Pullerits: Kuidas töö ajast trenni teha?

Ma saan aru, et tööpuudus, millest räägitakse, on enamasti illusoorne - loomulikult vaid seni, kui see sind ei puuduta -, sest inimesi võidakse küll lahti lasta, aga neile, kes järele jäävad, tuleb tööd sellevõrra üksnes juurde, ja seda ilma palgatõusuta, mis viib paratamatult küsimuseni: kuidas on seesuguses olukorras võimalik veel üldse trenni teha?

Tuleb olla kreatiivne. Loominguline.

Ma ei targuta siin tühja, vaid räägin konkreetselt. Näiteks täna tegin töö ajast rattaga trenni 34 km. Kusjuures kõik on seaduslik, ei mingit tööluusi. Et kuidas, küsite.

Väga lihtsalt. Tuleb rattaga tööl käia, ja selle asemel, et võtta tööasjade ajamiseks toimetuse auto või koguni takso, tuleb istuda ratta selga ning ajada oma asjad kondijõul joonde. Vaadake, pidin täna usutlema viit inimest. Otsustasin kõigiga silmast silma kokku saada, sest telefonitsi suhtlemist on niigi ellu siginenud liiga palju. Nõnda tuligi kokku 34 km. Aega kulus hommikul kella kaheksast pärastlõunal kella kolmeni, mis teeb keskmise kiiruse küll teosammuliseks, aga parem nii, kui hoopis tooli soojendada ning telefonitoru õla ja kõrva vahele suruda, pärast kael kange.

Igal juhul võin vist rahus väita, et lugu, mis tänase reporteritöö tulemusena valmib, saab olema Eesti ajakirjanduse viimaste aastate üks kaloreid kulutavam lugu.

Aga kuhu kaob aeg, selle kohta andsin täna üldsusele aru Postimehes ilmunud kaheküljelises lood "Kuidas üliõpilaste elu põrguks muuta?", millele on ilmunud juba 132 kommentaari, kusjuures, muide, ükski neist pole nii sapine, nagu on mõnikord siinse blogi kommentaariumis sõna võtjad (nii et võtke Postimehe lugejatest eeskuju!). Soovitan lugeda (http://www.postimees.ee/?id=132156), saate aimu, kuidas Eesti kõrghariduses asjad käivad, kui trööpavalt ülikoolis õpetamine mõjub ja saate teada, kui suur hulk tunde on kulunud mul kevadel mitteportlikule tegevusele (lisaks põhitööle Postimehes, mida olen sunnitud sportlikumaks vürtsitama töö ajal trenni tegemisega). Ja seda lugenuna olete ka n-ö teemas sees nagu väga paljud teised, sest täna kella kolmeks päeval oli mu artiklit internetis (lisaks kindlakstegematu arv ajalehes) lugenud ligi 31 000 inimest, millest rohkem lugejaid kogus veebis vaid lugu sellest, et Lääne-Virumaal nelja hukkunuga avarii põhjustanud autojuht oli kaine (33 400). Sellistele tapalugudele pole paraku võimalik vastu saada. Ehk nagu ütleb vana tõde ajakirjanduses: rahva maiste alahindamise pärast ei ole veel keegi pankrotti läinud.

Muide, ma suutsin tollesse põrguks muutmise loosse suusamaratonid ja treenimise ka sisse kirjutada. Eks otsige üles! Siis saate ka aimu, miks mu tulemused spordis pole alati sellised, nagu mõned konkurendid tahaks ja nagu paljud, tunnistagem, kardaks.
******
Nevada Fall, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Dekadentliku ja amoraalse Lääne väidetavate eliitringkondade isehakanud esindajad Londoni kesklinnas möödunud laupäeval rattasõitu harrastamas. Fotode autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Sellisena on Postimehe kunstnik Eero Barndõk kujutanud minu massikursust Tartu Ülikoolis. Fotot autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix