohanud meest, kes ütleks, et tema üldse ei kartnud.
Keegi küsis treenituse kohta. Eks ma ikka üritasin aprilli keskpaigast rattaga sõita, kesmiselt ehk 100 km õnnestus nädalas kokku saada. Pikim ots oli 39 km, aga ainult korra. Tavaliselt piirdusin 24-32 km pikkuse tiiruga, umbes tunniga.
Mulle meeldis 09:28 kommentaar. Suur aitäh!
Ee, kirja läheb ikka brutoaeg- st aeg läheb käima kõigile korraga. Muidu võib tekkida olukord, kus esimesena üle finišijoone kihutaja ei olegi lõpuks võitja. Ise sõitsin üsna tagapool, ~1000 kandis, aga sealgi oli suuremates puntides sõites suht ärevaid hetki. Nt enne Liivat veel oli ketsidega baigimehi pundis, kes kogu aeg hirmsasti punnitama pidid pundis püsimiseks ja seega kippus ratas all vänderdama. Mõned neetud koomikud üritasid mind ka teelt välja lepikusse suruda vahepeal, aga õnnestus siiski väljasõitu vältida. Õnneks sai enne Otepääd tõusudel veidi ettepoole tõustud ja edasi läks rahulikumaks. Samas ma küll ei kujuta hästi ette, mis sõidu ohutumaks muudaks.
Ei mäleta, et oleks kunagi varem mõnel spordivõistlusel (neid on aga sadades) peale lõpetamist nii vähe väsinud olnud, selles mõttes oli pühapäev tõeline nauding. Ainue tõrvatilk meepotis oli Mr Pullerits, kes lõpetas samas grupis ja näitas sellega, et (jalgratta)spordist oli asi kaugel... Samas näitab see, et hea treenituse pealt võib ka ´kõrvalalal´ tasemel olla.
Kohe ei saa jätta kobisemata :) PP, sa ju ei sõida Jakobi mäest üle 30 kmh alla, kuna järgid LE-d, eksole?
sac longchamp
nike blazer pas cher
michael kors handbags
michael kors handbags sale
san antonio spurs jerseys
ferragamo shoes
bears jerseys
pandora outlet
replica watches
adidas nmd
2017.3.29
michael kors outlet online
ugg boots
coach outlet
mont blanc outlet
ugg outlet
adidas nmd
replica watches
gucci sito ufficiale
chiefs jersey
kate spade sale
2017.7.19
ultra boost
jordan 6
timberland outlet
100% real jordans for cheap
nike shoes
cartier bracelet
longchamp bags
adidas tubular
adidas superstar
red bottom shoes
www0525
nike air force 1
ugg outlet
camel shoes
uggs outlet
michael kors outlet
ray ban sunglasses
birkenstock outlet
pandora charms
coach outlet
michael kors outlet
Postita kommentaar
<< Esileht