Pullerits: Mida näitas Tartu rattaralli tühjendussõit?

Ühel hetkel, kümme kilomeetrit Tartust, tekkis tagaajamisinstinkt (fotol vasakul). Kuigi ees ootas pikk teekond, terve Tartu rattaralli ring. Ja kuigi saakloom asus kaugel, ligi pool kilomeetrit eespool. Ometi mõjus ta motiveerivalt. Eriti nädal enne Jõgeva rattarallit.

Aga jõudu ja sitkust peaks ju jaguma, sosistas alateadvus. Kahel möödunud nädalal sai ju korralikult vändatud. Üle-eelmisel nädalal 230 km ja eelmisel 306, sh nädala lõpuks pühapäeval 122,5 km paarissõitu keskmise kiirusega 30,5 km/h. Nüüdki, lõppenud nädala laupäeval, oli kahe kaaslasega plaan hoida keskmist kiirust 31-32 km/h kandis.

Olime ületanud Tartu-Jõgeva maanteel Amme jõe, kui silmasime ees kulgemas motorollerit. Asusime seda püüdma. Suurt tööd tegi Üllar Petrovitš, kes võttis Tartu rattaralli raja kaks esimest rasket tõusu, ligi kilomeetrise enne Võiblat ja 800-meetrise enne Lähtet enda vedada. Lähte tipus andis vahetuse üle mulle, vedasin sinnani, kus vasakut kätt käivad inimesed Äksi nõia juures vastuvõtul. Seal võttis tuule murdmise üle kolmanda aasta arstitudeng Steve Astok ning enne Äksi motelli ja kirikut, pärast 7 km pikkust tagaajamist, saime motorollerile järele (fotol ülal paremal). Otsustasime, et tõmbame hinge ning laseme tal endid krobelisel asfaldil väikese tõusukaldega vastutuulelõigul vähemalt Tabivereni vedada.

Tabiveres märkasin kergliiklusteel tumedas dressis ratturit (fotol vasakul) ning kutsusin ta sappa. Kui ta järele jõudis, seletasin talle, mis on meie plaan – sõita Jõgevani, sealt keerata Laiuse poole ning Laiuselt läbi Kuremaa, Palamuse, Luua, Kaiavere, Elistvere, Vedu ja Aovere Tartusse tagasi. Et ta meie tuules kodunt asja ees teist taga liiga kaugele ei sõidaks.

Juba Tabiveres vaatasime, et rolleri kiirus kipub liiga aeglaseks jääma. See liikus 33-ga, võinuks aga minna 37-38-ga. Tornimäe laskumisel otsustasime sõnadeta, et aitab küll tuules passimisest ning asusime tööle (fotol all paremal): Petrovitš võttis hoo üles, mina tema tuulest veel vunki juurde ning roller jäi.

Aga Tornimäe laskumisele järgneb ligi poolteist kilomeetrit salakavalalt lauget tõusu. Ja pärast Mullaveret tuleb soise metsa vahel tuulekoridor. Pikkjärvele viiva tõusu alla sai roller meid uuesti kätte. Tuul pidevalt valjenes. Järgmised kolm kilomeetrit, kuni Kaarepereni, ekspluateerisime rollerit tuulemurdjana. Siis, enne Kaarepere raudteeviadukti, keeras roller kõrvale ning edasi tuli hakata täie jõuga tööd tegema.

Kaarepere kaupluse juures oli suurem seltskond rattureid sadulast roninud ja poe ette parkinud (fotol vasakul parempoolses servas). Tohoh, kas jaks juba otsas? Tõsi, ega kerge olnud. Järgneval laugel laskumisel oli suisa tegu, et vedades kiirust 31-32 kandis hoida (fotol all paremal). Petroviš mainis, et kui Tartu rattarallil ka samasugune tuul puhub, siis mingit kahesajast punti küll ei teki. Nõus. Siis on kogu punt peagi ribadeks. Enamik teest kulgeb ju avatud põldude vahel. Pärast Pedja jõe ületamist, 3 km enne Jõgevat, kui järgneb lauge paremkurv vastumäge, lõõtsutas üle suure välja vastu selline tuul, et kohati kukkus kiirus 25 peale.

Jõudsime Tartust Tähtvere kaugeimast nurgast Jõgevale 1:32ga ning keerasime Mustvee maanteele. Kohe läks üksjagu kergemaks. Ent juba kaugelt, üle raudteeviadukti ja laiade ringteede (fotol all vasakul), paistis taamal ähvardav Laiuse mägi.

Sattusin vedama poolteist kilomeetrit enne mäe jalamile jõudmist. See oli viga, mida rattarallil ei tohi korrata – enne tõusu ei tohi vedada! Astok ja Petrovitš tulid tagant puhanuna välja ning mul tuli näha parasjagu kurja vaeva, et nendest kinni hoida. Ja see tõus on pikk, olge hoiatatud, selleks tuleb energiat varuda. Seda enam, et ega mäe tippu alt näe: sõidad, tundub juba, et oled üleval, aga kui edasi liigud, siis näed, et tippu on minna veel ja veel. See on koht, kus, kui suurem grupp on rattarallil seni koos püsinud, võetakse kindlasti rünnakuid ette.

Laiuse (fotol paremal) peale keerates tuuleolud paranesid. Tee muutus küll kitsamaks, aga 40 km/h hoidmine õnnestus kerge vaevaga. Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis algas peagi metsa vahel vist taas salakaval tõus, aga suure grupiga läheb selle võtmine kindlasti valutult. Kuid ettevaaltikuks tuleb muutuda siis, kui kauni allee all märkate paremal tuuleveskit (fotol alla vasakul). Siis hakkab tee laskuma, aga tähelepanu – ärge tiivustuge!

Allee alt keerab tee Kuremaale jõudes kergelt paremale, siis kohe laskumisel vasakule, ning kuna laskumine on järsk, tekib tahtmine kiirust lisada, kui... ohohoo, kuhu nüüd?!! Ees on ristmik, väike tee läheb otse... Kerge on pead kaotada.


Too on väga ohtlik laskumine. Sest otse mäe all, kui kiirus võib olla vabalt 60 km/h, tuleb teha parempööre (fotol paremal). Seal, karta võib, sõidavad nii mitmedki uljad mehed otse kraavi. Kindlasti panevad korraldajad sinna kiirabibrigaadi ootele.

Edasi, kel õnnestunud kurvis püsti jääda, järgneb sõit Palamuse poole: paremat teepoolt palistab puuderivi, kilomeetri pärast keerab tee aegamisi vasakule metsa alla ning veel kilomeetri pärast väljub lagedate põldude keskele (fotol vasakul), kust algab lauge tõus. Siin oleneb väga palju tuule suunast. Meile puhus see laupäeval küljelt tagant. Nii kujunesid viimased 2 km enne Palamuset sõidu üheks nauditavamaks, kui kiirus kasvas ilma suurema vaevata 45 km/h-ni ja üle sellegi.

Palamusel (fotol paremal), kui vasakule jäävast paisust mööda sõidetud, järgneb sajakonna meetri pärast järsk pööre paremale. Kes liiga suure hooga tuleb, ärgu imestagu, kui end rohumaalt leiab. Palamuselt väljudes järgneb veel üks salakaval, ligi kilomeetrine tõus, enne kui jõuate laia oru servale. Jah, sellest saab alla sõita (fotol all vasakul), ja kulgenud risti üle oru põhja, ootab teises servas tõus (alumisel vasakpoolsel fotol taamal).

Petrovitš võttis toda tõusu hooga – väga palju oleneb õigeaegsest ja õnnestunud ülekande valikust –, läksin talle järele. Astok oli end eelmiste päevade trennidega ilmselt üksjagu kurnanud ega hakanud punnima. Aga see oli hea näide, kui kerge on tol tõusul maha jääda, kui ei kasuta ära laskumise inertsi või kui jõuvarud on hakanud ammenduma. Kes seal jääb, ongi jäänud. Me muidugi ootasime kaaslase järele.

Luua laskumisel ja selle järel (fotol paremal) läheb ilmselt kihutamiseks. Seal kohe on selline õhustik ja profiil, et kutsub vajutama. Tõenäoliselt keerab grupp seal gaasi põhja. Kuid veidi rohkem kui 2 km pärast hoidke silmad lahti, et metsa vahel vähemärgatavat vasakpööret Kaiavere peale maha ei magaks. Seal ootab ees pisut hüpitavat asfalti, siis umbes 2 km pikkune hästi lauge ja avatud maastikul kulgev tõus, kus määravaks saab taas positsiooni valik grupis. Lauda bussipeatuse juurest järgneb Kaiaverre kergelt laskuv rada, kus tõenäoliselt taas kiirus üles keritakse.

Kaiaveres, pärast teravnurkset pööret paremale – raja kõige järsem pööre – tuleb punnida sada meetrit mäenukile ning sealt hooga alla üle soo kulgevale 850 pikkusele kruusalõigule (fotol vasakul). Laupäeval oli teekate kõva, aga kui sõita suures grupis ja näiteks ligi 40ga, tuleb end valmis panna pidevateks põrutamisteks.

Pärast Elistveret (fotol paremal) hakkas Petrovitš ees tempot kruvima. Või õigemini hoidis ta seda 40 km/h kandis. Seal oli mul laupäeval esimene koht, kus tundsin, et sõit hakkab ajudele. Ligi 100 km oli juba läbitud. Tagasitee Laiuselt Tartu poole saab oma sagedaste pöörete ja tavalisest kitsamatel, killustikuga kaetud teedel olema kahtlemata närviline. See hakkab vaimu kurnama, pole kahtlust, eriti kui tugevamad veel tempot teevad. Ilmselt hakkab paljusid kummitama ka janu ja nälg. Astok oli tulnud sõitma kahe väikse pudeliga ning need said tal tühjaks. Mul oli kaasas üks liitrine pudel. Sellest oli umbes kolmandik veel alles. Andsin paar lonksu Astokile, kellel selgelt ei paistnud olevat parim päev. (Aga eks te proovige arstiõpingute kõrvalt veel pikki rattatrenne teha.)

Poolteist kilomeetrit pärast Juula küla läbimist, seal, kus algava metsa vahel näitab viit paremale Igaverre, algab lohust kilomeetrine tõus (fotol vasakul). Läksin enne seda ette, et tempot kontrollida. Rattarallil see nõks muidugi ei aita, seal üritavad ilmselt taas mitmed mehed grupist plehku panna. Väike nõuanne: tõusule eelneb väike laskumine, kus saab hoo üles, nii et mõistlik on seal mitte etteotsa trügida, vaid kasutada tagant saadavat inertsi ning, hoides vasakule, grupist tõusu kõige raskemal, esimesel osal mööda saada. Seejärel, paremkurvis, tõus lamendub, jõuab korraks justkui tasasele lõigule, ent jätkab siis seal, avatud osal veel ronimist. Võtsin toda osa vastutuules 25ga, mis polnud väge kehv kiirus, aga millest vaevalt et piisab rattarallil parematega kaasa minemiseks.

Ja siis täie hooga Saadjärve poole laskumisele (fotol paremal)! Kiirus kerkib kindlasti üle 60 km/h. Järve äärsest paremat kätt jäävast parklast möödas, tuleb teha vasakpööre, kus on kriitilise tähtsusega suuta säilitada tempot ning rünnata ees paistvat tõusu. Proovisin seda teha – ega kerge olnud. Tõusu lõpus istusin sadulasse tagasi. Oleks siiski pidanud veel sadakond meetrit vastu pidama. Igatahes on need Saadjärve lähedased vaheldusrikka reljeefiga kohad, kus tasub üritada tegusamatega midagi suure massi vastu ette võtta.

Lasime Petrovitšil teha tol päeval rohkem tööd, sest tal paistis jalg olema kõige erksam. Aovere eel, kus ootab raja viimane tõus (fotol vasakul), tuli minu vedamiskord, ning too ligi poolekilomeetrine lõik vastu mäge nõudis üksjagu vaimu- ja lihasjõu mobiliseerimist. Aga too on lõik, mis tuleb maksku mis maksab ära kannatada. Ehkki tunnistan, et jalad olid seks ajaks üksjagu pehmed.

Mul oli plaan keerata Aoverest ära Tartu peale, kaaslased sõitsid tagasi koju Luunja kaudu ja üle Emajõe uue silla (fotol all paremal), sest Petrovitš polnud tolle osaga rattaralli rajast veel tuttav. Püüdsin üle nn Inglimäe sõites küljetuules kiirust hoida, aga tunnistan, et enesetunne oli üksjagu tuim. Vähem kui liiter punasesõstra mahla jäi ilmselgelt nii pika sõidu jaoks väheks ning ühest Sponseri kummikommist, mille olin Palamuse kandis põske pistnud, ei tundunud just suurt abi.

Siit raudsed järeldused: kaasa tuleb võtta kaks suurt, liitrist joogipudelit, mis on silmini täis, taskusse panna hulk geele ja ilmselt kulub ära ka magneeriumiampull; raja esimesel poolel ei maksa hullu panna, sest teine pool on reljeefilt mitmekülgsem ning trass tekitab kindlasti lisaks vaimseid pingeid ja närvilisust; kasulik on rada üksipulgi tunda, et olla õigel ja kriitilisel ajal vajalikus kohas.

Kokku sõitsin laupäeval 130,5 km, aega kulus 3:48.25, keskmiseks kiiruseks tuli 34,25 km/h. Veendusin, et pikkuse tõttu saab seekordne Tartu rattaralli olema raskem ja kurnavam kui kõik eelmised.
******

A view over Robbers Roost area on the way to the Maze in Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Tartu rattaralli raja fotod on pildistanud Priit Pullerits 10. ja 16. mail rattasadulast sõidu ajal.