Pullerits: Mida näitas Tartu rattaralli eelluure?

Värsked pildid laupäevase Allan Oras Cupi rajast ehk Kõlleste rattamaratonist leiab siia klikkides!

Samal ajal kui Scanpixi Baltimaade pealik Art Soonets läks laupäeval koos hinnatud ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsiga sajakilomeetrisele veesõidule, mis, nagu te isegi mõistate, ei saanudki teistmoodi lõppeda, kui et mehed läksid umbes 45. kilomeetril ümber, said läbimärjaks ja katkestasid, sest Tšehhi päritolu kanuu (rendihind 50 eurot) olnud Soonetsi sõnul täiesti sõidukõlbmatu vann ja prügikast, tegelesin ma üldiseks hüvanguks millegi märksa kasulikuma. Istusin ratta selga ja tegin Tartu rattaralli rajal luuret.

Laupäeval sõitsin n-ö vasturada: kõigepealt suundusin Räpina maanteed pidi Luunjasse ja sealt keerasin Aovere peale ning liikusin mööda rattaralli rada Luuani, kus keerasin enne sügavat orgu rattaralli rajalt maha Keerepere peale ning sõitsin maale, kus isa oli ahju juba sooja pannud, et teha praekartuleid. Kokku läbisin 75 km. Aega kulus 2:31.50, mis teeb keskmiseks kiiruseks 29,6 km/h. Arvestades, et Luunja ja Luua vahelisel trassil ehk vähemalt kahel kolmandikul rajast tuli murda üksinda vastu tugevat tuult, polegi kiirus väga kehv.

Pühapäeval sõitsin üksinda Tartust mööda rattaralli rada vastutuult Tabiverre (Lähtel tuli vastu kümnene gruppetto). Tabiveres keerasin Elistvere peale ning tulin sealt rattaralli trassi pidi Aoverre, kust keerasin Jõhvi maanteele ja naasesin Tartusse. Kokku läbisin 70,3 km. Aega kulus 2:19.25, mis teeb keskmiseks kiiruseks 30,25 km/h. Seega läbisin kahe päevaga terve rattaralli pikkuse maa ja pisut pealegi. Ei mäleta, et oleks kunagi kahel päeval järjest nii palju trenni teinud.

Mis meid siis Tartu rattaralli tagasiteel, tundmatul trassil, ees ootab? Alustame Palamuselt ja sellele järgnevast orust (fotol ülal vasakul), mis ei vaja tutvustamist, sest on ju kõigile Jõgeva rattarallil osalenuile hästi tuttav. Toda lõiku tuleb ju ühe Jõgeva ralli jooksul läbida tervelt kolm korda. (Järgneva rajakirjelduse paremaks jälgimiseks avage siin rattaralli marsruudi kaart!)

Orust väljuv tõus on kergem kui Jõgeva rattarallil, sest nüüd tuleb suunduda hargnemisel vasakule, Luua peale, ja pärast hargnemist läheb tõus väga laugeks. Enne Luuat (fotol paremal) tuleb kerge, ehk protsendi-kahene langus, mille lõpus peab olema ettevaatlik, sest järgneb täisnurkne parempööre. Siis aga sadulast ja gaas põhja! Järgneb kiire langus, kust edasi saab kihutada umbes 2,5 km vähemalt 60ga. Kuid ettevaatust: metsa vahel järgneb täisnurkne keerak vasakule kitsale asfaltteele. Seal järgneb taas kerge langus, mis tähendab, et tempo püsib kõrge.

Edasi järgneb pärast kerget, vaevalt protsendist tõusu mitmekilomeetrine lauge, tuultele avatud lõik (fotol vasakul). Asfalt on krobeline ja kohati kergelt hüpitav, kuid aukudeta. Oluliseks saab positsiooni valik, et leida grupis väikseim tuuletakistus.

Kui näete umbes 4-5 km järel vasakul vaatetorni (fotol paremal), siis sellele järgneb – ettevaatust! – teravnurkne parempööre. Enne seda tuleb kiirus kindlasti maha võtta. Siis sadulast püsti, umbes 150 meetrit veidi ülesmäge ja siis kiire lühike laskumine, kus saab hoo ilmselt taas 60 km/h ligi. Kuid taas ettevaatust: laskumise all asfalt lõpeb ja tuleb 850-meetrine kruusalõik. Kohe pärast asfaldi lõppemist on tee keskel muidu kõvas kruusas mitu ohtikku auku! Kruusalõik on tugeva kattega ja sile, kuid siiski leidub seal ohtralt väikseid auke. Mulle tundus, et parempoolne teeserv on parema, auguvabama pinnasega.

Pärast kruusalõiku keerab asfalttee vasakule ja siseneb Elistverre (fotol vasakul). Umbes sajaks meetriks saab nautida taas siledat asfalti, seejärel tuleb kihutada mööda krobelist asfaltkatet. Elistveres läheb tee veidi kitsamaks, seal tuleb vaadata, et ära mahud.

Pärast Elistveret järgneb ligi kilomeetri jagu vaevumärgatavat tõusu, mis grupis sõites pole ilmselt mingi probleem. Kui too vaevutajutav tõus läbi saab, järgneb pikk laugem laskumine, kus, oletan, tõuseb kiirus vähemalt 50 km/h kahti. Hõreda asustusega Juula külast läbi sõites hoidke silmad lahti, sest keset asfalti on mitu päris sügavat auku: kes seal pudelit haarama hakkab ja ühe käega leistangist hoiab, lõpetab suure tõenäosusega külili maas.

Pärast külakest keerab tee aegamööda paremale ja järgneb meeldiv kerge laskumine. Hoiatan, et ärge seal gaasi väga põhja vajutage ja üksinda tööd rassige. Sest pooleteise kilomeetri pärast, kui tee suundub metsa vahele, järgneb tagasitee küllap raskeim tõus. See vaatab teile otse vastu, aga on petlik. Sest tõus jätkub kurvi taga. Ja kui seal vaatate, et pole hullu, tõus hakkab peagi lõppema, saate uue petteka. Kui olete justkui üles jõudnud, avastate, et tõusunurk muutub üksnes laugemaks. Tõus jätkub veel umbes 250 meetrit. Kokku, mõõtsin ära, kestab tõus kilomeetri.

Kohe üleval tuleb olla valmis kiirendamiseks, sest järgneb raja üks kiiremaid laskumisi Saadjärve poole. (Tähelepanu: rannas võib olla fookust nihutavaid näitsikuid - vt foto vasakul.) Kiirus tõuseb seal arvatavasti üle 60 km/h. Ilmselt püüavad kõvemad mehed eelneval tõusul ja sel laskumisel gruppi lõhkuda, seda enam, et järve äärest, pärast vasakpööret, algab uus kerge tõus, mis poole kilomeetri järel lõpeb veidi tõsisema tõusunurgaga. Sel lõigul tuleb jõud mobiliseerida ja hästi tähelepanelik olla.

Edasi, kuni Veduni ehk Tartu-Jõhvi maanteeni kulgeb sõit krobelisel laugel asfaldil, kuhu pärast eelnimetatud tõusu jääb üks väike sügav org, kuid sealt saab grupis hooga läbi.

Kui lähenete laskumisel suurel kiirusega Tartu-Jõhvi maanteele, ei ole vaja hoogu väga maha pidurdada, sest maantee on lai ja sinna mahub hästi paremale pöörama. Siis olge valmis poolekilomeetriseks spurdiks vastu kerget mäge, misjärel järgneb vana kõrtsihoone tagant vasakpööre, kus kiirendage taas maksimaalselt, sest järgneb pikk laskumine, kus kiirus jääb ilmselt kaheks kilomeetriks 60 km/h kanti. Järgnev 5 km pikkune sõit Kallaste maanteeni on lihtsal ja võrdlemisi laugel trassil, kuid endiselt krobelisel asfaldil. Enne Kallaste maanteed ronib tee kergelt mäkke, mistõttu olge taas valmis pingutuseks.

Pärast Kallaste maanteele (fotol all paremal) keeramist läheb asfalt siledamaks ning järgneb kerge langus, kus kiirus taas tõuseb. Aga pooleteise kilomeetri pärast, alates Väägvere sildist järgneb pikem tõus – mitte järsk, aga vaeva tuleb näha. Mäe tipus tuleb uuesti laskumine, siis pisut laugemat sõitu ning seejärel paistab raja viimane tõsisem tõus, ligi pool kilomeetrit Aovere risti bensiinijaamani. See on küllap viimaseid kohti, kus tugevamad võtavad ette rünnaku – see tuleb hambad risti, maksku mis maksab, ära kannatada. Sest edasi Aoverest Luunjani järgneb tosin kilomeetrit kerget sõitu mööda väga head ja siledat asfalti, mis vihmase ilmaga võib olla siiski üksjagu libe; tõuse seal pole.

Nagu aru saate, on Tartu rattaralli tagasiteel palju huvitavaid ja pingelisi kohti, kus tuleb jõudu mobiliseerida, kiirendada, positsiooni valida. Igav seal olema ei saa, pidevalt peab olema aktiivne. See ei ole mingi Elva-Tartu või Otepää-Tartu laia trassi pidi kulgemine. Seekord tuleb rattarallil igaühel tööd teha ja vaeva näha, niisama grupis loksudes ei jõua kusagile.

Seega soovitus: lõhkuge trenni teha! Võtsin mõlemal trennipäeval tõuse rünnates, hooga. Ja mis seal salata, pärast pühapäevast sõitu olin üksjagu kulunud. Või küpse, ütleks mõned mehed. Aga nagu ütleb üks klišee, mille autoriks on Friedrich Nietzsche: mis meid ei tapa, teeb meid tugevamaks.
******

Jaanus Laidvee at the edge of Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mullune Tartu rattaralli Elvas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 2-6 Jõgevamaalt. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Tüdruk rannas. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix 
Foto 8: Maastik Aovere lähistel. Foto autor: Raimu Hanson, Postimees/Scanpix
Foto 9: Kivi talu Tartu-Kallaste maantee 14. kilomeetril. Pildil Kivi talu grillmajake forellitiigi ääres 2004. aasta suvel. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix