Tegemist oli spordimaailmas ennekuulmatu eksperimendiga. Me kõik teame, kuidas peaks (jah, just: peaks) mõjuma sooritusvõimele puhkamine, teame ka seda, kuidas mõjub ajavahega kohanemine ehk aklimatiseerumine, aga mitte keegi ei tea, kuidas mõjub kiire topeltaklimatiseerumine. Eeldusküsimus: kas miinus ja miinus (kaks aklimatiseerumist teineteise järel) annavad kokku plussi või topeltmiinuse? Ehk kas sooritusvõime võib paraneda või halveneb totaalselt?
See on küsimus, mida maailmas pole veel keegi uurinud – ja ma otsustasin sellele vastuse saada.
Saabusin
Finnairi otselennuga Helsingist Chicagosse laupäeva õhtul kella kuue paiku. Eesti aja järgi oli kell kaks öösel. (Aeg on, muide, ainus, milles Ameerika mitte kunagi Eestile järele ei jõua, pingutagu palju tahes.) Sõitsin musta
Ford Expeditioniga kesklinna ja võtsin toa kõige kallimate ja uhkemate kauplustega
Magnificent Mile’ist sajakonna meetri kaugusel
MileNorth hotelli (fotol ülal paremal) 22. korrusel (vaade aknast fotol vasakul). Hotelli kõrval asub suursugune
Neiman Marcuse kaubamaja ja üle Michigani avenüü vaatavad vastu Ralph Laureni, Victoria’s Secreti ja Banana Republicu esinduskauplused ning
The Peninsula hotell, diagonaalis üle ristmiku asub
Saks Fifth Avenue noobel kaubamaja.
Tegin õhtupimeduses väikse jalutuskäigu mööda
Magnificent Mile’i (fotol paremal ja samuti allpool järgmisel parempoolsel fotol) ning kui magama heitsin, näitas kell Eestis juba hommikust tundi – oli seitse. Hotellituba oli ühe inimese jaoks liiga suur: kõige ees väike
study area antiikse kirjutuslauaga, siis elutoa osa diivani ja moodsa diivanilauaga, siis magamistuba (fotol all vasakul) nagu ikka Ameerikas – üüratusuure voodiga –, siis avar
closet koos seinakapiga ning vannituba. Aga kui bioloogiline elurütm sassis, siis ega üle nelja tunni eriti maga.
Kaks päeva asjatasin varahommikust õhtuni mööda Chicagot. Tagasilend algas pärast saabumist ülejärgmisel õhtul kohaliku aja järgi kell kümme. Must
Ford Expedition (fotol all vasakul) viis kella seitsmeks lennujaama. (Tuleb märkida, et Chicago lennujaama rahvusvaheliste lendude
lounge ei pääse oma tasemelt Helsingi lennujaama
36. ja 37. värava vahel asuvale lounge’ile sisustuselt ega pakutava hulgalt ja tasemelt ligilähedalegi. Vt eelmine sissekanne.)
Selleks ajaks, kui
Finnairi business- ehk äriklassis istmel 6C koha sisse võtsin – keskmises reas, aga naabrit polnud –, olin omadega, tunnistan ausalt, täitsa kaputt. Nii kehaliselt kui vaimselt üliväsinud. Ei jõudnud ära oodata, kuni neljakäiguline õhtusöök ette kanti. Lõpuks, südaööl, Eesti aja järgi kell kaheksa hommikul, sain oma istme lasta täies pikkuses horisontaalasendisse ning heitsin puhkama. Ma ei saa istuvas asendis uinuda – võib öelda, et füüsilis-psühholoogiline eripära –, mistõttu on raske ette kujutada, kuidas tundnuks end siis, kui pidanuks lendama turistiklassis.
Ega nonde viie tunniga, mis õnnestus pikali olla, ikka välja puhka. Üleriided on ju seljas, ümberringi käib siiski elu, ja ega iste ikka sama pehme ole nagu voodi. Lühidalt: ärgates, esialgsesse ajavööndisse naastes, kui stjuardessid asusid hommikueinet serveerima, olin kõigest hoolimata «kudenud» olekuga. Helsingisse jõudsin Eesti aja järgi pärast kella kahte pärastlõunal ning lõpuks Tallinnast rongiga Tartusse koju enne kella kaheksat.
Kuid nüüd alles unikaalne katse algas. Kõik eelnev oli pelgalt eksperimendi tingimuste loomine. Aga neid oli vaja kirjeldada, et olukorrast adekvaatne pilt luua.
Järgmisel päeval pärast naasmist ehk teise aklimatiseerumistsükli käivitudes võtsin õhtul, pärast pikka ja mitmete käikudega tööpäeva, ette rattaga tempotrenni. Plaanis oli traditsiooniline, 33,7 km pikkune ring, mis algul kulgeb mööda Tallinna maanteelt ning jõuab Viljandi ja Valga maantee kaudu tagasi koduukse ette. See pole mingi sirge ega peegelsileda asfaldiga marsruut, nagu Chicagos Magnificent Mile (fotol vasakul ja all paremal).
Nagu ikka, startisin soojenduseta. Olen seda korduvalt seletanud, miks nii talitan: sest rattavõistlustel tuleb samuti minna juba vähemalt 15 minutit enne lähet stardikoridori ning sealt, mahajahtununa, peab suutma esimeste kilomeetrite pöörase kiirendusega kaasa minna.
Üllataval kombel suutsin tempot väga ladusalt hoida. Tõsi, paaris kohas, kui reljeef pisut kerkis, pidin sadulast tõusma, et hoogu jätkuks, aga enamikul distantsist säilitasin ühtlast kiirust. Kui koduukse ette jõudsin ja
Suunto randmekella kinni vajutasin, oli algusest kulunud 56.40. See teeb keskmiseks kiiruseks 35,68 km/h. Ma ei mäleta, et oleksin seda kontrollringi eales nii kiiresti läbinud.
Juhus? Soodsate asjaolude kokkulangemine?
Selle võimaluse välistamiseks otsustasin teha kaks päeva hiljem ka teise tugeva sõidu. Et veenduda, kuidas kaugel asuva Chicago-suguse suurlinna üliurbanistlik atmosfäär ja ameerikalik energia, mida kiirgavad eriti tugevalt sealsed pilvelõhkujad (fotol vasakul ja all paremal), on mõjunud. Sedapuhku alustasin siiski rahulikumalt, sest eesmärk ei olnud rekordit lüüa, vaid tunnetada eelkõige keha suutlikkust. Sain peagi aimu, et minek on sama hea nagu üle-eelmisel õhtul. Läbisin kontrollringi 57.12-ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 35,35 km/h. Seegi peaks kuuluma mu läbi aegade kiireimate tulemuste hulka.
Mis on järeldus? Järeldus on ilmne: isegi kaks lähestikust, väikse vahega kulgevat aklimatiseerumisprotsessi (mõlemad kaheksatunnise ajanihkega) ei löö sportlikku võimekust alla. Enamgi veel: need ei mõjuta sportlikke tulemusi mitte kuidagi.
See avastus on suur ja küllap paljusid sportlasi rahustav panus maailma sporditeaduse annaalidesse.
Aga milline on teie panus?
******
Please find on the picture Jaanus Laidvee descending on Flint Trail from the edge of Orange Cliffs towards the Maze, Canyonlands National Park, Utah. 29.
aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks
klikkida pildile.)
Kõigi fotode autor Priit Pullerits
80 Kommentaarid:
Hr Pullerits,
see viimane lause annab teid välja. Tegite kaks suurepärast sõitu? Kas saate olla endaga rahul? Maybe yes. Maybe... no.
Te ei tea, mida teised tegid? Sisemiselt olete kahtlusi täis.
* *
Saavutustest rääkida saab ainult enda tulemusi teistega võrreldes. Rattaspordis on meeste võrdlemiseks - kui kiirustest rääkida - üks ja kindel järeleproovitud moodus: üksikstardist aja peale sõit ehk Time Trial.
See polnud ju kaks korda miinus, vaid üks kord miinus ja teine kord plus.
Seekord venis ring 33,7 km pikkuseks (ei saanud Tallinna maanteel tiheda liikluse tõttu ühte vasakpööret korralikult teha, vaid pidin kiiruse maha võtma ja liigse kaare tegema). 2 km enne lõppu jõudsid Tartu Velo Klubi trennimehed mulle Ringteel järele ja läksid mööda – nad tunnistasid, et olid mind Lõunakeskuse ees märgates alustanud tagaajamist -, aga peagi lasid tempo alla. Jäin nende taha tee äärde karpi. Kui sealt lõpuks välja pääsesin, sain Betooni tänaval neljast raudteest ülesõidu ajaks siiski 44 km/h kätte ning viisin oma plaanitud sõidu lõpuni. Ringi aeg tuli hooaja kiireim, 56.40, mis teeb keskmiseks 35,7 km/h
Pasted from
REEDE, SEPTEMBER 06, 2013
Pullerits: Kuidas timmida vormi Tartu rattamaratoniks?
Olen pettunud. El Padre mälu vedas jälle alt ja see pole mitte juhus.
Ma avastasin palju ägedama juhuse. Nimelt teame, et Postimees on olnud varem hoopis kasinamas toimetuse asukohas kui praegu. Ja väga huvitav on see, et tolle vana asukoha vastas üle tee asub Kohver teatris. Teatavasti oli ka Postimehe ajakirjanik PP see, kes ühel päeval ületas 2 korda EV lõunapiiri ning vaid 2 nädalat hiljem toimus sealkandis ka teater Kohvriga, mille käigus viimane kaduma läks ning mida PM esimeste seas ka maha hüüdis. Vot see on alles juhuste kokkusattumus. Nüüd tekib küsimus, et kas selle loo puhul ongi tegu juhustega või on siin miski seos kitsega, äkki pani keegi kitse?
Ei, "El Padre" mälu ei vedanud teda alt. Tegu on trenniaruandeks maskeeritud šifrogrammiga, millest edastatakse kurat teab mida (andmeid Eesti majandusliku olukorra, rahvas seas valitsevate meeleolude - või isegi EKV üksuste liikumise kohta?). FSB keskuses Moskva-lähedases metsa varju peitunud Tedusliku Uurimise Instituudi arvutuskeskuses harutatakse raport lahti. Sideseansid toimuvad kokkulepitud päevadel kolm korda nädalas.
Saab teha ainult ühe järelduse: enne kergejõustiku mm-i tuleb koondis saata teele marsruudil Tallinn - Uus - Meremaa - Tonga - Chikaago - Peking. Ja medaleid tuleb robinal.
http://sport.postimees.ee/3233033/muugitoole-lainud-peeter-kummel-jatkab-ka-suusatamisega
vt "hmm" kommentaari
ca 5000 tähemärki ja pointi pole
Kuidas ei ole? On küll ju. Priit tõestas, et kehv magamine või suisa magamatus ei avalda pingutusele mingit mõju. Väga rahustav igatahes.
Üks on nüüd igatahes selge. Priit käis vendadel suurlordidel (Grand Master) külas ja edaspidiseks tegevuseks sai kindlasti tõhusaid juhtnööre (samuti lubati piisavalt finantse), kuid viis sinna ka kasulikku ja ülisalajast infot.
Lordid eeldatavalt kuulasid huviga, noogutasid, mekkisid kõrvale põhjatut vara-, aga eriti veinisalve - kindlasti pakuti ainult parimat ka kaugele külalisele -, kuid lõpuks resümeerisid, et ei, nii enam edasi ei saa... Oleme juba liiga kauaks jäänud mugavalt hukuteele kruisima ja muutuste aeg on käes!
Siit kerkivad aga küsimused, et mis hakkab juhtuma ja kas sammhaaval või kohe palju korraga? Ja millal? Kes valitakse välja ja kes kaovad viimse piisani...
Vaat selles seisneb SUUR küsimus ja NWO nurgakivi, mitte aga igapäeva tilu-lilus, kas PM on Rõivas või kas KM on 9 või 14%.
Mehed, olge valvel, ja meeled avatud. Kindlasti saabuvad juhtnöörid peagi.
Vana võitleja räägib asja.
Oleme valvel ja ootame kannatlikult. Jeesus Kristus olgu meile tunnistajaks.
Kas mõni (spordi)ajakirjanik julgeb ka kergejõustikukoondisest ülevaate/analüüsi teha? Olukord oli ikka keskmisest kaootilisem. Leedu ja Läti mitmevõistlejad Skuyte ja Ikauniece teevad kõrgushüppes parema tulemuse kui Eesti spetshüppaja? Eestil ei ole naisjooksjaid ega heitjaid/tõukajaid. Tegelikult Patjuk ja Maris Mägi võistlesid suurepäraselt. Kandepind ikka väga kitsas, kui Nurme ja Patjuk peavad 2 järjestikusel päeval staieridistantsi jooksma. Mil moel on kettaheide nii alla läinud, et Kupper ei saa 60m kätte?
El Padre kergejõustikukoondise juhiks ja asjad hakkavad sujuma.
Tabate biiti, 15.35. Kohtumisi oli arvestatavates kohtades, mis justkui on non-assuming ja public, ent teisalt kohad, kuhu kogunevad enamasti vaid teatavad tegelased või kus on hea massidesse sulanduda:
Terzo Piano at the Art Institue of Chicago;
Quartino Ristorante on N State Street (with 27 USD wines);
County BBQ on E 53rd Street (with American Whiskies and American Craft Beers) - I ordered Revolution Fist City (American Pale Ale);
Lou Malnati's on N State Street (with more American craft beer).
Priit, anna armu! Meie, sinu ustavad jüngrid peame säästu valteriga läbi ajama. Isegi tšehhi õlle laket pole viimased 5 aastat osta saanud. Ja siis räägid sa nagu muu seas Ameerika kraft beerist. Mul hakkas hing kohe nii valutama. Et vähem valutaks, räägi veel mõni ameerika jutt. Aga et oleks karm ja ilus.
Ajaloolane Pärtel pole ka kaua vestlusesse sekkunud. Ei tea kas on juba puhkusel, või peab suusablogi lugejaskonda alamaks rassiks, kes ei taipa kõrgfilosoofilisest jutust vähe tuhkagi.
Ju siis on El Padre ja tema adjutandid eliit. Turistiklassis lendavad tsiklistid aga alumine põhk.
Ja kuhu sei naprakku on siis pugenud meie ajaloovõltsijast ajaloolane Pärtel? Välja! Lagedale!
Hr Pullerits,
väidate, et viibisite 1988. a Nõukogude Armees väeteenistuses polaarjoone taguses Alakurttis Murmanski oblastis. Väidetavalt saabusite Eestisse tagasi 1989. a. Ehk mäletate väeosa numbrit? Keegi ei ole kinnitanud, et ka tegelikult Koola poolsaarel raketiväes teenisite. ENSV eestlasi üldiselt raketivägedesse ega ka Soome piiri äärde ei lastud.
Armeeteenistusest saabudes olite omandanud perfektse inglise keele, valdasite täiuslikult ameerikalikku käitumismaneeri. Kasina sõjaväetoidu peal olite kümme kilo kaalus juurde võtnud.
Kohe seejärel hakkasite otsima võimalusi Läände liikumiseks. Saite praktikakoha "Newsweeki", Washingtoni. Võitsite "Ameerika Hääles" töötanud T H Ilvese jt väliseestlaste usalduse. Lõite usaldusliku kontakti CIA-ga lähedastes suhetes oleva ajakirjaniku Barry-ga. Suutsite avada endale Maailmapanga presidendi Paul Wolfowitzi ukse jne.
Kas ei ole kummaline, lausa uskumatu edulugu?
Martinil kõik jälle valesti! 1988 olin ma ülikoolis juba kolmandat kursust lõpetamas ja neljandat alustamas.
Väeosa number oli mälu järgi 54188, raketnõi divizjon, isikkosseisus veidi üle 60 mehe, masinapargis umbes 25-27 sõidukit, neist kaks puskovaja ustanovkat.
Inglise keele sain suhu MHGst, mis oli nõukaajal väheseid koole, kus lubati süvendatult imperialistide keelt õppida. Muuseas õpetati meile koolis väga põhjalikult kõike Britannia kohta, Londoni tundmine oli elementaarne, ka inglise ja ameerika kirjandust õppisime inglise keeles ja geograafiat samuti. Vaat selline eriettevalmistus käis juba koolipõlves.
Newsweek tuli alles 1995, enne seda oli Graduate School of Journalism at Columbia University, New York. Ärge unustage, et elasin tollal International House'is, 500 Riverside Drive (kuues korrus, vaade aknast Riverside Churchile), kus oli koos kõik tulevane maailma eliit. Käisin ÜROs kuulamas, mida räägivad Hans-Dietrich Genscher ja teised maailma vägevad, usutlesin New Yorgi linnapead David Dinkinsit, kuskile sina vahele, jah, mahtus ka James Wolfensohn (mitte Paul Wolfowitz!). Käisin ka, muide, Washingtonis, kus, olgu lisatud, kohtusin Washington Posti toimetuses - vaat see on siin täiesti uus info - Donald Grahamiga. Seda, kes ta on, uurige ise järele. Ja Washingtonis viibides ööbisin Ameerika eelmise asepresidendi Walter Mondale'i venna pool, see oli ka R, S või T tänaval, täpselt enam ei mäleta. Newsweek lõi ka muidugi palju kontakte, sh Paul Goble, ja mu toimetaja/ülemus seal, Chief Economic Correspondent Rich Thomas (elab endiselt Potomacis Marylandis) tutvustas mind Kongressis nii mõnelegi senaatorile ja kongresmenile. Washingtonis Press Clubis käies käisin kuulamas, mida räägivad poolkinniste uste taga nt Newt Gingrich, Margaret Thatcher jt. Valges Majas sai samuti paaril korral käidud, kõige legendaarsem oli üritus, kus olid korraga kohal Bill Clinton, Al Gore, Madeleine Albright.
Aga craft beer ei ole restoranis odav, väike pudel maksab 6-8 dollarit. Proovige võimalusel Revolution Fist Cityt - ma pole mingi õlleasjatundja, kuid too oli parim õlu, mida ma kunagi maitsnud.
Pildi järgi otsustades lihtsama rahva hängimise koht. Kitsas ja ülerahvastatud. Aga Ameerikas on ju hamburgeriputka ka restoran. Ja pange tähele - mitte ühtegi neegrit.
Quartino mõte selles oligi, et to blend in with ordinary folks.
Aga eelnevas unustasin nii vähetähtsa asja, et Columbia ülikoolis õppimise ajal käisin mõistagi vaatamas ka Viienda avenüü miilijooksu ning intervjueerisin pärast mõlemat võitjat, Peter Elliotti ja PattiSue Plumerit, aga kõige pikemalt Steve Crami, sest tema ei võitnud ja seetõttu oli ta veidi "vabam" mees. Sellest kõigest kirjutasin ka Spordilehele loo.
... meie 4x100m vabaltujumise teatemeeskond koosseisus Daniel Zaitsev, Cevin Siim, Andrei Gussev ja Nikita Tsernõsev püstitas uueks Eesti juunioride rekordiks 3.27.40, millega saavutas 9. koha.
Palju tervisi spordimees Jürgen Ligile
Suur, sügav ja otsatu PÕLGUS sellise mehe vastu
Ahjaa, mehed, head Jaanipäeva!
Loodetavasti näevad kõik ka homset päeva.
12:53,
Teie teade on huvitav. Pilt, mis eestlastele avaneb, ei ole rõõmustav:
1) 2. vahetust pannakse jooksma (ujuma) traditsiooniliselt nõrgim mees
2) venelased säilitavad oma nimed; eestlased lahustuvad pseudo-englishi massi
Paar sõna Ligi kaitseks. Vaadates kuidas Taavi armastab oma lapse karukesega mängida võidupüha ajal on selge, Eesti vapilõvid on vaid nukud ja tegelikult tuleb meil maast madalast harjutada karudega suhtlemist. Teisisõnu ei oota meid eurolõvide sekka keegi. Kõik lõvid vaatavad hoolega itta, et kas karu on veel talveunes või otsib mustikaid. Seetõttu peab Eesti olema alati esirinnas, et eurolõvid meid uimasteks karudeks ei peaks, kuigi meil on sees rahulik karusüda ja selle maskeerimiseks mängime alati lõvidest lõvimat nagu uljale noorukile kohane. Loomulikult ei võta me laenu vaid anname seda teistele kes seda soovivad. Me oleme ju tugevad. Tegelikult kah. Sest meie ässade selja taga on ju rikas Moskva. Psst, meie lõvid ei tohi seda teada!
Nii mehed, mis siin vahepeal sündinud on, olin eemal, tegin kõvasti trenni, et olla Eesti MV-tel eluvormis.
El Padre võib oma jüngritele ka trääsa näidata, sellest ei muutu miskit, sest me jääme oma Komandöörile ustavaks alati, mis ka ei juhtuks. El Padre on meie liider, juht ja kuningas. Jeesuse Kristuse nimi huulil järgneme me El Komandantele kasvõi maailma lõppu. Võit! Isamaa! Surm! Saatus! See kõik on lähemal kui arvate, kui juhtumisi tänast presidendi kõnet kuulsite.
Verner ja Vootele, naiivsed kommipoisid, te võite trenni teha et pea märg, ärtust tehakse teile niikuinii. Teie ustavus viib teid hukule. El Padre arreteeritakse enne kui jõuate pool piuksugi teha. Sellega teie patriotism ja ind ka lõpeb. Ilma El Padreta olete nagu Kati karuta. Juba 1992 oleks pidanud rihma pingule tõmbama, täna on lõks teiesuguste jaoks ammu valmis kinni kukkuma. Tegelikult ta ongi juba kinni kukkunud, te vaid ei saa sellest aru.
Ära Motsilla kekka ja valeta. Meest, kelle selja taga on sellised raskekaallased nagu Joakim Goble, Paul Wolfowitz, Benjamin G. Humphreys ja teised, ei julge ka Vanakurat ise arreteerida.
Üks stsenaarium on, et Rahva-Demokraatliku Valitsuse juhiks saab Tartu Ülikooli vähetuntud ajaloolane, positivistliku ajaloometodoloogia (Pierce, Carnap, Frege) rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialist, Pärtel P. Korruptsiooni ja Eestimaa mahamüümisega end täis teinud erakondadest puutumatu, sirgeseljaline, haritud, veenva ja rahuliku kõneoskusega mees. Kestvusspordiharrastaja, jooksumaratoni isiklik rekord < 3h. Sündmused hakkavad aga arenema igal juhul. Selles pole kahtlust. Ärge laske end Jaanipäeva vaikusest eksitada, mehed!
Selliseid lugusid Martin kirjuta iga päev. Omalt poolt lisan juurde et Riigikaitse Asjade rahvakomissariks peab saama tuntud sportlane, pedagoog, filosoof, filantroop, ühiskonnategelane, rahvuslane, ajakirjanik Priit Pullerits. Kitsamates ringides tuntud kui El Padre/ El Komandante/ El Capitano.
Vaid härra Pulleritsu ja tema ustavate kamraadide seltsis läheme vastu viimasele, otsustavale lahingule. Patria o Muerte! Surm meid vabastab ja JeesusKristus meile andestab.
Herbert Stroo sa unustasid et härra Pullerits on kogenud sõjamees, salaseltslane, läbirääkija, juht, organisaator, innustaja, filantroop.
Vabariigi president pani oma tänase kõnega endale põõna. Nii sildistavat ja lühinägelikku esinemist pole temalt kuulnudki. He has clearly overstayed his welcome, hasn't he?
Absoluutselt härra Pullerits! Ehk panite tähele, et Delfi koristas artikli kogu täiega, kus oli üle 300 kommentaari (kõik kenasti negatiivsed). Mnjaa, mõtlemise koht. Postimehes on THI kõne (veel) sees. Mis ime see? Või teeb PM lõpuks tõega tšarlit?
Tegelikult on president endale aastaid "põõna pannud". Eesti rahvas on vaid nii lontu, et neelab kõik kuulekalt alla. Mitte ainult OMA kõnede ja OMA käitumisega, ka näiteks tema endine abikaas aitas sellele põõna panemisele kõvasti kaasa. Piinlik, väga piinlik, et selline tõusikutepaar meil presidendiks oli. Juba ammu lõhnas kõvasti selle järele, et oli vaid ajutine müügimees meil siin. Ta ei viitsind seda isegi varjata.
Rüdiger ja teised blogirotid! On igati tore et olete valmis Isamaa eest surma minema, kuid pidage silmas et El Padre peast ei tohi pudeneda mitte üks juuksekarv. Omaenda roosa ihuga kaitsete El Padret. Tema peab lahingust tervena tagasi tulema, sest tema on meie juht ja kuningas. Pange mehed vaim valmis! Ning mitte sammugi tagasi!
Veoauto kastist kõnet pidaval teadlasel, varasema uusaja perioodi Skandinaavia-Balti suhete spetsialistil, rahva poolele üle tulnud ajaloolasel Pärtlil (kelle kõnet rahvasumma keskel - keda kõike siis ei ole, kontoritöötajaid, üliõpilasi, ülikooli professoreid, dotsente, turumüüjaid, linna asju ajama tulnud maamehi - märgib bloknooti üles prillitatud ja navy blue pintsakuga kodanliku ajalehe "Postimehe" ajakirjanik Pullerits) on võimalus president Ilvese kõne üle lüüa. Ühe stsenaariumi kohaselt. Ärgem aga rutake sündmustest ette. Suve algus on meil külm. Juuli teisest poolest aga pidavat palavaks minema.
Tore kuulda et Pärtel on rahva poolele üle tulnud. Ta oligi selline arusaaja mees.
Seda et mitte sammugi tagasi, seda ei pea meile mitu korda ütlema. Me teame seda isegi. Kuniks veel põlvepikkune eestlane malakat jaksab maast üles tõsta.
Minu arvates oli presidendi kõne täpselt nagu rusikas silmaauku. Mitte vaadates protsesse lühinägelikult, egoistliku mätta otsast vaid nagu Riigimees, laiemalt ja avaramas kontekstis. Just nii tulebki teemale läheneda, mitte lüüa asja eest-teist taga lokku "oh mis küll meie vaesest Eestist saab kui paarsada võõramaalast tulevad, nii hävib meie keel ja kultuur".
...ja ometi, miks Wolfowitzi investeering just Arteri vanemtoimetajasse ebaõnnestus, jääb kohalikke põllekandjaid painama veel aastateks...
23:25, need mehed, kui teevad, siis teevad pikki investeeringuid. Väga pikki.
Kuna kõnesolev toimetaja on ka Eesti üks kindlama ja kiirema sulega kirjamehi,
siis võib-olla täieneb ka see bibliograafia - kus siiski puuduvad mõned klassikud nagu nt N.Jakovlevi "LKA NSVL vastu". Tln., Eesti Raamat, 1983 - tulevikus Eesti algupärase teosega. "Poljarnaja stoika", "Tartu is calling", "Kolmikpartii", "Äpudele ärtust!" vms.
JAAN
Jaan härdalt anus ameeriklasi.
Ja siiralt sigitas sakslasi.
Ja viipas veriseid venelasi.
Krediteeris kelmikaid kreeklasi.
Rassitas rikkaid rootslasi.
Saunatas satikaid soomlasi.
Ega põland pagulasi.
Kõik nad maale sisse lasi.
Jaa, nii möödus Jaani päev!
Varsti olid kohal väed.
Jaan ise välismaale jalga lasi.
Väga hea lugu Martin, aga kuhu jäid rahvuslikult meelestatud ohvitserid? Või arvad, et nende sekka juba paar simmi sokutatud, nagu Eestimaal ikka kombeks ja tavaks?
BBC 9 minutit tagasi.. Kõigil vaadata!
(Hr Pullerits, kas Ameerika tankid on mõeldud hoopis vastukaaluks pagulaste saabumisega Eestis tekkivale kaosele, Badgadi 'Green Zone'i sarnaste turvaalade loomiseks? Kas teil Tartus on lootust sinna pääseda? Kui jah, siis peate oma rattatrenne vist küll edasipidi pukil läbi viima). -M.
Rahvuslikult mõtlevad ohvitserid on kasarmutes ja ootavad käsku.
Seda aga ei tule...
Aga ajaloolane Pärtel las võtab sõna ja seletab.
Martin sa paned pada. Rahvuslikult mõtlevad ohvitserid omavad sidemeid vägagi kõrgele tasemele. Ühendusniidid viivad lõpuks El Padre staapi. Kõik on ette valmistatud ja hüppeks valmis.
See on hea, et El Padre rahvuslikult mõtlevaid ohvitsere koondab. Kus on aga tema rahvuslikult mõtlevad adjutandid? Pärtel hakkab meie usaldust kaotama. Ülikool rikub paljud head inimesed ära. Vaid kõige tugevamad peavad vastu ega lähe klikivalitsuse huve teenima.
Kes on too salapärane Krivoshapka ja kas tegu on korruptsioonile viitava juhtumiga?
Minagi usaldan härra Pulleritsu (El Padret) Eesti maa ja rahva vabastamisel sionistide (nii ida- kui läänepoolsete) kägistavast haardest, aga mind ei ole kahjuks veel "integreeritud" eesti rahvuslaste ridadesse. Kelle poole selles küsimuses pöörduda, aitäh!
Prantsuse kullasepa poeg Joe Dassin New Yorgi linnas pilvelõhkuja katusel koos kuue tibiga mesimagusat laulu laulmas. Kas sa Priit Ameerikas Joe Dassini nägid?
Priit ei olnud usas pilves. Kodanikud, langetame pea varalahkunute mälestuseks.
Too kullasepa poeg oli New Yorgi immigrant. Isa ja ema olid tal vaesed juudi pagulased ida-euroopa getost. Hästi laulis, aga teda pole enam 35 aastat meie seas. Seega härra Pullerits teda näha ei saanud. Küll aga võis härra Pullerits näha Sofia Vergarat. Teate küll selline tublide tissidega kraps naisterahvas. Kõik ameeriklased teavad teda.
isegi Tallinna inimesed teavad Sofia Vergarat. Tartu omad võib-olla mitte. Maakate värk.
Joe Dassin oli multimees, laulis igas keeles nagu lõoke ja murdis naisi kõigil kontinentidel.
Noor Joe Dassin laulis laulu šokolaadist ja naised kõigil kontinentidel sulasid nagu šokolaadivõi.
Meie kohalik joedassään oli Tarmo Pihlap. Laulis sametise häälega sellest kuidas "Su silmist näen ma igal öösel und ..." ... ja kohalikud tüdrukud sulasid nagu šokolaadikreem.
Ka Priit Pullerits on multimees. Niisama mees juba Finnairi bisnisklassi ei pääse. Ameerikasse ammugi mitte.
Pagana läbinägelikult panete, kella-18-mehed! Tõepoolest, Sofia Vergara oli mul kaasas. Tegelikult kogu lennu Chicagosse ja tagasi minu kõrval. Ja isegi Chicagos mu hotellitoas ka.
Temast oli Vanity Fairis lugu. Ta oli Vanity Fairi kaanel. Ma jõudsin ta peaaegu kaanest kaaneni läbi uurida. Vähemalt kõik olulisema (mis VFs leida oli).
27 USD on tolle itaallaste Tapas & Wine Bar veinilisti alumisest otsast.
http://www.quartinochicago.com/wine-list-pages-474.php
Juurdehindlused on kopsakad. Koha kallima - 100 USD veini Castello di Monsanto "Nemo" - Toscana 2003 - saab internetist kätte 36 USD-ga jne.
Sõita bisnis-klassi lennukiga (2347 EUR) Chicagosse, et italjaanode "unassuming" söögikohas 9-dollarilist veini juua?
That's fucking hilarious, Mr Pullerits!
Martin jälle sa pläkutad. Härra Pullerits joob mida ise tahab, sest ta on kunn ja El Padre võib ka nö. rahva seas lipsu lõdvaks lasta millal ise tahab. Ameerikas on selline vägagi levinud praktika. Sinu asi Martin oli rahvuslikult mõtlevate ohvitseride tarvis kõrgfilosoofiline eklektika kokku traageldada, et meestel oleks paradigma, millele raskel tunnil toetuda. Ja ära hakka mingeid russofiilseid tiraade välja nuputama. See trikk ei lähe läbi.
Jeesus Kristus armastab neid, kes Ameerikas on käinud ja inimkonnale uusi horisonte avastanud.
Et si tu n'existais pas / Dis-moi pourquoi j'existerais
(And if you didn't exist / Tell me why I should exist)
laulis Joe Dassin.
Mis mõtet on meil rahvuslikku filosoofiat arendada - kellele? Neile, kes Brüsselis või USAs komandeeringus olles iga senti kokku hoiavad, odavaimates pasta kohtades - ja pasta on tõesti odavaim toit, mida suurlinnades toitlustuskohtades saada -
Russofiiliast niipalju, et Pushkin valdas prantsuse keelt perfektselt.
Siin provintsis ei ole aga asi van Goghi "Kartulisööjatest" (guugelda!) eriti kaugemale jõudnud.
Sain telefonikõne. Öeldi, et ma olla televisioonis esinenud ja immigrantide vastu sõna võtnud. Ja et tolles saates oli kolm sinisilmset narri, kes end rahva seas lolliks tegid ja täis lasid: Valdo Randpere, Eerik-Niiles Kross ja mingi migramees. Kes teab, kes too oli?
Kes on migramees ja mis saatest jutt? Saaks järgi vaadata.
TV ja raadio on eilne päev. Vaja oleks minna rahva sekka, rääkida, veenda, näidata üles isiklikku eeskuju. Rahvas tuleks heameelega kaasa, kui näeb et liidrid neile rehepappi ei tee. Kuidas seda saavutada, ah, Martin? Kas kotkaninadega elunäinud professorid Tallinna Ülikoolist ei räägi sellest peenest kunstist?
PP said: "Sõitsin üle lombi meerikamaale ja tagasi ning seejärel tegin iseenda rajal iseenda maailmarekordi!" Pathetic smugness!
http://www.worldmarathonchallenge.com/ Siin tegelased jooksevad 7 maratoni seitsmel kontinendil 7 päeva jooksul, mõtlemata ajavahele või muule pullisitale. Aga no mis sellest ajavahest rääkida, kui paljukiidetet al padre pole maratoni läbinudki....
Ahh, kus konspekt on... Siin!
"1. TV on võõras vabadus, mida pakutakse sinu vabaduse pähe.
2. TV eksisteerib inimeste jaoks, kes on millestki ilma jäetud või kes ei ole suutnud omandada täisväärtuslikku, aktiivset elu.
3. TV sisu peab olema infantiilne.
4. Mitte vaatajaskond ei mõjuta TVd, vaid TV transformeerib vaatajaskonna teadvust ning programmeerib nende käitumist.
5. TV paradoksaalsus on kahekordne: olles kõige reaalsem massikommunikatsioonikanal, on TV samas ka kõige virtuaalsem, täpsemalt öeldes - illusoorsem.
6. TV sisu (virtuaalne) - see on reaalne pluss telemütoloogia.
7. TV on üleüldise valimisõiguse ajajärgul, nn esindusdemokraatia ajastul, masside juhtimise peamine vahend.
8. TV-s täna näidatav on homme massidele reaalne poliitika.
9. Alates 20. sajandi lõpust ei ole poliitikat ega poliitikuid väljaspool TV-d.
10.Jumalaga samaväärne on tänapäeva maailmas ainult TV, sest ikoonid-teleekraanid on kõikjal."
Aga palun ärge seda levitage. Balti MF kooli kinniselt erikursuselt.
See oli immigratsiooniteemaline saade täna, kolmapäeval kell 20.00 Kanal 2-s. Vaadake järele ja näete, kes on millisel pool rindejoont Eestis, kes on omad ja kes on omade seas äraandjad (Randpere, E-N Kross jt).
Kui sa Martin arvad, et Jeesus Kristus armastab sind, siis sa eksid väga.
Helme ja Kari Käsper olid saates veel. Saade oli igav ja rohkem ei viitsinud seda jälgida
Hmm homme vaatame Vorkuta vangilaagreid tv-st ja ülehomme on need ka siin või meie seal? Igatahes jälgige ERR-i. Matkamehed tutvustavad seal seda kuidas revolutsionääride lemmikud lääne länkarid vene talvele vastu ei pea. Ja valmistuge vangilaagriteks. Vangilaagrid milleks pole okastraat vaid kõikjal levivad elektromagnetlained mis koguvad inffi ja pritsivad seda suunatud infatiilse ajupesuprogrammiga kõigile kes veel mõtlevad, et kõik muutuks lihtsalt juhitavaks tardunud süldiks. Vaja vaid õigelt poolt kuuma anda ja see sült vajub sinna poole lääpa, et kummardada oma isandate ees, kes leheneegrite abil kuuma annavad.
Mina oma riista selle Sofia sisse ei topiks.
Nüüd võivad sündmused hakata kiirelt arenema!
Kinnitamata andmetel on ajaloolane Pärtel koos mitmete teiste meestega kogunenud ühte Ülikooli õppehoonesse. Auditooriumi uks on suletud. Käib mingi arutelu juba mitmendat tundi.
Ajaloolase Pärteli võib maha kanda. Ta on müünud end selle maailma vägevate kintsukaapijaks. Koatus meie ridades.
juicy couture outlet, doke gabbana outlet, nike air max, wedding dresses, pandora charms, bottes ugg, karen millen, moncler, gucci, montre pas cher, ugg,uggs,uggs canada, swarovski crystal, canada goose uk, swarovski, pandora jewelry, toms shoes, vans, hollister, supra shoes, canada goose outlet, michael kors handbags, louis vuitton, ray ban, louis vuitton, hollister, moncler, pandora jewelry, ugg boots uk, converse outlet, ugg pas cher, louis vuitton, moncler, canada goose, canada goose outlet, ugg,ugg australia,ugg italia, moncler, canada goose, coach outlet, moncler, michael kors outlet online, canada goose, links of london, barbour, moncler outlet, marc jacobs, michael kors outlet, thomas sabo, pandora charms, lancel, sac louis vuitton pas cher
The information you have posted is very useful. The sites you have referred was good. Thanks for sharing.. Check out
clipping path
Postita kommentaar
<< Esileht