«Lähme nüüd, Priit!» hüüab Caspar Austa, kui Tartu rattarallil Narva mäe all mulle järele jõuab ja mööda läheb. Heidab siis pilgu üle õla, kas tulen kaasa. Jõudu mul nagu oleks, aga enesekindlust mitte. Harrastajana ei julge ikka suurest grupist läbi trügida, samuti annad endale aru, kus on sinu koht – ja see ei ole Austa tuules.
Pärast ütles Austa, et ta ei olnud Narva mäest veel kunagi nii kiiresti üles sõitnud. Pidi mäe otsas koguni pidurdama, et vasakule pöörata.
Heidan mäkke jõudes pilgu spidomeetrile: ligi 40 km/h.
Tehniliselt olin valmis. Öösel magasin pikalt, ei mingeid probleeme, erinevalt suusamaratoni eelsest ööst. Eelmisel päeval lasin A&T Spordis panna nii ette kui taha uued Schwalbe Durano S rehvid (tüki letihind 39 eurot). Nädala ainsa trenni tegin neljapäeval, grupiga ligi 70 km keskmise kiirusega 32,3 km/h. Reedel ja laupäeval sõitsin seoses asjatoimetustega pool tundi linna vahel. Jalgu tuli säästa.
Stardialas seadsin end punases vormis RusVelo meeskonna tuulde. Linnapea Urmas Klaas leidis mu seal üles ja tõstis mõlemad käed, pöidlad pihus, minu suunas. Soovis edu.
Nii kerget Tartu rattaralli algust ei mäletagi. Puiestee tänaval pole kiirus sugugi põrgulik. Isegi siis, kui pärast Salvestist möödumist võis oodata, et tempo lüüakse lakke, ei tõmba teiste tuules hinge kinni. Grupp paistab hirmsuur, täidab maantee servast servani, seetõttu jagub tuulevarju küllaga. Aga seetõttu esineb ka sagedasi aeglustamisi ning siis kiirendusi.
«Jube närviline,» kommenteerib keegi.
Esimene tõus, kilomeetrine, 12. kilomeetril – ei mingit raskust. Kiirus on rahulik, 33 km/h. Siis laskumine – kiirus üle 60 km/h. Seejärel tõus Lähtele – taas rahulikult. Ning laskumine Kukulinna teeristi, kiirus 65 km/h, ja sealt muretult tõusunukist üles. Tundub juba, et kui nii jätkub, ei juhtu enne Jõgevat küll midagi.
Too oli ennatlik mõte. Järsku, paarsada meetrit enne Äksi kurvi ja kirikut, algab minust umbes 20 meetrit eespool tohutu rauaragin. Mehi lendab mitme kaupa maanteele hunnikuse. «Kukkumine!» karjutakse üle grupi. Pidurdan hoo maha ning tüürin külakuhjast vasakult mööda. Seal näen silmanurgast, kuidas üks saatemootorrattur maandub müraki! teepervele.
Aga pole aega ohuolukorda rohkem süüvida. Kohe tagasi paremale tee äärde ja kiirendama. Mu ees pole mitte kedagi. Grupi saba paistab 50-70 meetri kaugusel. Õnneks möödub teisi, haagin end nende taha, aga pingutusist pole kasu. Grupp pääseb minema. Kahju...
Tabiverele lähenedes moodustub umbes tosinast mehest rivi. Seal kihutavad näiteks Steve Astok ja Hannes Veide. Pärast vahefiniši joont saan aru, et nende tempo käib mulle üle jõu. Tagant ei saabu ka abiväge. Lasen neil minna.
Enne Mullaveret, kus isa on saabunud mind tee äärde tervitama – aga ei märka mind –, saame kokku viiese
gruppetto. Veame üksteise alla 200 meetri kaupa. Enne Navat märkame eespool ligi kümnepealist grupikest ning hakkame noid kinni püüdma. Pikkjärve-äärsel voorel saamegi neile sappa. Kui möödume enne Kaarepere viadukti bussipeatusest, näeme, kuidas seal peatub kiirabi. Peatuse «taskus» lebab selili üks rattur.
Paneme oma väikse grupi korralikult, karussellitades tööle. Sinna on kogunenud mehi, kellele, nagu näib, saab loota. Masinavärk töötab hästi, kiirus püsib küljetuules stabiilselt üle 40 km/h. Vaatan mitut puhku selja taha – kauguses ei paista kedagi. Pole kahtlustki, et kõik on motiveeritud, hoidmaks ära, et mõni tagant tulev suur grupp meid alla neelaks. Väikses grupis on ju ohutum sõita.
Aga enne Jõgevat, kuulen teistelt, olla suurem grupp tagant tulemas. Selge, kui nii, siis pole ees enam mõtet rabamas käia, sest peagi sulandume massi. Sõita tuleb peaga ja siin pole kohta teistsuguseks mõtlemiseks: saja mehe heaks ennastsalgavalt tööd rügada pole mingit mõtet.
Enne Laiuse tõusu on tunda, kuidas kõik säästavad jalgu. Grupp liigub rahulikult. Kasutatakse aega tankimiseks. Tõus osutub üllatavalt kergeks, kohati on koguni tunne, et võiks agressiivsemalt liikuda.
Esimene kriitiline koht saabub Laiuse asulas. Grupi pea kruvib tempo üles ning rivi venib vasakus teeservas pikaks. Pean kõvasti pingutama, et teistega kaasa minna. Aga Laiuselt väljudes tee aheneb, keerab rohkem vastutuult ning grupp sulab jälle kokku.
Nüüd on selge, et enne Kuremaa ohtlikku laskumist tuleb riskide maandamiseks tagant ettepoole nihkuda. Tuulele avatud küljel see mõnevõrra õnnestubki, kuigi allee all tuleb maksta tuule kätte jäämise eest pisut lõivu: peab rohkem vaeva nägema.
Kuremaa laskumise järgne parempööre möödub probleemideta. Varasemad kogemused seal aitavad: õnnestub valida ideaalne trajektoor – alustan pööret sõidutee keskelt, kaldun siis sisekurvi ning saan sealt ristuva tee n-ö välisküljele sööstes hea hoo, et ees kiirendajad kohe kinni püüda.
Kõigil ei lähe seal sugugi valutult. Ma ei saa aru, miks inimesed on nii ignorantsed ega loe enne rattarallit minu blogi, kus on kõik ohukohad ning nende lahendused üksipulgi lahti kirjutatud ja üles pildistatud. Nii sõidab üks mees vastu puud ja murrab rangluu. Ta jääb rohule lebama. Tuleb kiirabi, peatub tema lähedal – ning põhjustab sellega uusi kukkumisi. Üks mees põrutab vastu kiirabiautot nii, et veristab nina. Tema siiski jätkab omal jõul.
Palamuse poole siirdudes tundub, et nüüd sõidab suur, hinnanguliselt rohkem kui sajapealine grupp üheskoos rahulikult Tartusse. Isegi 2 km enne Palamuset, kui tee hakkab kergelt laskuma, ei tõmmata tempot üles. Teades, et ees ootab pöördeid ja tõuse-laskumisi ning pärast Luuat läheb tee kitsaks, manööverdan grupi tuulepoolsele küljele ning sõidan ette, umbes kümnendale positsioonile, et mitte taha «lõõtsa» tõmblema jääda.
Hoian kohta esikümne piiril Palamuse-järgse oru laskumiseni. Järgnevast tõusust saan kergelt üles, kuigi takerdun pisut mõne eessõitja taha. Paremal kuulen, kuidas keegi mürtsti kukub. Aga üldiselt tundub, et olukord on kontrolli all. Ja igati turvaline.
Aga Luua ja Kaiavere vahelisel avatud lõigul kisub olukord ühtäkki kriitiliseks. Tasahilju algab vasakul teeservas võitlus parema positsiooni eest, et saada paremalt puhuva tuule eest katet, ning rivi venib pikaks. Ilmselt panevad grupi vedajad tempot juurde. Mitte kuidagi ei õnnestu saavutada ideaalset positsiooni. Paremalt sõidetakse muudkui mööda. Saan aru, et mu kiirus on alla käinud. Tekib tõsiselt mahajäämise oht. Tean, kus asuvad paremal tee ääres talud, mis pakuvad tuulevarju, ning sedasi vean nendeni välja. Aga esimene ots paistab juba hirmus kaugel.
Minu õnneks on korraldajad sättinud Kaiaverre toitlustuspunkti, kus mõned hoo maha võtavad ja pudeli haaravad, ning lisaks pidurdab grupp enne teravat parempööret, enne Elistvere peale keeramist. Nii saan gruppi tagasi.
Kruusatee, mida olin kevadel korduvalt sõitnud, valmistab aga üllatuse. Mitte kuidagi ei leia trajektoori, kus ei raputaks. Ei tea, kas põhjus on selles, et kiirus on suur ja seetõttu annavad väiksed augud teravalt tunda, aga kruusalõigu lõpus on tunne juba hullem kui motokrossisõitjal: käed ja jalad ja kogu keha hüplevad-põrkavad kohutava-masendava sagedusega. Olen nagu läbipekstud, kui asfaldile jõuan. Sellest peksust annab lausa taastuda ning Elistveres pean pingutama, et grupi sabast kinni hoida.
Seejärel saabub mulle kogu rattaralli kõige kriitilisem koht.
Pärast Elistveret algab voore otsast laskumine Juula külla. Taas venib grupp vasakul teeservas ketiks ning esimesed kruvivad laskumisel kiiruse üles. Võitlen oma koha eest, kuid midagi pole teha – vahe hakkab kärisema. Juula külla sisenedes on minu eest grupiga selge vahe sees. Siiski ei lase ma jalga sirgu, vaid pingutan edasi. Kuid mõttes olen end juba valmis pannud selleks, et olen maha jäänud. Ometi kummardun Juula külast väljudes madalale leistangi kohale ning püüan laskumisel kiirust üles saada. Ent tuul puhub vastu. Vahe grupiga, kes on pääsenud juba ligi saja meetri kaugusele, ei vähene. Aga ei suurene ka. Äkki pole kõik veel kadunud?
Tee pöörab lauge kurviga vasakule, tõuseb kergelt. Ajan end sadulast püsti ja pressin üles. Paistab, nagu vahe väheneks. Aga pisut. Mitte palju. Surun edasi, sest tean, et peagi järgneb pikk tõus – äkki seal all saan tagumistele kannule? Mis nipiga endast kõik andnuna siis tõusust üles saada, sellele pole praegu mõtet mõelda.
Vahe grupiga jätkab vähenemist. Olin arvanud, et jäin üksinda maha, aga ühtäkki ilmub minu tuulest veel rattureid, kes eessõitjaid püüdma asuvad. Lasen neist ühe mööda, siis teise, ka kolmanda – seejärel hüppan sappa. Meil veab: viimased paarkümmend meetrit tõmbame kiiresti kinni. Uhh, päästetud!
Püüan kohe grupis ettepoole liikuda ning võtan metsa vahele laskudes vasakule, väliskurvi. Järgneb uus ehmatus: grupp surub mind teelt välja, üle kruusase teeperve, pehmele kraavipervele. Kuidagi ei õnnestu teele tagasi keerata, sest inerts veab kraavi poole. «Kurat!» vannun. Pidurdan hoo maha. «Ise süüdi!» hüüab üks, kes tagant tuleb ja möödub. Ära parasta, raisk, ütlen endamisi.
Saan teele tagasi ja ronin tõusul vasakust servast ettepoole. Vaatamata eelnevale pikale pingutusele ja äsjase viperusega kaasnenud ehmatusele saan tõusust võrdlemisi kergelt üles, püüan veelgi ettepoole pääseda, kuid ruumi paraku pole. Olgu siis, mõtlen, võtan rahulikult ja taastan laskumisel jõudu.
Edasise dramaatika vältimiseks püüan grupis jälle ettepool pääseda, vältida igal juhul taha langemist. Aga tagantjärele mõtlen, et otsustavusest jääb puudu – see küllap ongi mu sõidu suurimad vajakajäämisi. Tegelikult peaks ju end sättima grupi peasse, umbes kümnendale kohale, nagu enne Palamuset, aga millegipärast piirdun sellega, kui vaid paarkümmend kohta ettepoole liigun ning tajun, et ei kuulu enam päris viimaste sekka. Nagu mingi psühholoogiline barjäär oleks ees. Nüüd on see vähemasti siin avalikult endale teadvustatud, mis tähendab, et edaspidi tuleks hakata selle probleemi likvideerimise kallal töötama.
Vedul, Tartu-Jõgeva maanteel on korraldajad tekitanud oma torbikutega raja keskel ohtlikud olukorrad. Mitu meest sõidab neile sisse, torbikud paiskuvad pikali, lendavad teistele ette. Õnneks kukkumisi sellega ei kaasne.
Pärast laskumist Vedult ei toimu midagi märkimisväärset, ehkki paaris küljetuulele avatud kohas tuleb taas olla tähelepanelik ja jõudu mobiliseerida. Enne, kui algab tõus Tartu-Kallaste maanteele, heidab üks mees pilgu selja taha ja konstateerib: grupp ei taha sugugi väiksemaks jääda.
Tartu-Kallaste maanteel kiirendavad esimesed vastutuules taas. Grupp
tõmbab vasakule tee äärde rivvi. Ma ei hakka ülepunnima, sest tean, et
selja taga on küllaga sõitjaid. Lasen noil endast mööduda ning haagin
siis õigel ajal sappa ning enne Väägvere tõusu olen taas eesmistel
järel. Grupp valgub teele laiemaks, mis annab parajalt tuulevarju. Jälle
on palju kergem.
Ka tõus Aoverre läheb kergelt, vähemalt tuulevarjus. Aga juba vahetavad mõned grupis omavahel repliike, et Luunja peale suundudes tõmmatakse küljetuules grupp ilmselt ribadeks, mistõttu tuleks ettepoole nihkuda. Teen seda samuti.
Algul kulgeb sõit peegelsiledal asfaldil Luunja poole heas tempos ja muretult, kuid siis, mida rohkem hakkab tee kergel tõusukaldega lõigul vastutuult keerama, hakkavad liidrid tempot kruvima. Jälle moodustub vasakule tee serva pikk rivi. Tuleb kõigest jõust punnida.
Aga grupp hakkab kärisema. Ees saab 20-30 meest minema. Tagumised, nende hulgas mina ja näiteks Pelotoni sõitja Meelis Leidt, jätkavad pongestamist. Aga ka meie rivi katkeb. Vähemalt tosin meest saavad eest. Niisiis, olen kolmandas
gruppettos, paistab, et kõige eesmistest juba 200 meetrit maas. Kummatigi liigub mu grupp endast kõike andes. Mul veab: näen ühest teeservast teise pendeldavas rivis ainsat
bike’i-sõitjat, pikka kasvu Toomas Lepikut (nr 218), ja haagin tema tuulde. Hea leid! Näen, et Haanja rattaklubi kõva temposõitja Olavi Mõts, kes mullusel rattarallil vedas mind pärast suurt kukkumist Võru maantee alguses peagruppi järele, eemaldub meie
gruppettost paremale ja laseb jala sirgu. Pärast selgub, et ta oli Äksi-lähedase suure kukkumise eel nii kõvasti pidurdanud, et rehvid kulusid ära ning siledal asfaldil hakkas ta ratas seetõttu talumatult viskama (Art Soonetsi vahendatud seletus).
Üllatavalt kombel lasevad kaks eespool liitunud
gruppettot tempo alla ning kilomeeter enne ristumist Tartu-Räpina maanteega jõuab ka minu rivi noile järele. Kohe võtan paremale ja nihkun taas ettepoole, et pääseda grupi sabast.
Rohkem tõmblemisi, nagu selgub, meie taasliitunud suures grupis ei toimu. Tempo püsib ühtlane, hoian oma kohta ning püüan enne Ihastele jõudmist vasakult, tuulele avatumalt küljelt ettepoole pääseda. Tean, et Ihastes läheb tee kitsaks ja halvaks ning seal ei tohi taha jääda.
Ettepoole liikumiseks ilmselt soodsaim koht avaneb seal, kus pärast Ihastete keerab ringteelt uus teelõik Emajõe uue silla poole. Seal on avarust ja ruumi. Kuid mõistagi kiirendavad seal kõik ning peagi avastavad need, kes kõige ette pääsenud, et tuul puhub rängalt vastu. Sedasi moodustub üle silla kahe sõidurea ratturite tihe grupp, kus tuleb hoida silmad lahti, et kellegagi külge pidi kokku ei põrkaks. Mingile kiirendusele mõelda on mitte ainult vale, vaid koguni asjatu. Tuul puhub vastu nii tugevasti, et isegi sillalt laskudes ei lähe kiirus oluliselt üles. Manööverdan grupis vasakule, avatumale küljele ja liigun taas ettepoole. (Hmm, kui ma kogu aeg justkui ettepoole liigun, kuidas ma siis ükskord ometi juba kõige ette ei jõua, vaid ikka ja jälle end vaat et kõige lõpust leian? Rattasõidu müstika...)
Turu tänaval, kui vangla eest jääb lõpuni 3 km, tõmbavad kõik sisuliselt pärituult lõigul kiiruse üles. Hoian vasakule, sest seal paistab ruumi rohkem. Tunnen, et 3 km täie jõuga sõita pole mingi probleem. Väsimust ei mingit. Aga paisatab, et ilmselt tunnevad endas võitlustahet ka kõik teised. Sõpruse Selveri ja A&T Spordi ees kergel laskumisel vajutan kiirust juurde ning saan ükshaaval päris paljudest mööda. Jõudu on jätkuvalt palju, aga ei salga, et kerge hirm on ka, sest grupp püsib väga suur ning kiirus on üle 50 km/h. Kuid vähemalt tean, et olen kilomeetrise lõpusirge asfaldikatet arvestades ideaalseimal trajektooril, vasakpoolses sõidureas. Oluline on hoida eemale parempoolsest sõidureast, kus on palju lohku vajunud kaevukaasi.
Lõpp läheb ühtlaselt kõvas tempos, keegi ei hakka hullu panema. Näen ja kuulen, et seekord jäävad kõik püsti.
Mul polnud aimugi, kui mitmendale kohale me grupp sõidab. Protokolli läheb mulle kirja aeg 3:35.57, koht 219, keskmine kiirus 39,4 km/h. Selle tulemuse kohta ei oska hinnangut andagi. Arvestades, et mitut puhku olin maha jäämas, on saavutus seegi, et oma grupiga lõpuni tulin. Kuid julgema ja otsustavama sõidu korral võinuks saada koha ka teises sajas, sest meie grupi parim Kuldar Põder (nr 25) sai 161. koha, aeg minust vaid kuus sekundit parem. Talle kaotasid sekundiga Kalev Ints (nr 72) ja paremuselt teine naine Daisi Rist. Veel sõitsid tuntumatest tegijatest meie grupis endine kõva rattur Sergei Olivson (178. koht), orienteeruja ja talitriatleet Sander Linnus (183.), M55 klassi võitja Toomas Viigipuu (185.), mitmekülgne Emeri Lepp (189.), kõva suusataja Tiit Orlovski (194.), Haanja rattaklubi esindaja Kevo Jürmann (195.), omaaegne triatleet Anti Arak (202.), kõva
wattbike’i tallaja Jannar Tähepõld (212.), sitke suusataja Aimar Hussar (213.). Viimane mees meie grupis, traitleet Priit Ailt, sai 235. koha, kaotust mulle neli sekundit. Teine kuulus triatleet, Ain-Alar Juhanson, kaotas mulle ligi minuti ja sai 240. koha. Tahapoole jäid ka sellised tuntud ratturid, nagu Kristjan Savisikk, Urmas Pungar, Meelis Leidt, Gabriel Leppik, Sander Suurna jpt. Art Soonets kaotas mulle veidi üle 11 minuti ning oli 402. Traumatoloog-ortopeed Leho Rips oli 409.
Endine Eesti jalgpallikoondise kapten Raio Piiorja (nr 1862) kaotas mulle ligi poole tunniga ning sai oma Tartu rattaralli debüüdil 613. koha, aeg 4:05.27.
«Palju õnne!» kirjutas ta mulle. «Uskumatult kõva tulemus ja uskumatult kõva mees.»
Kaks tundi hiljem lisas: «Ma tõesti mõtlesin, et sealt tagant on lihtsam ette sõita. Kuna tegemist oli minu esimese grupisõiduga, siis huvitav kogemus! Mis kõige olulisem – jäin terveks ja kedagi teist ka ära ei lõhkunud.»
Kandke lahkelt ette, millise tulemusega lõpetasite teie!
******
F
lint Trail descending from the edge of Orange Cliffs into Elaterite Basin in the Maze, Canyonlands National Park, Utah. 29.
aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks
klikkida pildile.)
Foto 1: Priit Pullerits (taamal heledas vormis ja kollases kiivris) siirdumas Tartu rattaralli algul Võidusillale. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pulleritsu mõtlik hetk enne Tartu rattaralli starti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Rattaralli algus üle Võidusilla. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rattur sõidab Kuremaal kurvist välja. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 7: Rattur on sõitnud Kuremaal kurvist välja ja lebab rohus. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 8: Ratturid kukuvad Kuremaal kurvis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 9: Kiirabiauto seisab Kuremaal ohtlikus kurvis, põhjustades uusi ohtlikke olukordi. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Fotod 10-11: Järjekordne kukkumine Kuremaal ohtlikus kurvis. Fotode autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 12: Laskumine Kuremaa ohtlikku kurvi. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 13: Laskumine Kuremaa ohtlikku kurvi, esiplaanil Steve Astok (nr 92). Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Fotod 14-15: Kiirendus pärast Kuremaa ohtlikku kurvi. Fotode autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Fotod 16-17: Eeskujulik ohtliku kurvi läbimine Kuremaal. Fotode autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Fotod 18-19: Finišiheitlus Tartu rattarallil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 20: Rahulik lähenemine finišile Tartu rattarallil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
102 Kommentaarid:
Infoks: täna, esmaspäeval kell 13 räägin Kuku raadios taas pagulaste teemal. Kuulake, kui mahti saate. Aga meie siinne arutelu püsigu siiski eilse Tartu rattaralli teemal!
Sitke sõit parajas küljetuules!
Sedapuhku tõeliselt paeluv ja hariv lugemine isegi jooksumehele.
Toits
Toits osta welosipeed ja asu sõtkuma. Oled ju märganud isegi, et tsiklistid on eliitrahvas. Eriti võrreldes jooksutolkamitega.
Kruusalõigul oli tee vasakus servas suht sile teekate, kuigi mõned augud olid sealgi.
Tanel
Toits ära kuula neid rattapedesid! Pidev sadulas viibimine mõjub potensile ja eesnäärmele kehvasti.
Ära hüppa siin midagi, sugumürsk. Ratturitel pole võrreldes jooksjatega potentsi teema sugugi kehvem.
PURPOSE:
This study was designed to determine whether men who engaged in recreational bicycle riding are more likely to be affected by lower urinary tract symptoms (LUTS) and sexual dysfunction than are man who exercised by amateur marathon running with less perineal impact."
CONCLUSIONS:
Bicycle riding seems to have no measurable hazardous effect on voiding function or sexual function in men who cycled recreationally."
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/21687396
Siit saate kuulata tänast Kuku raadio "Pressiklubi" saadet, kus taas sai pagulaste vastuvõtmise teemal ja nende vastuvõtmise vastu sõna võetud:
http://media.kuku.ee/pressiklubi/pressiklubi20150601.mp3
Võitlus Eesti eest peab jätkuma!
kuulasin. Palju tühja keerutamist.
Tulemus sõltub mitte numbritega žonglöörimisest, vaid kui palju pressingut suudame pm-i ja teiste asjaga tegelevate poliitikute pea peale panna. Selles asjas on eestlased veel nõrgemad kui meie jalgpallurid jalgpallis.
Et rootslased pidavat mökud olema? Mida tegid rootslased Olof Palmega? Kuigi see neid ei päästnud.
Kuna härra Pullerits *seda* teemat puudutab, siis loodan et siinse blogi kaasteelistel (ja isafiguuridel) ei jäänud märkamata see kirjutis:
Mammi-ja-vihakone
Tegemist on arvamusega, kuid see peegeldab trendi, kuidas meil seda asja siin "sikutatakse" - hr.Pullerits ühest otsast ja mammid&Co teisest otsast.
Muidu hea jutt, aga leidsin faktivea. Sander Linnus on orienteeruja, mitte ülipikamaajooksja. Küll väike osa tekstist, aga kui hakata tiitleid külge panema, siis pigem ikka õigeid.
Tänan, 17:09, veale tähelepanu juhtimast. Parandasin selle ja lisasin, et lisaks on ta ka talitriatleet. Viga tuli sellest, et ajasin Sander Linnuse segamini pikamaajooksja Sander Hannusega.
Selles sõidus oli ainest filmile "Kellele lüüakse pulsikella 2" küll ja veel. Loodetavasti sai see tsirkus paksmagude maokatest ja harrastusproffidest üles võetud. Ootame lisa.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Mammid neh sikutavad seda ikka vastavalt assimilatsiooni gaidlainidele. Eesmärk on ju jämedates joontes teha eestlastega liivlast. Pealegi on Aafrikas ruumi vähe ja siin seda vaat, et ülearu. Loomulikult topitakse see rahvast täis. Kurb. Nagu seegi, et paljud ratturid jäid eile rajale nagu koomas kärbsed. Selle kohta tahaks juba statistikat, et kas ikka rohkem kui mullu ja kas niideti homofoobe või mammisid.
Mina seda konkreetset Mammit ei tunne. Ei tea, kas sikutab siin pelgalt honorarirahadele mõeldes, või ongi selline me-ju-nii-kaua-isoleerituna-elanud-segaabielud-ja-vere-lisamine-teebki-meile-ainult-head ullike.
Minu seisukoht on see, et isiklikult ja oma (samasuguste) tuttavate hulgas võid ullike olla. Aga kirjutama sellist ei tohi lasta. Siis juba vastutab ajalehe toimetaja, samuti ei oleks hullu, kui sellise teksti looja korralikult maha materdataks. Aga mida sa hing materdad, sind tembeldataks kohe vihakõne pidajaks, ning küll selle eest veel puurigi luku taha pannakse.
Pole sa Ants kellegi kaasteeline. Hoopis tavaline rassist ja homofoob. Teame ja tunneme sinusuguseid! Tambovi hunt on sulle kaasteeline.
Küll härra Pullerits neile päitsed pähe paneb.
Toits ära parem riski selle rattasõiduga. Eks paber kannatab kõike ja artikleid on jalgratta sõidu kahjulikuse ja kasulikuse kohta. Rohkem on ikka seda esimest seisukohta. Mulle isiklikult tundub ,et juttudel võib tõepõhi all olla .Pikal rattasõidul tikub kube ära surema küll.
Härra Pullerits on tubli, kuid ega ta üksinda kõike jõua. Vaja on tublisid kaasteelisi. Muidugi mitte selliseid nagu homofoob Ants. Ikka haritud ja intelligentseid. Nagu Martin semiootika fakulteedist, nagu Pärtel ajaloo ja natsionalismi uuringute teaduskonnast.
Olen ikka asportlikule kaugsõidukaptenile pikki epistleid pidanud, et kõige hullem on kui vedela kutsehaiguse kõrvalmõjude tõttu tuleb edaspidi kuivale jäänud porgandina vegeteerida. Tegelikult aga irooniana juhtub selline jama hoopis spartaliku mõttelaadiga velofänniga. Võta siis kinni, et kumb see mõistlikum eluviis on. Kas PP poolt promotav härgamine mis päädib elukvaliteedi kiire langusega või elurõõmu hankimine vedelast dopingust mis päädib pehmostumise ja mammilikult kaine leplikusega. Võib-olla tuleb pika eluea saavutamiseks hakata kilulinnapealikult kõhtu kasvatama. Igatahes leidub meil liiga silmakargavaid erandeid, mis näitavad, et tervisesport on tervise kaotamise harrastus. Vahest tuleb keelata kõigil üle 40 aastastel spordivõistlustest osalemine. Tehku oma saavutused noorelt kui veel meeled ja mõistus teravad on. Vanemana aga õppigu liikuma matkatempos. Meil on asjalikke mehi niigi vähe. Pole vaja neid mammide vastu võitlemisel miskil tobedal jõukatsumisel kaotada.
21:47 - kes ei härga, see on könn. See on uue Eesti uussõna ja see palun meelde jätta. Autorlus on minu. Nii et kui seda mõtet kusagil mujal tsiteerite, siis ainult koos allikaviitega. Muidu olete pesueht varas.
Jah, 21:38, püüan võidelda nii palju kui suudan, sest ma ei saaks endale aastate pärast otsa vaadata, kui siin igasugused värvilised migrandid laiutavad ning poliitikud ja teised laiutavad käsi, et ei tea jah, kuidas neid siia nii palju on tekkinud, et kus siis mina olin ja õigel ajal sellele inimimpordile vastu ei hakanud. Võitlen oma vahenditega, räägin sellest nii palju, kui võimalust antakse, ja nagu näha, siis nõudlust on - eelmisel nädalal Vikerraadio ja Raadio Elmar, see nädal Kuku Raadio.
20:33, kirjutate: "Paljud ratturid jäid eile rajale nagu koomas kärbsed." Vabandust, ma ei saa aru, kuidas saab rattasõidus, mis kestab alla nelja tunni - ja vahet pole, kui kestaks isegi ligi viis tundi - kooma jääda? Rattasõit on ju ses mõttes mugavusala, et kogu aeg saab istuda. Ja kui ei jõua, lased tirri. Kui pooleldi jõuad, aga väga palju siiski ei jõua, ronid tuulde ja passid seal. Mis koomast te räägite? Mehed, ma arvan, et need, keda rattasõit ajab kooma, peaks minema arsti juurde. Äkki on teil esimese tüübi diabeet? Kolmapäevases Postimehes kirjutan teile, kuidas selle haigusega saab ka edukalt sporti teha. Aga enne peate haiguse kontrolli alla saama, muidu ei ole te varsti enam ainult koomas, vaid suisa surnud.
Aga kui kedagi paelub, kuidas sõitsid rattarallil jooksikud, siis siin on sellest minu lugu Postimehes Ivo Suure silme läbi ja kogetu põhjal:
100 km rattaralli lõpuni – lähme, mehed!
Lõpuks remargi korrast tost Mammist ja vihakõnest, sest selline jama ei vääri tegelikult üldse haritud inimese tähelepanu. Kõige suuremad vihakõne pidajad, muide, kas olete tähele pannud, on need, kes teisi vihakõne pidamises süüdistavad?
Nukker. Priit kirjutab pika jutu, aga päeva lõpuks on sisuline tagasiside olematu. Peeglisse vaatamise koht, nii kirjutajal kui lugejatel.
22.27, ma arvasin, et teie IQ-ga on silmaring suurem ja ajakirjanikuna informeeritus parem. Tuleb välja, et eksisin. Arvestades Eesti ajakirjanduse taset on ikka väga mage lugu kui selle tipptase La Numero Uno ei tea ööd ega mütsi ning seletab diabeedist, etoma uut soperdist promoda. Puhas äri ei mingit empaatiat nende ratturite suhtes, kes omal jalal rallirajalt minema ei saanud.
Miks Henno Puu on tagasi maanteel sama tugev kui Pullerits?
Priit, sulle küsimus.
Kaua kavatsed tzäinikute võistluses sadulas olla. Ise arvan et üle kahe ringi vastu ei pea.Võib olla pead natuke rohkem vastu,sest Jakobi mägi-Vanemuise tõus ja nn kalakombinaadi tõus ei peaks Sulle sobima.Edu tzäinikute võistlusel 8 augustil.
Arvamustoimetuse juht, kes sellise "Mammi ja vihakõne" lehte võtab alahindab lugejat ja peab teda lolliks.
8. augustini on aega oi kui palju, selle ajaga annab vormi minna ja vormi kaotada. Jakobi tõusu lihvin iga päev, kui seda mööda töölt koju sõidan.
Henno Puu oli mullu ikka kolmas, väga kõva tulemus. Loogiline, et ta tänavu minust ligi kaks minutit kiirem oli.
20:33 - sõnade "kooma sõitma" all pidasin silmas väljendi ülekantud, mitte otsest tähendust. Kui keegi avarii tagajärjel kooma sattus, siis see on muidugi väga kurb ja traagiline lugu, aga kindlasti ei saanud neid olla palju (kui neid üldse oli), et rääkida rattavõistlusel kooma sattumisest selle sõna otseses tähenduses.
22:32 - aga mida sa siin kirjutad ja seletad, kui pühapäeval suhkamit said. Meestel on suu vett täis. Ma ju küsisin, et laduge letti, kuidas teile läks - vaikus. Ju siis polnud sõidumehi, olid niisama mölamehed.
Väga huvitav on vaadata kuidas üks ülekantud tähenduses sõna siin blogis oma elu elab ja nigu amööb kuju muudab. Üldiselt on lollusest ikka tore ülbata aga parem vaata ette...
https://www.facebook.com/KuremaaKulaselts/photos/a.1083685754992264.1073741865.492103317483847/1083687171658789/?type=3&theater
Teet
Lugesin ja tutvusin olukorraga. Väga kõva tulemus vanameistrilt ju!
Ilma selle varase kukkumiseta oleks ka koht tõenäoliselt PB tulnud. Kuid sellele vaatamata lisaks selja taga veel terve müriaad kõvasid kukkesid ja võhmamehi, raseeritud poistest rääkimata. Tervetel brigaadidel noortel meestel on, mille poole järgmine aasta püüelda.
A ega tea, kuidas Kopra poistel ja Karvajalal läks, nägi keegi?
Aga kui siin vasta ööd veel ka proosaliseks minna, siis võiks isegi nii amüsantselt lausuda kui et tol kaunil pühapäeval vanameister sai suhkamit ja andis suhkamit, aga andis siiski kordades rohkem, mõnuga. Tifoosid on rahul.
Teedult (ja eriti muidugi fotograafilt) suurepärane pilt.
Härra trikirattur olukorda nii suurepäraseks vaevalt hindas.:)
23:48 väga hea analüüs. Oleksin ise samasuguse kirjutanud, kui vaimuanded võimaldanuksid. Mitte ainult tifoosid, vaid ka meie, kaasteelised ja blogirotid oleme rahul. Meie Road Captain (El Capitano) andis endast parima ja kõik läks hästi. Paljud noored, mitmekülgsed spordimehed said korralikult suhkamit ja see on just see mida me ootasime. Nüüd on neil suu vett ja silmad häbi täis.
Priit,
kustutasid minu kommentaari, kuid küsin siiski uuesti -
Kuidas sa M50 nii kõva trenni pealt ikkagi lasid M55 ja M60 parematel endale mütsi üle silmade tõmmata?
Priit paluks tutvusi ära kasutades ka seekordne kiirabi statistika.
Henri
Vastan, 07:41 - kuidas te siin nii kõva hüppamise pealt mult kalendriga saate? Enesekindlus peaks ju teil nii kõva olema, et mul vähemalt tuules imeda, aga ei sedagi... Sitt mees, mis muud.
Vahelduseks Otepää-Elva ringile oli täitsa huvitav rada. Kerge polnud kordagi, tuul ja tempo tegid sõidu raskeks, lõpetasin 3.35 pundis. Kelk võiks seda ringi korrata ja 3..4 aasta tagant. Kukkumisi tuleb sellistel sõitudel ikka ette, on neid kes maanteevõistlusi väldivad just kukkumiste pärast aga kui ise olla piisavalt tähelepanelik siis läheb enamasti õnneks. Enne Äksit toimunud kukkumine oli just minu kõrval ja põhjuseks tuulevarju otsimisel parema positsiooni püüdmine mille tagajärjel siis kukkuja ratta esiratas haakus eessõitja tagarattaga.
Priit võiks lisaks Eesti proffidele küsida ka näiteks väismaalaste muljeid sellisest rahvasõidust. Näiteks üks AmoreVita rattur kommenteeris kilomeeter pärast starti teisele "Mamma mia"
Siis kui on vaja üksjalgse ravirahu häirida, siis on PP-l minutitega kõik rauad tules aga kui on vaja verdtarretav statistika kamikadzede võitlusest kribada siis on blogijal kett maas. Ehh bljäät, väga suunatud promo siin Tartu üritustele. Tundub, et Kuubikut on vaja promoda ka vere hinnaga.
Tänan, 08:37, hea ja sisukas kommentaar ja lisandus! Õppige, teised, kuidas tuleb asjatundlikult vestlusse sekkuda ja oma panust anda!
08:38, loodetavasti saan aega ka haiglajuhtumid üle lugeda. Kannatust!
Kui mina kasutan sõna "könn" siis viitan mina oma vanaemale. Sest just tema kasutas seda sõna enne PP-d. Aga ma arvan, et vanaema kuulis seda sõna oma vanavanaemalt.
PP viitas mitte sõnale vaid miskile lausekonstruile, mis on juba ammu nelja tuule poole pühkinud. PS Mina olen ikka könn sõna kuulnud ärplevalt vanaisalt mitte saunamemmede käest. Mehelt kes saatis kõrge eani elades kõik arstid pikalt ja surmani mingit ravi ei vajanud. Palju nüüd PP tohtritel ennast lappida on lasknudki?
PP võiks nende auks, kellele see rattaralli viimaseks jäi küll sivem liigutada ja loo enne sündmuse mahajahtumist valmis saada. Traditsiooniliselt on nädalavahetuse kajastuse viimaseks tärminiks olnud teisipäeva õhtu. Kahju kui PP korporatiivsetes huvides sellest deadlinest üle astub.
Sõna könn statistika suusk.blogspot.com lehel - Umbes 34 tulemust (0,30 sekundit)
Esmakasutus 29.detsember 2010:
"Pulleritsu/Scanpixi spordiblogi: Pullerits: Miks ma pole ...
suusk.blogspot.com/2010/12/pullerits-miks-ma-pole-alaveri.html
29. dets 2010 - ehh pp on ikka räme könn ja jorab siin tähtsusetust spordikaugest meerist ajal ... ma ei lähtu eeldusest, et üks või teine inimene on "räme könn"."
Kus nüüd tulid õrnakesed välja! Neile ei tohi öelda isegi könn. Eneseuhkus saab kannatada. Aga et oma nimega kommenteerida, sest tublid mehed-mittekõnnid ei julge.
Uuest TRR rajast ka paari sõnaga. Kui nüüd võrrelda Otepää kandi radadega siis tänavune trassi valik oli ikka väga igav, loodan et samas vormis see enam kordamisele ei lähe. Ainus mis päästis oli küljekas. Tänu tuulele oli sõidul vähemalt mingitki jumet. Enamus trassist oli sirge lai tee ilma ühegi tõusuta. Kogu raja peale tuli 450 tõusumeetrit ja ainult üks tõus (kuskil keskosas ja mitte Laiuse), kus tuli korraks peal püsti olla ja vajutada. Seda on ikka mannetult vähe. Kruusalõik oli muidugi "maasikas", seal oli küll korraks hing pealaga kaelas. Grupp tõmmati ribadeks ja soolikad raputati korralikult sassi. Lisaks veel ka slaalom teed täitvate joogipudelite vahel. Mõned kilomeetrid hiljem jooksis grupp küll uuesti kokku tagasi. Kruusalõik oli ainus reaalne võimalus 250-400 kohtadele, aga ilmselt ka muid gruppe ribadeks tõmmata.
Lõppkoht oli 260 koha kandis ja PP jäi alistamatuks. Stardikoht siiski määrab.
PP olukirjeldus TRR toimunust on muidugi suurepärane, nagu alati, kuid Priit, kus on siis sinu hinnang uuele rajale? Minu selge eelistus trassi osas jääb endiselt Postitee-Kanepi-Otepää kasuks. Huvitav vahelduv maastik, üles-alla, paremale-vasakule, erinevalt selleastasest tuimast uhamisest.
Mida nuttu? Ammu sai kokku lepitud, et El Padre nimetab asju nende õigete nimedega. Kui on könn, siis on könn. Kui on Martin, siis on punaroosa semiootik. Kui on Toits, siis pehmo jooksumees Pärnust. Mis siin keerulist on?
Kustas on haamriga põrutada saanud ja funktsionaalse lugemisoskuse kaotanud. Muide isegi sõna "härga" on siin blogis kasutatud juba 4 aastat tagasi -
"Pulleritsu/Scanpixi spordiblogi: Pullerits: Mis otsustab selle ...
suusk.blogspot.com/2011/08/pullerits-mis-otsustab-selle-kes-voidab.html
16. aug 2011 - Esimese otsa mehed peaksid Pulleritsu järgi enne võistlust härga täis olema. Aga nagu ei ole eriti. Kas peaksid olema? Ei oska öelda."
Seega jääb arusaamatuks, et millisele uudissõnale PP viitas ja piraati pani? Ainuke mis ta teha saab kui ta Kruuda "Tere" eeskujul registreerib kaubamärgi "härga" või "könn". Huvitav ainult, et mida selliste sõnadega müüma hakatakse, kas PM-le pannakse badge "härga ja Arterile badge "könn?
Reedel viskasid noored vihased mehed Alaveri sisuliselt ukse taha. Tänaseks on ka Martinson suutnud EPLi sellest loo kirjutada. Pulleritsu spordiblogi ei näe vajadust seda märgilist sündmust kajastada. Selle asemel lükatakse üles pilte asfaldist ning tuntakse protokollis näpuga järge ajades rõõmu, et õnnestus N45 klassi parimat ikka edestada veel sel aastal. Mõni nimetab seda ajaga kaasaskäimiseks (või isegi arenguks), mõne teise jaoks on see kunagise vinge blogi lõpu algus. Vabandan, kui kolmes esimeses (pea)grupis TRR lõpetanud velopedistidele meelehärmi valmistasin.
Kuulge, tohmanis, autorikaitse alla ei saa panna üksikuid sõnu. Küll aga on minu ütelus see, et: kes ei härga, see on könn. Seda ka ei sa autorikaitse alla panna, kui ma seda just mingi loosungina ei registreeri - ei tee seda -, aga kui seda väljendit edaspidi kasutada, siis võin julgelt öelda, et mina olen selle autor. Noh, guugeldage nüüd ja näidake, et keegi on seda varem öelnud! Ei ole!
Asisemal teemal: mulle seekordne rattaralli rada meeldis. Küllap osalt seetõttu, et need on tuttavad, justkui kodurajad. Kellel ei meeldiks koduradadel sõita? Minu pärast võiks sama rada edaspidigi kasutada. Mulle oligi suurimaks probleemiks varasemate rallide puhul see, et kõik kohad juba mitu korda läbi sõidetud. Näiteks Tartu rattamaraton on minu jaoks Eesti absoluutselt kõige tüütum spordivõistlus - kas kuuled, hr Indrek Kelk?! -, sest kui kaua võib ühte ja sama rada sügisest sügisesse nühkida... Kõik on pähe kulunud.
Mati Alaver on kahjuks juba ammu mängust väljas, 12:37, nii et too sündmus ei oma Eesti suusatamise viletsa taseme taustal mingit suurt kaalu, et sellele pühenduda. Teema on rattasport, sest see on Eesti uus ala, ja targad käivad ikka arengutega kaasas. Vaat nii. Olen rääkinud.
Lõpetasin küll pool tundi hiljem, aga geograafiliselt ma ennast nii kooma ei sõitnud nagu loo autor seda on teinud. :) Kus asuvad kohad "Vedu, Tartu-Jõgeva maanteel" ja "Sõpruse Selveri ja A&T Spordi ees"?
KK
12.38 kirjuta siis oma looming nagu uussõnale kohane ikka kokku - kes-ei-härga-see-on-könn või keseihärgaseeonkönn.
Kirjapeded peavad "kes ei härga, see on könn" pigem keelendiks mitte aga uussõnaks.
Et mitte sügisest sügisesse ühte rada nühkida, siis kas poleks mõeldav, et TRM toimuks mõnes uues kohas. Kevadine TRR võiks ju vabalt toimuda ka Haanja radadel.
Kahtlemata iga uue asukohaga kaasnevad suured korralduslikud probleemid, kuid ehk oleks see suund, kuhu Tartu maratoni üritused võiksid areneda. Ainus kuubiku võistlus mille uude asukohta viimine oleks keerulisem on ilmselt suusamaraton. Sobivaid asukohti on ilmselt küllaltki vähe. Jooksumaratoni uues kohas korraldamine oleks ilmselt kõige lihtsam.
Kuidas tundub on sellel ideel jumet? PP, sina oled siin ainus, kes teeb reporteri tänamatutu tööd, võta hr Kelk letti.
Neologismide ehk uudissõnade plagiaatorid on haledad ennasttäis könnid.
„On tõsiselt kahju, et mingi osa meediast püüab Tartu Rattarallist maalida kuvandit, nagu tegu oleks tänapäeva vastega gladiaatorite surmamängust, kust tervelt koju tagasi tulevad üksikud õnnelikud ja osavad,“ ütles võistluste direktor Indrek Kelk.
13.30 - Kelgu selline sõnavõtt näitab, et suur pask on rajal juhtunud. Asja silumiseks kasutatakse valgete kampsunite tehnoloogilist arsenali.
Praeguse info põhjal peab üks meesterahvas jääma väga pikaks ajaks lamavasse asendisse - halvatus. Kukkumine Rattaralli 15-ndal kilomeetril.
KTM tagasisidelehe täitsid 33 inimest? "0,3% ehk üks vastanu pidas 34. Tartu Rattarallit väga ohtlikuks ehk hindas hindega 1."
See vihjegi teeb murelikuks..sest olin ehk selle sama kukkumise nägijaks ja napilt mööda (vahelt) laveerijaks.
mis puutub rattamaratoni, siis minul pole sama raja nühkimise vastu midagi. Nii legendaarseid sõite tehaksegi.
No kuidas ei ole rattaralli ohtlik, kui kiirabi pargib abi osutamiseks Kuremaal kõige ohtlikumasse kurvi, põhjustades uusi õnnetusi, ja teiste märkuse peale, et miks nad mujale ei pargi, vastab kiirabi ilma igasuguse ohuanalüüsita, et neil on kohustus parkida abivajajale võimalikult lähedale. Tähendab, päästame lähedalt ühe inimese, aga tekitame kolm abivajajat juurde - see on okei? Mulle on ajakirjandusluure ette kandnud, et tolle parimise tõttu oli kolm õnnetust juhtunud.
Ilma pohhuismita taolisi suuri rahvaspordiüritusi ei tee, Laane Jakupi tüübiliste kartlikega asju ära ei tee.
No vot Priit. Tabasid ära korraldajate bläki. Turvad oleks pidanud ohuala turvaliseks tegema. Kahjuks nappis Kelgu korraldustiimil arunatukest. Kiirabi juhil oleks tulnud kõik tuled vilkuma ja põlema jätta ning korraldajatel enne ristmiku vilistada, punase lipuga vehkida ja kõva häälega karjuda, et kukkumine, hoog maha, pööre paremale 3 sek intervalliga. Ega abivajajat saa siis matakajate pärast abita jätta ja meedikud ei pea oma tehnikat kilomeetri kauguselt käe otsas vigastatuni tassima!
Äkki Priit saab oma sidemeid kasutades 2015 Rattarallist tingitud tetraparalüüsiga võitlevale rattajuhile kaubelda absoluutsel tipptasemel erihoolitsust. Võib-olla juhtub siis ka ime ja kaasteeline saab ikkagi jalad alla.
Polnud see Kuremaa kurv nii ohtlik midagi, sest sageli on võidutahe (nagu EL Padrel) suurem kui kaine mõistus suudab tavainimesel ohjeldada.
Sai seal naljagi - vahetult ennem laskumist hõikas Teet Reedi kõiki ettevaatusele ja hoiatas järsu kurvi eest, ... ning pani ise kurvis otse ...
Õnneks suurt hullu vist ei juhtunud, sest finishisse veeres ise omal rattal.
PS. Ei ole mõtet rajameistrit ja korraldajaid süüdistada, kui omal pea ei jaga - olen lõpetanud 17 rattarallit ja pole kordagi kukkunud.
Pea 5 tunni meestelt on ka imelik oodata, et nad kurvi välja ei võta. 17 mittekukutud sõidu saladuseks ongi pehme jalg ja rahulik sõit.
Mul lõppes juba esimene Tartu rattaralli känaga. Aasta siis oli 1982, sõideti Põlvasse. Mindi Raekoja platsilt, rahulikult läbi linna, ma veel imestasin, et kas nii rahulikult sõidetaksegi, suures pundis. Mäletan, et juba Ekraani kino juures, kui keerati Võru maanteele, olid kaks meest asfaldil külili. Tartu piirilt hakati kimama, jäin peagi oma neljakäigulise Sputniku seljas üksi. Põlva maantee laskumise lõpus tuli keegi parema võidukaga mees ja hüüdis, et võtaksin tuulde. Ei teadnud ma siis tuules sõidust midagi. Varsti vist vajusin ta tuulest ära. Mõne aja pärast tuli väiksem punt, nii 7-8 ratturit. Liitusin nondega, sõit oli normaalne, rahulik. Kuigi ei teadnud ma siis sõidupõhimõtetest miskit. Küllap on ka nüüd osalejate hulgas massidena neid, kes grupisõidu reeglitest midagi ei jaga - kohutav lausa mõelda, kui peaks sellistega ühte punti sattuma. Kuskil umbes poolel maal Põlvasse juhtus minu ees midagi, millest arugi ei saanud - vähemalt ei mäleta seda -, ja maandusin kõmdi! kraavis. Kiiver polnud siis, muide, kohustuslik, ja seda mul ei olnud. Vist sõitsin palja peaga. Aga jalakorvid olid küll. Tahtsin end kohe püsti ajada ja edasi panna, aga nägin, et esijooks oli julmalt kaheksas. Niisiis, kõik. Seejärel vaatasin ennast: paarist kohast, vist põlvest ja ühe käe sõrmenukkidest, olin marraskil. Justkui tellimise peale saabus kiirabi ning asus mind plaasterdama. Mõne aja pärast saabus katkestajate buss, kuhu tõstsin oma ratta. Seal oli veel 4-5 ekssõitjat. Hakkasime aeglaselt kõige viimaste taga kulgema Põlva suunas. Ühtäkki buss peatus, lõi uksed valla ja sisse astus reipal häälel raadioreporter Rein Küttim. Pistis mulle kohe mikrofoni nina alla ja küsis, mis juhtus. Seletasin siis talle ja Eesti NSV rahvale. Too oli mu esimene ülesastumine raadioeetris. Tulemust ma mõistagi kirja ei saanud.
Taas ilmusin rattaralli rajale eelmisel kümnendil, kui oli vaja ühe hõimlasega kaasa minna. Alustasin kammbäkki lühikesel rajal. Muide, ka toda tulemust ei leia te protokollist, aga tol on on hoopis teistsugune põhjus kui sellel, mis juhtus aastal 1982, kui paljud teist veel argipäevaselt püksi sittusid.
Hei,
Sõitsin kohtadele 110-160. Kõige raskem hetk oli peale Äksi verevalamist. Tuli korraks täitsa seisma jääda, edasi pandi hanereas kuni Jõgevani täie rauaga, selle sisse mahtus veel kaks kukkumist, mõlemal korral eessõitja tagarattasse. Kahel korral hakkas vahe minu ees kärisema, tagant käsutati "tule eest kui ei jõua", lasin 4-5 meest mööda, sellest piisas taastumiseks. Laiuse tõus läks mängeldes ja ohtlikud kurvid võeti rahulikult. Üllatav oli Vudila kruusalõik, enne sõideti rahulikult, kruusa peal oleks nagu enamusel mõistus kadunud (milleks ennast lõhkuda), asfaldile jõudes lasti tempo maha. Ihaste vahel ja vangla sillal olid kõik nagu "süsid" loe kavalpead, eks me seal kolme peale vedasime. Edasi panin käed lenksule vedasin Sõbra tn ristini ja siis hakkas kõigil maru kiire...Õnneks sel aastal jäid lõpus kõik püsti. Ei teagi kas rada oli raskem või mitte oma 890 tõusumeetriga (Garmini järgi), pigem tegi sõidu raskeks pidev küljetuul. Seekord sain PP koha eespool, kuigi olin kindel, et ta pääses kukkumisest ja sai minema. Kohtumiseni 2016
to 16:01 -
Pehme jalaga pole siin midagi pistmist. Kukutakse siis, kui endal või kaassõitjal on MÕISTUS pehme.
Olen ka kümmekond Rattamaratonid suutnud ilma kukkumata läbida ning olen keskmik, mitte viimaste seas. Ja muuseas, keskel tekitavad kukkumisi just need ülikõva-jala-mehed.
Kõge kurja juur on see iga-hinna-eest-koht kimamine, mida praegu hirmsasti promotakse (ka siin). Tegelikus elus ei ole suurt vahet, kas oled 500+ või 1500+ - ei kallistat sind selle eest kodus kõvemini ega tagumise koha eest hakka lapsed vihkama ... Kõrgem koht Rattarallil ei muuda ka hüüdja häält kõvemaks Toompeal pagulaste ega omasooiharate vastases võitluses.
Teie lugupidav 15:56 (abielus, isa, vanaisa, Priidust vanem)
Hea meenutada vanu häid aegu. Nostalgia missugune. Siis oli üritus ikka oluline ja osalejad olid pea kangelased. Nüüd aga nõutakse, et olid vähemalt esimeses pooles?! Ja häda&õnnetust kui vastus on eitav. Siis oled ju natuke nagu opakas või nõnda. Kuulasin ka esimese rattaralli lõpetajate meenutusi (võib-olla, et lausa Priidu optimistliku sõnavõttu 8-sse keeranud rattast) ja panin ennast teise rr-ile kirja. Pilliks oli siis uhke Desna mis järgmine aasta Mustamäel vankade poolt omastati. Mingitest pehmode turistide 4 käiguliste eelistest ei teadnud ma siis veel mütsigi. Arvatavasti ei teadnud ma siis ka kiivrist midagi. Ühtegi kukkumist rajal ei näinud ja viimane kolmandik kulges suht üksinda tuult rammides. Lõpetades oli au mitte viimane olla, kuigi kohtunikud juba rõõmustasid, et ei tea kas saab nüüd koju minna, kuid siis tuli teade rajalt, et veel olla keegi Tartu poole kangutamas. Vaatamata rahvasportlikule ajale stopperil, olin ka siis tehtud nägu. Ikkagi üle 100 kildi ükskäigulisel väikeste ratastega kokkupandaval. Polnud siis kellegil kobisemist, et nõrk või pehmo. Mõni aasta hiljem aga Turistikaga rajale minnes sain 6 kilti enne lõppu grupettos eessõitjale liiga lähedal tuulevarjus pidurit näppides tagaratta lootusetult vibama ja vajusin asfaldile. Paar marrastust oli peal, kirabi töötaja hüppas ligi viskas pilgu peale, et käbarad kõik terved ja liiguvad ning ütles, et pane aga edasi. No siis viimased kilomeetrid paningi üksi. Oli ikka vastik küll enne lõppu üksi kangutada. Ei teadnud ma siis veel jõujookidest ega geelidest muhvigi. Paar rosinat vast ikka kuskil taskupõhjas oli koomaseisundi vältimiseks. Aga kiiver oli juba tookord raudselt peas, see oli kindlasti abiks, kuigi kukkumisest seda ei mäletagi, et kui lähedalt seda asfalti sai uuritud. Vene aegne värk, mis seal ikka vahtida...
Räägite ehk lähemalt aastast 1982, härra Pullerits.
Leonid Brežnevil oli siis elada jäänud veel vähem kui pool aastat.
Olite siis vist õhinaga komsomolis.
Või tunnetasite juba siis, et - kui situatsionistliku teoreetiku Guy Debord'i vaatemänguühiskonna mõistet kasautada - sotsialistlik mäng saab varsti läbi. Ehk oli teil juba siis ENSV suhtes rusikas taskus, ja tegelesite (nagu Andrus Ansip) vabadusvõitlusega?
Hea ülevaade, Joel, mis eespool toimus!
Vahva mälestus, 16:37, 1983. aastast!
Jah, kui ise läksin esimesele rattarallile, siis mingit joogipudelit küll polnud, samuti mitte geele ega batoone. Hüva, distants oli ka lühike, aga isegi kui järgmisel aastal oli juba üle 100 km, usun, et ikkagi läksid väga paljud oma kokkupandavate ja meestekatega ning lisajõuallikateta vapralt rajale ja pidasid vastu. Vaat see karastas omal ajal, ja seepärast ongi vist minu põlvkonna mehed sitkest puust, mitte siidikäpad, nagu enamik tänaseid noori, nii et oleks vist piinlikki nende hulka kuuluda.
Tartu rattarallil oli olukord, kus mõned mehed tikkusid sõidu ajal omavahel vestlema. Mulle ei meeldinud see. Kord kutsusin neid ka korrale: palusin rääkimise lõpetada ja keskenduda sõidule.
Siin on näide, mis juhtub siis, kui hakata grupis vestlema:
https://www.youtube.com/watch?v=NBOgqYg5e7Q&feature=youtu.be
Paljudel tuleb ikkagi pidurdamine selgeks õppida. Iga eessõitja jõnksatuse peale lasta oma tagaratas lohisema ongi maokate põhjus.
Teine kaader on see kellel perse pidevalt valutab ja on vaja keset 45 km tunnis liikuvat gruppi iga natukese aja tagant ratta seljas püsti olla.
Kolmas kaader on sellised Piiroja moodi vennad kes teevad eraldistarti, istuvad veits aega grupis ning siis uhavad edasi, kogu lambakari paneb neile muidugi tatt ripakil järele ning kurvidest otse välja.
Juhtusin Piirojaga muide mõnda aega kõrvuti sõitma ning ta uuris teistelt kaugel Pullerits olla võib. Arvati, et ehk 5 km on vahet. Selle peale uhas ta kohe minema.
Teet
Meeste korralekutsumiseks on ju vaja autoriteeti.
Eesti ainukesel Road Captainil (MaanteeKaptenil) on seda piisavalt.
Austatud hr Pullerits, kirjutate, et enamuse distantsi vältel puhus tugev küljetuul. Teie valite alate grupis kõige kergema koha. Seega allatuult. Sellisel juhul ei ole tõendatud, et Teie poolt tehtud väidetav korralekutsuv märkus teiste ratturiteni üldse jõudis. Võib-olla ütlesite seda vaikselt omaette? Vaikite meeste reaktsioonist. Adrenaliiniküllases võistlusolukorras ei ole usutav, et Teie märkust (kui seda üldse kuuldi) alistuvalt ja nurisemata täitmiseks võeti.
Tänulik peab olema see tsiklist (olgu algaja või kogenud), kellele El Padre isiklikult märkuse teeb.
Teet, kes teie selline olete, et kaasvõistlejate sõiduasendit kritseerida julgete?
eelmise aasta rattaralli, tipust vaade:
https://www.youtube.com/watch?v=F7CUpBnMHzQ
Tuli lausa selline mõte, et algataks võistluse, kus selgitataks vabariigi kõige puuinglisema keele kirjutajad.
väike näide -
http://luiged.blogspot.fi/2015/04/rio-sihid-selgemaks.html
Ei, tähtsam on hoopis see, et Põhjamaades Stockholmis peetud Põhjamaade meistrivõistlused 30. mail, kus tervelt 5-meheline Eesti rahvuskoondis väljas oli, peeti "rasketes oludes(ca 10 soojakraadi+mõõdukas tuul+vihm)", nagu kirjutab vanemtreener T.Tarm.
Rasketes oludes, tulid mehed nagu L.Kaun Siberist (kuhu jäid nende parimad sportlaseaastad). Aga ei, rasked olud on ka maikuus Stockholmis. Elu Põhjamaal on üldse raske! Vaat Portugalis, Modo Pordos, või Oregonis Flagstaff-is, kus treenivad Mo Farah, Meb Keflezighi, Galen Rupp ja Tiidrek Nurme - vaat seal on norm tingimused!
Arvan, et nii mitmekülgne mees nagu Lembit Kaun oleks ka tsiklismis tegija olnud. Tänu oma suurepärastele organisaatorivõimetele oleks ta igas profitiimis naturaalseks liidriks ja kapteniks tõusnud. Väljamaale poleks ta mingil juhul putkanud, vaid viinud Harju KEK RCT nime suure maailma teadvusesse.
Mehed, just, me peame tagasi jõudma sinna, kus jalgratas on esmane liiklusvahend. Enama kui 10km vahemaa läbimiseks olgu velo, vähemad käigud läbime jalgsi. Oma ameerika pereauto ajame garaažist välja siis, kui vabariik vajab aktsiisitulu. Jätke nood rallid ebaesteetilistes kubepükstes.
Väga huvitav, et Raio Piiroja minu kohta küsis. Ju ta siis võttis seda võistlust väga tõsiselt. Aga tuleb tunnistada, et ta oli juba algusest peale lootusetus olukorras. Ma ei ole kindel, et tema stardipositsioonilt isegi Caspar Austa või Allan Oras või Raido Kodanipork oleks mulle järele jõudnud. Võib-olla Ivo Suur kui kõva TT sõitja oleks, aga kaheldav seegi.
Jah, õige, Teet, see sadulas püsti tõusmine, et kannikaid lõdvestada, on suurel kiirusel ohtlik. Igaüks on küllap tajunud, et kui tagarattalt mass pealt ära võtta ja raskuskese üles viia, läheb ratas all kergesti vibama.
Kas rattaralli võitja startiski nii tagant nagu stardinumber eeldanuks või startis ikkagi eest ? Suurte numbritega mehi oli lõpuks päris palju ees.
Soovitan lugeda, mis on juhtunud meie riigiisade idealiseeritud Rootsiga:
Rootsi omadega täitsa pekkis!**
Väga hea viide Priidult. Ainult üks näide, kuhu "progressiivne" põhjamaa on elust arusaamisega jõudnud:
Imagine a Danish person who is unhappy with his current life. Then he hears about Canada being this swell place to live. So he sets out in a rowboat from the Danish coast to start a new life. To everyone’s surprise, he doesn’t get very far before he runs into trouble.
Now, imagine a world where Canada has an absolute responsibility to come and rescue the Dane, no matter how much closer to European shore he is than North American. And after he is brought safely to Canada, he is owed automatic permanent asylum as well as his entire extended family, which is also entitled to lifetime welfare on the Canadian taxpayer’s dime. If Canada refuses any of the above, it is proof that Canada is a fascist country.
Great! This Danish-Canadian imaginary story only shows how fucked-up is Europe in its attitude towards African immigrants.
Nüüd tahaks vaid kuulda, mida on kodanlisel ajaloolasel Pärtelil selle loo kohta öelda, enne kui me siin tsiklistide kombel sel teemal tõeliselt paugutama hakkame.
Priit.
Ega pole sinuni saabunud veel rattaralli kiirabi abi vajajate ja saanute numbreid?
Ei ole jõudnud sellega veel tegelda, aga plaanis on.
Mida arvavad siinsed analüütikud missugused on meie meeste tšäänsid pääseda TdF-ile? Pärast selgub veel et ei sõida ühtegi eesti meest.
To 14:12
Vähemalt Taaramäe on hetkel küll TdF Astana-sõitjate nimekirjas (vt: http://www.letour.fr/criterium-du-dauphine/2015/us/teams/ast.html)
To 14:38
TdF ja Criterium-du-Dauphine on erinevad sõidud. TdF osas on praegu vaid spekulatsioonid, et kes seal Astana ridades osalevad. Nibali väljaarvatud, tema on esinumber.
Ning kui nüüd täpne olla, siis Taaramäe ei osale ka CdD tuuril, läheb hoopis Šveitsi tuuri sõitma (13.06.-21.06.). Sõltuvalt sellest, kuidas tal seal läheb, tehakse ka otsus tema osalemise kohta TdF. Mõlemad velotuurid, nii CdD kui Šveitsi tuur on lõplikuks valikuks TdF meeskonna komplekteerimisel.
Loodame, et nii Kangert kui Taaramäe saadetakse ka TdF. Vaatemäng missugune, kui meite mehed lõputõusul lammutama hakkavad:)
See on Dauphine sõitjad.
Ei ole kerge peale saada. Itaalia sõitjad peavad kõigepealt sees olema. Siis on 2 nimekat hollandlast, siis sponsor tahab kindlasti mõnda kasahhi näha. Kangert kui kogenud domestiik ehk ikka saab, kuigi on Giro just sõidetud. Taaramäe peab ülikõva vormi näitama kui tahab tuurile.
Arvan, et nii mitmekülgne mees nagu Lembit Kaun oleks ka tsiklismis tegija olnud.
Sel juhul oleks säilinud loomulik järjepidevus. L.Kauna juures oleks noor Pullerits õppust ja tarkust kogunud. Hiljem oleksid Pulleritsu juures noored Taaramäe ja Kangert tsiklismi knihve ja taktikat/strateegiat omandanud. Täna oleks Kangert Sky ja Taaramäe Katjuuša kaptenina paugutanud nii mis hirmus.
Leidsin huvitava artikli. Just teemasse. Le Kangertost pilt ja juttu.
http://www.cyclingweekly.co.uk/racing/tour-de-france/alberto-contador-vs-astana-round-two-at-the-tour-de-france-174750
That Contador was able to overcome the power and depth of his Astana, and take a victory in spite of his frequent isolation, is impressive, but must also be worrying for the Spanish rider. If his team was buffeted about by the breeze of what is essentially Astana’s B team, what will happen at the Tour de France, when the full, gale-force winds of Vincenzo Nibali’s hand-picked squad are unleashed?
väga huvitav. Vincenzo Nibali’s hand-picked squad ...
Nibali on kirja pandud Dauphine tuurile. Kas Taaramäe ei teinud taktikaliselt valesti, et hüppas Sveitsi tuurile? Nibali valib ikka mehed kes talle viimasel tuuril head turvat teinud.
Muidugi on raske manschafti pääseda. Nimekad hollandlased ootavad oma järjekorda. Aru ei lähe TdF-ile aga seal veel paar itaallast Nibali sõpra (Scarponi), keda Girol polnud, aga nüüd härga täis oma järjekorda ootavad. Kasahhi sponsor tahab oma poisse tdf-il näha. Ei ole kerge meie poiste elu. Nagu siin varem mainitud, oleks pidanud noorest peast hr.Pulleritsu gruppettos "rasva" koguma, oleks täna mõnes kõvas tiimis El Capitano rollis kümmelnud.
El Padrelt jälle magus lugu Postimehes, aga es näe lugeda, raha põle ega ole, ega tule.
TdF lehel on viga. Klikkides seal mansa lingil, läheb Dauphine tuuri lehele.
täpset koosseisu ei tea veel keegi
http://www.letour.com/le-tour/2015/us/teams/ast.html
Nibali was atop Mount Teide in Tenerife in the second half of May, where he spent 14 days training at altitude in the company of nine other Astana riders.
Taaramäed seal kambas ei olnud.
Gazzetta also reports that while Astana’s Tour de France team will almost certainly include Jakob Fuglsang, Lars Boom, Alessandro Vanotti, Andriy Grivko and Rein Taaramae, there is unlikely to be a place for Fabio Aru.
vaata vaata!
Pärast pikemat TRR pausi otsustasin proovida TRR uut rada.
Olematu 2015 rattakilometraaži (40 km) pealt 5h 52min, millest üle poole distantsi enda eest tööd rügamist ning enesetõestust. Luunja rahepilves nagu vastu seina sõitmine ning finiši toitlustuses külmavapetes leiget suppi sisse ajades, paneb kahtlema kogu selle kannatuse mõistlikkuses. Aga ellu ma jäin ja realiseerisin kõik, mis olud noil erinevatel lõikudel minu treenituse juures võimaldasid. Võimalik, et järgmine aasta jälle rajale.
Postita kommentaar
<< Esileht