Pullerits: Miks ma ei olnud Eesti poolt?
Tõepoolest, esimest korda elus ei olnud ma Eesti poolt. Eile. Kui Eesti mängis Ukraina vastu korvpalli. See ei tähenda, olgu lisatud, et ma olnuks Ukraina poolt. Ei. Olin veendumusel, et Eesti ei vääri ega vaja Ukraina üle võitu. Et võit oleks karuteene. Sest võit jätnuks taas kord, nagu mitmel varasemal korral, ellu valearvamuse, nagu poleks Eesti korvpalliga lood sugugi nii halvad, nagu need tegelikult on. Selline enesepettus, mida on toitnud ikka ja jälle n-ö rongi alt välja tulek, on Eesti korvpalli agooniat juba piisavalt pikendanud.Kolleeg Peep Pahv Postimehest on ka oma positiivset tonaalsust üritada hoidvate kirjutistega püüdnud Eesti korvpalli vee peal hoida, kuid kas pole sümptomaatiline, et nüüd, enne mängu Ukrainaga, hülgas temagi Eesti meeskonna käekäigu jälgimise ja sõitis Berliini kergejõustiku MMile. Justkui tajunuks ta, et pole enam mõtet turgutada seda, mis niigi on juba enam-vähem surnud.
Olen vähemalt neli, kui mitte viis aastat kirjutanud igal kevadel - ja mõnel aastal koguni kaks korda -, et Eesti korvpalliga on seis väga halb. Ja ikka ja jälle teeninud selle eest korvpallisõpra
de ja korvpallijuhtide terava kriitika. Paar aastat tagasi esines korvpalliliidu kõrge ametnik meedias koguni sõnavõtuga, et mind tuleb korvpallikriitiliste kirjutiste pärast kohtusse kaevata. Asi tikkus koguni nii tõsiseks, et juba tuli mul hakata Postimehe juristidega kaitsetiimi moodustamiseks eelläbirääkimisi pidama. Aga too kohtuga ähvardamine jäigi õnneks ähvarduseks. Mul ei meeldiks kohtus käia, nagu vaevalt kellelgi teiselgi.Koondise peatreener Üllar van der Gerdhe proovis küll eile teha halva mängu järel head nägu, nagu ei saaks rääkida Eesti kukkumisest Euroopa mudaliigasse seepärast, et samas B-divisjonis mängib ju Gruusia. Ent see ei muuda siiski tõsiasja, et Eesti korvpall on kukkunud omadega põhja. Täpsemini: sinna, kus ta tegelik koht ongi. Ei pea olema korvpallispetsialist, et näha: see mäng, mida mängib Eesti koondis, on oma kiiruselt ja jõult ja atleetlikkuselt sama kaugel
Euroopa tasemest, nagu Euroopa 10 000 meetri jooksu tase on Aafrika tasemest (nägite eilset jooksu Berliinis? Vähemalt oli Euroopa välja pannud viis jooksjat, ehkki üks neist oli maroko päritolu). Nüüd on Eesti korvpall seal, kus ta olema peab. Ja ma ei lahmi ega ärple siin. Eesti koondise tulemused kinnitavad seda ju.Ja kuidas saakski Eesti korvpalli tase olla parem, kui kahes kohalikus tippklubis mängivad kolme esimest viiulit välismaalased? Ja oleks siis veel nii, et Eesti ekspordib oma parimad jõud Euroopasse, et seepärast tulebki mujalt asendusmehi otsida. Ei ole ju nii. Kui ma paar aastat tagasi sellest jõuliselt kirjutasin - jõuliselt seepärast, et ümbernurgajutt ei raputa kedagi -, mis moodi leegionärid Eesti korvpalli suretavad ("Neegrite tapatöö"), tahtsid paljud mind selle eest ära lintšida.
Ma ei mõtle siin rusikaga vastu rinda taguda, et näete, kuidas mul on õigus olnud. Tahan, et need, kes ühe või teise ala käekäigu eest peavad seisma, endale edaspidi õhulosse ei ehitaks ning kriitikale pimesi ning vahkvihas vastu ei punniks.
******
Päikesetõus Hiiumaal Laukal. 6. august 2009. Pildistanud Priit Pullerits.Foto 1: Tanel Sokk sooritamas kohtumises Ukrainaga kõrget õhulendu, kuid tegelikult aitas just tema tegutsemine Eesti korvpalli valusalt maa peale tagasi tuua. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti korvpall peab pärast kohtumist Ukrainaga häbi pärast silmi peitma. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Löödud mehed - Eesti korvpallurid pärast kohtumist Ukrainaga. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 13:23
kommentaare: 8
8 Kommentaarid:
Olen põhimõtteliselt nõus. Aga mitte sellega, et siinsete klubide leegionärid meie korvpalli suretavad. Kui neid poleks, oleks seis veel hullem. Pigem võiks meie mehed rohkem välismaal mängida, aga tundub, et neid ei taheta sinna eriti. Ma ei tea, mulle võib vabalt nii ainult tunduda, aga minu meelest puuduvad meie meestel ambitsioonid. Enamuse jaoks ongi lagi see, kui saavad kusagil Eesti meistriliiga klubis mängida, ja edasine areng puudub. Selliseid näiteid on ju kümneid, ku mitte sadu.
võistkodade tugevuse hindamiseks on välja mõeldud võistlused. kes millise koha saab, see nii tugev ongi. kui olime seni tugevate hulgas, ju siis olimegi tugevad. ning nüüd oleme vastavalt nõrgad.
mingit vandenõuteooriat korvpalli nõrkuse eriti kavalalt senini õnnestunud varjamisest arendada pole mõtet.
Eesti loodus on ikka ilus (PP heinamaa varahommikune pilt).
Aga mida siis teha kui mõne spordiala tase või tulemus ootustele ei vasta? Vinguda, kiruda?
Minuarust ei ole korvpall piisavalt paljude jaoks (et saaks moodustada korralikult tugeva rahvuskoondise) enam lihtsalt piisavalt atraktiivne. Tippsportlase tee on ju teadupärast nagunii okkaline, ja kui sind tabavad tagasilöögid, leidub ka sopaga loopijaid pidevalt. Noored ei viitsi, ja ei näe mõtet kõike seda läbi teha vaid mõnede heade momentide (võitude) ja potentsiaalse au ja kuulsuse nimel. Eesti jalgpall on ju minuarust veelgi mannetum võrdluses muu maailmaga.
Skiwaffe
2 asja
1. PP kohustuslik faktiviga: "Ent see ei muuda siiski tõsiasja, et Eesti korvpall on kukkunud omadega põhja." Väide vale, sest põhi on C-divisjon, B-divisjon on tugevuselt keskmine.
2. Miks peaks mehed välismaale mängima minema, kui siin saab peaaegu sarnast palka leebema pingutuse eest? Analoogia - PP tegi kah USAs tööd, aga läks lihtsama vastupanu teed ja kolis Tartusse tagasi. Jätame keeleoskuse kõrvale, ka silmaring jätab soovida.
see eelmine mees lahmib. a ega saa öelda et priit targemat juttu ajab.
Kahjuks meie korvpallis selline nutune seis on jah. Isiklikult loodan, et Kerde loobub peatreeneri ametist. Kes asemele tuleks? Minu nägemus on, et Kuusmaa, kuid las ta koolitab veel TTÜ poisse 2-3 aastat ning omandab kogemusi ning tõenäoliselt siis on tema aeg ennast tõestada.
Miks enamus meie pallureid ei ürita välisklubidesse minna? Vastus on mugavustsoon - normaalne palk, pingutama väga palju ei pea.
Kui nüüd teha võrdlus jalgpalliga, siis sõltub millise nurga alt vaadata. Kui võrrelda koondisesse kuuluvaid välisklubides mängijaid, siis jalgpall on tunduvalt paremas seisus.
Delfi kommentaaridest jäi kunagi meelde, et isegi meistriliiga top3 pingisoojendajate palk on peaaegu sama, mis riigikogu liikmetel. Kui see jutt peaks paika pidama, siis IMHO ei ole ime, et Eesti korvpalli seis on selline nagu ta on. Ja ega see tase ei parane, kui sponsorid sama heldelt raha jagavad.
Lauri
Asjalik kommentaar Delfist:
Kivinukk Barbie (kossuhetero), 19.08.2009 13:43
Ma ei saa aru, mille põhjal meil väidetakse, et Eesti koss kuulus kuulub Euroopa koorekihti. Võib-olla väga ammu mõned helgemad hetked jah (näiteks enne sõda), aga enamus aega oleme olnud siiski Euroopa keskmikud. Kahjuks ongi keskmikute saatus laveerida A- ja B-divisioni vahepeal. Samuti ei saa ma aru mõistest "mudaliiga". See on umbes selline fa-fa suhtumine, et näe teie toimetate seal mudaliigas, aga meie näe mürame siin "koorekihis". Tegelikult on A-division liiga väike ja kõik ei mahu sinna lihtsalt. Päris mitmes Euroopa riigis areneb kossutase seitsme penikoorma saabastega. Seda on näha ka noorte mängudes, kus meie omad ühel päeval võidavad Lätit-Leedut, aga järgmisel saavad lakki Rootsi-Soome või Rumeenia käest. Ka täiskasvanute seas ei ole juba ammu enam nii, et näe isegi nende käest saime lakki. Ka needsamad "need" on vahepeal küllalt arvestatavaks kossuriigiks saanud. Minu arvates oleme isegi päris mitu aastat armuaega sanud ja A-divisioni püsima jäänud. Ka nüüd ei olnud ju asi tegelikult ju päris lootusetu. Vähemalt kodus suudeti oma materjali kohta normaalselt mängida. Ma ütleks isegi, et mängupilt on võrreldes mõne aasta tagusega paremaks läinud. Näiteks lauda blokeeritakse tunduvalt paremini ja jõutakse isegi vahepeal vastastega võidu joosta. Samuti osatakse nüüd ka vahest maa-ala vastu mängida. Aga see ei tähenda, et meil kõik asjad veel korras oleksid, arenguruumi on kõvasti. Minu arust põhi probleemid meil tsentri puudumine, halb visketabavus (ka snaiprite puudumine a la nagu vanal ajal Kullamäe, Kuusma, Nagel ja Pihelgas) ning kusagil siin juba mainitud oskamatus katteid teha. Kui kaks esimest probleemi võib hea tahtmise juures ka materjali puuduse kraesse ajada, siis viimane lonkab meil küll igas elemendis. Küll teeb katte panija valel hetkel katte, küll läheb kattest liiga vara minema, vahel paneb katte koguni seljaga. Samamoodi, see, kellele kate pannakse, ei lõika piisavalt katte ligidalt, vaid läheb hästi suure kaarega, nii et ka kaitse mahub tema ja katte vahelt läbi. Samuti ei oska kattepanija korralikult sisse keerata. Ning üks probleem on veel - liiga palju tehakse pallikaotusi.
Postita kommentaar
<< Esileht