Võiks ju kahjatseda, et pühapäeval Tartu nn jooksumaratonil osaleda ei saanud. Võrreldes mu kolme aasta taguse ajaga 1:33.56, mis oli joostud samasugustes tingimustes nagu eilne võistlus,
said mitmed kõvad mehed eile ikka hulga viletsama tulemuse, näiteks Kaupo Sabre (1:35.00), Hannes Veide (1:35.28), Karl-August Tiirmaa (1:36.02), Kert Keskpaik (1:36.07), Rasmus Pind (1:37.39), Henno Haava (1:38.58) ja – tähelepanu, tähelepanu! – Raio Piiroja (1:39.06). (Saatsin Piirojale sõnumi: Jõudu, Raio! Sul on veel tükk maad minna, 1:39.06 on rohkem kui viis minutit kehvem minu kolm aastat tagasi joostud isiklikust rajarekordist 1:33.56. Head treeninguindu! Priit P.)
Võib ju väita, et korrespondentsvõistlus ei loe – aga miks ei loe? Loeb küll! Liiati on kõik eelloetletud minust jupp maad nooremad mehed – ja nad on kõik ikkagi vastupidavussportlased, mitte nagu mina, kes ma olin omal ajal keskmaajooksja –, nii et eelis peaks selgelt olema nende poolel. Aga eelis jäi realiseerimata. Enamgi veel, tase käib üldiselt alla: oma 1:33.56-ga olin kolm kevadet tagasi 70., nüüd jaganuksin aga Valmar Sisaskiga 66. kohta.
Nagu teate, olen otsustanud pärast 2012. aasta sügisel tehtud põlveoperatsiooni jalgu säästa, et saaksin ka vanemas eas korralikult käia. Ja ei maksa siinkohal osundada ega parastada: te ei või kunagi ette teada, kunas teidki vigastus tabab. Siis saate aru, et normaalse elukvaliteedi säilitamine on tähtsam kui iga hinna eest jooksurajal mõõtu võtta. Aga mu parim tulemus on kõigile teada ja avalik ning igaühel on võimalus seda järgnevatel aastatel üle lüüa. Kuid nagu näha, käib see väga, väga paljudele üle jõu.
See paneb mind ennast ka imestama, sest tänapäeval on ju kõik võimalused olemas, et kiiresti joosta, aga millegipärast ei ole neist võimalustest suurt kasu. Tänapäeval – erinevalt ajast, kui tegin 1980ndate teisel poolel, tumeda-trööstitu nõukaaja lõpus oma elu parimad jooksud – saab teha koormusteste, mis kõik tsoonid paika panevad; tänapäeval on kasutada pulsikellad ja muud imevidinad, mille järgi treeninguid seada; tänapäeval on igaühele kättesaadav rohkesti treeningualast
know-how’d; tänapäeval on palju paremad jooksujalatsid ja muu treeninguvarustus; tänapäeval on meeletu valik igasuguseid taastusvahendeid ja legaalset biokeemiat.
Omal ajal ei osanud kõigest sellest isegi und näha. Ei mingeid jooksulinte ega hapnikumaske, ei mingeid pulsikellasid ega välismaalt saadavat treeningunõu, ei mingeid udupeeneid Asicsi tosse ega kirevate siltidega purke. Vaadake näiteks pilti (vasakul), kuidas ma 1988. aasta kevadel Tartus Jakobi mäel mäkkejooksutrenni teen: peas vanaema kootud villane müts ja käes villased sõrmikud, seljas mingi Marati suvalisest materjalist dress ja selle peal keha hingamist takistav kilekostüüm, jalas mingid x-firma tossud, millel õiget talda pole ollagi ja pealised olid varba kohalt ka kindlasti hõredaks kulunud, ja kui te randmele näeksite, siis ei mingit pulsikella ning treeningtempo, samuti korduste ja puhkepauside arv sai ka valitud tunde järgi. Lühidalt: see pilt näitab, et kui ma ei teinud kõike suisa valesti, siis igal juhul tegin pimesi – ja ikkagi jooksin kiiremini kui need, kellel kasutada tänapäevased abivahendid. (Ja ma alustasin treenimist 1983. aastal, esimese kursuse tudengina, aasta pärast läksin kaheks aastaks sõjaväkke, kust naasin 1986. aastal tosina ülekiloga; mu kuu treeningmaht jäi ettevalmistaval perioodil parimal juhul 130-140 km kanti.)
Vaadake ka vanu pilte 1988. aasta kevadest Tartu Ülikooli staadionil, kus toimus TRÜ, EPA ja TPI kolmikvõistlus 100x1000 meetri teatejooksus (vasakul). Jooksin TÜ eest esimest vahetust, et tõmmata kohe tempo üles. Stardis on siserajal TPI mees ja tollane Eesti parimaid, lootustandvamaid keskmaajooksjaid Valdek Apivala, keskel mina ning vasakul, välimisel rajal EPA noormees. Läksin kohe vedama – ei mingit grupis passimist ega löntsimist –, Apivala hoidis minu kannule, EPA esindaja jäi peagi maha.
Vaadake ka jooksusamme ja -asendit (foto all). Tänapäeval on kõik end pikkade tuimadega trennidega nii kooma jooksnud, et, ütleme otse, enamik liigub nagu päntajalad, ilma igasuguse lennukuseta. Aga joosta on võimatu, kui jalgades puudub kergus ja lennukus.
Teen tempot, Apivala seirab minu taga (foto vasakul). Näete, kuidas mu põlv liigub ette, näete, kuidas tõukejalg läheb pöiatõukest sirutusfaasi, näete, kuidas ette liikuva jala säär on optimaalses asendis, näete, kuidas keha on kergelt ette kallutatud, näete, kuidas pikad lihased tööd teevad. See kõik on saavutatud pelgalt kahe aastaga pärast füüsiliselt laastavalt mõjunud vene kroonut. Aga kuidas?
Väga lihtsalt – ennast mitte tuimade aeglaste trennidega tappes, vaid rohkete tempo- ja lõigutrennidega. Veel kord: kergus on jooksus A ja O, vaadake või Aafrika pikamaajooksjaid. Kui teil kergust ei ole, siis võite oma koormusi tõsta kui suureks tahes, aga minu poolvanuigi vana keskmaajooksja «rasva» pealt joostud 1:33.56 jääbki teile kättesaamatuks. Arvestage, et jooksutrenn peab olema
fun, mõnus, kerge, lennukas, hoogne, mitte tuim ja üksluine 4.20/km tempos «nühkimine».
Jooksmise asemel sõitsin eile 122,5 km rattaga, läbisin koos trennikaaslasega enamiku Tartu rattaralli rajast ning tegin sadulas sõidu pealt pilte ka, et mõne aja pärast teile neid siin esitleda – et saaksite aimu, mis tänavusel uuel rajal ees ootab. Aga enne seda on ülejärgmisel nädalavahetusel kavas 110 km pikkune Jõgeva rattaralli. Loodan, et teil ka.
******
GMC Terrain pushing through a sandy section of the jeep road to
The Maze, Canyonlands National Park, Utah. 29.
aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks
klikkida pildile.)
Foto 1: Priit Pullerits 1988. aasta kevadel Tartu Ülikooli staadionil TRÜ, EPA ja TPI 100x1000 meetri teatejooksuvõistluse avavahetuse jooksjana soojendusel stardikiirendust lihvimas. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 2: Priit Pullerits ootamas 1988. aasta kevadel Tartu Ülikooli staadionil
TRÜ, EPA ja TPI 100x1000 meetri teatejooksuvõistluse avavahetuse
jooksjana korraldust asuda stardijoonele. Foto: Priit Pulleritsu
erakogu
Foto 3: Priit Pullerits tegemas 1988. aasta kevadel Tartus Jakobi mäel mäkkejooksutrenni. (Foto on "pöördes".) Foto: Priit Pulleritsu
erakogu
Foto 4: Valdek Apivala (TPI, paremalt), Priit Pullerits (TÜ) ja EPA esindaja 1988. aasta kevadel Tartu Ülikooli staadionil
TRÜ, EPA ja TPI 100x1000 meetri teatejooksuvõistluse avavahetuse
stardis. Foto: Priit Pulleritsu
erakogu
Foto 5: Priit Pullerits juhtimas 1988. aasta kevadel Tartu Ülikooli staadionil
TRÜ, EPA ja TPI 100x1000 meetri teatejooksuvõistluse avavahetuses Valdek Apivala ees. Foto: Priit Pulleritsu
erakogu
86 Kommentaarid:
Priit, kas sa siis aru ei saa, et sa oled lihtsalt nii kõva mees, et teised ei saa sulle vastu, ükskõik mis tänapäevaseid vahendeid nad ka ei kasutaks. Mehe sisu loeb ikka kõige rohkem.
"Arvestage, et jooksutrenn peab olema fun, mõnus, kerge, lennukas, hoogne, mitte tuim ja üksluine 4.20/km tempos «nühkimine»."
Ma vahetaks lauseosad siuh-säuh omavahel ära. See selleks.
1:33:misiganes
Aga sel aastal jooksis Tõnu Lillelaid M35 võitjana 1:19:00. Sel ajal kui sina oma parima ajaga oleksid finišisirgel õiget jooksusammu näidanud, oli Tõnu juba söögitelgis kõhu täis saanud ja mängis lapsega.
Tipp-topp lugu, lahedad fotod!
Hr Pullerits
Eelmise blogikirjutise all kommentaaris jutustate ilusa loo sellest, kuidas võõrvägede poolt okupeeritud Eestist läksite 1990 (või juba 1989?) aastal Ameerika Ühendriikidesse, omandasite seal hariduse. Loote "kerge, hoogsa ja lennuka" pildi enesest kui self made man-st. Öelge palun, mis raha eest teie, Nõukogude Armeest äsja demobiliseerituna, leivakaartide peal virelevast Eestist saite Ameerikas haridust omandada? Ameerikas maksab haridus palju raha, vaesed inimesed ei saa seda endale lubada. Ilmselt ei olnud teil raha isegi lennupileti jaoks. Kes ja mis ülesandel teie õpinguid finantseeris?
Väino, Ameerikasse saatis mind Tartu Ülikool, Tartu Ülikool maksis lennupiletite eest (täpsemalt: asja rahalise poole organiseeris Tartus Peeter Vihalemm) ja Ameerikas maksis minu õpingute eest Rockefelleri-vendade fond - nad tasusid elamiskulud ja veidi oli taskuraha, õppida sain Columbia ülikoolis tänu Marju Lauristinile, kes sõlmis seal vastava leppe, et nad võtaksid ühe tema tudengi tasuta väljaõppele, et ta saaks seal hariduse ja kogemuse ja tuleks seda jagama siis oma kodumaal, Eestis, mida ma olen ka teinud ja siiamaani teen. Samuti aitas mind New Yorgi advokaat Jenik Radon, suur estofiil, kes on aidanud paljusid eestlasi. Nagu näete, on minu puhul kõik avalik, mingeid saladusi ega varjamisi siin ei ole, sest ei ole midagi varjata. Rahul?
Tänan! Teie suurepärane mälu teeb teile au, hr Pullerist. Kommunistlik tegelane, tol 1987-1990 perioodil kõrgorbiidil olnud Marju Lauristin ei ole oma seoseid Rockefeller Bros fondiga vist eriti afišeerinud. Aga teil on see meeles.
Ajaloolased, muide, on uuemal ajal leidnud palju huvitavat ainet Ülevenemaalise Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (bolševike) parteikassa doonorite kohta. Päris huvitavad toetajad olid Lenini seltskonnal.
Ajaloolasi on ka Eesti. Nad võiks seda 1987-1991 perioodi rohkem uurida.
Vabandage mind kui noorema põlve kesktormajat, aga mis asi on või oli 100x1000 meetri jooks?
Loogika ütleb, et 100 km jooks, aga... Või olidki nii kõvad mehed kiviajal?
Mina näiteks osalesin seal 100x1000m jooksus. Kuna Tallinnast TPI-st ei saadud siiski 100 tudengit kokku tol hommikul, siis tuli lõpu poole asuda puuduvate tüüpide eest jooksma. Nii 3-4 tuhandest intervalli sai joostud. Täpselt ei mäletagi.
Välejalgne gasell Pullerits paistis juba siis silma kui tulevane mõjuvõimsa Rokefelleri klubi mees.
Priit, erinevate aastate jookse omavahel võrrelda saab AINULT sama jooksja kohta, teiste suhtes on see kohatu ja lapsik ...
Millise aja oleks saanud SINA sel aastal? Andsid tegelikult ju loobumisvõidu ...(vabandused, vabandused).
Näiteks Robert "Bob" Beamon-i kaugushüppe maailmarekord 8.90 Mexico OM-l. Peale seda jäi mehe parimaks ainult 8.22 (kuhu jäi lennukus?).
Jakup, ei olnud nii, nagu kirjutate. Väino ju ütles, et mul on hea mälu, ka minu mälu kinnitab, et TPI meeste jooks jäi katki pärast 72. etappi, kui jooksjad said otsa, sest kahte korda - ja see on teile, noore põlve mehele 13:36 - teatejooksus 100x1000 m keegi joosta ei saanud. Probleem tekkis ka TÜ-l, kellel tuli lõpus puudu umbes tosin jooksjat, nii et käidi TÜ korvpallisaalist kossunaisi jooksma värbamas, aga nood läbisid 1000 m vast 7-8 minutit (okei, siin võin eksida, aga igatahes väga aeglaselt), nii et lõpuks kaotas TÜ EPA-le umbes kaheksa vahetusega. Rein Valdmaa võiks ma tollest mälestusväärsest jooksust oma mälestused lisada, saaks tõele rohkem jälile.
Murrad Väino lahtisest uksest sisse. Tahad näida teadja mehena, kuid pool lahmid tühja. Tollal aeti meile udu, kuid tänaseks on ju teada et bolshevikud/kommunistid/ammeerikamaa omanikud üks ja sama hõim on. Härra Pullerits läks Tartust punasest TRÜ-st ammeerikasse tegelike leivaisade juurde. Ehk liikumine toimus perekonna sees. Mis raha seal siis tarvis oli? Kui isa ostab lastele jäätist ja endale õlle, siis pole vaja lastele eraldi raha anda.
ps. pealegi Väino, härra Pullerits on nii kõva mees, et raha kõnnib ise tema järel ja poeb salamahti tasku. Tal põle vaja nagu mõnel kehvikul raha pärast muretseda.
Loll jutt sugu tagasi, 14:02! Bobi MR 8.90 kehtis väga pikka aega (nagu Coe 1.41,73) ja kõik võrdlesid oma tulemust sellega (nagu jooksjad Coe omaga) - see oli etalon, milleni püüeldi, ja kõik, kes vähem hüppasid, teadsid, et nad on vaat nii palju sentimeetreid kehvemad kui Bob, või nii palju sekundeid aeglasemad kui Seb.
Jah TPI katkestas juba kolmveerandi peal, salaja (teise nime all) sai siiski mitu korda vana staadioni ringe joostud. Pedast oli veel vähem rahvast, need katkestasid juba kuskil 40. etapi kohal. Aga olid ajad. Tipi mehed (kõvemad) tahtsid sitakottidele selle pasa eest molli anda. Et joosta ei jaksand ja muidu püksi lödistasid. Vanakunn Karikosk rahustas meid siiski maha. Viitas meile ühte saledat TRÜ koondise särgis noormeest (valged sokid jalas) kes väärikalt kaasvõistlejaid ergutas ja muidu igapidi soiidse käitumisega oli ja ütles et võtke õppust sitakotid: vaat selline peab olema tuleviku juht ja haritlane ja töölisklassi liider. Võimalik ka, et rahvuse isa (El Padre). Muidugi ei teadnud vana treener, et see aeg tuleb kiiremini kätte kui ta arvatagi oskab. Oh jah, olid alles ajad. Lapsepõve mängud ja rohelised niidud.
Austatud Laane Jakup, mäletan ka ise seda jooksu, kuigi ei olnud ise võistkonnas.
Teie mälu paraku "juksib" s.t jätab lööke vahele. Hr Pullerits mäletab, et keegi kaht korda joosta ei saanud. Kui TPI võistkonnas seda tehti - kirjutate, et ise jooksite 3-4 vahetust - siis oli tegu võistlusreeglite räige rikkumisega. Ei tahaks uskuda, et tollal TPIs selle peale välja saadi minna. Kord oli inseneride seas kõva, Boris Tamm õppetöös nahavedamist ei armastanud. Ennem usuks TRÜ, seal oli neid "punaseid" juriste ja ajaloolasi kamalute kaupa. Nemad võisid sahkerda küll.
Parimad selgitati eile ikkagi jooksurajal, mitte arhiivis vanu protokolle uurides või nendega võidu veheldes. Ma jooksin ka 3 aastat tagasi 1:28:48 ja sain 26. koha, aga eile ei maksnud see s…agi ning ikka tuli uuesti liduda. Kõik need sinu loetletud kõvad mehed jooksid igal juhul palju parema tulemuse kui sinu DNS. Kusjuures tingimused pole kunagi päris identsed, seekord oli näiteks üksjagu palavam kui kuulsusrikkal 2012. aastal. Sellegipoolest võib protokollist leida viis M45 meest, ühe M50 ja isegi ühe M55 mehe, kes jooksid tänavu su rekordist kiiremini.
Mis puutub ülejäänud jooksuideoloogiasse, siis kõik võib teoorias õige olla, aga miks sa „nühkisid“ oma parima võistluse tuimalt 4:01/km tempos, selmet joosta kergelt, lennukalt ja hoogsalt, mis peaks igal juhul olema tublisti kiirem kui 4 min/km? Pole mõtet pugeda keskmaajooksja tausta taha, sest just see peakski andma lennuka ja hoogsa sammu – ning paljudel su konkurentidel pole üldse mingit noorpõlve jooksutausta.
Pärtel sogab taas vett! Et minu 1:33.56 ei loe?!! No tere talv!! Järelikult Bob Beamoni 8.90 ka ei loe, eks ju, Pärtel?!? Et kustutame selle tulemuse ajaloo protokollidest, justkui poleks seda olnud. Kas niiviisi kirjutatakse uuel ajal ajalugu ka, Pärtel, et milline objektiivne tõsiasi parajasti moes oleva vooluga ei sobi, selle kuulutame aegunuks ja kustutame ära, ah?
Ja sellega ma alles alustan oma kontrarünnakut, Pärtel.
Nüüd lähme edasi. Et miks ma nühkisin 4.01 tempos? Tõesti, õige kriitika. Aga ainult seni, kuni me hakkame asjaolusid arvestama. Esiteks, Pärtel, olin ma tollal juba 46, mis on rajajoon, kuhu sul annab veel kolm aastat minna - jõudu ja tervist selleks! Räägime uuesti kolme aasta pärast. Lisaks haritud mehena tead ju, et kiirusvõimed langevad vanuse lisandudes. Jah, oli mehi, nagu sa loetled, kes jooksid minust äsja kiiremini, aga, palun, ei ole vaja rääkida teiste eest, liiati ei ole ma kuskil väitnud, et ma olen omas vanuseklassis vabariigi parim jooksja. Ei ole.
Jätkan, Pärtel. Veel nühkimisest. Tunnistan, et siin olen end lasknud eksitada peavoolus üleshaibitud revisjonistlikest jooksuteooriatest, mis on viimased kümnendid muudkui tagunud ühte mantrat, et maht-maht-maht! Rumala peaga läksin massiga kaasa, hakkasin ka mahu arendamisse pisut panustama, ja tulemus oli see, et tapsin oma eelised. Mulle ei sobi mahutrenn, selle olen aegade jooksul selgeks saanud. Kõik oma paremad tulemused olen teinud siis, kui olen treeninud n-ö oma peaga, järgides seda valemit, mis mulle edu on toonud - harjutada tempokalt ja kiirelt, sest kes löntsima õpib, see ikka lendama ei õpi. Kahjuks teistega koos löntsides kaotasin oma lennuvõime. See on minu ainus süü.
Your turn, Pärtel.
Kas ma sogan vett? Kas kirjutasin, et 1:33:56 ei loe? Ei kirjutanud. Jooksid tõesti 2012. aastal sellise üsna korraliku aja ning tollal andis see 70. koha, kui õigesti mäletan. Aga see on justnimelt ajalugu, mitte midagi rohkemat. Eile see enam ei lugenud, siis olid mehed-naised kõik uuesti kohal, kõik oma eeliste ja puuduste, vigastuste ja haiguste ja mille kõigega veel ning võtsid omavahel mõõtu reaalajas ja võrdsetel tingimustel. Nii et mingeid „korrespondentsvõistlusi“ pole olemas – või arvad, et marathon100 „virtuaalvõistlus“, kus igaüks ise kohas omale ise aega võtab, on ka päris võistlus?
Aga treeningfilosoofia küsimuses olen nõus selles osas, et treening ei tohiks olla ühekülgne ja tuim. Olen ise ka aastaid küllaltki sihitult harjutanud, veetes liiga palju aega mugavustsoonis vastupidavust arendades, ja pöörates liiga vähe tähelepanu kiiruse ja võimsuse parandamisele. Kusjuures kiirustreeningud, näiteks fartlek 10x150, on tõepoolest fun, seda ei saa eitada. Aga ainult sellise treeninguga 23km mõistagi edukalt ei jookse.
Hr Pullerits, ajaloolane Pärtel üritab teile selgeks teha, et
ajalugu ei kirjutata "arhiivis vanu protokolle uurides. Võtame appi Alliksaare: ajalugu kirjutatakse siin ja praegu.
Paul Feyerabend'i "anything goes".
Ja iga allikas ei ole aare. (tulevikus unustame ka Alliksaare).
Ajalugu on konstruktsioon, müüt.
Eesti "ajalugu", nii nagu ta praegu seisab, sõltub valitsevast geopoliitilisest olukorrast.
Võib-olla lõpetatakse see jama siin ära ja antakse Estland-Livland-Lettland tagasi Rootsi alla?
Kindel on see, et siinset ajalugu kirjutatakse veel mitu korda ümber.
Jooksuajaloos on meil suured lüngad - Enn Sellik, L. Kaun - to name just a few.
Aga loomulikult on teil õigus oma versioonile sündmustest. Oma bloogi piirides kindlasti.
Mulle meeldivad, kui vaidlevad intelligentsed ja teravad mehed, nagu Priit ja Pärtel. Räägivad asjast, torked on täpselt sihitud, asjakohased, sõnastus briljant. Ja ühele M-tähega mehele: kui muusad räägivad, siis lihtsurelikud vaikivad (jutt on sinust, M.)!
Foto 2 on igati muhe pilt. Vuntsidega ja ilma prillideta Pullerits on täiesti ootamatult täitsamehe vurhvi. Isegi riided on enda numbri järgi. Tänan fotoarhiivi avamise eest, minu arvamus blogipidajast paranes 13,9%.
Väike küsimus kah teile õhtuks pureda: kes on neljandal pildil triiksärgiga ja pruunide pükstega starter?
Starter võiks selle vähe häguse näopildi järgi olla Heino Enden, kuigi maailmameister pidi juba sel ajal vast vähe pikem mees olema kui pildil tundub.
Raske on muidugi senjööride Pärteli ja Pulleritsu argumenteeritud, peente vaimukuste ja nutikate allhoovustega pikitud kõrgintellektuaalses verbaalses kempluses kummalegi poolele eelistust anda. Tegemist ju ekstraklassi sulerüütlitega.
Martin las olla kohtunikuks, tal on terav nina ja las valvab, et duellandid suures materdamise tuhinas ajaloo ümberkirjutamise libedale teele ei läheks. Säende fataalne viga oleks väga kerge sisse lipsama ning tagajärged puudutaks siis juba meid kõiki, olenemata sellest kas olete parasjagu kodanlaste või töörahva leeris lipuvalves. Hoiate pöialt Pulleritsule või Pärtelile või Savisaarele. Vahet pole. Härra Putin karistab täie rangusega.
oh neid mälestusi... Pullerits peaks memuaare kirjutama, muidu leidub veel ehk keegi, kes tema tippmarke peast ei tea.
Naljakas seda pidevat kiitlemist lugeda juba.
Võtsin Pulleritsu pidevat kriitikat tõsiselt ja läbisin ka selle 23,6 km esmakordselt kõndides. Aeg tuli alla 3 tunni. Mõtisklen praegu, et kas see on sooritus millega võiks kiidelda või pigem peaks tegema näo, et ma üritusel ei osalenudki ja asja maha salgama. Oleks lihtsam kui hr .Pullerits seaks mingi tõe kriteeriumi, et millisest tempost alates võime rääkida kõndimisest-käimisest ja milline kvalifitseerub lonkimise -jalutamisena. Isiklikele kogemustele tuginedes tuleb tunnistada, et 2 tunniga sama distants läbi sörkida on lihtsam kui 3 tunniga kõndida. Ilmselt tuleb see sellest, et vastav erialane treenitus puudub, aga jalad on krdi valusad. Iseäranis valusad on lihased, mille olemasolust ma polnud varem üldse teadlik.
Kõva sõna Priidult: 2012 aastal m45 5.koht, naistest oleks 3. koht , m50 oleks 2.koht. Lisaks kõik need lapsed ja abitud, kes ei osalenud, said lutti!
Kui ma oleks samas tempos jätkanud, siis ma oleks 1896a. maratoni kinni pannud. Kuradi kõva mees olen, aga loomulikult mitte nii kõva, kui suuresti austatud blogiomanik.
Pakun Rein Lang - oli üks aktiivsemaid komsomolkuseid siinpool Emajõge.
Martin on kursuse parim Bourdieu ja Bachelardi tundja. Väga helge pea.
Pildil oleva startei eesnimi algab H-ga ja seal on viis tähte kokku ning perekonnanimes on neli tähte, neist keskel pikk vokaal ja omal ajal oli ta kõva jooksja, alates 1500 meetrist kõvem kui mina.
Kehakultuurlane Kägu - alla 3 tunni läbida Tartu nn jooksumaratoni 23,6 km on fantastiline tulemus! Kolm tundi ongi see piir, mille kohta küsite. Läbisin 2013 tolle raja ainult kõndides (kuid ilma keppideta!) minuti jagu alla kolme tunni ja kinnitan, et oli tõesti raske - pärast olid jalad sama valusad nagu siis, kui olin selle maa joostes läbinud alla 1:40.
Fanstastiline keppimise tulemus tõepoolest.
Mida teeb aga brevetimees Dr "kuula keha häält" Holden? http://blogger-holden.blogspot.com/ on kirjas "master plan" - 2015 a 16 maratoni *läbimine*.
to 20.45 Vaadake mina olen vanakooli mees ja mul on mõningased kompleksid. Mulle tunduvad need kes kõndides keppidega vehivad parajad koomikud. Võin kõndida ja siis keppida või vastupidi, aga mõlemat koos ma ei tee.
Kuulge sõbrad, peame ikka blogi kommentaariumi kvaliteeti lennuka ja uhkena (kiirena). No milleks jutustada sellidest, kelle eesmärk on joosta mingi x+7 arv maratone, või näiteks 24/36/48 tunni jookse? See ei ole ju enam sport, see on "läbimine". Me ei hakka ju siin arutama Estoonian Ultrarunners Tiimi "sportlikke" saavutusi? Teeks nii et oma nina siia ei topi mehed, kes pole elus 800 alla 1.56 ja poolmaratoni alla 1:08 jooksnud.
Senjöör Kägu tunneb biiti. (ja elu saladusi)
Veidi OT ka igavasse jooksuteemasse. Värske MHG õpilasleht maikuust on just sellise vahva kaanekujundusega: https://www.upload.ee/image/4718759/WP_20150511_001.jpg
Senjöör Kägu on jah ...... vanakooli mees.
et siis MHG noored on asunud "stereotüüpe lõhkuma"
PP on nagu vana haige kiunuv shaakal-ainult mina-mina-mina.
kas PP on mhg vilistlane?
Mul on inimese, kodaniku ja MHG vilistlasena sügavalt häbi ja piinlik sellise kaanepildi pärast. Kinnitan, et mina seda heaks ei kiida ja selles kuidagi osaline pole. Kurb... Maitselagedus kuubis! Kuid... andnud hukkamõistu noorsoo dekadentsile, püsigem ikka spordi- ja jooksulainel!
Ma saan aru, 21:21, et teil hinges kriibib, et teie närune elu mitte kedagi ei koti, aga kas on vaja oma kibestumust siin nii kõval häälel manifesteerida? Põdege rahulikult, omaette.
Aga jah, MHG pihta võite anda tuld, kogun te kriitika siin kokku - palun jääge asjalikuks ja viisakaks, roppusi pole vaja - ning edastan direktor Ene Tannbergile.
Kui härra Pullerits MHG-s käis, siis tegelesid noored seal spordiga, mitte urruaukude lakkumisega. Leian, et antud juhul oleks eestikeelne ropendamine isegi omal kohal. Sest "vastane" pole ju ka viisakaks jäänud.
Aga huvitav oleks jah direktrissi kommentaari kuulda. Kas ajab suust mingit õpitud joga või jääb napisõnaliseks, aga ausaks (ja julgeks).
Siin oleks koht kus "mängu ilu" jälgida.
Kõigepealt hankige direktrissi komm.
Seejärel küsige tema ekstsellents härra haridusminister Jürgen Ligi hinnangut. Saatke talle link ja paluge kommenteerida oma alamate tegevust. Kõigepealt lehe kohta ja siis direktrissi reageeringu kohta. Võimalus Jürgeni "isamaalisus" proovile panna. Haridusminister peaks idee kohaselt olema oma alamatele vaimne liider. Saame näha.
Kuidas saab ikka mõni eneseimetleja nii tubakas olla, et ei saa ikka aru et miks saan ma nüüd ka 50 aastasena Otepäält Elva 1.42-ga joosta ja loodan, et 5 aasta pärast jooksen ka vabalt 1.45 ga ära- aga ikka selle pärast, et minusugused kümned ja sajad jooksuharrastajad ei ole 10-15 aastat tagasi rebinud ilma igasuguse põhjuseta sama maad 1.31-ga et hiljem oma ärapiinatud-rebitud kõõlustega noa alla minna.
Vabandan oma asjatundmatust, aga mis on MHG?Miina Härma Gümnaasium?
Mehed Hellad Gümnasistid, otsisid üksteisel habemest puuke. Ilus looduslik harrastus.
Aga Pärtli kuldne säveldus jääb üle kõige öhe kaikuma:
"miks nühkisid oma parima võistluse
tuimalt 4:01/km tempos, selmet joosta kergelt, lennukalt ja hoogsalt, mis peaks igal juhul olema tublisti kiirem kui 4 min/km?"
Und polegi vaja, kui sellised sõnad kõlavad!
Unustasin direktrissi tervitada - õnnitlused uuendusmeelsuse eest! Ja jõudu-sitkust mõtetes 70ndatesse jäänutega tegelemisel, eks kätelge ka neidki!
Vaid härra Pulleritsu juhtimisel oleme valmis minema viimasesse, otsustavasse lahingusse. Patria o Muerte! Isamaa või surm! Kolmandat võimalust ei ole. Ega tule.
22:52, kas te olete täitsa soe peast? Et kes tänapäeval teise mehe kürba ei silita, see on 70ndatesse kinni jäänud?!
Aga öelge mulle, targad mehed - teid on siin -, kuidas see elu, just vaimses plaanis, meil siin Euroopas nii perse on läinud ainuüksi ÜHE kümnendiga? Dekadents totale...
härra Bizdauskas te vist ei tea mida tähendab sarkasm. Võõrsõna ikkagi. Aga te küsige Martini, tulevase semiootika-inseneri käest.
Piiroja muideks oli nädal varem Viljandi jooksul jala ära tõmmanud ja seetõttu jooksis esimese poole väga rahulikult.
Tema jooksu teine pool (11-23,4 km) aga oli teie 2012 aasta jooksu teisest poolest 38 sekundit kiirem.
Seega oleks enne parastamist hea ka tausta teada
Tean, tean, 01:01, aga sellest tuleb omaette oopus.
Aga Bizdauskasele, et kuidas Euroopas elu ühe kümnendiga nii perse on läinud - kaks põhjust, millele viitas hiljuti mulle antud intervjuus Siim Kallas ehk mille sai tema jutust selgelt tuletada:
esiteks, Euroopa on kaldunud vasakule ehk sotsialismi (sellest rääkis Kallas majanduse kontekstis), ja mitte ainult majanduses, vaid ka sotsiaalideoloogias (homode abielud näiteks, lahtiste uste poliitika immigratsiooni küsimuses jne);
teiseks, nagu märkis Kallas, on Euroopa igasuguste vähemuste suhtes tohutult protektsionistlik, koguni niivõrd, lisas Kallas, et Euroopas ei saadaks aru, kui meil tekiks venelastega teravad erimeelsused, sest esiteks peab Euroopa ka siinseid venelasi eestlasteks ja teiseks, olgu lisatud, on ju praegugi näha, et meie argument immigrantide vastu, et meil on üle 30 % vene immigrante, Euroopas ei loe, sest neile on kogu siinne elanikkond laias laastus homogeenne, kuid kaitsta tuleb igasuguseid muid vähemusi, nagu homoseksualistid, moslemid, neegrid jne.
Kokkuvõttes on see paraku kinnitus sellele, kui hukatuslik on humanism, sest humanism on Euroopa keskne väärtus minu arvates - vähemalt olen sellest nii aru saanud ja selle Euroopa senisest tegevusest välja lugenud.
Aga huvitav oleks kuulda kodanlise ajaloolase Pärteli käsitlust antud küsimuses!
Olen Pulleritsuga täiesti nõus,arvestades tänapäeva võimalusi on tänapäeva jooksjad ikka pehmod.Kõik meie jooksukoolitajad rõhuvad targale treenimisele st mitte väga pingutama,jooksma mugavustsoonis jne,sama jutt oli jalgpalluritel et eesti mängib tarkka jalgpalli aga ainus viga on see et ei suudeta kedagi võita.Ma ei taha viriseda ega halada aga osad asjad ei ole muutunud treenima peab nii et tatt ninast väljas ja mida intensiivsemalt seda parem.
Õige, 08:46. Lugege näiteks nendest jooksjatest, kes on tõepoolest tulemusi teinud, enamikul on rääkida lugusid, kuidas nad on pärast lõigutrenne oksendanud. Kui paljud tänapäeva jooksuharrastajad võivad rääkida sellest, et treenisid nii kõvasti, et panid paki maha?
Raio Piiroja startis viimasest grupist. Sealt rahvamassist läbi tulles 1:39 joosta on parem tulemus kui joosta 1:33 vabas vees.
Mehed, mõtelge suurelt, razmahhiga, nagu ütlevad venelased.
Ka mina tegin trenni hambad ristis ja organism segi peale intervalle, mäkkejookse ja tempot. Mis ma sellega saavutasin? Midagi ikka. Tänaseks pole tervisel häda ega viga, jalad põlved, kõik on terved. Aga Sebastian Kõuks ja Kebreselassiks kah ei saanud. No tühja temaga.
Noor andekas eestlanna Jane Trepp läks ameerikasse oksendama ja arenema ja tuleviku medaleid tooma. Nii enda kui ka (teoreetiliselt) oma rahva jaoks. Lõpptulemus? Täna kasvatab ta oma pesakonda ameerikas. Inimene on õnnelik ja .... aga näe eesti rahvuse jaoks on ta kadunud.
Nii et mõtelge suurelt, razmahhiga, nagu ütlevad ameeriklased. Meie, vanad mehed peaksime ka oma rahvuse peale mõtlema. Kelle jaoks te, härra Pullerits igal hommikul vara ärkate ja sokid jalga tõmbate? Isiklikult enda või suure ja uhke eesti rahva jaoks?
Raio Piiroja ei startinud viimasest stardigrupist, vaid teisest ehk siis sealt, kes eeldasid lõpuaega alla 1.45.
aink
P.S. Aga see aastatetaguse ajaga ärplemine on küll kurat teab mis. Loeb see, kui tugev sa täna oled ja reaalsus on see, et PP täna joosta ei saa. Jooksin ka kunagi poolmaratoni 3.42/km, aga seekordses protokollis oli mind millegipärast 160., mitte 25. reale pandud.
Ain räägib õiget juttu. Oli ka endal enne starti vähe tegemist, et aru saada, kust startima peab, sest harjumuspäraseid numbrivahemikega stardigruppe polnud ja grupid olid jagatud eeldatava lõpuaja järgi ja igaüks võis minna, kuhu soovis.
Sellist muutust oleks võinud KTM eelnevalt mõned korrad meedias rõhutada, oleks stardis vähem "müra" olnud. Juhendis on küll kirjas, aga ega 10x osalejad siis enam pingsalt juhendit loe.
Kuidas treenis Eesti kõigi aegade parim pikamaajooksja, saab lugeda siit:
http://www.jooksuportaal.ee/2014/10/enn-sellik-meenutab-tana-40-aastat.html
Ehk siis see, mida Priit soovitab, on praktikas tõestust leidnud.
Kusjuures stadigruppide loogika paistis isegi toimivat, vähemasti esimeses alla 2h grupis. Üsna ühtlane liikumine oli. Eks enda ülehindajaid ikka oli, aga selliseid mühkameid ei paistnud olevat, kes stardinumbri järgi kasvõi esimesest grupist stardivad (sest tohib) ja siis kõndima hakkavad.
Või kuidas teistele paistis?
Startisin 1.grupist aeg kuni 1:45 ja seal täielikku klounaadi ei märganud. Joosti ilusti küllaltki ühtlases rütmis ja vaikselt hakkas hargnemine peale. Samas pole neil, kes just võidu peale ei jookse, TJM stardigrupil mingisugust tähtsust. Laiemat, pikemat ja kvaliteedilt ühtlasemat stardisirget annab ikka otsida, sest tervel 4 esimesel km-l pole möödumisega ju mingit probleemi, pealegi veel asfaldil. Kui huvi ja jõudu on, siis muudkui mine!
Ammendavat ja kompaktset vastust hr. Pulleritsu 07:36 esitatud noodile pole kerge komponeerida. Teema on liiga lai. Peab piirduma vähemaga kui kirja panna võiks.
Meile, väikesele hääbuvale eesti rahvale on "ühiskonna väärtustes" pesitsevad eurokommunismi/globalismi
tööriistad (multikulti, homondus, feminismus etc) ohtlikumad veel, kui vene sõjaväe garnisonid meie territooriumil.
Nägime ju üllatusega, kuidas mentaalne kommunism meile ühtäkki läänest sisse pressis. Ning väga edukalt pressis. Esiteks oli see seal juba palju aastakümneid salakavalal moel olemas. Ootas vaid oma momenti et vabanevale naiivsetele ida-euroopa rahvastele oma kihvad ihusse lüüa. Vana-Euroopa sai tasuta noort kvalifitseeritud tööjõudu, lääneeurooplased said oma roostes autorondid hea raha eest ida-euroopidele maha parseldada.
See on vaid jäämäe väike veepealne osa. Põhiline on see, et meie vanemate elutöö (maa, vabrikud, know-how) läks kommiraha eest lääne kofkinitele. Ihuvili ehk lapsed ka. Teenivad nad seal lääne paksudele pinssi.
(Räägid Priit tihti Rootsist. Nende elu .. nagu see täna on. Neid ei ole ju murtud viimase kümne aastaga, Olaf Palme marineeris seal juba 60-tel).
Kavala nutikuse abil omale reviiride ja rikkuste hankimine on palju efektiivsem kui seda on füüsiliselt, tanki ja suurtükitulega ründamine. Põhi sellele kavalusele seisab ühe vana ja väärika rahva kirjarullides. Nii et see "Euroopa on kaldunud vasakule ehk sotsialismi mitte ainult majanduses, vaid ka sotsiaalideoloogias" ei ole mitte toimunud viimase kümnendi jooksul, vaid seda taktikat on lihvitud aastatuhandeid. Moodsasse, tänapäevasesse kõrgkooli on selle "tarkuse" kohandanud nn. frankfurdi koolkonna filosoofid. Eks Pärtel, Martin ja paljud teised meie bloogi kõrgestikoolitatud humanitäärid peavad Adornot, Horkheimerit, Marcust, Habermasi oma vaimseteks isadeks. Loodame, et nad vaidlevad siin mulle vastu!
Eesti puhul on seda "imelikku vasakpoolsust" olnud täheldada kogu iseseisvuse 25 aasta jooksul, kusjuures seda oma rahva vaimset ülespoomist juhivad ja viivad ellu kes? MEIE ISE!
Selline väike näide et nah!, Brüssel ei keela meil Laulupidusid pidada (laske aga minna poisid), aga kristelparis mögises juba 1998 et tema nigeerlasest sõber ei saa aru mida seal lauldakse, viimasel ajal on viginat, et Laulupeol peaks laulma ka vene keeles, muidu meie kaasmaalased solvuvad ega ole nõus integreeruma (sic!).
Kulissid (laulupidu) on püsti pandud, kuid virtsaht on nutikas: me ise oma kätega lõhume neid kulisse seestpoolt, me ise oma kätega kanname iga päev vett selle kulissi õõnestamiseks, me ise häbivääristame oma väikest kultuuri. Ning see häbivääristamine on jõudnud bürokraatia, ametkondade tasandilt rohujuure tasandile: perekonda, emmed-issid leiavad, et häbi on panna oma lapsele nimeks Joosep, paneme Joseph, mitte Juhan, vaid Johan, tagurlik on Kristjan, paneme Christian, Katrin pole euroopalik, paneme Cathryn, paneme Criss, Carl, Caspar, Edward, Gerthrud, Kenneth, Kevin, Steven, Mirabelle .... huijelle ütlen ma südametäiega tänaste noorte eestlaste nimede kohta. Määrige endale pähe. Uhh, krissid ja sissid.
.... järgneb
Priit,
Humanismi on vaja, humanismi on väga vaja, meie õnnetuseks aga "kui metsa lõigatakse, siis laastud lendavad", on globaalse humanismi harrastamine väikerahvusele hukatuslik. Marju Lauristin ulub avatud eestluse, avatud ühiskonna järele. Kui me selle ellu viime, siis mida me saame? Noored teadlased, insenerid, ärimehed, kunstnikud, muusikud, humanitaarid pagevad väljamaale, sest "siinses konnatiigis" ju ei arene. Noorte sportlastega sama asi - ujujad ameerikas, palluritel vaja euroopas olla, vastasel juhul ei ole rahvuskoondis konkurentsivõimeline. Ratturid, tehnikasportlased, neil vaja samuti euroopas olla, sest "kinnises" Eestis ei saa ju vajalikku meeskonda (raha) kokku.
Samal ajal on meie ülikoolid väga atraktiivsed hiinlastele, indialastele, aafriklastele. Ma mõistan, see Lauristini "avatus" on vaimne paradigma, avaldub see aga ka füüsiliselt.
Veel näiteid:
Kui mõned aastad tagasi oli tapeedil see dotsent Bäckman, siis mingil hetkel saatsid Soome intelligendid avaliku kirja Hels Ülikooli rektorile, et kas see mees sobib meie lapsi õpetama? Rektorilt tuli kuri vastus, et ülikool on ühiskonna uhkus ja eliit ja väljaspoolsetel pole mingit kobinat "mida meie siin sees teeme"!
Vaat sulle lops! Tegelikult see vana tõde, et humanistide klann on rahvuste- ja riikideüleselt alati marksistlikult punane ja ülikoolidesse barrikeerununa toodavad nad seda filosoofiat vaid juurde. Suletud ring, nokk kinni, saba lahti.
Eestis oli seda bäkmani ilmingut isegi rohkem. Ülikoolide polöki ja partei ajaloo kateedrid olid ju täis bäkmane. Nii tip-s kui trü-s oli neid vene juute navaalom. Ega neid saanud päevapealt lahti lasta (humanism ju). TÜ-s näiteks armeenlane Grigorjev. See oli suurem vaenlane kui enamus venelasi/juute. Mul temaga isikl kokkupuuteid polnud, kuid tema kirjutised 1996 olid räiged eesti rahva ja riigi vastased. EV ajalgi oli see tüüp TÜ-s tööl nagu miška, komposteeris eesti noorte ajusid. Ning pange tähele, EV maksumaksja maksis talle aastaid palka kah selle "hea" eest. Ehk on Pärtelil inffi selle mägiröövli kohta, keda EV poputas soojal kohal ja maksab head pensioni elu lõpuni. Okei, bäkmanlus ja grigorjevlus on stalinism. Aga selle noorem ja väga elujõuline vend on eurokommunismus. Soliidne ja pealtnäha siidikinnastes. Ei hakka tänaste eesti kõrgkoolide eurokommude (kohalike ja läänest tulnute) nimesid nimetama. Teate isegi.
Vaat selliste ilmingute pärast põlgan mina, eestlane sügavalt tänast Eesti riiki. Mammonat kogume usinasti, seda on isegi Kreekale jagada, kuid vaimses plaanis oleme kehvikud, laseme oma ajusid vabatahtlikult keppida iga päev. Läheme sellega veel rõõmsalt kaasagi. Paljud meist teevad seda, mentaalse eurokommunismi juurutamist higipull otsa ees, sest saavad selle eest palka. Lapsed vaja toita ja koolitada. Saame aru, mõistame.
Jee, kõva it-riik. Väljamaa onud vaid rõõmustavad selle üle, et usinad eestlased nakitsevad elektroonilise jälgimise vahendite väljatöötamise kallal. Las teevad, kui õnnestub, saame omale kah.
Vabanemise järel lootsime naiivselt, et sõbralikud väljamaa-onud aitavad meid nii siseriiklike kui piiri taga asuvate vaenlaste vastu. Jee nad aitasid, kas oli meil Brüsseli sõpradest abi kui Moskvaga uut piirilepingut sõlmiti? Ei olnud. Eks meie rehepapid lootsid ka, et teenivad endale au ja kuulsust. Läks aga nagu ikka, Paedale ja Mihkelsonile tõmmati Moskvas kott pähe ja eesti rahvas helpigu. Sama asi selle sovjeediokupatsiooni asjas. Meie uued naeratavad väliselt sõbralikud väljamaa onud ei kavatsenud midagi teha, ammugi aidata. Vastupidi, Eesti ja Läti ühiskonnad etendasid nende jaoks katseklaasi rotte. Vaadati huviga et kuidas arenevad need pea 50% immigrantidega ühiskonnad. Mida ette võtavad, kui asi kärssama läheb. Sama asi it-ga. Vaatame kaugele annab itiseerida, Eesti väike hea laborihiir, kui eksperiment nihu läheb pole katki midagi, euroopa elab edasi, kui õnnestub, vaatame kas saab teistele ka peale pressida. Id-kaardi koos tagauksega jms tsirkuse.
...... järgneb
Maailm näiteks ei arva, et tiibetlased peaksid pakkuma hiinlaste "kultuurautonoomiat", küll aga näiteks on eestikeelses meedias küllalt lambapäid, kes on valmis pakkuma siinsetele venelastele kultuurautonoomiat. Miks ainult venelastele, ka ukrainlastele, türklastele, kellele iganes oleme valmis näitama oma suuremeelsust. Taipamata seda, et meil ei ole selleks ressurssi.
Relvastumisele ei näi lõppu tulevat, vähemalt meie regioonis. Hinnad kasvavad, mitte ei kahane. Tühipalja puust jalakäijate silla remondiks läks 0,3 milli eurot. Veel on meil tanke lennukeid ja laevu vaja. Ning mitte puust vaid kõrgtehnoloogilisest metallist. Kas meil on miljoneid maksumaksjaid, kelle taskust võtta raha riigikaitseks, välispoliitika ajamiseks terves maailmas? Rikastel põhjamaadel on kaugetes maades ühised esindused, et pappi kokku hoida. Eesti on nii suur tegija, et tal on oma esindus. Uus-Meremaal näiteks. Oma kultuuri hoidmiseks vajame sedasama raha omakeelse kirjanduse, hariduse pidamiseks, laulupidude pidamiseks .... kust me selle kõik võtame?
Häid kommentaare sel teemal kirjutas PM-is keegi Tõnis Siim, aga tema tekst läks kiirelt kustutamisele. Eesti töörahvas ei pea teadma, mis või kes on selle imelise virtsahvti taga, et eestlased peavad omas kodus elama Notshnoi Dozoorlaste hirmust ja armust. Peame olema väga vagusi, et nad meile siin uut Pronksiööd ei korraldaks. Eesti rahva õnnelik tulevik olevat kinni selles, kuivõrd rahumeelselt suudame kooseksisteerida oma muulastega, ei see oli ebaõnnestunud sõna. Oma teiskeelsete kaasmaalastega. Sedapsi.
Et siis vaadake sõbrad, ekre mahitatud odav rahvuslus pidavat peale minema 6-klassilise haridusega joodikutele, nagu kirjutab PM-i arvamusliider Remsujev. Ärge teie küll sellised olge, eks!
Vabatahtlikult vaimses kommunismuses elamise näiteid võiks tuua palju, kõik pole meeles kah ja ma ei viitsi enam. Tööd peab tegema. Jadaega!
KARMID KARISTUSED EESTI JOOKSJATELE
Eesti dopinguvastane distsiplinaarkolleegium määras jooksjatele Ilja Nikolajevile ja Nikolai Vedehinile antidopingu reeglite rikkumise eest karistused. Nikolajev sai 2013. aastal kehtinud maailma dopinguvastase koodeksi alusel kaheaastase ja Vedehin 2015. aastast jõustunud uue koodeksi alusel nelja-aastase võistluskeelu.
Kuigi mõlema jooksja kaasuseid arutati ja karistus määrati samal ajal, on tegu erinevate juhtumitega erinevatest aastatest. Eesti dopinguvastane distsiplinaarkolleegium analüüsis Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) esitatud tõendusmaterjale ning kuulas ära mõlema jooksja täiendavad selgitused, otsustades seejärel süüdistuste tõendatuse üle ja määrates karistused.
Ilja Nikolajevi suhtes algatas IAAF uurimise vereprofiili alusel, mis oli koostatud 2013. aastal 16. aprillist 28. novembrini võetud seitsme võistlusvälise vereproovi põhjal ning mis oli IAAFi adaptiivmudeli põhjal vähemalt 99,9 protsendilise tõenäosusega ebanormaalne. IAAFi ekspertpaneeli hinnangul oli ebanormaalse vereprofiili põhjuseks keelatud aine või meetodi kasutamine. Ilja Nikolajev antidopingu reeglite rikkumist ei tunnistanud.
Eesti dopinguvastane distsiplinaarkolleegium mõistis Nikolajevi süüdi 2013. aastal kehtinud maailma dopinguvastase koodeksi 2009. aasta redaktsiooni artiklis 2.2 ja IAAF-i (2012-2013) reeglis 32.2(b) sätestatud dopinguvastase reegli rikkumises, mis tähendab keelatud aine või meetodi kasutamist või kasutamise katset. Kuigi IAAF taotles Nikolajevile pikemat karistust 2015. aastast jõustunud uue dopinguvastase koodeksi järgi, pidas Eesti dopinguvastane distsiplinaarkolleegium seda põhjendamatuks. Kolleegium määras jooksjale kaheaastase võistluskeelu alates 3. veebruarist 2015. Samuti kuuluvad tühistamisele Nikolajevi kõik võistlustulemused alates 16. aprillist 2013, sealhulgas Frankfurdi maratonil joostud isiklik tippmark ning neli poodiumikohta Eesti meistrivõistlustelt aastail 2013-2014.
Nikolai Vedehin andis käesoleva aasta 5. veebruaril Keenias positiivse dopinguproovi, millest leiti hormooni- ja metaboolsete modulaatorite klassi kuuluvat trimetasidiini, lisaks süüdistati teda dopinguprooviga manipuleerimises või manipuleerimise katses. Vedehin tunnistas trimetasidiini kasutamist teadmatusest, et tegu on võistlusvälisel perioodil keelatud ainega, ning loobus B-proovi avamisest. Samas eitas Vedehin dopinguprooviga manipuleerimist või manipuleerimise katset.
Vedehin mõisteti süüdi maailma dopinguvastase koodeksi 2015. aasta redaktsiooni artiklis 2.1 ja IAAF-i reeglis 32.2(a) sätestatud dopinguvastase reegli rikkumises, mis tähendab keelatud aine sisaldumist sportlase proovis. IAAFi reegli 32.2(e) väidetava rikkumise suhtes, mis tähendab dopingukontrolli mistahes osaga manipuleerimist või manipuleerimise katset, puudus kolleegiumi hinnangul vajadus võtta seisukoht, kuna see ei takistanud proovi õiget käitlemist ega dopingu kasutamise tuvastamist ning sellise rikkumise tuvastamine või mittetuvastamine ei muudaks Vedehini karistust, mis on ette nähtud positiivse dopinguproovi eest.
Eesti dopinguvastane distsiplinaarkolleegium määras Vedehinile nelja-aastase võistluskeelu alates 23. märtsist 2015. Samuti kuuluksid tühistamisele Vedehini kõik võistlustulemused alates 5. veebruarist 2015, kui ta oleks sel perioodil võistelnud.
Mõlemal sportlasel on otsuse vaidlustamiseks õigus esitada apellatsioonikaebus Eesti dopinguvastasele apellatsioonikolleegiumile 21 päeva jooksul otsuse kättesaamisest.
Otsused langetas Eesti dopinguvastane distsiplinaarkolleegium koosseisus Margus Mugu, Rein Haljand, Marek Kaleta, Siim Schneider ja Toomas Tõnise. Sõltumatu Eesti dopinguvastase distsiplinaarkolleegiumi nimetab ametisse Eesti Olümpiakomitee. Kolleegiumil on volitused ärakuulamiste korraldamiseks ja otsuste vastuvõtmiseks ükskõik millises asjas, mis Eesti Antidopingu või rahvusvaheliste alaliitude dopinguvastaste reeglite põhjal kolleegiumile menetlemiseks esitatakse.
Kas mu silmad näevad õigesti, et PP on kopeerinud siia üks-ühele jooksuportaali loo ja jätnud viitamata?
Seda igavat kantseliiti oli delfis ja postimehes täpselt sama palju. Aga meid huvitab see manipuleerimise värk. Ah, Priit? Teed järsku ära mis? Sulle oleks see paar telefonikõnet ja valmis. Me lubame, et edasi ei räägi. Jäägu see siis meie, spordimeeste vahele.
Miks meie spordifunktsionäärid ikkagi pehmendavad karistusi? Mida siin hellitada, kui terve alaliit on silmini kuses - või on need ikkagi endiselt vaid üksikud taristuvälised juhtumid? Kuhu jääb toda tsirkust tüürivate taustajõudude (treenerid, managerid, meedikud) nimekiri ja neile määratud karistused.
Õige eestlane jätab alati viitamata, see viitamine on lääne pedede komme.
Karmid -või õigemini - pehmed karistused Eesti jooksjatele.
Ajaloo võltsimise eest on veel karmimad karistused. Nimetute haudade rivid Porhovi, Dno ja Staraja Russa all.
"Kõva mees" Jürgen Ligi võiks sellele mõelda. Või kavatseb papa oma pojukese kuhugi tagala staapi sokutada?
Eelkritiseerijaile: tegemist oli mulle edastatud pressiteatega. Pressiteade on ametkondlik teadaanne, mis autorluse pretensioonist te siin räägite? Neil on hea meel ainuüksi sellest, kui teade kuskile üles läheb.
http://arvamus.postimees.ee/3187119/dag-kirsebom-rootsi-immigratsioonipoliitikat-ootab-kokkukukkumine
lugesin selle artikli läbi, kohati tundub, et need rootslased on päris pooletoobised, hea, et Postimees selliseid artikleid avaldab.Teema läheb üha aktuaalsemaks.
Kes see starter siis oli, antud vihjete peale ei tule paraku ühtegi nime keelele.
Kangert täna 41. ja üldkokkuvõttes 32.
Kas patsient nr 1 on nüüd lõplikult haardeulatusest välja pääsenud? Kust nüüd tõde otsida? Eesmaa Ennult või noilt kriminaalidelt?
Loodan väga, et kõik mehed (ka naised, kui juhtub olema) siin kommentaariumis on superstaarid.
http://sport.postimees.ee/3187847/kolumbia-kutsus-koondisesse-koik-superstaarid
Muidugi oleme
Pakun, et see on Heino Puuste.
Naljamees oled Martin päris kõva.
Anname siis lõpuks PP-le unerahuks ka õige vastuse: starter oli Heiki Tuul, andekas korvpallurist sirgunud jooksja, kelle õiged teod staadionil jäid kahjuks teostamata..
Kui juba jutuks võtsid, Siimeon, siis miks jäid teostamata? Tervis või isegi midagi hullemat?
Vabanda mu võhiklikkust, aga esimest korda kuulen seda nime.
80-te lõpp..raske aeg, keerulised olud..jätaks blogipidajale kah ruumi vastuseks, et miks just selline küsimuse püstitamine..
Heiki Tuul; Rollid: Juhatuse liige, Osanik; Ettevõtted: MONA INVESTEERINGUD OÜ, AIRSPACE OÜ, RAINELA LASTEKAUPADE OÜ, HANSASALE GRUPP OÜ, ...
www.spordiinfo.ee/esbl/tulemused/.../heiki_tuul
3, Heiki Tuul, Tartu, M 5 km murdmaajooks, 15.53,2, 26.04.1986, Elva. 1984, Kergejõustik ... 2, Heiki Tuul, Tartu, M 3 km murdmaajooks, 9.31,6, 22.04.1984, Elva.
Pärispea - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia
et.wikipedia.org/wiki/Pärispea
Translate this page
Võitjaks osutus eraisik Heiki Tuul ja ostuhinnaks kujunes 1,1 miljonit krooni. Oksjonit saatsid külaelanike piketid. Kohal olnud 20...30 inimest kandsid plakateid ...
"Selle nädala tegemisi on juhtinud Heiki Tuul, kes minust kaks aastat nooremana oli koolipõlves Eesti lootustandvamaid pikamaajooksjaid, kuni elu ta muudele lainetele tõmbas. Olles talle kümmekond päeva tagasi andnud ülevaate, mida seni teinud olin, ja küsinud nõu, kuidas peaks viimase nädala harjutama, vastas ta:
"Igatahes hullumeelne, milliseid koormusi talud ... [] ... kaua sa sellise intensiivsusega jätkata ei suuda."
http://suusk.blogspot.com/2011/05/pullerits-mis-tulemust-lubab-puhapaeval.html
Tegelikult päris kahju, hr Pullerits, et te USAsse ei jäänud. Parem kerjusena Ameerikas, kui ükskõik kellena siin. (Siit pakuti teile aga vist isegi doktorantuuri.) Oleksite diner'ite ja hamburgeri-"restoranide" köökides nõusid küürinud, New Yorkis taksot sõitnud. Pikapeale oleksite end üles töötanud. Teil oleks lihtne güproc-stiilis, aga oma maja eeslinnas. Valgete linnaosas. Nulliga pügatud roheline muru ja valge lipikaed. Teil on vist vene naine, nagu siin kirjutatakse. Pole häda, USAs on vene-sovjeti immigrante mustmiljon. Braiton Beach on neid täis.
Kaalus oleksite mitte kümme kilo nagu Nõukogude armees, vaid 20-30 kilo Tartuga juurde võtnud. Käiksite T-särgiga. Ameerikas ongi kõik riided ülilaiad, et obesiidsed inimesed sisse mahuksid.
Kord aastas, 4. juulil, The Independence Day-l aga ühineksite Main Street-il teiste samasuguste odavate Hiinast imporditud rõivais - USAs on riided üliodavad - massiga, et läbida 5K. Vaarudes ja taarudes, aga rahulolevalt, Stripes-and-Stars lipuke peapeale vahele pistetud...
Heiki Tuul on õige vastus.
Ei, mul ei ole vene naine. Puhas eestlanna.
Sitakott oled Martin. Isegi vähese haridusega Jakup Laane külast Kõrvemaalt kirjutab paremini kui sina, tulevane semiootik ja kusese palgaga tallinna linna väikeametnik.
Postita kommentaar
<< Esileht