Pullerits: Mida arvata Tartu rattaralli uuest marsruudist? (Kommenteeritud ülevaade)

Ohohoo, ja sellel kevadel tulebki Tartu rattaralli lõpuks teisiti! No kui kaua võiski enam-vähem ühte kanti sõita, küll Otepääle siit-, küll sealtpoolt. Rääkisin Indrek Kelgule, Klubi Tartu Maraton juhatajale juba tükk aega tagasi, et muutku marsruuti, igavaks läheb ja ära tüütab. Ja näete, ei läinud mu jutt kurtidele kõrvadele: Kelk on rattaralliks märkinud maha sootuks uude suunda mineva raja.

Niisiis, uuel rajal kulgeb sõit kõigepealt Tartust Jõgevale. See on sisuliselt mu kodurada, sõidan kogu aeg Tartust maakoju Mullaverre ja tagasi. Kilomeeter pärast starti on vaja esmalt rünnata jõuga, umbes 40 km/h vähemalt, Narva mäe tõusu – õnneks on see lühike. Siis järgneb tosin kilomeetrit lauget kihutamist, misjärel tuleb enne Äksit kaks ligi kilomeetri pikkust tõusu. Kindlasti üritatakse seal gruppi lõhkuda ja eest spurtida. Edasi tuleb taas rahulikum ja laugem sõit (fotol ülal, lõik Äksi ja Tabivere vahel) mõne üksiku kergema tõusuga kuni Jõgevani. Sealt läheb huvitavamaks.

Pärast Jõgevat pöörab rada kirdesse Laiuse suunas, kus ootavad ees raja kaks kõige rängemat tõusu. Noid ma ei tunne; peab minema nendega tutvuma. Ohtlik koht tuleb enne Kuremaad, kui suurel kiirusel peab sooritama täisnurkse parempööre (fotol ülal, lõik pärast eelkirjeldatud parempööret). Olen kuulnud lugusid, et seal on otse kihutatud.

Järgneb kergelt tõusev ja seejärel kergelt laskuv tuultele avatud lõik (fotol ülal) Palamuse suunas.

Pärast Palamuset tuleb laskumine suurde orgu, mis lõpeb sujuva, kuid rada mittetundvaile sõitjaile südant värisema paneva parempöördega, millele järgneb päris raske tõus (fotol ülal, taamal näha laskumine, paremkurv pildil paremal puude taga), kus näiteks mullusel Jõgeva rattarallil peagrupp tükkideks lagunes. Too on kriitiline koht. Edu nipp peitub selles, et tuleb laskumiselt minna võimalikult suure hooga üle tõusule - selleks tuleb leida teel vaba ruumi. Kui tõusu all aeglustuva grupi sabas tempo maha pidurdada, siis võib grupi esimesele otsale tõusu lõpus vaid järele lehvitada

Luual keerab tee paremale mäest alla. Kiirus läheb seal väga suureks, usun, et üle 60 km/h (üksinda sõiteski saab seal lõdvalt 55 km/h kätte), ja seda kiirust saab metsa vahel hoida väga pikka aega – olen seda mitut puhku omaette sõites nautinud. Edasi tuleb Kaiavere suunas pärast metsast väljumist avatud põldude peal kulgev lõik (fotol ülal), samamoodi on rada põldude vahel avatud pärast Elistvere (fotol all) läbimist.

Taas pingelisemaks läheb kaks-kolm kilomeetrit enne Saadjärve äärde (fotol all) jõudmist. Seal ootab metsa vahel ees pikk, vähemalt kilomeetrine ja võrdlemisi järsk tõus. Seda hooga ei võta, seal tuleb tööd rabada. Kindlasti rebitakse seal gruppi veelgi tükkideks. Tõusule järgneb väga kiire laskumine, kus üksinda sõites ei ole 60 km/h sisse saada mingi probleem. Ilmselt on too raja kõige ohtlikum laskumine, sest kiirused lähevad väga suureks ja pärast tõusu on nii mõnegi mehe keha ilmselt pehme ja jalg tönts.

Vedule, kus marsruut ületab Tartu-Jõhvi maantee, viib taas kergem teelõik, kus ühes kohas tuleb läbida küll järsu langusega org, ent sealt saab laskumisega kogutud inertsi kasutades tõusust kergesti üles, sest ei tõus ega langus ole pikemad kui umbes kakssada meetrit. Järgnevat lõiku Vedu ja Aovere vahel olen sõitnud vaid korra; tean, et pärast Vedut ootab pikk laskumine, kus kiirus läheb taas suureks.

Aoverest Luunjani (fotol ülal: AS Grüne Fee Luunja kasvuhooned ja ASi Fortum elektrijaam; foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix) on lauge tee uue sileda asfaldiga, mis võib vihmaga olla libe ja ohtlik. Kindel see, et kiirus läheb seal vähegi soodsa tuule korral kergelt üle 50 km/h. Luunjast Tartusse finišisse viib kaardi järgi otsustades sinka-vonka tee, mis on võrdlemisi kitsas ja kurviline. See tähendab, et seal tuleb lõpuks hea koha saamiseks juba õige positsioon sisse võtta ning seda hoida, sest ilmselt läheb kas kett pikaks või tekib suur sõitjate tropp tee ühest servast teiseni, olenevalt grupi suurusest, ning möödumisvõimalusi just palju ja häid seal pole.

Lõpuks on kaardilt näha, et sõidetakse üle Emajõge ületava uue, Ihaste silla (fotol ülal; foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix), millelt laskumise järel, kui kiirus suur, järgneb vangla lähistel väikse raadiusega ringteel terav parempööre finiši suunas. Lõpuni jääb sealt veidi rohkem kui 3 km eelmistest rattarallidest tuttavat teed.

Selline marsruut siis – mida arvate? Trajektoori arvestades saab väga oluliseks, mis suunas puhub rattaralli ajal tuul. Kui on kirde- või edelatuul, on asi hull – see tähendab nii Jõgevale minnes kui Tartusse naastes pikalt-pikalt küljetuult. Eelistatuim on variant, kui Jõgeva suunas sõites puhub vastutuul: siis püsib suur grupp tõenäoliselt koos ning saab ässade varjus hõlpsalt Jõgevani ning tagasiteel, kui tulevad raja raskemad osad, tuleb appi taganttuul.

Milline on teie nägemus ja millist taktikat kavandate?
******

Joint Trail to Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Sissekande fotode autor: Priit Pullerits (v.a kaks pilti, mille autor on Margus Ansu - need on eraldi märgitud)