Pullerits: Mis ohud luuravad Tartu rattaralli teisel kolmandikul, pärast Jõgevat?

TÄNA, REEDEL, LISANDUB ÜLEVAADE KA RATTARALLI VIIMASEST KOLMANDIKUST!
Nüüd on siis Tartu rattaralli korraldajad avaldanud ka osalejate stardinumbrid. Kõige esialgses võistlejate jaotuses paar nädalat tagasi leidsin end esimesest stardigrupist (kõige kõvem stardigrupp on Eliit), kuid nüüd näen, et sadulapostile tuleb kinnitada number 142. Nagu aru saan, siis võin startida kõige esimesest stardigrupist, mille juures on hea veel see, et ei pea minema pool tundi varem stardialasse passima, nagu peaks siis, kui startida mõnest järgnevast grupist. Kõige ette ju nagunii ei hakka trügima, tuleb ikka kainelt hinnata oma positsiooni ja võimalusi. Raio Piiroja on tõesti raskes seisus, tal on stardinumber 1862, mis tähendab, et veelgi kaugemalt on raske alustada. Kuid usume Raiosse!

Aga vaatame, mis ootab meid ees siis, kui oleme pööranud Jõgeva lähistel paremale, Mustvee maanteele!

Asfalt muutub krobeliseks. Peagi, umbes pooleteise kilomeetri pärast järgneb ringteelt tõus raudteed ületavale viaduktile. See on kerge, palju laugem tõus kui viaduktil, mis on oodanud traditsioonilisel rattaralli rajal Tartu lõunapiiril. Lisaks on ringtee avar, kurv on vähene, nii et seda saab võtta täishooga. Viadukti tipust (fotol ülal, kõigi fotode autor Priit Pullerits; enamik pilte siin tehtud rattasadulast sõidu ajal) paistab kauguses Laiuse mägi, mille otsa viib raja üks raskemaid tõuse. Aga enne tuleb laskuda viaduktilt ning läbida selle all veel üks ringtee, taas avar ja võrdlemisi ohutu.

Kui kilomeeter pärast Võduveret, kust Jõgeva rattaralli rada pöörab Kuremaa poole, algab selline metsavaheline sirge (fotol ülal), siis pange end valmis umbes kilomeetri pärast algavaks Laiuse mäe tõusuks. Tõmmake hinge, ärge spurtige, ärge minge ette tööd tegema ega tuult murdma. Aeg on jõuvarusid säästa.

Ja selline paistabki algul kardetud tõus Laiuse mäele (fotol ülal), mis on 144 meetriga Vooremaa kõrgeim koht. Mäe all keerab tee lauge kurviga vasakule - õnneks ei lähe tee otse mäkke! - ning hakkab siis üles ronima. Tõus on selles mõttes salakaval ja petlik, et, nagu pildilt näib, peaks see lõppema seal, kus algab ülal metsatukk. Kuid ei ole nii. Metsatukani jõudnud, näete, et tõus muudkui jätkub. Üle-eelmise nädala testsõidul käisin kolme mehe gruppettos tõusueelse metsa vahel (eelmisel fotol) vedamas ning kui tõus algas, pidin nägema äsjase töörügamise tõttu nii palju vaeva, et korraks tekkis juba hirm, kas jõuan kahele kaaslasele järele. Nii et ärge siin uljaks minge!

Laiuse mägi, nagu pildilt näete (fotol ülal), ei paista üleval üldse mägi, vaid pigem avar lagendik. Tuulte käes võib siin päris jahe olla, sest puhuda saab vabalt igast suunast. Siit algab aegamööda lauge laskumine, mis läheb üha järsemaks, nii et kiirus muudkui kasvab - kuid olge tähelepanelik! Pööre paremale, Laiuse alevikku on täisnurkne ja tuleb suures grupis üsnagi märkamatult, liiati on tee, mille peale keerata, kitsas - nii et vaadake, et te seal kurvist välja põllule ei sõida.

Laiuse alevikust läheb läbi kitsas tee, õnneks pole see kurviline. Kuid ikkagi tasub silmad lahti hoida, sest kes teab, kes võib keset pühapäeva ootamatult sõiduteele hüpata. Alevik kestab tugevasti rohkem kui kilomeetri ning hakkab lõppema siis (fotol ülal), kui ees paistab kirik.

Pärast Laiuset muutub tee kitsaks (fotol ülal) ning kergelt käänuliseks, kulgedes puude alt ja majade vahelt. Möödumiseks siin suures grupis kindlasti ruumi ei jagu, nii et võtke kuni Kuremaani rahulikult ja ärge rabelege.

Kitsas tee Kuremaa suunas suundub metsa vahele. Rada on lauge, ühegi tõusu ja laskumiseta.

Ilus allee enne Kuremaad. Tee on jätkuvalt kitsas. Ärge trügige, muidu sõidate äkki vastu puud.

Kui näete paremal tuulikut (fotol ülal), siis teadke, et jõuate kohe Kuremaa alevikku. Tee on endiselt väga kitsas. Kui tuuliku kõrvale jõuate, hakkab tee laskuma. Kuid olge aegsasti hoiatatud: järgneb raja vaieldamatult kõige ohtlikum laskumine! Õigemini on ohtlik, hirmohtlik, selle lõpus luurav täisnurkne parempöörde.

See ongi see Kuremaa üliohtlik parempööre (fotol ülal). Palun lugege järgnevat tähelepanelikult! Kui tee hakkab Kuremaale lähenedes allee all laskuma, teeb see esmalt hargnemiskohas kerge haagi paremale. Laskumine muutub järjest järsemaks, kiirus kasvab. Seejärel näete enda ees paremal vanu suuri põllumajandushooneid. Nende juures teeb tee kerge kurvi vasakule. Siis järgneb vähem kui 200 meetrit järsku laskumist, kus võib tekkida tahtmine kiirust koguda, seda enam, et tee laieneb. Aga tegelikult on seal viimane aeg kiirust maha tõmmata. Sest mäe all ootabki järsk parempööre. (Ja küllap ka kiirabi.)
Nüüd on veel oluline, millisel positsioonil seda kurvi võtta. Selge on see, et suures grupis kõige taha ei maksa jääda, sest see on koht, kus "lõõts" venib pärast kurvi üüratult pikaks. Edasi, kui kurvi sisenete, tundub ahvatlev hoida selle välisküljele ehk kasutada laiemat trajektoori. See ei pruugi olla tark mõte, sest kurvist väljudes kalduvad nagunii kõik ristuva tee kaugemasse serva ning te võite sattuda suure tropi taha, eriti juhul, kui seal on toimunud kukkumine. Pakun, et arukas on võtta seda kurvi siiski siseservast, sest seal jääb ruumi rohkem. Liiati, kui võtate kurvi välisservast, siis siseküljelt kurvi sõitjad tõmbavad teile nagunii paratamatult ette ning jääte toppama.

Fakt on see, et Kuremaalt välja sõites tuleb olla valmis pikaks kiirenduseks, sest grupp venib pärast ohtlikku kurvi ilmselt pikaks. Algul jääb tee äärde paremale puuderivi, siis algab allee ning seejärel sisenete laugel lühikesel tõusul veidi vähem kui kilomeetriks metsa vahele. Kui metsast väljute ja tee veidi vasakule keerab, avaneb Vanaväljal teie silme ees pilt üsnagi lagedast maastikust (fotol ülal), kus vaid vasakus teeservas silmab paari majapidamist. Olge valmis andma end tuulte meelevalda.

Lagedal kilomeetri sõitnud, vaatab Änkküla eel vastu väike tõus (fotol ülal). Pärast seda jätkab tee veel õhkõrna kaldega ülespoole ronimist. Sel avatud lõigul saab grupis taas määravaks positsiooni valik.

Pärast Änkküla tõusu sõitke veel pool kilomeetrit ning seejärel, Pallo bussipeatuse juurest (fotol ülal), algab lauge, ligi kahekilomeetrine laskumine Palamusele. Ei, see pole selline laskumine, kus saab jalgu puhata. Ikka väntama peab, aga me sõitsime testsõidul kolmekesi seal allamäge kergelt umbes 45 km/h, ehk üle sellegi. Kiire ja mõnus lõik. Aga kui tuul puhub küljelt, siis ilmselt proovitakse sealgi suure kiiruse pealt gruppi lõhkuda. Tõenäoliselt siiski tulutult.

See ongi Palamuse (fotol ülal). Olge tähelepanelik, sest seal on teekattes palju kaevukaasi, ja need pole sugugi teekattega samal tasapinnal.

Palamuse südames teeb maantee kurvi vasakule (fotol ülal). Pildil vasakule jääb paisutagune veekogu, paremal paistavad Oskar Lutsu "Kevadest" tuttavad paigad. Aga ärge väga ringi vahtige, sest ees ootab täisnurkne pööre paremale, Luua peale. Seal tuleb taas olla valmis spurtima.

Kujutage ette: sel pildil tulete teie rattarallil paremalt ja keerate sinna suunda, kust tuleb siin vastu traktor (fotol ülal). Nagu näete, siis teed laiad ei ole.

Palamuselt Luua poole sõites (fotol ülal) hakkab tee tasapisi tõusma, asfalt muutub krobeliseks. Tuleb valmis olla, et kilomeetri jagu tuleb töötada vastu hästi laugjat tõusu.

Kilomeetri jagu Palamuselt eemaldunud, paistab paremal lai org. Sinna tulebki laskuda (fotol ülal). Vaade on ilus ja avar. Kauguses näete tõusu, millest tuleb peagi üles ronida.

Enne, kui piki oru külge oru põhja jõuate, teeb tee paremkurvi (fotol ülal). Ärge kartke, ärge pidurdage, seda saab rahulikult läbida ka rohkem kui 50 km/h kiirusega. Seejärel säilitage kiirust ning pange end valmis veel üheks raskeks tõusuks.

Tõus Palamuse ja Luua vahelisest orust nõuab pingutust. Nagu ülal pildilt näete, läheb see järjest järsemaks. Ja see, mis pildil paistab, ei ole sugugi kõik. Jõgeva rattaralli sõitjaile on see tõus tuttav. Aga Tartu rattaralli rada ei lähe tõusul lahknemiskohas paremale Kaarepere suunas, vaid läheb vasakule Luua suunas. Ja lahknemiskohast jätkub tõus veel vähemalt 200 meetrit. Siin on tark kasutada tõusu algul grupist saadavat inertsi, möödumiseks jääb minu seniste kogemuste põhjal pigem vasakpoolne teeserv, nii et hoidke sinna. Ja veel kord: arvestage, et seal, kus paistab tõusu lõpp, ei ole veel sugugi tõusu lõpp.

Nagu Vooremaal tavaks, järgneb põhitõusule ka nn järeltõus. Nood on lauged paarisajameetrised tõusuosad, kus paljud vaaguvad põhitõusust hinge, aga tugevamad saavad rünnata, et gruppi lõhkuda ja vahesid sisse käristada. Kui jõuate allee alla (fotol ülal), siis teadke, et olete peagi jõudmas Luuale. Luual tuleb pöörata paremale, nii et võtke selle eel aegsasti tempot vähemaks.

Kuidas läheb Luualt rada edasi, sellest peagi lähemalt. Püsige lainel!
******

A view from the edge of Orange Cliffs towards the Maze, Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)