reede, september 04, 2009

Pullerits: Miks spordile on mõttetu kaasa elada?

Eile füsioterapeudi laual jalgadele turgutust saades kerkis mul temaga vesteldes küsimus, kui palju ma sporti jälgin. Vastasin seal ja ütlen ka siin: mitte eriti. Sest asjal pole mõtet.

Esiteks, mõelge, kui palju spordi vaatamine aega röövib. Jalgpallikohtumisele kuluks ligi kaks tundi. Korvpallile pea sama palju. Aga kui peaks vaatama 50 km suusatamist eraldistardist (kuigi ei tea, kas seesuguseid võistlusi veel üldse peetaksegi), läheks umbes kolm tundi. See on aeg, mida kunagi ei saa tagasi. See on aeg, mille jooksul saaks palju muud kasulikku teha, kas või lugeda, mis on kahtlemata palju harivam kui spordi vahtimine. Lugege kokku tunnid, kui palju inimesed tugitoolispordile kulutavad, ja see summa saab olema hirmuäratav.

Teiseks, spordi vaatamisest ei muutu kellegi elus ju mitte kui midagi. Ütlete, et sport annab positiivseid emotsioone. Aga kui palju? Jah, tore on vaadata, kuidas Usain Bolt jookseb uue maailmarekordi, aga kui ei jookseks, poleks ju ka midagi katki. Liiati, üks õige Eesti spordisõber elab kaasa ikka Eesti sportlastele, aga nagu isegi teate, siis Eesti sportlased pakuvad rohkem kurbi kui ülendavaid emotsioone. Nagu Eesti korvpall, tavaliselt ka Eesti jalgpall (ega keegi 0:1 kaotust Brasiiliale ometi võiduks pea?), isegi Gerd Kanter, ja koguni kaks korda järjest.

Seega, miks peaks teise inimese sportliku õnnestumise oma südameasjaks võtma? See on ju tegelikult, isegi Eesti sportlase puhul, võõras mure. Normaalne on ju elada oma elu, mitte teiste elu. Kellelegi hirmsasti kaasa elades kaotab vaid närvirakke, mis väidetavalt ei taastu. Ajada endas asja ees teist taga adrenaliin üles, kusjuures võistluse tulemus pole kaasaelamise tugevusega vähimalgi määral korrelatsioonis (küsige suusatajailt: nad enamasti isegi ei kuule, kui raja kõrval ergutatakse), on rumalus ja mõttetus.

Kolmandaks, mõned spordisõbrad tunnevad uhkust selle üle, et teavad spordifännidena igasuguseid fakte ja tulemusi. Jällegi on tegemist täiesti tarbetu aju koormamisega. Jah, nõus, seda võiks ikka teada, mis olümpial Andrus Veerpalu mis distantsi võitis, aga et peaks oskama nimetada Londoni Arsenali või FC Liverpooli edurivimehi ja teadma, mis klubides nad varem mängisid ja kelle vastu otsustava värava kusagil lõid - see on praht. Sel teadmisel pole absoluutselt mitte mingisugust väärtust.

Resümee? Resümee on see, et spordi suurim mõte seisneb selles, kui seda ise teha - ja seda me siin ju kõik teeme, eks? -, ning suurim mõttetus selles, kui teiste sport oma elu sisuks muuta. Loodan ja usun, et sellele väitele siin vastuväitjaid (pro: oma elu kulutajaid) ei leidu.
******Estonia mälestusmärk, Tahkuna poolsaar, Hiiumaa. 27. juuni 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mõni Eesti spordifänn on koguni sarved saanud. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Eesti võrkpallifänni mängiv laulja ja ilmateadustaja Kairit Tuhkanen. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Spordifänluse kurvad tagajärjed Eesti-Brasiilia jalgpalli sõpruskohtumise aegu. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

22 Kommentaarid:

At 21:17, Anonymous Anonüümne said...

"kaotab vaid närvirakke, mis väidetavalt ei taastu."

Vale väide nagu paljud teisedki .

Mike

 
At 21:19, Anonymous Anonüümne said...

Ma saan aru, et ajakirjanduse ja ajakirjanike üks alusideid on diskusiooni tekitamine. Ehk nii on neid õpetatud ja sellest valdavalt juhindutakse. Iseasi, kas igast asjast on mõtet kunstlikult diskussiooni ja intriigi välja imeda. Mulle meeldib väidetavalt Juhan Peegli poolt öeldu, mida ta oli oma ajakirjandustudengitele muu tarkuse kõrval südamele pannud. See oli: "kui te saate, ärge kirjutage."
Muidugi ei saa pahaks panna mida keegi oma blogis kirjutab, ja loodan, et ka PP ei võta eespoolöeldut üleliia isiklikult, sest blogi on ju populaarne. Samas, juhindudes PP antud artikli ideest - miks peaks keegi kulutama oma aega PP blogi lugemisele ja veelgi enam, siin oma arvamuse avaldamisele? Selle asemel saaks tegeleda ju millegi palju kasulikuma ja harivamaga. Elada tuleks ju ennekõike ikka enda elu. Eksju.

Seda, kas spordivõistluste jälgimine on aja raiskamine ja selle alased teadmised on tarbetud, on iga inimese enda isiklik seisukoht. Kui PP peab seda tarbetuks, siis on see seda vaid tema jaoks, mitte nende jaoks, kes nii ei arva. Millistel teadmistel üldse on sügavamat väärtust inimese enda jaoks? Sport on huviala või hobi, mistahes teinegi ja kui see inimesi paelub ja seob ei ole selles midagi halba. Võistluste jälgimine on selle loomulik osa ja tihti ka sportimise inspiratsiooniallikas. Üldiselt on kõik väga suhteline. Ütleb üks lauluridagi: "mis ühe jaoks on tolm, võib olla teise suurim soov".
Skiwaffe

 
At 23:49, Anonymous Verbum creat omnia said...

Ai-vai, no mis jutt! Alavääristad teisi, kel on elus paremini läinud, ning võimalusi jätkub ka spordivõistluste külastamiseks. Kui viid kõik materiaalsele tasandile – hea mälu ja spordi tundmine-armastamine ei omavat absoluutselt mingit väärtust! -, siis tekib tahtmatult soov anda hinnang samast vaatevinklist ka Sinu senistele ponnistustele kirjutuslaua taga, koolituste eest arvete kirjutamisele ja lisasissetuleku tekitamisele läbi üliõpilaste tööde parandamise.

Priit, ei saa ju asju ainult Teise Eesti mätta otsast vaadata. Mõistan, et Sinu elusaatusega inimestel pole aega ega vahendeid, et Berliini või Istanbuli võistlusi vaatama sõita. Arusaadav, et blogi on hea koht oma alaväärsuskompleksi välja elada, kui lihaste laste lapsepõlv kulges kurvalt päevinäinud paneelmajas elades, abikaasa öökapil oleva venekeelse kirjanduse ainesel on tudengid teinud anekdoodi, lased end töö juures naisterahval kamandada ja ei saa teha sellist tööd nagu Sulle meeldiks (mõnusate Timo Palo lugude asemel tuleb miskit jura kirjutada). Lisaks veel stress, sest enda lolluste tõttu saadud vigastuse pärast on nädalateks sporditegemine häiritud. Jah, see paneb murduma ka kõige karastatuma mehe.

Sinu iidolite maal suure lombi taga kangestub ligi kolmandik elanikkonnast veebruari alguses vaatama, kuidas kamp mehi väikest palli kurikatega peksab. Täiesti imbetsillid ju, pole midagi paremat teha. Nendest kevadeti Saku halli kohalikku kossulahingut jälgima tulevast üle 5000 inimesest tuleks koostada nimekiri ja kindlasti teavitada nende tööandjaid - raiskavad ju kallist rekreatsiooniaega ülimale mõttetusele.

Kui enne autorooli istumist soovitatakse alkomeetrisse puhuda, siis peaks samasugust kontrolli propageerima ka blogijate seas.

 
At 07:26, Anonymous Anonüümne said...

Tohhoo tillae küll! Priidik poiss, palju sulle makstakse reformierakondliku Ansipi-Savi poolt, et suusatamist promoda - seejuures alavääristades teisi spordialasid?

Et peaks teadma mis koha kuskil pagana Nove Mestos saab Veerpalu? Täiesti ükskõik mulle.

Küll aga on jalgpall, erinevalt suusatamisest,äärmiselt nauditav vaatemäng ja armastatud miljonite poolt, samas kui keppidega lumel vehkimine on isegi taliolümpial kolmandajärguline spordiala. Didier Drogba või Steven Gerrardi tegemised lähevad kordades rohkem inimestele korda kui kes iganes suusataja.

Pealegi, mõnest suusatajast pole kuid mitte midagi kuulda aga siis äkki võidab kulla tiitlivõistlusel. Kuidagi kahtlane.

Kokkuvõte - mulle see blogi väga meeldib aga reformierakonna tõstmine läbi jalgpalli alandamise on mitte ainult ebaviisakas vaid ka kui porikärbse katse elevandile haiget täha.

 
At 12:31, Anonymous Anonüümne said...

Kaks ratturit hukkusid liiklusõnnetuses! :(( http://www.postimees.ee/?id=160468
Vaat sulle tehke ise sporti!

 
At 14:48, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh kõigile vastuväitjaile. Eile proovisin elada teie elu. Vaatasin Soome-Eesti võrkpalli esimese geimi lõpust kolmanda alguseni. Nägin, kuidas eestlased vastu ei saanud. Loomulikult hakkasin Eestile kaasa elama - aga milleks? Mis sellest muutub? Hakkab Eesti sellest paremini mängima? Ajasin end ainult pisut ärevile ja kaotasin aega. Siis tegin vahtimisele otsustava lõpu. Pärast spordiuudistest vaatasin: Eesti kaotas 0:3. Võtsin teadmiseks. Hoidsin kolmanda geimi arvelt aega ja kaotusele kaasaelamise arvelt närvikulu kokku.

Õhtul vaatasin Eesti-Türgi jalgpalli umbes 25. minutist. Ohoo, Eesti juhib 1:0. Aga kes on veidigi kaine mõistusega, sai aru, et Eesti ei suuda Türgi survele vastu saada. Oli vaid aja küsimus, millal kaotusseisu satume. Aga ikka loodad (lootus ju lollide lohutus). Peagi tuligi 1:1 ja siis kohe ka 2:1. Vaatasin teist poolaega ka. Korraks anti jälle lohutust, kui tuli rikošetist juhuvärav, aga siis panid türklased kaks kolli kohe otsa ja viimased veerand tundi hoidsid seisu. Mis ma sellest sain? Kaotasin õhtust rahulikku väärt aega ligi poolteist tundi ja sain järjekordse halva emotsiooni.

Kokkuvõtvalt: eilne päev tõestas seda, millest sissekandes kirjutasin.

 
At 15:22, Anonymous Anonüümne said...

räägi nüüd välja mida tarka ja väärtuslikku eile tegid siis?

 
At 17:09, Anonymous Anonüümne said...

Demagoogia. Eesti mängis Türgiga viimati 0:0. Kus Su kaine mõistus siis oli? Miks Eesti siis suutis Türgi survele vastu saada?

Spordi võlu ongi ikkagi see, et tulemus pole 100% ette prognoositav. Eesti sportlased ületavad ennast harva, sellega tuleb nõustuda. Kuid vastupidiseid näiteid pole samuti keeruline leida. Talvine sisekergejõustiku EM. Pahapillile ja Baltale kaasa elada oli väga vinge. Millist alternatiivi oleksid pakkunud tolle nädalavahetuse sisustamiseks?

 
At 11:35, Anonymous Anonüümne said...

No kui spordivõistluseid vaid ja alati vaid eesti sportlaste võiduootuse mõtetega jälgida, võid muidugi närvi minna ja seda ajaraiskamisena käsitleda.
Võit on ikkagi erakordne saavutus, mitte ettemääratud rutiin, mida oleks õigustatud alati eeldada. Eelpool juba mainiti, et ettemääramatus ongi suuresti spordi ja sellele kaasaelamise võlu. Ehk, nagu pallimängude kohta tavatsetakse öelda - pall on ümmargune.
Olen seda ka varem maininud, aga mina ei vaata spordivõistlusi mitte-ja-ainult eesti sportlastele kaasaelamise ja võiduootusetega. Pigem naudin nn mängu ilu, sooritust ennast, sportlaste graatsilisust, tehnikat, võistluslikkust, dramaatikat jms. Minuarust annab see ka esteetilist naudingut.
Loomulikult ei ole tavaliselt mitte kõik alad ühe inimese jaoks ühtviisi paeluvad, ikka esinevad omad eelistused, mis alasid rohkem jälgid ja korda lähevad. Kui PP-d võrkpalli, jalgpalli või mis iganes spordiala vaatamine ei paelu, ei ole tõepoolest mõtet neid vaid eesti võistkonna võiduootuses vaadata. Aga ma millegipärast kahtlustan, et suusatamist ta talvel ikkagi ka telerist jälgib, pidamata seda igakord aja raiskamiseks.
Samamoodi võiks ju üldistades küsida, miks mõni inimene tegeleb käsitööga ja nipet-näpet, ma ei tea millega...no näiteks heegeldamisega, tikkimisega, kunstnikerdustega esmaabikappide valmistamisega? Et mis kasu sellest on või mida see annab? Kellel seda ikka niiväga vaja on? Aga selline - oma ratsionaalse otstarbekuse vaatevinkilist kõige nägemine ja käsitlemine on kitsarinnaline ja küüniline. Sest kui midagi tehakse, siis järelikult on see kellelegi oluline ja vajalik.
Skiwaffe

 
At 13:11, Anonymous Anonüümne said...

Tegelikult on PP-l õigus. Sport on meelelahutus otseses mõttes. Spordi jälgimine on mõistlik hetkel kui muud teha ei ole ja niisama reklaami ei soovi telekast vaadata. Spordi vaatamine on nagu looduskaamerast kotkapesa või sigade , kitsede söögipaiga uurimine. See on hea spordisaade kus juba on ka miski tuttav tola, kes teisi materdab või keda materdatakse, justkui jänkide maadlusnäidend Wrestling. Inimesed vaatavad ju teatrit ja filme. Kahjuks telekast ei saa neid enam vaadata, sest reklaamipausid hakivad nende tegevuste kõrgema mõttelennu nii ära, et see ununeb ja teeb viimaste jälgimise täiesti mõttetuks. Sport on ses osas lihtsam, kuid ainult siis kui tõesti midagi muud enam teha pole ja tegevusetult tugitoolis kah ei soovi mölutada. Spordisaate pärast oma päevakava sättida on absoluutne non-sense. Pigem minna ise liigutama ja siis on hää vaadata kuidas tippspetsialistid sama alaga tegelevad.

stammkommar

 
At 13:41, Anonymous Anonüümne said...

jääb siiski ebaselgeks, mida ülipõnevat PP ja stammkommunist sel ajal teevad, kui meie spordivõistlusele kaasa elame

 
At 14:05, Anonymous Anonüümne said...

Ma näiteks ajan varandust sel ajal kokku, kui Teie oma meeli spordiga erutate. Kui varanduse kokkuklopsimisest küllalt saab, siis tõmban oma ajul mõistuse välja ja istun viimased ärkveloleku minutid vusseri ees, kuni silm kinnivajub. Ja mis on ilusam asi kui enne unne suikumist veel mõnda pretensioonitut ideaalse tehnikaga spordiala vaadata Eurospordist.

Stamm kommu

 
At 15:16, Blogger Priit Pullerits said...

Mina jällegi harin ennast, aga võimalusel püüan ka varandust kokku ajada.

 
At 16:59, Anonymous Anonüümne said...

küsin veelkord - mida peavad tegema need, kes on oma senises elus PP-st nutikamad olnud ja majanduslikult end juba kindlustanud?

 
At 17:11, Anonymous Anonüümne said...

No kuulge, see on juba norimine. Ükski töiselt aktiivne miljunäär ei seleta, et tal pole rohkem raha vaja. Tema töö on tema hobi, tema hing ja armastus kuhu ta paneb oma aja ja kus ta kasvatab oma vara. Sihukest logelemist ja massikultuurile andumist ükski miljunäär omale ei luba.

Teine asi on juba äritegevuse lõpetanud miljunääridega kes tegelevad heategevusega ja oma rahakotiraudade vahelise ala õhutamisega. Nemad ainult kulutavad pappi ning ei tarbi samuti odavat, "tasuta" massikultuuri. Nad kulutavad oma pappi sellele mis neile meeldib ja spordivõistluse jälgimiseks peab nende jaoks olema selles midagi erakordset, mis tekitab tohutut pinget soovitavalt suures hulgas inimestes. Telekast sihukest laengut saada ei ole võimalik. Ükski TV ülekanne ei edasta seda emotsiooni mis vallandub nt jalgpallistaadionil ja mille vaatamise eest tuhandeid kroone välja kärutatakse.

SK(ommu)

 
At 17:46, Blogger Madis said...

Ja mis on varandus? Kes arvab, et raha. Kes jälle teadmised.

Raha on mööduv nähtus. Sõber ütleb, et raha on võimalik alati juurde teha, aega mitte.
Kuigi minu jaoks on aeg illusioon, siis pole midagi parata ja peab "reisikaaslastega" selle illusiooni sees arvestama.

 
At 20:47, Anonymous Anonüümne said...

To: SK

ainult Pullerits räägib telekast ülekannete vaatamiset. teised peavad ikka silmas ise kohale minekut.

aga kindel on see, et sinul kindalsti likviidset miljonit pole, kui nii räägidl. Pullerits polegi teises eestis üksi

 
At 23:40, Anonymous Anonüümne said...

irw, panid kümnesse, likviidne miljon,kamoon boi! iga Eesti mees on võimeline miljoniks, iseasi mida peab Eesti mees tegema likviidse miljoniga. tavakodanikul on oma likviidse miljoni liigutamiseks võimalik seda tassida Gildi abil Armeenia kaevandustesse või teiste kisakõride abil põlluküprok arendajatesse kes kasutasid sportlasi ära omale raha kohalemeelitamise maskottidena! normaalne Eesti mees tegeleb oma asja arendamisega sest see on kõige suurema tootlikusega ja ta ei hoia oma vara ülelikviidsetes vahendites ning tunneb rõõmu sellest mis tal on mitte ei kurvasta selle pärast mida tal ei ole.

näiteks meeldib mulle väga Kruuda näide - likviidsust on aga see ei kompenseeri talle neid keda ja "mida" enam ei ole :( ja seda "mida" kaovad nad lõpuks otsima 7 maa ja mere taha.

 
At 13:46, Anonymous Anonüümne said...

Stamm kommari vaimus jätkates: võidab muidugi see kellel on surres kõige rohkem asju (ja raha) :).

Inimene on muuhulgas ka vaimne ja emotsionaalne olend, mis on ka põhiline põhjus miks osad neist spordivõitlsusi jälgivad ja neile kaasa elavad, olgu siis kohapeal või mõne elektroonilise vidina vahendusel.
Mõnele pakub suuremat rahuldust käsitöö, mõnele raamatutarkuse pähe ajamine, mõnele ise sporti tegemine, mõnele siis varanduse kokkuajamine jne. Enamusele küll vast nende erinevate osakaaludega sümbioosid. Ühesõnaga kellele mis. Ei saa öelda, et üks või teine tegevus neist on täiesti mõttetu ajaraiskamine.
Skiwaffe

 
At 03:18, Blogger 姚嘉 said...

michael kors handbags outlet
hollister clothing
snow boots
christian louboutin
replica watches
oakley sunglasses sale
louis vuitton outlet online
armani exchange outlet
canada goose outlet
michael kors handbags clearance

 
At 08:09, Blogger Gege Dai said...

rolex watches
michael kors handbags
cheap ray ban sunglasses
coach outlet online
bottega veneta outlet
coach outlet
louis vuitton outlet
true religion outlet
lacoste pas cher
canada goose jackets
20170214lck

 
At 11:32, Blogger Unknown said...

cheap oakley sunglasses
los angeles lakers
skechers shoes
toms shoes
ed hardy clothing
hugo boss
skechers outlet
abercrombie and fitch kids
michael kors handbags
lebron shoes
20170317

 

Postita kommentaar

<< Esileht