esmaspäev, mai 18, 2015

Pullerits: Mida näitas Tartu rattaralli tühjendussõit?

Ühel hetkel, kümme kilomeetrit Tartust, tekkis tagaajamisinstinkt (fotol vasakul). Kuigi ees ootas pikk teekond, terve Tartu rattaralli ring. Ja kuigi saakloom asus kaugel, ligi pool kilomeetrit eespool. Ometi mõjus ta motiveerivalt. Eriti nädal enne Jõgeva rattarallit.

Aga jõudu ja sitkust peaks ju jaguma, sosistas alateadvus. Kahel möödunud nädalal sai ju korralikult vändatud. Üle-eelmisel nädalal 230 km ja eelmisel 306, sh nädala lõpuks pühapäeval 122,5 km paarissõitu keskmise kiirusega 30,5 km/h. Nüüdki, lõppenud nädala laupäeval, oli kahe kaaslasega plaan hoida keskmist kiirust 31-32 km/h kandis.

Olime ületanud Tartu-Jõgeva maanteel Amme jõe, kui silmasime ees kulgemas motorollerit. Asusime seda püüdma. Suurt tööd tegi Üllar Petrovitš, kes võttis Tartu rattaralli raja kaks esimest rasket tõusu, ligi kilomeetrise enne Võiblat ja 800-meetrise enne Lähtet enda vedada. Lähte tipus andis vahetuse üle mulle, vedasin sinnani, kus vasakut kätt käivad inimesed Äksi nõia juures vastuvõtul. Seal võttis tuule murdmise üle kolmanda aasta arstitudeng Steve Astok ning enne Äksi motelli ja kirikut, pärast 7 km pikkust tagaajamist, saime motorollerile järele (fotol ülal paremal). Otsustasime, et tõmbame hinge ning laseme tal endid krobelisel asfaldil väikese tõusukaldega vastutuulelõigul vähemalt Tabivereni vedada.

Tabiveres märkasin kergliiklusteel tumedas dressis ratturit (fotol vasakul) ning kutsusin ta sappa. Kui ta järele jõudis, seletasin talle, mis on meie plaan – sõita Jõgevani, sealt keerata Laiuse poole ning Laiuselt läbi Kuremaa, Palamuse, Luua, Kaiavere, Elistvere, Vedu ja Aovere Tartusse tagasi. Et ta meie tuules kodunt asja ees teist taga liiga kaugele ei sõidaks.

Juba Tabiveres vaatasime, et rolleri kiirus kipub liiga aeglaseks jääma. See liikus 33-ga, võinuks aga minna 37-38-ga. Tornimäe laskumisel otsustasime sõnadeta, et aitab küll tuules passimisest ning asusime tööle (fotol all paremal): Petrovitš võttis hoo üles, mina tema tuulest veel vunki juurde ning roller jäi.

Aga Tornimäe laskumisele järgneb ligi poolteist kilomeetrit salakavalalt lauget tõusu. Ja pärast Mullaveret tuleb soise metsa vahel tuulekoridor. Pikkjärvele viiva tõusu alla sai roller meid uuesti kätte. Tuul pidevalt valjenes. Järgmised kolm kilomeetrit, kuni Kaarepereni, ekspluateerisime rollerit tuulemurdjana. Siis, enne Kaarepere raudteeviadukti, keeras roller kõrvale ning edasi tuli hakata täie jõuga tööd tegema.

Kaarepere kaupluse juures oli suurem seltskond rattureid sadulast roninud ja poe ette parkinud (fotol vasakul parempoolses servas). Tohoh, kas jaks juba otsas? Tõsi, ega kerge olnud. Järgneval laugel laskumisel oli suisa tegu, et vedades kiirust 31-32 kandis hoida (fotol all paremal). Petroviš mainis, et kui Tartu rattarallil ka samasugune tuul puhub, siis mingit kahesajast punti küll ei teki. Nõus. Siis on kogu punt peagi ribadeks. Enamik teest kulgeb ju avatud põldude vahel. Pärast Pedja jõe ületamist, 3 km enne Jõgevat, kui järgneb lauge paremkurv vastumäge, lõõtsutas üle suure välja vastu selline tuul, et kohati kukkus kiirus 25 peale.

Jõudsime Tartust Tähtvere kaugeimast nurgast Jõgevale 1:32ga ning keerasime Mustvee maanteele. Kohe läks üksjagu kergemaks. Ent juba kaugelt, üle raudteeviadukti ja laiade ringteede (fotol all vasakul), paistis taamal ähvardav Laiuse mägi.

Sattusin vedama poolteist kilomeetrit enne mäe jalamile jõudmist. See oli viga, mida rattarallil ei tohi korrata – enne tõusu ei tohi vedada! Astok ja Petrovitš tulid tagant puhanuna välja ning mul tuli näha parasjagu kurja vaeva, et nendest kinni hoida. Ja see tõus on pikk, olge hoiatatud, selleks tuleb energiat varuda. Seda enam, et ega mäe tippu alt näe: sõidad, tundub juba, et oled üleval, aga kui edasi liigud, siis näed, et tippu on minna veel ja veel. See on koht, kus, kui suurem grupp on rattarallil seni koos püsinud, võetakse kindlasti rünnakuid ette.

Laiuse (fotol paremal) peale keerates tuuleolud paranesid. Tee muutus küll kitsamaks, aga 40 km/h hoidmine õnnestus kerge vaevaga. Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis algas peagi metsa vahel vist taas salakaval tõus, aga suure grupiga läheb selle võtmine kindlasti valutult. Kuid ettevaaltikuks tuleb muutuda siis, kui kauni allee all märkate paremal tuuleveskit (fotol alla vasakul). Siis hakkab tee laskuma, aga tähelepanu – ärge tiivustuge!

Allee alt keerab tee Kuremaale jõudes kergelt paremale, siis kohe laskumisel vasakule, ning kuna laskumine on järsk, tekib tahtmine kiirust lisada, kui... ohohoo, kuhu nüüd?!! Ees on ristmik, väike tee läheb otse... Kerge on pead kaotada.


Too on väga ohtlik laskumine. Sest otse mäe all, kui kiirus võib olla vabalt 60 km/h, tuleb teha parempööre (fotol paremal). Seal, karta võib, sõidavad nii mitmedki uljad mehed otse kraavi. Kindlasti panevad korraldajad sinna kiirabibrigaadi ootele.

Edasi, kel õnnestunud kurvis püsti jääda, järgneb sõit Palamuse poole: paremat teepoolt palistab puuderivi, kilomeetri pärast keerab tee aegamisi vasakule metsa alla ning veel kilomeetri pärast väljub lagedate põldude keskele (fotol vasakul), kust algab lauge tõus. Siin oleneb väga palju tuule suunast. Meile puhus see laupäeval küljelt tagant. Nii kujunesid viimased 2 km enne Palamuset sõidu üheks nauditavamaks, kui kiirus kasvas ilma suurema vaevata 45 km/h-ni ja üle sellegi.

Palamusel (fotol paremal), kui vasakule jäävast paisust mööda sõidetud, järgneb sajakonna meetri pärast järsk pööre paremale. Kes liiga suure hooga tuleb, ärgu imestagu, kui end rohumaalt leiab. Palamuselt väljudes järgneb veel üks salakaval, ligi kilomeetrine tõus, enne kui jõuate laia oru servale. Jah, sellest saab alla sõita (fotol all vasakul), ja kulgenud risti üle oru põhja, ootab teises servas tõus (alumisel vasakpoolsel fotol taamal).

Petrovitš võttis toda tõusu hooga – väga palju oleneb õigeaegsest ja õnnestunud ülekande valikust –, läksin talle järele. Astok oli end eelmiste päevade trennidega ilmselt üksjagu kurnanud ega hakanud punnima. Aga see oli hea näide, kui kerge on tol tõusul maha jääda, kui ei kasuta ära laskumise inertsi või kui jõuvarud on hakanud ammenduma. Kes seal jääb, ongi jäänud. Me muidugi ootasime kaaslase järele.

Luua laskumisel ja selle järel (fotol paremal) läheb ilmselt kihutamiseks. Seal kohe on selline õhustik ja profiil, et kutsub vajutama. Tõenäoliselt keerab grupp seal gaasi põhja. Kuid veidi rohkem kui 2 km pärast hoidke silmad lahti, et metsa vahel vähemärgatavat vasakpööret Kaiavere peale maha ei magaks. Seal ootab ees pisut hüpitavat asfalti, siis umbes 2 km pikkune hästi lauge ja avatud maastikul kulgev tõus, kus määravaks saab taas positsiooni valik grupis. Lauda bussipeatuse juurest järgneb Kaiaverre kergelt laskuv rada, kus tõenäoliselt taas kiirus üles keritakse.

Kaiaveres, pärast teravnurkset pööret paremale – raja kõige järsem pööre – tuleb punnida sada meetrit mäenukile ning sealt hooga alla üle soo kulgevale 850 pikkusele kruusalõigule (fotol vasakul). Laupäeval oli teekate kõva, aga kui sõita suures grupis ja näiteks ligi 40ga, tuleb end valmis panna pidevateks põrutamisteks.

Pärast Elistveret (fotol paremal) hakkas Petrovitš ees tempot kruvima. Või õigemini hoidis ta seda 40 km/h kandis. Seal oli mul laupäeval esimene koht, kus tundsin, et sõit hakkab ajudele. Ligi 100 km oli juba läbitud. Tagasitee Laiuselt Tartu poole saab oma sagedaste pöörete ja tavalisest kitsamatel, killustikuga kaetud teedel olema kahtlemata närviline. See hakkab vaimu kurnama, pole kahtlust, eriti kui tugevamad veel tempot teevad. Ilmselt hakkab paljusid kummitama ka janu ja nälg. Astok oli tulnud sõitma kahe väikse pudeliga ning need said tal tühjaks. Mul oli kaasas üks liitrine pudel. Sellest oli umbes kolmandik veel alles. Andsin paar lonksu Astokile, kellel selgelt ei paistnud olevat parim päev. (Aga eks te proovige arstiõpingute kõrvalt veel pikki rattatrenne teha.)

Poolteist kilomeetrit pärast Juula küla läbimist, seal, kus algava metsa vahel näitab viit paremale Igaverre, algab lohust kilomeetrine tõus (fotol vasakul). Läksin enne seda ette, et tempot kontrollida. Rattarallil see nõks muidugi ei aita, seal üritavad ilmselt taas mitmed mehed grupist plehku panna. Väike nõuanne: tõusule eelneb väike laskumine, kus saab hoo üles, nii et mõistlik on seal mitte etteotsa trügida, vaid kasutada tagant saadavat inertsi ning, hoides vasakule, grupist tõusu kõige raskemal, esimesel osal mööda saada. Seejärel, paremkurvis, tõus lamendub, jõuab korraks justkui tasasele lõigule, ent jätkab siis seal, avatud osal veel ronimist. Võtsin toda osa vastutuules 25ga, mis polnud väge kehv kiirus, aga millest vaevalt et piisab rattarallil parematega kaasa minemiseks.

Ja siis täie hooga Saadjärve poole laskumisele (fotol paremal)! Kiirus kerkib kindlasti üle 60 km/h. Järve äärsest paremat kätt jäävast parklast möödas, tuleb teha vasakpööre, kus on kriitilise tähtsusega suuta säilitada tempot ning rünnata ees paistvat tõusu. Proovisin seda teha – ega kerge olnud. Tõusu lõpus istusin sadulasse tagasi. Oleks siiski pidanud veel sadakond meetrit vastu pidama. Igatahes on need Saadjärve lähedased vaheldusrikka reljeefiga kohad, kus tasub üritada tegusamatega midagi suure massi vastu ette võtta.

Lasime Petrovitšil teha tol päeval rohkem tööd, sest tal paistis jalg olema kõige erksam. Aovere eel, kus ootab raja viimane tõus (fotol vasakul), tuli minu vedamiskord, ning too ligi poolekilomeetrine lõik vastu mäge nõudis üksjagu vaimu- ja lihasjõu mobiliseerimist. Aga too on lõik, mis tuleb maksku mis maksab ära kannatada. Ehkki tunnistan, et jalad olid seks ajaks üksjagu pehmed.

Mul oli plaan keerata Aoverest ära Tartu peale, kaaslased sõitsid tagasi koju Luunja kaudu ja üle Emajõe uue silla (fotol all paremal), sest Petrovitš polnud tolle osaga rattaralli rajast veel tuttav. Püüdsin üle nn Inglimäe sõites küljetuules kiirust hoida, aga tunnistan, et enesetunne oli üksjagu tuim. Vähem kui liiter punasesõstra mahla jäi ilmselgelt nii pika sõidu jaoks väheks ning ühest Sponseri kummikommist, mille olin Palamuse kandis põske pistnud, ei tundunud just suurt abi.

Siit raudsed järeldused: kaasa tuleb võtta kaks suurt, liitrist joogipudelit, mis on silmini täis, taskusse panna hulk geele ja ilmselt kulub ära ka magneeriumiampull; raja esimesel poolel ei maksa hullu panna, sest teine pool on reljeefilt mitmekülgsem ning trass tekitab kindlasti lisaks vaimseid pingeid ja närvilisust; kasulik on rada üksipulgi tunda, et olla õigel ja kriitilisel ajal vajalikus kohas.

Kokku sõitsin laupäeval 130,5 km, aega kulus 3:48.25, keskmiseks kiiruseks tuli 34,25 km/h. Veendusin, et pikkuse tõttu saab seekordne Tartu rattaralli olema raskem ja kurnavam kui kõik eelmised.
******
A view over Robbers Roost area on the way to the Maze in Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Tartu rattaralli raja fotod on pildistanud Priit Pullerits 10. ja 16. mail rattasadulast sõidu ajal.

67 Kommentaarid:

At 14:23, Anonymous Anonüümne said...

Kuramus, Pulleritsu vorm paistab tõusuteed ronivat. Sadulast tehtud pildid kõik kenasti teravad ja puha. Jaksu jätkub isegi tuulest väljaronida ja vastassuunavööndis uljalt vändates pilti teha. Maladtes, tak prodozjat!

 
At 14:24, Anonymous Martin said...

Kas tõesti on Tartu- ja Jõgevamaa teed nii kehvas seisukorras? Parempoolse valitsuse all?! Piltidel oleks nagu aeg 1984. aastas.

 
At 14:26, Anonymous Anonüümne said...

Maa teed veel on OK aga Tartu linnas on reffid suutnud paljud uulitsad reffilõhkujateks muuta.

 
At 14:52, Anonymous Martin, semiootik said...

Utah'i kõrbes (viimasel fotol) on rohkem elu kui neis rattasadulast sõidu pealt pildistatud fotodel.

Kas aga hr Pulleritsu ettevalmistusmetoodika pole mitte samuti kinni jäänud 1984. aastasse? Priit Ailti http://priitailt.blogspot.com/2015/04/portugal-2015-kolm-nadalat-puhkust.html ettevalmistusega võrreldes tekib vägisi selline mõte.

 
At 15:02, Anonymous Anonüümne said...

Head vanad ajad!

Loen ja tulevad head vanad ajad meelde. Enamus neid Lähte ja Saadjärve tõususid (kuidagi ei taha neid mägedeks nimetada) on allkirjutanu sügavaid jalajälgi täis. Mõned on korralikud tõusud, aga 800 meetrit enne Lähtet Tartust tulles selliseks küll nimetada ei saa. Jah, sai nendel lagedatel teedel aastaid silgatud ja tuultega võideldud. Ei olnud ei pehmeid metsaradasid ega muid hüvesid.

Rein Valdmaa

 
At 15:06, Anonymous Anonüümne said...

nägin minagi siis kuulsa pp laupäev ära.Algul tuli 20-ne kamp vastu ja siis 3-ne punt võrri tuules,mõtlesin veel ,mis nii viga trenni teha.Edasi tilkus ka veel palju tsikliste üksi ja kaksi,siis keerasin enne Lähtet Kukulinna peale,80km oli mul juba sõidetud ja põhiüritus veel ees.Nael kummi kõigile.

 
At 15:20, Anonymous Martin said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 19:09, Anonymous anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 20:28, Anonymous Kärna Ärni said...

PP on taustajõudusid suurendanud, lisandunud on võrrimees koos salapäraste ämbrite ja pudelitega.

PP teeb Haapsalu rattaklubi meestega koos trenni, nüüd jääb oodata, millal vanameister kuurortlinna rattarallile või Marimetsa Kappile jõuab.

 
At 20:30, Anonymous Mrtn said...

"Jevrazijets" (http://yeurasia.org/2015/04/16/kohtov_force_truth/) gospodin Kohtoff JOOKSUPORTAALIS.
Huvitav, kas 27. mai noortevõistlusel WADA ka kohal on ja kas v.a võistlejad ka dopingkontrolli peavad läbima.
(Pulleritsule mootorratta tuules sõitmise eest muidugi DSQ.)

 
At 20:32, Anonymous Anonüümne said...

Punasesõstra mahl on hea.Aga milleks tervisesportlasele geelid,magneesium?Sellisel tasemel peaks ilma sellise kraamita hakkama saama.

 
At 22:28, Anonymous Anonüümne said...

Olen neeger, nagu öö, mul on siilisoeng, kas võtate punti?

 
At 22:49, Anonymous Vootele Võrumaalt, endisest S.Kirovi kolhoosist said...

Viimasele. Neegreid ei võeta punti.

 
At 23:44, Anonymous Anonüümne said...

Kas grupi ribadeks tõmbamise, eest ärasõitmise ja atrõõvi plaanid pole siiski kõrgema spordimeisterlikkuse taseme saavutanud sportlaste jaoks?
Kas tõesti minnakse Tartu Rattarallile üksteisele iga hinna eest ära panema?

 
At 00:18, Anonymous Siim said...

Teades, et blogipidaja hindab vägagi head fotokunsti, siis eeldatavalt ta ei pahanda, kui siia ühe foto üles panen. Seda enam, et see pole niisama foto.
Vaadake, kallid naised ja tublid mehed, seda pilti, milline värvide ja pingete kaskaad on rullumas meie ees!
Õhk on laengutest niii tiine, et kui piltnikul oleks tol hetkel olnud käepärast ampermeeter, oleks selle seier keerdunud mitu tiiru ümber oma telje vedrusse ja peagi oleks kogu mõõtmine lõppenud katteklaasi ja seieri ära lendamisega blinnnn... helide saatel.
Selline imearmas professionaalne näitemäng on asjaoslistel parasjagu käsil. Nii armas.

Laane Jakup oskaks ehk ka kommentaarida, kas tollel võrratul ja sulnil õhtul ka puänti nähti ning milles see võis seisneda.
Kohe näha, et vanad - andestust minu taktitundetus, taevas hoia, muidugi: head! - sõbrannad.

 
At 00:54, Anonymous Martin said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 07:28, Anonymous Anonüümne said...

23:44- täpselt
Läheks võib-olla Jõgeva rattarallile ka jalga proovima aga siinne blogi on mind ära hirmutanud. Mulle ei meeldi kui keegi hakkab pundis käsutama kuidas karuselli teha jne. Tegemist on rahvaspordiga siiski.

 
At 08:34, Blogger Priit Pullerits said...

Tere, Rein (15:02), kas tõesti käisid pikamaamehed omal ajal Tartust nii kaugele jooksmas, nagu Lähte ja Saadjärve? Lisaks, minu mäletamist mööda joosti põhiliselt Tallinna maantee ääres, muude teede veertes palju vähem. Noorele põlvkonnale kõlab see arusaamatuna, aga 80ndail oli Tallinna maantee äär ikka jooksjaid täis, kui trennis käisid, siis ikka kahte-kolme vähemalt veel nägid. Nullindail, kui seal jooksin, ei näinud sageli nädalate kaupa mitte ühtegi teist jooksjat... Nii on ajad muutunud...

20:28 - noid võistlusi pole plaanis. Ma ei kavatse suvel kulutada nädalavahetusel tervet päeva, et sõita 2-3 tundi võistlustele ja teist sama palju tagasi. Ajast on kahju!

20:30 demonstreerib uljalt oma lollust! Esiteks ei tee ta trennil ja võistlusel vahet. Teiseks tuleks tema loogika järgi kõik keirini sõitjad ka diskvalifitseerida - nood koguvad ju motika taga suisa kiirust.

20:32 - sest pooleteise tunniga, nagu mulle juba ammu seletas Tarvo Kiudma, saavad kestva pingutuse korral inimese loomulikud energiavarud lihtsalt otsa. Seda oli ka laupäevases sõidus tunda, kui 110 km kandis hakkasid jalad pehmemaks muutuma. Nagu näha, siis isegi pidasid mu energiadepood kaks korda kauem vastu kui tavainimesel.

22:28 - mitte mingil juhul.

23:44 - aga loomulikult. Mis teie siis mõtlesite? Või sõidate kusagil India-grupis?

07:28 - ärge kartke! Saate hea kogemuse ja nagu Peip Reedi on õpetanud, siis igas grupis ja gruppettos peab olema keegi, kes vägesid juhatab. Muidu läheb asi anarhiaks ja sellest ei tule head nahka.

 
At 09:06, Anonymous Anonüümne said...

Sõitsin ka nädalavahetusel raja läbi. Minuarust on see kruusalõik kirjeldatust hullem ja ohtlikum, ei ole ta midagi nii tasane ja sile, nagu lubatud. Kui tihedas gupis ootamatult sinna sattuda, siis võib see päris palju segadust tekitada. Kukkumised on seal lihtsad tulema, kes hakkab aukude vahel laveerima, kes toppab kummipurunemise tõttu.

 
At 09:24, Anonymous Anonüümne said...

Terekest!

Nüüd, Priit, panid küll natuke ämbrisse. Ma elasin kaks kilomeetrit Lähte keskkoolit Kukulinna poole. Seega iga päev 2 km-d kooli ja tagasi (noorematele teadmiseks - ka laupäeviti) ning kogu jooksupõhja ladumine toimus nüüdseks ka sinule, kuigi jalgratta sadulas, tuttavatel teedel.
Tartus ja seega Tallinna maanteel harjutasin vahelduva eduga EPA ajajärgul.

Rein Valdmaa

 
At 09:26, Anonymous Anonüümne said...

Parandus

Lipsas viga sisse...
Lähte keskkoolist on õige.

 
At 09:26, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 11:09, Anonymous Anonüümne said...

Olen siilisoengiga neeger, kui ma Priidu naisega rassin ja mind süüdistate, olete rassist.

 
At 12:06, Anonymous Anonüümne said...

11.09

Mage.

Rein Valdmaa

 
At 12:20, Anonymous Anonüümne said...

Mitte mage, Rein, vaid idiootne. Näitab vaid selle kirjutaja debiilset taset. Tõeline värdjas.

 
At 12:48, Anonymous Anonüümne said...

Ütlete neegri kohta - "värdjas". On see netijulgus ainult?

 
At 13:00, Anonymous Voldemar said...

jah, kuidagi väga madalal tasemel seltsimehi siin ringi kondamas. Kui midagi ütelda ei ole, siis ikka kakitakse mingi idiootne kärn maha. Kurb tegelikult.
Ega minulgi midagi asjalikku ütelda ei ole.
Aga kommida ikka vahel tahaks. Siis katsun kribada midagi, mida oleks veidigi huvitav lugeda. Üks võimalus on lihtsalt nö. "teksti iluga" võimelda.
Aga noh, mis mina ka tean, ma rohkem selline diivanikartuli-mees (kuigi omal ajal vedasin nii mõnegi krossi- ja järvejooksu viimase 300m terava lõpuga koju)

ps. kord tegin isegi senjöör Valdmaale endale Vanalinna jooksul pähe, aga siis oli ta vigastusest toibumas või muidu vormist väljas vms.

 
At 13:34, Anonymous Anonüümne said...

Sel juhul oled Voldemar ikka väga kõva mees. Diivanikartuli-meeste eliit? Või lausa kuningas ise?

 
At 13:39, Anonymous Verner, libasots said...

Olge sõbrad, seletage mulle veidi selle õilsa tsiklismispordi saladusi. Kui sul on võimsad kintsud nagu härradel Soonetsil ja Astokil, siis lähed atrõõvi ja finišeerid 3 min enne pelotoni.
Aga kui oled rohkem selline kontadoori tüüpi mees (nagu härra Pullerits?) kes blufib ja vaikselt suuremates ja väiksemates gruppettodes intriigi punub ja ründab alles pika tõusu lõpus, kui tšainikud juba glükogeenist tühjad ja näost valged viimaseid vaevalisi poognaid veavad, siis kes ikkagi 3-nädalase Lõuna-Eesti tuuri Grand Karika koju viib?

 
At 13:43, Anonymous Anonüümne said...

Peip Reedil või oli see Art Soonets on vist Kaitseliidus mingi auaste. Kui meestel jäi Siilist väheks ja rallil hakkavad tagumises osas gruppe organiseerima ja juhendama, siis saab nalja küll 8))))

 
At 13:53, Anonymous Anonüümne said...

Karika viib koju mees, kes kontrollib olukorda. Tõusu alguses ja tõusu lõpus, laskumisel Tatra orgu, hoo ülesvõtmises pärast teravat kurvi vasakule, ... . Selliseid mehi pole palju Eestimaal. Aga mõned ikka on. Nimesid ei hakka nimetama (võib pahandusi tulla).

 
At 14:02, Anonymous Anonüümne said...

Õigust räägid, vana. Võimsad kintsud alati ei päästa. Taktikalist silma peab olema. Kiskja vaistu. Võitja iseloomu. Ei ole palju selliseid mehi Eestimaal. Aga mõned ikka on .....

 
At 14:04, Anonymous Anonüümne said...

Olen neegripoiss, siilipäine. Niisugust meest nagu Priit ei saa ju eestlaste juhiks mitte kuidagi valida - teie võite siin hõisata nagu purjutanud kõrtsikülastajad üksteisele - kes isegi minul lubab oma naisele külla minna (siis, kui toimub rattasõit). Ma olen ju naljamees ka. Lahkemees olen, myfriend.

 
At 14:10, Anonymous Anonüümne said...

Võimsate kintsudega võidad paar-kolm etappi. Karika viib aga oma kappi mees, kes on suuteline leegioni lahingusse viima. Vaid üks mees Eestimaal on selleks võimeline.

 
At 14:18, Blogger Priit Pullerits said...

Soonetsi trump see ongi, et mehel on reied nagu Andre Greipelil. selle pealt ta maastikku kõvasti sõidabki. Astok ei ole jämeda-reie-sõitja, tema on samuti rohkem minu masti mees, paneb tempo peale ja kütab sellega pikalt ja tõmbab teised paelaks. Näiteks Kuusalus pani kilt enne lõppu oma gruppetto eest üksinda minema, enne seda oli enamiku aja veel tööd teinud. Aga teie õnneks ei ole Soonets vist Jõgevale tulemas. Üldse kuidagi on mees end vähe lõdvaks lasknud - ei tea, kas kaotas siis moti ära, kui sai aru, et mind maanteel enam pika puuga ei löö, kui üldse.

Aga maanteel see äge ongi, et kõike ei otsusta Soonetsi või Greipeli reied, vaid nutti on ka vaja. Jah, seda võib ka kavaldamiseks nimetada. Ma nimetaks seda pigem tarkuseks ja taibukuseks, et olla õigel ajal õiges kohas.

Näiteks mäletan esimest Jõgeva rattarallit. Seal puhus ühel pikal lõigul vastik küljetuul. Kuna sõideti sama ringi kolm korda, siis teisel ja kolmandal korral juba teadsin, kuhu teeserva ja kelle varju hoida, et energiat säästa. Selleks tuli loomulikult piisavalt varakult koht välja võidelda, sest eks oli teisigi, kes toda possat noolisid.

Lisaks on ka julgust vaja, ja pisut nahaalsust. Mäletan eelmist Võru rattarallit. Seal mindi suures grupis ja kuskil 12-15 km järel tuli pikk lauge tõus. Tempo läks millegipärast alla - või pigem tundus too tõus mulle kerge. Võtsin vasakule ja läksin poolest grupist mööda. Aga siis tekkis aukartus ja keerasin gruppi sisse tagasi, et ei hakka ikka päris ette kohta võtma. Kuigi pidanuks! Sest paari kilda järel keerati Vastseliinasse, kus tulid kurvid ja pöörded, grupp venis pikaks, olin pikkamisi vajunud selle tagumisse kolmandikku või neljandikku, ja juhtuski nii, et kui asulast väljuti, siis tuli suur tõus ja kuna olin jäänud tagumisse otsa, siis eest lasid mehed vahe sisse ja adjöö - peagrupp läks. Aga oleksin grupist möödudes end julgemalt ettepoole surunud, oleksin ilmselt peagruppi püsima jäänud.

 
At 14:29, Anonymous Anonüümne said...

Ratast sõidate, aga oma naised jätate neegri spermatule alla.

 
At 14:36, Anonymous Anonüümne said...

No näed seda ma rääkisin kogu aeg, võimsad kintsud võivad küll olla, tõeline trumpäss on aga nuti-nuti aparaat kõrvade vahel. Eks vanameistrid Sellik ja Valdmaa rehkendasid ka millal õige aeg otsustav käik sisse lükata. Mitte niisama ei rapsinud tühja.

 
At 14:59, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 15:08, Anonymous Anonüümne said...

Priit Pullerits - stardigrupp 1
Art Soonets - stardigrupp 2
Steve Astok - Eliit
Raio Piiroja - ei ole kirjas
Pärtel Piirimäe - ei ole kirjas

Kas sina oled kirjas? Millises grupis? Anna endast teada ja võida tasuta koht Pulleritsu blogi kommentaariumis!

 
At 15:28, Anonymous Anonüümne said...

Pärtel ei tule starti? Kas mees läheb siis Tourile?

 
At 15:34, Anonymous Anonüümne said...

Neegril on jah, võimas vänt ja lihaselised reied. Valgel kõhnakoivaliselt ajakirjanikul aga nuti-nuti aparaat kõrvade vahel.
Jõud on ebavõrdsed.

 
At 15:38, Anonymous Anonüümne said...

Mina, mis kirjas, ei mingis kirjas ja ei pane ka. Pole mõtet ju kirja panna kui peagruppi sõidu lõpus asja ei ole ning puudub mott ka tulevikus sinna ronida.

Spordipeded, ütlen, et rahvaSpordil kui sellisel puudub point. Mõte on tervisematkal ja nii, et pärast ei ole võimalik tuvastada, et kes kui palju vunki andis.

 
At 15:49, Anonymous Anonüümne said...

Jooksuportaal näitab pilti ja kirjutab armsa jutu mehest, kelle nimi Kohtoff.
Koogli info kohaselt on tegu aktiivse Russki Miri müügimehega Eestis. Kas sellist meest peab avalikkuse päikese all soojendama? JP tegijate (Jakson?) arvates küll.

 
At 15:57, Anonymous Siilipäine neegripoiss said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 16:05, Anonymous Ärni said...

Paralepa klubi mehed Tartus, sõidutage PP kohale, söötke-jootke, kõrvale kultuuriprogramm ja nii saabki külavõistlus värvi juurde ja blogi kaudu kuulsaks. Alleluujaa!

 
At 16:11, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 16:13, Anonymous Anonüümne said...

Kas Karvajalg on Tartu ralliks kirjas või pole aega, sest naabrinaise põld ikka kündmata?

 
At 17:24, Anonymous Anonüümne said...

Kohtoff võib ju olla Putini eriagent Eestis, aga Jõgeval poleks tast küll tegijat. Jõgeval saaks mees kotti iga kell.

 
At 17:27, Blogger Pärtel said...

Starte tuleb päris palju, aga mitte rattavõistlustel. Milleks mulle abivahend, kui põlved on veel korras ja jaksab omal jõul liikuda?

 
At 17:31, Anonymous Anonüümne said...

Kohtoff on Lõuna-Eesti kunn ja Jõgeva feodaal.

 
At 17:33, Anonymous Pirazzi said...

Pärtel, spordimeeste eliit tegeleb tsiklismusega. Selline väike vihje.

 
At 17:38, Anonymous Anonüümne said...

Muu hulgas on ajaloolasel Pärtlil ehk ka sihikul end mõnda 40+ Masters klassi staadionijooksu hooaja edetabelisse sisse joosta.

 
At 17:57, Anonymous Robi said...

Dr Holden sai 400 km brevetil https://www.endomondo.com/workouts/524194255/792700 keskmiseks kiiruseks 28 km/h.
Pullerits ei pigista 3 mehegagi Jõgeva lühikesel sõidul 31-32 km/h.
Või läks aur positsioonide valimisele, taktikalisele mängule ja juhendamisele?
See asi hakkab juba päris naljakas tunduma.

 
At 19:05, Anonymous Anonüümne said...

Ma tänapäeva ratastest suurt midagi ei tea, aga põhimõtteliselt on jalgratas selle leiutamisest saadik ju ikka sama tööpõhimõttega. Siit küsimus, kas siinsetel suurtel senjööridel- tsiklistidel ka "rebuka" kogemust on olnud? Ja kas on ikka sama valus, nagu omal ajal "meestekaga" kui sadulast püsti olles kett pedaalivajutusel järsku maha tuli või puruks läks?

Toits, rohkem nagu jooksumees

 
At 19:12, Anonymous Anonüümne said...

Astok ei sõitnud Kuusalus grupil eest ära vaid läks oma lollust näitama vastutuulega ja saadi grupi poolt kätte nigu niuhti. Priit, grupis viimasesse kolmandikku vajumine on kas nõrkuse või rumaluse tunnus.

 
At 19:26, Anonymous Anonüümne said...

Toits, kas teadsid, et Aafrikas ei olegi pulgaga rattad levinud? Neegrid ütlevad, et neil ei ole pulgaga rattaid vaja.

 
At 21:20, Blogger Gaspar said...

Midagi uut - Tartu Tänavasõit, Harrastajate eri, 8 augustil - www.tartumaraton.ee

 
At 21:27, Anonymous Anonüümne said...

Toitsist polnudki ammu kuulda,
kuule Toits, joosta sa võid, ega me keela, aga nagu sa ise siin mainid, siis siinses blogis, senjööride-tsiklistide hulgas vesteldakse põhiiselt rattaspordiga seotud teemadel. Haritud seltskond, jou know.

 
At 22:30, Anonymous Karvajalg Harku Vallast said...

16:13-le. Ei lähe Tartusse mul pole maantee ratastki ja üldse tõmban selle ratta trenniga hoo maha, kuna siin maailmas loeb ainult JÕUD ja tutvused. Võid ju ratast,suuska ja joosta kiirelt aga kui ennast ja oma lähedasi vajadusel kaitsta ei oska/jõua, siis pole sellest rattasõidust ju sittagi kasu. Kui koju tulen, otsin garaazis kola alt kangi ja poksikoti välja ja hakkan lammutama. Seeria max raskustega ja kohe toores muna peale. Samas teen natuke ratast ka, muidu läheb tõruks ära. Ja igasugused siilisoenguga neegrid tuleb m..ni pidi üldse üles tõmmata. Priit ,kui sa oskaks hästi kotti taguda ja lammutaks kangi, siis neegrid ei julgeks seda blogi üldse suu sisse ka võtta.

 
At 22:46, Anonymous Martin said...

Sellest saab hea filmistsenaariumi.
Aafrika mees Mumba tutvub Sudaanis treenivate Estonia kergejõustiklastega. Esitleb end kõva jooksumehena, tegelikult joosta eriti ei suuda ega viitsi. Estonia jooksumehe Arveto abiga hankib endale Hollandi Eesti saatkonnast viisa.
Eestisse jõudes leiab, et siin hoopis rattasport ülipopulaarne. Tahab ka endale kirevat liibuvat kombet (mis võimsad reielihased, soonelised sääred ja kõik muu, mis sinna juurde kuulub, reljeefselt esile tooks). Kombe ostab Hawaii Expressist, Scotti jaoks enam raha ei jätku. Mumba mõtleb, mis teha. Laupäeval-pühapäeval kõik mehed 3-tunnistel trennisõitudel või metsas-maanteel rattarallidel.
Siis avastab, et Mumbal on hoopis lööki Eesti naiste seas, oi-oi-oi, ja kuidas veel! Ajal, kui eesti mehed liibukatega maanteel võistlusel või trennis.
140 min. 21+, 3D efektid.

 
At 23:17, Anonymous Laane Jakup said...

Kurat Karvajalg puudutas mingit valusat kohta minu hinges. Võib-olla ka teiste pikamaahuntide enesehinnangus. Kui veidi kõrvale põigata (kuid samas siiski teemas püsida), siis kaldub sinnapoole et "pehme jõu" kontsepšen, peab tunnistama, teeb vähikäiku. Sellest isegi ei räägita enam. Ühiskonna tasandil, seda enam rohujuure tasandil. Kui sul ikka sellist Pakvaio kurja altkulmu pilku ei ole, siis on raske selgeks teha, et tahad Õhtulehte osta. Või suurt ja rasket Makarovi püstolit. Kes see rumal enam usub et tulevik mingi kaunis kooseksisteerimine saab olema? Tõenäolisem on see madmaxi variant. Kas võtame gruppettosse senjöör Karvajala selja taha, et efektiivse lammutamise kunstis õppust saada?
The fine art of smashing into peaces.

 
At 08:34, Anonymous Anonüümne said...

Karvajalg ei tee vahet "siilisoenguga neegri aliasel" ja päris siilisoenguga pruunil mehel. Niisama ärplema mehed on kõvad (koos Pulleritsiga). Ja kujutate ette, tal jätkub nüüd julgust ja häbematust aliast taguda... Poksikott on su neeger. Samas kui päris pruun mees juba muid nalju teeb. Myfriend.

 
At 08:50, Blogger Priit Pullerits said...

Pärtel, mul olid ka põlved korras, kuni ühel päeval enam ei olnud. See, muide, juhtub järsku, nii et ei saa arugi.

Ja abivahend, ratas, on selleks, et mina ratta seljas olen iga kell ja igast asendist kaks korda kiirem kui sina joostes. Kiiruse vahe on ilmne! Ja kiirusest saadav mõnu on samuti nauditav. Näiteks eile trennis - aga sellest juba uues sissekandes.

Lisaks, Pärtel, loe Pirazzit! (vihje: psalm 17:33)

Robi - Jõgeva pikal oli keskmine 34,25!

19:12 - ja teist ei olnud mitte kedagi, kes oleks läinud Astokile appi? Vahtisite niisama, nagu Mäksa molud, üksteisele otsa? Kuidas saab selliste meestega võistlusel üldse arvestada?!?...

Jah, 21:27, miks tsiklistide seltskond on harituselt viimasel ajal oluliselt tõusnud - aga sellepärast, et arukamad harrastajad on aru saanud, et erinevalt jooksust või suusatamisest, kus on ainult arulage uhamine, saab rattasõidus kasutada ka seda, mida intelligentsed inimesed samuti väga hindavad - see on pea, ajud. Ilmselt seepärast tsiklismus haritud mehi tõmbabki, kas pole nii?

Karvajalg Harku vallast räägib toorel kombel jälle õigust. Ja Laane Jakup, nagu tavaks, teeb hea ja mõtlemapaneva üldistuse.

 
At 10:11, Anonymous Anonüümne said...

PP on oma psüühes võtnud nõuks vigastust võimalusena serveerida, mis on teatud mõttes ka õige. Kuid sellel on piir - jooksmisest saadavat puhast masinetata naudingut ei asenda ei ratta-ega vormelisport. On vaid mees ja loodus. Kõik, mis seal vahel, on liiast.

 
At 10:43, Anonymous McDermott, vanemleitnant said...

Pärtel on liiga väärtuslik mees et teda minema lasta. Meelitage teda kõiki vahendeid abiks võttes. Kui ta siis valvsuse kaotab, pakkuge talle võimalust väikese alega jalgratas soetada. Loodame, et läheb õnge.
Kuigi põhimõtteliselt on ta meie gruppetto mees ka ilma tsikkelirauda omamata. Töötagu staabis ideoloogilise võitluse ja psühholoogilise mõjutamise alal.

 
At 10:53, Anonymous Anonüümne said...

Jah, iga okas on vajalik. Eriti ideoloogilise võitluse verisel rindel.

 
At 11:04, Anonymous Eberhart said...

Kõiki, keda El Komandante nimeliselt mainib, on tema gruppetto mehed. Ja see on nagu tugevates organisatsioonides tavaks - lahkud vaid jalad ees.

 

Postita kommentaar

<< Esileht