Pullerits: Suvine küsimus - miks piinata end külmal maal?
Lähtudes positiivsest tagasisidet eelmisele loole (vt kommentaarium), ja arvestades, et puhkus pole veel lõppenud, sain julgustust panna siia teile meelalahutuseks ja jahutuseks üles veel üks seikluslugu klimatoloogist-suusamehest Timo Palost, kes on järjepannu võtnud ette ränki katsumusi, et valmistuda selleks, mida maailmas on suutnud vaid tosin meest. (Lugu ilmus esimest korda tänavu märtsis Postimehe Arteris, aga seal lühendatult.)Timo Palo oli näinud koos norrakast seikluskaaslasega trotsinud üle kolme nädala ligi 40-kraadist pakast ja marutuuli, et ületada Gröönimaad kattev 600 km laiune jääväli, mille keskmine paksus küünib 2300 meetrini – ja ühtäkki
leidsid nad end justkui labürindis lõksus.Kust kandist nad liustikult ka maha ei üritanud saada, et rannikule jõuda – kõikjal näis see võimatu. Käes oli juuni algus, alanud oli sulaaeg, ja nii kaugel, kui silm ulatas nägema, terendas igal pool muhklik sinine jääväli, mille vahel haigutasid lahvandused, lausa kanjonid, kus kihutasid metsikud jõed. Väljapääsu hukatuslikust olukorrast ei paisnud kusagilt.
Ometi oli Palo (30), Tartu Ülikooli loodusgeograafia doktorand, selleks retkeks põhjalikult valmistunud. 2007. aasta kevadel, slepis kaks
kelku kokku saja kilo varustusega, oli ta ületanud Norras Hardangervidda mägiplatoo, Euroopa omasuguste seas suurima, kus valitsevad gröönimaalikud tingimused.Seejärel veetis ta kuus kuud Arktika jääväljadel, kui osales üleilmse kliimauuringute projekti käigus Tara jäätriivil. See tähendas elu kahemastilise alumiiniumkerega kuunari pardal, mille ümber oli jääväljadele seatud üles mõõtetehnika atmosfääri, jää ja ookeani uurimiseks.
Toogi retk nõudis vintsket vaimu. Diiselgeneraator hoidis kajutis küll kuni 15-kraadist sooja, aga rõskus ja niiskus tungisid kontideni. Põhjaliku
malt pesta sai vaid kaks korda nädalas laevale vineerist ehitatud saunas, kus kuivatati ühtlasi liha. Nädal aega piiras alust emane jääkaru koos pojaga, keda tuli alalõpmata eemale peletada, sest muidu oleks nad mööda lumevalli roninud tekile.Omaette kangelastegu nõudis sügisel meeskonna minema viimiseks jääle lennuraja ehitamine. Seda tuleb teha primitiivselt, labidatega. Ning arvestada sellega, et kui oled ligi kilomeetrise raja just valmis saanud, võib sinna tormiga tekkida pragu, mis muudab selle kasutuskõlbmatuks. Just nii oli juhtunud ühe rajaga kevadel enne Palo Tarale saabumist.
Sügisene rajaehitus käis enamasti jäises vees – kõrgetes, pea puusadeni ulatuvais säärikuis. Lõpuks õnnestus rada rajada kolme kilomeetri kaugusele laevast, ent ettenähtud 50-meetrise laiuse asemel vaid 15-meetrine.
Gröönimaal on ohud veelgi suuremad, mistõttu seda ilma 17 000-kroonise kindlustuse
ta kedagi ületama ei lasta. Enam pole lubatud ka sooloretked, mistõttu Palo asus Tara meeskonna hulgas veenma endaga kaasa tulema norralast Audun Tholfseni. Tema argumentatsioon: kui norrakas pole Gröönimaad suuskadel ületanud, pole ta mingi õige norrakas. Tholfsen võttis nädala mõtlemiseks. Siis nõustus.Gröönimaa ületusretke algus on vaevaline. Mitu päeva tuleb suuskadel sõita muudkui kõrgemale ja kõrgemale – sest saar on kuplikujuline –, lisaks vedada selja taga 110-kilose koormaga kelku.
Kõige rängemad on Palo väitel teekonna hommikud. Kui nad telgi õhtupoolikul veel päiksevalgel püsti panid, võis temperatuur seal tuulevaikuse korral kerkida
kasvuhooneefekti mõjul 20 soojakraadini, nii et riideidki sai kuivatada. Ent öösel käib jahtumine kiirelt. Hommikul enne päiksetõusu ärgates polnud haruldane, kui telgi laest rippusid pikad härmaniidid ning külmapügalaid oli selles 25.Hommikustele asjaajamistele, alates lumest vee sulatamise ning lõpetades telgi kokkupanekuga, kulus kuni kaks tundi. Kusjuures telki pakkides tuleb see tuule korral endale nööriga ümber kere siduda, sest vastasel juhul võib telk lennata nagu spinnaker püüdmatusse kaugusse. Siis on surnuks külmumine väga tõenäoline, nagu juhtus paar aastat tagasi soomlaste neljaliikmelisest ekspeditsioonist kolme mehega.
Mida kõrgemale Gröönimaa kupli otsa Palo oma kaaslasega tõusis, seda pikemaks venis päeva teekond. Keskmise tempoga 3 km/h läbisid nad heal päeval 30 km. Jaksu andsid pähklid, müslid, suitsuvorstilõigud, kuivatatud lihatükid. Vähemalt kaks kolmandikku energiat peab polaarseiklusel tulema rasvast.
Teekonna lõpus enne liustiku servani jõudmist kasvas päevakilometraaž juba 50-60ni. See tähendas 17-tunniseid suusapäevi. «Tunne oli hea, muudkui virutasime järjest,» meenutab Palo.
Kuni nad jõudsid liustiku serval lootusetuna näiva olukorrani. Väljapääsu ei paistnud kusagil. Ehkki läbida jäi vaid viimased 15 km.
Nad otsisid teed alla 10 tundi. Otsisid 20 tundi. Otsisid 30 tundi. Ikka ei midagi. Kutsu või viimases hädas helikopter appi, nagu olid teinud mitmed teised.
Kuni lõpuks, kaks ööpäeva magamata, õnnestus neil liustikult siiski maha saada.
Aga ei, see polnud lõpp. Rannikuni jäi veel 35 km tolmust teed. Seljas kott kuni 60-kilose varustuse ja kelguga, jalad villis,
õlad koti nailonrihmadest puru hõõrutud, liikus Palo korraga paar-kolmsada meetrit, siis puhkas, siis liikus taas paar-kolmsada meetrit, jne. «Mõtlesin küll vahest, miks seda teen, aga ei jõudnud kunagi mõttele, et alla anda,» tunnistab ta.35 kilomeetrile kulus kaks päeva.
Milleks see kõik?
Aga sellepärast, et Palol on unistus, milleni on maailmas seni jõudnud vaid tosinkond meest. Tema pikad retked külmal maal on kõik allutatud eesmärgile jõuda peagi ihuüksinda suuskadel, ilma koerte ja muu kõrvalise abita nii põhja- kui lõunapoolusel
e. Selleni, oletab ta, läheb veel kolm aastat ettevalmistust.Ilmselt üritab Palo esmalt jõuda lõunapoolusele, sest seal on kindlam jalgealune ja pole karta jääkarusid. Liiati peetakse põhjapooluse vallutamist maailma kõige rängemaks ekspeditsiooniks. Itaallane Reinhold Messner, kes on vallutanud maailma kõik 14 rohkem kui 8000-meetrist mäetippu ja tõusnud Mount Everesti otsa lisahapnikuta, on öelnud, et Everesti vallutamine on küll raske, aga põhjapoolusele jõudmine on kümme korda raskem veel. Tema pole sinna jõudnud.
***
Kuldreeglid
Kuidas jõuda põhjapool
usele?Küsi nõu põhjapoolusel käinud polaarveteranidelt.
Ära hoia kokku toidu ja varustuse arvelt – see saab saatuslikuks.
Ära poe tormisel päeval telki peitu – torm paistab telgist alati hullem kui tegelikkuses.
Aja end iga hommik teele, ükskõik kui vastumeelne see ka ei tundu.
Liigu, muudkui liigu, ära jää 50-kraadise pakasega seisma; vajadusel jookse.
Ära mõtle liiga palju ja ära kahtle, vaid tegutse.
Ära alla anna, vajadusel rooma kas või neljakäpukil edasi.
Sisenda endale ainult positiivseid ja ergutavaid mõtteid.
Allikas: explorersweb
Foto 1: Jäämägi Kulusuki asula lähedal Gröönimaa idaosas 2. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Isfjord Teravmägedes. Foto autor: Timo Palo
Foto 3: Vaade Kongsbreeni liustikule Teravmägedes õhust. Foto autor: Timo Palo
Foto 4: Jäämägi Kulusuki asula lähedal Gröönimaa idaosas 1. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Jäämägi Tasiilaqi asula lähedal Gröönimaa idaosas 1. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Jäämäed Kulusuki asula lähedal Gröönimaa idaosas 5. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Gröönimaad kattev jäävaip Kulusuki asula lähedal Gröönimaal 2. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 8: Matkajad Gröönimaa jäävaibal 2. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 9: Liustik Narsaqi asula lähistel Gröönimaa lõunaosas 28. juulil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 10: Lilled ja jäämäed Narsaqi asula lähistel Gröönimaa lõunaosas 27. juulil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 11: Jäämägi ujumas Eriksfjordis Narsarsuaqi asula lähistel Gröönimaa lõunaosas 26. juulil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 12: Jäälõhkuja Arctic Sunrise Kanada ja Gröönimaa vahelisel jääväljal 29. juunil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 10:45
kommentaare: 8
8 Kommentaarid:
Väga karm. Igatahes edu Palo'le oma unistuste teoks tegemisel.
Skiwaffe
Mul pole eesmärgi poole püüdlemise vastu mitte vähimatki, kuid kus selles eesmärgis point on? Olla esimene eestlane kes sellise asja on ära teinud ja saada oma nimi kirja kooliõpikutesse? Minu poolt küll loll küsimus, kuid blogikandest ma seda vastust ei saanud. Kui pappi ja aega on siis võib igaüks teha mida ta tahab, kuid äkki suudab TP seletada,et kas teda selle tegevuse juures veel midagi võlub peale matkasportliku hasardi, eesmärgi täimise ja nime talletamise miskites paberites? Või äkki on tegemist peale kõige muu puht pragmaatilise reklaamirahade surnukslöömisega, mis rikkaks ei tee, kuid võimaldab huvitava äraelamise? Isegi kui vastuseid ma oma küsimustele ei saa, siis jaksu ja visadust Timole oma teel kulgemisele!
kas matkasportlik hasart ja oma eesmärkide täitmine pole piisav?
mp
Võib-olla tõesti, eks mõnel eestimaalasel meeldib istuda Afganistanis, teisel Iraagis ja kolmas armastas Bosniat ainult, et seda kõike Eesti riigi rahalisel toel. Oma tasku peal seda teha on kõrvaltvaadates päris enesetapjalik samm. Ma ise eelistan selliste väljakutsete asemel midagi reaalsemat, millest pigem jääks märk maha materiaalsemal moel kui kangelastegude nimekiri arhiivis ja oma mälestustes. Võib-olla see ongi maailmast täiesti erineva arusaamise ja tajumise vahe. Kuid ilma TP kommentaarita on sest raske arusaada.
Kõikide äärmuslike katsumuste, eksperimentide ja rekordite saavutamiste puhul on nende sooritamise hetkel vaid üks asi väga oluline - mitte hetkeline pragmaatilisus kohese rakendatavuse või otsese kasu väljendusena - vaid võimalus luua TULEVIKUS teatud üldistusi tervikuna mingite inimesele oluliste nähtuste või objektide kohta. See eeldab esmajärjekorras korrektset dokumenteerimist, ka selle planeerimist. Ühe inimese muljed rekordist, ekspeditsioonist, mingist erakordsusest ei anna enamasti võimalust näha inimkonnale väärtuslikke seaduspärasusis, teadmisi. Peab tekkima teatud valim, teatud hulk, mille abil leiab inimkond omale pragmaatilise kasu. Ja nii võib öelda, et ka Palo retk ei ole retke toimumise hetkel veel midagi muud, kui tema isiklik seiklus. Kuid kui koguneb pikaajaline kogemus, lõimub erinevate ekspedistionistide kogetu ja leidub ka keegi, kes oskab leida sealt midagi üldkasulikku, muutub ka Palo ettevõtmine pragmaatilisest seisukohast oluliseks. Sama võib öelda ka 100m maailmarekordiomanike kohta - üksikult pole nende tulemustel sporditeaduslikku väärtust, mis inimkonndale midagigi annaks, kuid kõiki koos võttes tekib juba seaduspärasus, reegel, millegi äratundmine, mida inimkonnal on võimalik kasutada.
1) Messner on käinud kõigil neljateistkümnel 8 tuhandestel mäel ilma lisahapnikuta (Mõnedel mitukorda lisahapnikuga ja ilma)
http://www.encyclopedia.com/doc/1G2-3404708080.html
http://www.adventurestats.com/tables/all8000ers.shtml;
2) Rainise toetuseks - Ilma F1 ja autorallita vaevalt enamik lugejaid sõidaks turvaliste "saksa autodega". Ehk äärmuslikes tingimustes kogetu kandub üle meie igapäevasesse ellu - riietuse, tehnoloogiliste vidinate jmt kaudu.
3) anonüümsetele - 100m jooks on juba tehtud, miks seda pidevalt uuesti teha?
Edu ja Priit hää lugu!
Seda ma arvasin, et mägironijad on tähelepanematud tühikargajad. Isegi blogi kommentaarides ei suuda alpinistis kristjan-erik eristada kes räägib jooksmisest ja kes mitte. Nii pole mingi ime, et inimesed teevad hulle tükke ja keskmise tähelepanematuse tõttu jäävad mägedes varvastest ilma, suurema tähelepanematuse ja mõningase väsimusega aga ka elust. Minu arusaamist mööda peaks alpinist arvuti taga olema ikka eriti tähelepanelik ja kui see ülejõu käib siis ei tasu ikka mägedes oma ja oma kamraadide eluga riskida. Igakord ei pruugi turvaköis pidada ning nõnda võid ka kamraadid hukkatusse tõmmata!
Rainis on siin taas kord postitanud väga sisuka ja kaasa mõtlema kutsuva kommentaari. Suur aitäh!!! See on oluline lisaväärtus minu kirjutatule, mil pole ka ju üksikult võttes mingit muud suuremat väärtust ega tähendust, aga mis tänu Rainise-suguste kommenteerijate kaasabile hakkab pisutki kaalu juurde saama.
Postita kommentaar
<< Esileht