Pullerits: Tahate sportlikult areneda? Teid aitab ainult eratreener!

Eelmisel nädalal mainis endine Eesti suusakoondislane Vahur Teppan, et kui tahan suusatajana areneda, peaksin tema juurde trenni tulema. Teate, mis ma vastasin? «Mulle kõlbab ainult individuaaltrenn, mina koos teistega grupis ei harjuta.»

Tundub põhjendamatu ülbus, eks? Mis on mul selle õigustuseks öelda?

Ütlesin Teppanile: «Mul on puudujääke nii palju, et neid koos teistega treenides ei kõrvalda.»

Eks seda hinda teravama silmaga spetsialistid, kui palju mul vajakajäämisi esineb – üht-teist paljastab kindlasti ka Otepääl peetud Lemeksi harrastajate MK-etapi videokokkuvõte (aga seal oli rada ikka ekstrahullult pehme...) –, ent asja tegelik tuum peitub järgnevas: selleks, et treening, eriti tehnikatreening oleks tõhus ja tooks maksimaalselt kasu, peab kasutama individuaaltreenerit, kes tegeleb ainult ja üksnes sinuga ega kellegi teisega samal ajal.

Toome lihtsa võrdluse: kas matemaatika või keemia või füüsika või klaverimängu saab kiiremini ja kergemini ja premini selgeks koos 20 kaasõpilasega ühistunnis või ainult sulle pühenduva eraõpetaja käe all?

Seda, kui oluline on sportlikul treeningul individuaaljuhendaja, tõestab elektromüostimulatsiooni ehk EMSi trenn. Õigupoolest seda tehaksegi üksnes erajuhendaja silma all. Mitte seepärast, et muidu ühendad juhtmed äkki valesti ja saad surmava särtsu. Ei, asi on selles, et üksnes eratreeneri pidevate juhiste järgi saab teha trenni õigesti.

EMSi trennis tuleb teha mitmekesiseid harjutusi kogu kehale. Samal ajal tuleb jälgida hingamist: sellal, kui harjutust sooritad, tuleb sügavalt välja hingata. Ja loomulikult tuleb jälgida, et teed harjutusi tehniliselt õigesti. Mõnikord on need imeväiksed nüansid, mis määravad, kas harjutus läheb täie ette või tühja: kas õlad on õigel kõrgusel, kas kõhulihased on pingutatud, kas käed liiguvad õige trajektooriga. Ainult harjutust õigesti sooritades saab sellest kasu; valesti sooritatud harjutus ei ole pahatihti ainult kasutu, vaid võib mõnikord lausa ohtlikukski saada, lausa vigastuse tekitada. (13 kuud tagasi tõmbasin jõusaalis süütut sikutamisharjutust tehes selja nii ära, et tulemuseks oli nädalane treeningupaus, millest kolm ööpäeva tuli veeta voodis selili.)

Siililegi selge, et ükski treener ei saa EMSi trennis jälgida samal ajal kahte hoolealust. Rääkimata kahekümnest. Sest tal on niigi tegemist ühe õpilasega: näidata talle harjutusi ette, pöörata tähelepanu liigutustele, neid kohendada, jälgida hingamist, samuti seda, et koormused ülemäära suureks ei läheks. See on pidev hool ja juhendamine.

Nüüd mõelge, kui tahate õppida või lihvida suusatehnikat. Mis moodi on see tõhusalt võimalik, kui treeneril peab jaguma silmi samaaegselt tosinale või koguni kahele tosinale õpilasele? See ei ole võimalik. Sellest sain veel kord ja eriti veenvalt aru, kui nägin pärast Otepää MK-etapi paarissprindi võistluse lõppu Tehvandi radade ääres Vahur Teppanit ja palusin tal kritiseerida ning viimistleda oma uisutehnika tempovarianti laugel tõusul. Meil kulus kümme minutit, et ta jõuaks mu sõidustiili piisavalt vaadata ning esmalt selle puudused välja tuua, seejärel seletada ja ette näidata, kuidas peab õigesti sõitma, kuidas reied ja puusad tööle panna, kuhu ja kui pikalt lüüa keppidega; kuulasin ja jälgisin pingsalt, seejärel näitasin ette, kuidas aru sain ja mis moodi mul välja tuleb, siis sain Teppanilt uusi juhiseid, millele veel tähelepanu pöörata, misjärel näitasin taas ette, kuidas tema õpetusest aru sain. Ta andis nende napi kümne minutiga vaid peamised juhised ehk andis kätte õige teeotsa – kusjuures, pange tähele, tegelesime vaid ühe spetsiifilise osaga vabatehnikast, nimelt tempovariandiga laugel tõusul –, aga selleks, et too tee edukalt lõpuni käia, märkis Teppan, on vaja teha tunde spetsiifilisi jõu- ja tasakaaluharjutusi. Need vajavad aga taas samamoodi individuaalset juhendamist.

Niisiis pole see ülbitsemine, kui kuulutada, et mulle kõlbab ainult individuaaltrenn. Või arvab tõesti ikka veel mõni endiselt, et rühmatreeningud on paremad ja tõhusamad kui individuaaltrennid?
*
Kes igatseb kuulata Andrus Kiviräha ja Mart Juure ülevaadet Otepää MK-etapist, kuulaku seda "Rahva Oma Kaitse" lingil alates 23. minutist, aga keda huvitab spetsiifiliselt kommentaar minu esinemisele, see kuulaku saadet alates 32.40-st kaks ja pool minutit.
*
Kes tahab lisaks kuulamisele ka midagi vaadata, see peab varsti kinno minema, sest on valminud film "Kellele lüüakse pulsikella".
*
Täna kell 16-18.30 kõik Tartu spordipargi sprindiringile klassikatehnikas võistluse starti! Saab kristallsuhkruses lumes paaristõukeid lihvida, sest pidamismäärdega ei ole sealseis tingimuses midagi peale hakata. 
******

Jaanus Laidvee cycling on a primitive road from Elephant Hill to Devils Kitchen, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (nr 10) Otepääl Lemeksi harrastajate MK-etapi lõpusirgel Tehvandi staadionil, tema kannul Suusahullude esindaja Arne Türkson. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Healthy Attitude Fitclubi klubijuht Kärt Rebane (paremal) näitab ette ja jälgib, kuidas sooritada EMS-treeningul harjutusi õigesti. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Healthy Attitude Fitclubi klubijuht Kärt Rebane (vasakul) ja peatreener Johanna Lepp (paremal) näitavad, kuidas käib EMS-treening. Rebane on juhendaja ja Lepp juhendatava rollis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 4: Otepää MK-etapi meeste sprindi võitja norralase Tomas Northugi klassika(!)tehnika näide. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix