Pullerits: Kuidas endine rattaproff mind ära kasutas (ja mis pärast sai)?

Jõudsin endisele rattaprofile Grete Treierile (fotol paremal), Eesti edukaimale naismaanteeratturile (on ikka sõna...) järele siis, kui lõppes mets ja algas voore nõlval viljapõld. Tal oli valge rattasärgi seljal suurte siniste tähtedega kiri «Estonia» – see ta Lähte rattamaratoni avatud raja sõidul juba kaugelt ära andiski. Aga mis mind talle ära andis, seda ma ei tea, sest tõele au andes olin Treieriga varem suhelnud vaid korra, kui tegin temaga kahe aasta tagusel kevadel Postimehe vastupidavusalade erilehele Maraton kolmveerandtunnise intervjuu. Kuna Treier viibis tollal Hispaanias kirdeosas Kataloonis laagris, vestlesime Skype’i teel, ja kuna side tõrkus, siis panime videopildi üldse kinni.

Pisut enne seda, kui Treierile järele jõudsin, möödus minust metsa vahel koos kahe kaaslasega nii Prantsusmaa kui Hispaania klubides pedaalinud Raido Kodanipork (fotol vasakul), Barcelona olümpia üheksas mees grupisõidus. Küsis, kas tulen järgmisel nädalavahetusel, kui Estonian Cupi sarjas toimub Lähtel võistlussõit, samuti starti. Vastasin ausalt, et tulin sedapuhku rajale lihtsalt seepärast, et Lähte rajad asuvad mu kodulinnale Tartule lähedal, ning et maastikusõit pole mulle mingi lemmikala. Ta võttis selle küllap teadmiseks ja läks siis oma teed.

Tõepoolest, erinevalt enamikust teistest, kes saabusid Lähtele autoga, sõitsin laupäeva hommikul sinna kohale oma Ameerikast Salt Lake Cityst ostetud Treki sadulas. Puiestee tänaval jõudis mulle valge kaubikuga järele Caspar Austa (fotol paremal), kes oleks Eesti parim maastikusõitja, kui poleks Martin Lood, aeglustas käiku ja lasi kaassõitja-poolse akna alla ning küsis, kas lähen samuti Lähtele, nagu läks temagi. Ütlesin, et jah. Austa lausus seepeale, et tema küll nii kõva mees ei ole, et ratta seljas võistlustele sõita, mispeale kostsin, et eks tal tule siis rohkem trenni teha. Küsisin, kas ta mind tuulde ei tahaks võtta. Austa ütles, et palun väga – 120 sisse ja lähme. Seda oli jällegi mulle liiga palju. (Tema rekord auto tuules sõites on 127 km/h.)

Jõudsin Lähte spordihoone taha stardialasse viis minutit enne starti. Endine rattaproff Rene Mandri (fotol vasakul) seisis registreerimislaua kõrval ja jagas osalejaile rajakaarte. Küsisin, kui raske raja ta on valmis meisterdanud. Mandri ütles, et kolm tõusu on ikka väga rasked, kust tuleb ratast käe kõrval üles tõugata, ja üks noist on koguni nii raske, et sealt on isegi mootorratastel keeruline üles saada.

Alguses, Lähte ümbruse nõlvadel sõideti võrdlemisi mõõdukas tempos. Mu eesmärk oli liikuda niisuguse kiirusega, et jääks parajalt varu, et, nagu ütleb Art Soonets, ei peaks pärakut välja sõitma. Aga seal, kus tulid metsavahelised loksutavad lõigud, jäin pikast rivist maha, nagu alati seesugustel puhkudel. Ega hüpitaval maastikul ole ka kerge jalgu pedaalidel hoida, kui oled sõitma tulnud tavaliste Salomoni jooksutossudega.

Sellegipoolest leidsin end ühtäkki Treieri (fotol paremal) kannul. Küsisin, kuidas tal tervis ja kas tippspordiga on nüüd lõplikult lõpp. Kuulsin, et siis, kui ta telerist suurtuure näeb, lööb adrenaliini ikka keema, aga üldiselt peab ta sportides enesetunnet jälgima. Ei tahtnud teist inimest oma uudishimuga liiga tüüdata ning vajutasin üle põllu kulgeval lõigul seejärel veidi tugevamini pedaalidele. Kui keerasin vasakule, kruusateele, võtsin madala asendi, toetades käsivarred leistangile, ning väntasin isuga Vedu suunas.

Ühtäkki, enne Vedut, kuulsin selja tagant, et keegi tuleb hea hooga. Niipea kui heitsin pilgu kõrvale, lausus paremale küljele ilmunud Treier: «Näe, kasutasin sind ära.» Ja läks siis mööda, Tartu Ülikooli sinikollases vormis kaaslane kannul. Haakisin neile tuulde.

Aga Vedul panid nad mõlemad kiirust juurde. Hmm, mõtlesin endamisi, kas Treier ikka jälgib enesetunnet, ega ta üle pinguta. Rada kitsenes, peagi hargnes kruusalt metsavaheteele. Kiirus muudkui kasvas. Hakkasin tasapisi aru saama, mis toimub.

Toimus see, et Treier (fotol vasakul tagant teine) ja tema kaaslane kruvisid teineteise alla tempot. Niipea kui nad vahetasid, hüüdis Treier «hopp!» ja juhtohjad haaranud mees kihutas veelgi kiiremini edasi. Treier jälgis samal ajal üle õla, mida mina teen. Püsisin neil jätkuvalt tuules. Kuni ühel hetkel tundsin, et nad lasid vahetuse järel tempot alla.

«Nüüd on hea kontrasse minna!» hüüdsin neile selja tagant ja tõusin sadulast. Kuid tegu ei järgnenud. Treier blokeeris sujuvalt mu kiirenduskatse. Niisiis oli selge, et mind oli proovile pandud. Mis siis ikka, vaatame, mis edasi saab; jälgin tagant mängu.

Kiirus läks jälle suuremaks. Õnneks oli metsavahetee hea sileda jäljega. Istusin kindlalt tuules. Lasin teistel tööd lõhkuda. Kuni ühtäkki märkasin, et nad on nii hasarti täis, et ei märka isegi seda, mida nad teevad.

Kollasel tahvlil näitas must nool selgelt parempööret, aga Treier (fotol paremal) ja tema kaaslane põrutasid kiirust vähendamata otse. Muidugi olnuks efektne neilt nüüd vaikselt tagant ära vajuda, et näis, kas nad märkavad, et said must lahti, ja mis nad seejärel teevad – kas jätkavad valel rajal sõitmist ning millal taipavad tagasi keerata.

Aga sellised seatembud, isegi avatud raja matkasõidul, ei meeldi mulle mitte üks põrm. Hüüdsin neile jalamaid: «Hei, minu arust läks rada nüüd paremale!» Nad vaatasid üle õla. Näinud, et olen kinni pidanud – ja ei eksita neid valehüüdega, et siis kontrasse söösta –, pidasid ka nemad järsku kinni. Nad olid kihutades tõepoolest õige pöörde maha maganud.

Järgmised pool kilomeetrit, kus rada keeras korraks ka asfaldile, sõitsin rahulikult, et hasartseid konkurente järele oodata, kuid neil olid tagapool ilmselt juba uued plaanid. Liiati keerasid nad peagi ära vasakule, poolmaratoni rajale, aga mina suundusin paremale, maratoni rajale. Järgmised rohkem kui 30 km sõitsin ihuüksi, kui mitte arvestada, et umbes pooleteiseks kilomeetriks sain ühe Pelotoni klubi sõitja tuulde, kuid pärast Tartu-Jõhvi maantee ületamist läks ta järsul metsavahelisel tõusul, kust ma ei hakanud üles punnimagi, mul eest.

Ometi ei jäänud ma täiesti kaaslasteta. Järgmiste järsemate tõusude nõlvadel ja tipus ilmusid alati platsi kolm-neli Pelotoni klubi meest eesotsas endise väleda suusataja Kristjan Oologa, kes püüdsid mind iga kord veenda, et kõik eelnevad sõitjad on neist tõusudest üles sõitnud, ja et mina olen esimene, kes ratast käe kõrval lükkab. Nad muudkui ergutasid, et istuksin sadulasse tagasi. Kui pakkusin neile liivakarjääri kõige järsema tõusu tipus oma ratast, et näidaku eeskuju, kuidas sellest niiske lahtise liivaga nõlvast, kus Mandri sõnul on isegi mootorrattaga keeruline hakkama saada, üles vändata, lükkasid nad ettepaneku millegipärast tagasi. Ausõna, ei usu, et keegi sealt jalgrattaga tippu välja suudaks pedaalida.

(Selgus, et ei suutnudki. Helistasin just Austale ja pärisin, mida tema tollel tõusul tegi. Ta tunnistas, et pidi jala ikka korra poolel tõusul maha panema. Ta ütles, et oli ainus, kes sealt üles sõitis, mõned teised tema grupis tulid juba tõusu all sadulast maha [nagu minagi]. Austa lisas, et oli isegi üllatunud, kui suutis kümmekond kilomeetrit enne lõppu heinamaa järsust tõusust, kus asub mäefiniš, üles sõita – ja jällegi oli tema ainus, kes sellega hakkama sai. Tõsi, ta lisas, et ega palju puudunud, et oleks enne tippu pidanud jala maha panema, aga inimesed ergutasid nii kõvasti, et ta pressis siiski üles välja. Kokkuvõttes hindas ta Lähte rattamaratoni raja raskeks, sest enamiku distantsist tuleb muudkui jõuga sõita.)

Tosin kilomeetrit enne lõppu jõudsin järele ühele mehele, kes tundus pisut kurnatud. Andsin talle selja pealt käega hoogu ning kutsusin ta enda tuulde. Vedasin teda kruusateel, toetudes tuuletakistuse vähendamiseks taas käsivartega leistangile, 35-36 km/h. Vähem kui 10 km enne lõppu tunnistas ta, et külmavärinad tikuvad peale. Kahtlustasin tal kas kurnatust või päikesepistet. Selle ajaga oli meiega liitunud veel üks sõitja ning kahekesi aitasime teda tükk aega enda tuules. Küsisin aeg-ajalt, kuidas tal enesetunne on, ja ütlesin, et ta annaks niipea, kui enesetunne kriitilisemaks läheb, julgelt teada.

Õnneks jõudis ta ilusasti meie järele Lähtele tagasi. Pärast tänas kenasti, et teda aitasin.

Jah, Austal on õigus – Lähte rada on raskete killast. Kui temal kulus 60 km läbimiseks kaks ja pool tundi, siis minu kolm tundi ei olegi järelikult kõige hullem aeg.
******

A jeep road leading towards the Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Grete Treier 2012. aasta oktoobris. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Raido Kodanipork 2011. aasta novembris Tallinnas rattatreeningul. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Caspar Austa tänavu mais Mulgi rattamaratonil. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 4: Rene Mandri 2012. aasta juunis Rõuges Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus. Foto autor: Sile Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Grete Treier 2012. aastal Londoni olümpial enne grupisõidu starti. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 6: Grete Treier 2012. aastal Londoni olümpial grupisõidus /vasakult teine). Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 7: Grete Treier 2010. aasta aprillis. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Caspar Austa võitmas tänavust Rõuge rattamaratoni. Foto edastas: Sander Maasing
Foto 9: Caspar Austa võitmas tänavust Rakvere rattamaratoni. Foto autor: Sander Maasing
Foto 10: Virmalised tänavu 17. märtsil Lähte vaatetorni taustal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix