Pullerits: Kuidas talihooajale valutult üle minna?

Ma ei kadesta neid, kes on alustanud juba asfaldi toksimist. Ehk pole suutnud ilmutada iseloomukindlust, vaid on alla andnud abstraktsele-anonüümsele survele asuda rullidega kilomeetreid koguma. Saan aru, mida nad loodavad: et varakult alustades saavad talveks konkurentide ees eelise.

Kuid tõde on: ei saa!

Olgem ükski kord ausalt kriitilised ja enesekriitilised. Nimelt, rullidega sõitmine on üks nüristavamaid treeninguid üldse. See on asendustegevus pärissuusatamisele. See on sama nüristav, kui lindil jooksmine või rattapukil pedaalimine. Justkui teeksid õiget asja, aga tegelikult ei tee.

Selleks ajaks, kui suusatamiseks piisav lumi maha tuleb, oletatavasti detsembri esimese poole lõpus, on rullidel innukad sõitjad saavutanud mittesõitjatega võrreldes kindlasti edumaa. Kuid see on Pyrrhose võit. Sest õige, kvaliteetne treenimine läheb lahti alles jaanuaris. Ent kes varakult alustab, on selleks ajaks juba suure osa oma vaimuenergiast raisanud. Jaanuari lõpust alates, kui algab maratonide hooaeg, on rullitajad juba kokku kolm kuud rullitanud-suusatanud, nad on igasuguse värskuse, nii vaimse kui füüsilise, minetanud, ning edasi järgneb vaid suutlikkuse langus.

Ma tean, mis te tahate vahele hüüda: kas see pole mitte mina, kes on varasematel aastatel ühe esimesena rullid alla pannud ning Tähtvere spordipargis kümnete ringide kaupa trenni teinud! Jah, olen küll mina. Aga te ärge võrrelge kogu aeg ennast minuga. Enamikul teist ei ole nii palju enesesundi, tahtejõudu, distsipliini, et niisugust tampi, mida olen varem endaga ette võtnud, vastu pidada.

Mida siis praegu tegema peaks, küsite. Seni kui ilmad lubavad, tuleb tegelda mugavusalaga; alaga, mis ei tüüta ja mis pakub emotsiooni. Küllap saite aru, et räägin rattasõidust. Rattasõit ei ole tüütu ega tuimastav, sest võrreldes rullitamise paikadega saab valida palju rohkem marsruute ning samuti saab tempoga palju rohkem mängida. Sedasi saab treeningutesse lisada ergastavat variatiivsust. Et vaimuerksus püsiks.

Aga rattaga sõitmiseks on külm, niiske ja tuuline, vaidlete vastu. Ärge olge nii hellikud! Mul on väike kaitsev rasvakiht, mul pole spetsiaalseid rattavammuseid, aga ikkagi pole suurt häda. Jah, mõnikord hakkab varvastel külm ja aeg-ajalt on iilid päris jahedad, aga eks seegi karastab. Nõrgad kaeblevad, tugevad peavad vastu.

Sügisel on mõistagi tähtis, et ei külmetaks. Ma ei väida, et mul pole esinenud olukordi, kus on pärast rattasõitu tunne, et nüüd vist lasin ilmal endale liiga teha. Kuid mul on kaks nippi, mis on külma vastu aidanud, ja nüüd jagan neid ka teiega.

Esiteks, kui lähete pärast sportimist duši alla, siis keerake kraanist sooja järjest juurde. Mõnikord ju tunnete, et külm on lausa luudesse pugenud. Püüdke järjest kuumema veega oma keha kuni luudeni üles soojendada. Eriti soovitan tähelepanu pöörata nina-kurgu-rindkere piirkonnale. Olen lasknud võimalikult kuuma vett – vaadake, et te ei kõrveta! – otsmikule ja ninapiirkonnale, samuti kõrile ja rindkerele, kuni tunnen, et need on sügavalt soojaks saanud.

Aga küllap ikka teinekord tunnete, et nina kipub siiski kipitama. Ju jäi veidi külma sinna sisse. Ja siit tuleb teine nipp: laske kraanist peopesadest moodustatud kausikesse võimalikult kuuma vett ning siis tõmmake seda ninasõõrmetega ettevaatlikult sisse. Nii saate nina sügavamad sopid üles soojendada.

Olen neid võtteid kasutanud juba mitu aastat ning need on aidanud. Samas, olgu lisatud, ei ole mul mingit alust väita, et neist on kasu kõigile. Aga proovige! Ega see teilt leiba küsi.

Lõpuks üks väike saladus ka: viimasel ajal on tulnud lülituda järjest rohkem Sotši olümpia lainele. Nädal tagasi kirjutasin esimesena Eesti olümpiakoondise uuest vormist – tänu usalduslikule suhtele teatud inimestega sain juba kuu aega tagasi olla tunnistajaks, kuidas Aivar Rehemaa ja Grete Gaim (vasakul) käisid Tallinnas uue olümpiavormi pildistamisel modelliks. Kuna mulle näidati seda vormi Eestis asjasse otseselt mittepuutuvaist inimestest kõige esimesena, eksklusiivselt, siis vastutasuks lubasin, et ei kirjuta sellest ega avalda pilte varem, kui olime kokku leppinud, ehk siis eelmise nädala laupäeval.

Sel laupäeval avaldan Postimehe Arteris aga üha hämmastava, ent samas loodetavasti inspireeriva loo seoses Sotši olümpiaga. Usun, et too lugu annab mõtteainet paljudele, kel on spordis veidigi suuremaid ambitsioone, kui minust suusatamises jagu saada. Kuid ega need ambitsioonid sellest väga palju ka suuremad olema pea. Laupäeval saate lehest juba täpsemalt lugeda. Seni kannatust. Ja ärge vahepeal asfalti toksima küll minge. Pigem lugege seda, kuidas Eesti võistkonnaaladel on verbaalse nõiajahiga liiale mindud, ja mõelge kaasa pisut.
******

Pucker Pass in Long Canyon, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Karel Tammjärvel on põhjust oktoobri keskel Tehvandil rullitada - tema valmistub Sotši olümpiaks. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Mõned usinad ja kannatamatud mehed on alustanud Viljandis rullistamist juba septembri keskel. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Fotod 4-6: Laskesuusataja Grete Gaim ja murdmaasuusataja Aivar Rehemaa Eesti olümpiakoondise värskes vormis koos siberi huskydega. Fotode autor: Olga Makina / Monton / AS Baltika