esmaspäev, mai 30, 2016

Pullerits: Kuidas elu sõit Tartu rattarallil lõppes külakuhjas?

REPORTAAŽ LÕPULE VIIDUD. LISATUD KA DRAMAATILISIM OSA!
Otepää kandis hakkas üha selgemalt kohale jõudma, et Tartu rattaralli lõpp läheb käest. Sisetunne ütles seda. Kui umbes sajamehelises grupis on koos sõitjad, kelle stardinumbrid on 50st väiksemad ja 500st suuremad, siis on katastroof õhus. Ja võis enam-vähem kindlalt prognoosida, millal see juhtub. Sellest prognoosist andsin Nõuni kandis teada Jannar Tähepõllule (nr 126), kõvale wattbike’i tallajale, kellega sain tuttavaks aastate eest Arena jõusaalis ning kellega sattusin mõneks ajaks grupis kõrvuti.

«Mina lõpus heitlema ei lähe,» ütlesin talle. «Vaata ise, milline metsik alfaisaste kamp siin on koos.»

«Ehee,» vastas Tähepõld, «kavatsed uinutada või?» Olime aasta tagasi teinud trennis üks ühe vastu lõpuspurdi ning olin talle kaotanud.

«Ei, ma mõtlen seda tõsiselt,» kinnitasin talle. «See asi siin heaga ei lõpe.»

Juba 20 minutit enne rattaralli pika sõidu starti kiskus asi närviliseks. Korraldajad olid lühema maa lähte pool tundi hilisemaks tõuganud, mis tähendas, et niipea kui 56 km sõitjad olid teele läinud, hakkasid põhisõidu osalejad otsima, kust pääseb oma stardikoridori. Tekkis totaalne kaos. Näiteks minu stardigrupi 201-300 plaguga värav vedeles vähemalt viis minutit pärast stardikoridori tühjenemist lühikese maa sõitjatest Turu tänava teises servas murul ning ei paistnud kedagi, kes oleks selle stardiaedadele õigesse kohta tõstnud. Samal ajal valgusid tagapool stardiaedikusse juba 500st suurema numbriga võistlejad ning nihkusid stardialas muudkui ettepoole, sest puudusid ka lindid, mis oleks nende teed takistanud. Siis märkasin, et mõned minu gruppi kuulujad on leidnud eespool aias vaba pilu, kust valgusid kontrollimatult stardialasse, sellal kui justkui ametlikuks sissepääsuks kujunevas kohas üks korraldaja ratturite pealetungile vapralt vastu seisis.

Olukord meenutas anarhiat. Kuulda on, et osa 500-700 stardinumbriga osalejaid oli väikseks jäänud koridori tõttu hoopis neljakohaliste numbritega osalejate sekka kupatatud. Kui see on tõsi, siis võib küll öelda, et sellist tohuvabohu stardialast ei mäletagi.

Stardist, nagu kirjeldas mulle pärast võistlust antud pikas ja põhjalikus eksklusiivintervjuus rattarallil teise koha saanud profirattur Mihkel Räim, pani Saksa rahvuskoondis kohe tempo peale. Seda oli isegi tagantpoolt näha. Nagu olin prognoosinud, siis sellal, kui Riia tänava tõusu algusse keerasin, jõudsid eesmised juba Vanemuise nõlva aluse ristmikuni. Hoidsin ühte käiku varus, sest varasemad kogemused olid õpetanud, et üles jõudes tuleb olla valmis veelgi kiirendama, mitte kõõksudes taastuda. Aga juba pärast raudtee-alust viadukti oli näha, et «nöör» on pingule tõmmatud. Eesmiste varjus moodustus rivi, ei olnud mingit sõitjate massi, ja püüdsin tolles rivis üha ettepoole nihkuda. Teiste seas jätsin selja taha Tiit Laaneots (nr 3034), mitme Tartu rattaralli esisajamehe. Aga just siis, kui olin saanud rivis kätte kolmanda koha, rebenes kahe eesmise mehe eest side peagrupiga katki. Üritasin küll sadulast tõustes spurtida, kuid sain kiirelt aru, et peagruppi ma enam ei püüa.

Nii kiiresti tegidki esimesed sadakond ja veidi rohkem järgmistega sotid selgeks.

Mis siis ikka, eks tuli end käigult ümber häälestada. Variku viaduktile jõudes pettumusest üle saanud, tõdesin, et küllap oleks peagrupp mind varem või hiljem tagauksest välja visanud. (Etteruttavalt olgu öeldud, et nii toimis peagrupp sõidu jooksul umbes poolesaja mehega.)

Ma ei hakka teid väheoluliste sündmuste kirjeldusega tüütama. Ütlen ainult nii palju, et võtsin sellise taktika, millist propageerisin laupäevases Postimehe õpetlikus loos: sõita tuleb ka peaga, mitte ainult jalgadega. See tähendab, et analüüsisin pidevalt olukordi. Näiteks Põlva maanteel hoidsin rahulikult grupi keskele, sest seal ei saanud midagi määravat juhtuda, aga Liival tegin õigeaegselt õige lükke: võtsin vasakule ning kihutasin enamikust mööda, ligikaudu 60-70-mehelises umbes kümnendale positsioonile. Liivalt alates läheb tee ju kitsaks, tulevad tõusud ja langused, mis tähendab, et rivi võib venida pikaks ning taga olles võib maha jääda. Täpselt samamoodi käitusin, kui grupp jõudis Otepääle, kus tuli suunduda kitsale rollerirajale: läbi linna sõites kiirendasin tõusudel taas umbes kümnendale kohale ning sedasi oli Pühajärve ümbruse küngastel märksa muretum kulgeda.

Esimene ehmatus saabus Kanepi vaheaja- ja toitlustuspunktis. Minu ees hakkas üks mees rattaraamilt joogipudelit haarama, aga sõitis samal ajal üle vaheajamärgistuse kõrgendiku. Seal lõi koheselt tema leistangi viltu, ta kaotas ratta üle kontrolli, ratas läks sõidusuunaga risti ning ta lendas suure pauguga külili asfaldile. Ja siis libises tükk aega küünarvarre peal. Püüdsin aru saada, kuhu inerts teda kannab, ning olin vaimus juba valmis, et sõidan talle sisse. Õnneks libises ta asfaldil otse, nii et sain temast napilt mööda tüürida. See oli kohutav vaatepilt.

Kuid ega sõit sellest seisma jäänud. Teised kihutasid hooga edasi, mina ka. Olin juba varem märganud, et tunnen end tõusudel kindlalt, ning otsustasin seda ära kasutada. Kanepi järgsetel tõusudel nihkusingi kiiresti grupi peasse, sest millegipärast eeldasin, et nüüd läheb sõit kiiremaks. Ja läkski. Sest ees hakkas paistma umbes 40-liikmeline peagrupist maha jäänud grupp. Koheselt leidus minu grupis kuus-seitse motiveeritut, kes asusid noid hoogsalt jälitama. Grupp venis ketiks. Hoidsin ühenduskohta eesmiste ja ülejäänute vahel ning teenisin sellega isegi ühe kaasvõistleja kiituse.

Paari kilomeetriga sai eesmine grupp kinni püütud ning pärast seda polnud rattaralli enam endine. Sajapealine jõuk on ikka hoopis midagi muud kui 60-pealine. Järsku sai kogu tee mehi paksult täis.

Kõige rohkem – kui lõpusirge arvestusest välja jätta – pelgasin rattarallil tõusu Pühajärvelt Otepääle. Aastaid tagasi, mäletan selgelt, läks seal suurem grupp kolmeks ning jäin noist kõige viimasesse. Seekord püüdsin tegutseda targemalt. Läbi Otepää aedlinna sõites säästsin jalgu ning raske tõusu alla keerates hoidsin ilusasti teiste tuulde, et jalgades jaksu ja särtsu säästa. (Sõita tuleb ju peaga, mitte ainult jalgadega.) Kui saabus tõusu kõige püstisem lõik, võtsin grupist välja vasakule ning sõtkusin oma tempoga üles. Hästi läksin. Jõudsin Otepääle esimeste seas ning imestasin, et hing pole põrmugi paelaga kaelas, nagu paljudel varasematel kordadel. Jätkunuks küllalt energiat, et vajadusel veel kiirendadagi. Aga polnud vaja. Sest nagunii järgnes pikk laskumine.

Kuni Tartuni ei juhtunud suurt midagi. Välja arvatud see, et kui tõmmata ninaga läbi õhu, oli tajuda, et õnnetus ei hüüa tulles, vaid tuleb pigem vaikselt. Sellest andis selgemalt märku kas või üksainus juhuslik detail: laskusime karjalauda kõrval, kiirus oli üle 60 km/h, ja nägin, kuidas minust kümmekond meetrit eespool hakkas üks osaleja meestesummas parema käega särgi tagataskust midagi õngitsema. Tahtnuks talle hüüda, et kuradi idioot, lõpeta ära! Just sellise tarbetult enesekindla, et mitte öelda absoluutselt hoolimatu käitumisega põhjustataksegi sageli õnnetusi. Ilmselt on mõni mees vaadanud Eurospordist liiga palju proffide sõite ning järeldanud, et suurel kiirusel ühe käega juhtrauast hoidmine ning tähelepanu keskendamine selja taha viidud käele on ka asjaarmastajaile kohane tegevus. Ent piisab vaid ühestainsast asfaldikonarusest ja tagajärjeks on see, et omast lollusest kukkuja niidab maha ka terve hulga korralikke sõitjaid. Ise võtsin küll alati, kui jooma hakkasin, grupist veidi kõrvale, et kui midagi peaks juhtuma, siis ei põhjusta vähemalt teistele probleeme.

Tatra orust väljudes kontrollisin ja veendusin, et jalad on endiselt värsked. Reservi jagus küllaga. Peab tunnistama, ja sugugi mitte kelkides, et nii kerget võidusõitu polnud mul varem elus kunagi olnudki. Ainus, mis tagasi hoidis, oli suures grupis hinge pugenud hirm lõpukilomeetrite ees. Viimastel kilomeetritel enne Tartusse sisenemist hoidsin vasakule, Olavi Mõtsa (nr 36), Steve Astoki (nr 75) ja venemaalase Oleg Beljajevi (nr 73) selja taha. Nende läheduses sattusin üksvahe ka Martin Auna (nr 3033) tuulde. Ootasin võimalust, mil ettepoole rünnata, aga seda ei paistnud ega paistnud.

Lõpuks avanes piisav pragu. Seal, kus tee enne viadukti alla laskumist kaheks lahkneb, jäi vasakule rohkem ruumi, ning koheselt sööstsin Mõtsa selja tagant välja. Tänu sellele sain kiirelt ja kergelt mitmekümnest mehest mööda. Lisaks avanes paremkurvis vasakul servas rohkelt ruumi, et viadukti alla minnes hoogu säilitada. Esiots kiirendas kergest tõusust üles kollektiivselt. Siis järgnes mõningane rahunemine.

Ja taas jagus vasakul vaba ruumi, ohtralt. Veendunud, et tagant keegi ei tule, keerasin sinna, kummardusin leistangi kohale ning pedaalisin end «vabas vees» kindlalt esikümnesse.

Tagantjärele olukorda analüüsides tegin järgnevalt vea. Oma koha sisse võtnud, jäin sellega justkui rahule. Ettepoole ei olnud plaanis minna. Hoidsin teistega sama kiirust. Ja see saatuslikuks saigi. Koheselt hakkasid nii vasakult kui paremalt pikad rivid massiliselt mööda veerema. Need surusid mind keskele karpi. Sealt polnud mingit väljapääsu. Vangla lähedasele ringteele keerates olin grupi keskele tagasi pressitud.

Mida tulnuks teisiti teha? Tulnuks pärast ette jõudmist edasi kiirendada, järgmised 600-700 meetrit laskumisel ära kannatada. Sest nagu olukord ringteelt Turu tänavale keerates näitas, edaspidi enam erilisi möödumisvõimalusi ei tekkinud. Mõlemad kaks sõidurida olid vasakust servast paremani paksult mehi täis. Üldiselt liikus grupp nüüd ühtlaselt, sest kõik selle sees said ilmselt aru, et siit ei ole kusagile söösta.

Ometi oskas üks mees kaks kilomeetrit enne lõppu paljude teiste sõidu ära rikkuda. Ja umbes kümnel mehel väga valusalt.

Seni oli sõit kulgenud ladusalt ja edukalt. Ametlik vaheajapunktide protokoll kinnitab, et Kanepis (63 km) olin 188. kohal, Otepääle jõudes (83 km), kui peagrupist maha jäänud punt oli juba kinni püütud, olin 157. kohal ning Pangodis (109,4 km) olin koguni 147. kohal. Selline asjade käik tõotas elu parimat Tartu rattaralli tulemust.

Aga ei tühjagi! Poolsada meetrit pärast raudtee ületust Turu tänaval, kui pealtnäha oli olukord rahulik, sest kitsal rajal polnud kusagile võimalik tõmmelda, nägin ühtäkki, et minu ees – mitte kohe vahetult, aga umbes kaks rida eespool (ega seda täpselt tea väita, sest kõik järgnev käis nii kähku) – lendab keegi raginal asfaldile. Ja siis veel keegi tema otsa. «Kukkumine!» tabab kõrv üle grupi kaikuva hüüatuse. Ma ei jõua midagi mõelda. Isegi hirmu tunda ei jõua. Näen, kuidas sõidan rattaga ees kukkunuile otsa. Ma ei tea, kas pidurdadagi jõudsin.

Edasi on paar kümnendikku mäluauk.

Siis tunnen, kuidas maandun parem külg ees asfaldile või kellegi ratta peale, ega sest aru saa. Tunnen, kuidas vist kiiver puudutab maad, aga õrnalt. Ainus, mida tunda jõuan – peale väikse valu õlas, mida kukkumine tekitab –, on hirm, et nüüd lendab keegi mulle tagant otsa. Nii vist juhtubki. Instinktiivselt katan pea parema, vaba käevarrega. Silmanurgast näen, kuidas tagumised pidurdavad kukkunute taha kinni, panevad jala maha.

Esimese asjana, kui suurem oht näib möödas, ajan end püsti ja kohendan käega prille. Need, veendun, on jäänud terveks. Siis ajan end püsti, teistel eest ära. Näen, et maas vedeleb kellegi raami küljest lahki murdunud joogikorv. Saan aru, et luud-kondid on mul siiski terveks jäänud.

«Kurat, kellele seda nüüd vaja oli!?» on esimene meelepaha, mis välja purskub.

Pärast kuulen versiooni, mis kukkumise põhjustas. Nimelt oli keegi hakanud oma raamilt joogipudelit võtma ning sellest sündmuste ahel käivituski. Kes teab? Kes nägi? Kui see on tõsi, on see ikkagi uskumatu lollus. Mida kuradit on kaks kilomeetrit enne lõppu vaja juua?! Siinkohal soovitaks küll vastupidiselt eelräägitule veelgi rohkem Eurosporti vaadata: näete, kuidas seal juba 5-6 km enne lõppu kõik joogipudelit sootuks minema visatakse.

Tõstsin oma ratta maast üles. Vaatasin, et leistang oli täiesti kõver. Proovisin seda jalge vahel sirgeks painutada – tulutult. Mõlemad pidurikangid olid tugevasti sissepoole surutud. Siis kontrollisin, kas sõita saab. Ei saanud. Milles asi? Näppisin piduriklotse – ikka ei käinud tagajooks ringi. Uurisin lähemalt, milles asi. Avastasin, et kukkumine oli löönud käiguvahetaja kodaraisse. Painutasin selle kodaraist välja. Korras – jooksud käisid ringi.

Nägin, et veel mitmed mehed korjasid oma varustust asfladilt kokku. Kuuldavasti oli kukkumine sadulast niitnud umbes kümme meest. Ühel noist oli ratas nii katki, et ta pidi seda käe kõrval lükates finišisse jooksma.

Istusin sadulasse ja alustasin ettevaatlikult ning rahulikult teed lõpujoone poole. Mulle seadis end järele Üllar Petrovitš (nr 80). Möödusime kahest mehest, kellest üks tõukas teist sadulast. Kui üle lõpujoone sain, oli stardist aega kulunud 3:21.26. Sain 226. koha. Omas, M50 vanuseklassis lõpetasin esitosina. Minu grupi finiši võitis suurekasvuline Venemaa esindaja Vladislav Sikanov (nr 25), kes sai 119. koha. Tema aeg oli minu omast parem kaks ja veerand minutit.

Finišis ootasin ära seitsme minuti pärast koos järgmise grupiga saabunud ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsi. Võtsin ta saatjana meditsiinikeskusse kaasa. (Ta tahtis professionaalsest huvist näha, milline see keskus välja näeb.) Ega dr Rips päris tavapärast vaoshoitust ilmutanud, vaid andis selgelt mõista, et tegemist on hullumeelse üritusega – ta ise hoidis targu oma grupi tagaotsa –, mida igasugused Kuubiku punktiarvestused ainult pöörasemaks kütavad.

Medteenistuse mehed Tiit Piiskoppel ja Andras Laugamets juba ootasid mind. Kaks eelmist patsienti, kellele nad olid abi andnud, olid jõudnud neile juba ette kanda, et nad ei tea, kes võitis Tartu rattaralli, aga nad teavad kindlalt seda, et Pullerits olin kukkunud.

Laugamets võttis mind kohe ette. Kõigepealt tohterdas küünarnuki haava, kust ablas kärbes, nagu nägin, oli juba asunud verd mekkima. Siis parema õla marrastust. Siis parema põlve marrastust. Siis parema puusa marrastust. Vasaku reieluu sisekülg oli samuti paugu saanud ning paistetas.

Peagi hakkas patsiente rohkem sisse astuma: noormees, kes oli vasaku külje nii maha sõitnud, et pükstes haigutas suur auk; teine noormees, kelle vasaku käe sõrmed olid üleni verised. «Siin on vaja õmblemist,» nentisid meedikud. Aga kes õmbleb, tekkis küsimus, sest ühtäkki olid kõigil käed tööd täis.

«Las ajakirjanik õmbleb,» tuli kellegi soovitus. Minu haavad olid selleks ajaks puhastatud ja plaastrid peale saanud.

Ühtäkki oli verise käega noormees kadunud. Kuhu ta jäi?

«Ju lasi jalga, kui kuulis, et ajakirjanik pannakse teda õmblema,» kõlas kellegi oletus.

Siis tuli üks Venemaalt pärit vanem mees, kes oli murdnud rangluu. Ots pidi näha olema. Ma ei tahtnud seda näha. Pärast kuulsin Laugametsalt, et too venelane oli pärit väiksest Venemaa linnast ning kuna tal oli korralik kindlustus, oli ta lasknud vajalikud protseduurid Eestis ära teha – et kindlam värk kui Venemaal. «Väike rahasüst Eesti meditsiini,» nentis Laugamets.

Aura keskuse lähedal nägin rattaralli peakorraldaja Klubi Tartu Maraton juhti Indrek Kelku. Temagi oli juba kuulnud, et olin sattunud kukkumisse. Aga mulle tundus (jah, räägin siin sellest, kuidas see mulle tundus), et ta oli kuidagi kuri ja iroonilinegi; lugesin sealt välja pahameelt, et nüüd järgneb kindlasti kirjutis, kui ohtlik on Tartu rattaralli. Aga kas ei ole või? Kolleeg Risto Mets uuris järele, et kaheksa osalejat murdsid rangluu, kolm sai peapõrutuse ja raadiomees Madis Ligi sai rängalt viga kolmele kaelalülile, kuid õnneks läks tal nii hästi, et täna, esmaspäeval, oli ta juba töölegi läinud.

Ent tõepoolest, Kelk ei eksinud. Kui Postimehe toimetus kuulis esmaspäeva hommikul minu kukkumisest, oli see ajanud kõik elevile ning sedasi sain kohe tellimuse kirjutada sellest värvikas reportaaž. Kas juhtmotiivi selleks võiks laenata endiselt rattaprofilt Allan Oraselt, kes oli rattarallil väljas oma toodangu, uute rattarõivastega, ning kes ütles mulle päev varem, rääkides, kuidas üks ta sõber on loobunud ohtude tõttu rattarallil osalemast, et tegemist on hakklihamasinaga?

Võistluspäeva järgseks hommikuks oli parema jala põlv üles paistetanud. Trepist käimiseks oli põlv kergelt kõverdatud asendis hell ja valulik. Õlg kipitas kogu öö.

Ratta viin lähipäevil A&T Sporti üle vaadata. Kuid juba nägin, et käiguvahetaja kõrv ei ole ainult kõver, vaid on ka puruks murdunud. Ei tea, kas sellest enam asja saabki. Või on ratta purunemine ja rattaralli kukkumine märgid, et aitab nüüd küll maanteesõidust?

Foto 1: Priit Pullerits (nr 201) otsustava ja keskendunud pilguga Tartu rattaralli stardis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 2: Tartu rattaralli stardiala pühapäevase lastesõidu eel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Mihkel Räim võtab vastu Tartu rattaralli teise koha autasu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu rattaralli lilleneiud. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rattasõit on valus, paneb juba väiksest peale nutma. Tartu rattaralli pühapäevane tillusõit. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kohtunike auto Tartu rattaralli lõpusirgel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Vahuveinisõda Tartu rattaralli pjedestaalil. Vasakult Mihkel Räim (2. koht), võitja Matti Manninen ja Silver Mäoma (3. koht). Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 8: Karl-Patrick Lauk (vasakul) ja rootslane Edvin Wilsson lõpetemas Tartu rattarallit vastavalt neljanda ja viiendana. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Fotod 9 ja 11: Mihkel Räim, Tartu rattaralli teine. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Matti Manninen (vasakul) ja Mihkel Räim on alustanud Tartu rattarallil lõpuheitlust. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 12: Tartu rattaralli esikolmikumehed pärast võistluse lõpetamist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 13: Rattaralli võitja soomlane Matti Manninen. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 14. Poodiumimeeste boks. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

94 Kommentaarid:

At 12:09, Anonymous Anonüümne said...

Ei mäleta asju, mille kohta midagi ei tea! Mul on ka täpselt nii olnud - sinine esmaspäev!

 
At 12:16, Anonymous Alfa-1 said...

esimene alfaisane tuvastatud
https://www.youtube.com/watch?v=qP11uefB7vk

 
At 12:18, Anonymous Anonüümne said...

Mitte, et kedagi solvata tahaksin, aga ei tohiks lasta rattarallile 40+ kergelt ülekaalulisi härrasid, kes pole varem mitte ühelgi võistlusel osalenud ega eriti rattaga sõitnud.

Vaadake vähem Eurosporti, teist ei saa mitte kunagi profisportlasi, seega ärge ronige rattarallile üht mängima. Väga palju hakkab selliseid tõlle silma, kel massi tõttu jalgades mõneks ajaks jõudu on, aga spordi mõistes napib mõistust ja võhma, siis algul grupis veidi tõmblevad, ronivad siia-sinna, ja kui ära väsivad, siis jõlguvad sul keset gruppi lihtsalt ees ja keha ning lenks käivad üheleja teisele poole, põhjustades ohtlikke olukordi.

 
At 12:20, Anonymous Anonüümne said...

https://www.sportfoto.com/ee-et/p/2423362

Pikal 1535, lühikesel 2033 lõpetajat.

 
At 12:24, Anonymous Anonüümne said...

Tsiteerides vanameistrit ennast:
"Loo autor kukkus 2 km enne finišit ja sai 226. koha.

 
At 12:40, Anonymous Huviline said...

12:20, see on ju veel kaherattaline!
Kuidas sellega üldse tasakaalu hoida saab...
Kas vigursõitja Raul võiks võhmameestele väikse kommentaari lisada?

 
At 14:01, Blogger kurkull said...

Hr Pullerits - sõitsid see kord tunduvalt targemini, kui 2 aastat tagasi samal üritusel. Toona rabasid jubedalt tööd teha, aga ei jälginud seda mida teevad sõidumehed grupis (toona olid paar Peletoni venda P.Reedi ja keegi veel ja Silver Mäoma ka). Siis kui nimetatud sõidumehed läksid grupi ette küljekaga tempot tegema jäid saa tagumisse gruppi. See kord pigem selline õige sõit, läksid ette kui oli vaja ja ei laamendanud enda jõuvarudega!

 
At 14:06, Blogger Siim Salum said...

Kas keegi teab, mis põhjusel tekkis kukkumine 3:28 grupis ülenurme juures?... minu sõit nö. lõppes selles kabelimatsus... sain plokiga kiiruse maha, kuid panin ikka kellegile piirde ääres kergelt sisse... grupp oli lännu, jalg krambis kulgesin rahulikult lõpuni....

 
At 14:07, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, üle-eelmine kommenteerija "kurkull". Te oskate hästi teiste sõitu lugeda ja nende taktikast aru saada. Kirjutate täpselt nii, nagu kaks aastat tagasi oli ja nagu oli nüüd. Hea meel näha, et mu tegutsemine seekord vähemalt kelleltki tunnustust pälvib. Aitäh! Ka oma seekordses reportaažis, mida ajapikku täiendan, olen seda välja toonud, et seekord püüdsin sõita peaga.

 
At 14:22, Anonymous Anonüümne said...

Ise kukkusin eelmise nädala alguses. Omal süül..üksi ..tee konarus murdis maha. Pragu kiivris ..särk puruks. Olin enda peale ikka väga vihane.
Ma ei tea kas sellest, aga rattamaratonil olin topelt ettevaatlik. Vandusin vaikselt ja ka valjult kui ilmselgeid lollusi nägin, kuidas laskumistel otsustati meeste vahel kohti parandada.
Lõpus see juhtus korraliku kiiruse pealt, kui oli mehi vasakult ja paremalt laskumisel mööda lennanud. Vajus grupp ees vasakule ja esimene pauk oli käes.
Teine pauk lõpusirge alguses, kell kiire panid ajama. Kes magama jäid põrutasid omavahel kokku ja võtsid mõne "tsiviil isiku kaasa" täpselt minu eest. Kuidas sellest mööda sain? ..ei tea
Tulemuseks see , et kadus igasugune isu sellisel kujul rattarallil osaleda. Rada oli imeilus, samuti ilm. Kui järgmine aasta kohal, siis matkamas. Gruppidest hoian eemale. Milleks vaja oma "nahaga" otses mõttes niimoodi riskida ,et 500 sees koht saada.

 
At 14:44, Anonymous Anonüümne said...

Kurkull on väga sõnaosav tõesti, kuid grupi finišit tehes pidi ta siiski venelasele alla vanduma. No aga venelasel oli vanema ja targa inimese 2 kohaline number kah. Ega selle vastu nii lihtsalt nooruse uljusega ei saa.

 
At 14:48, Anonymous Anonüümne said...

põnev nagu vikerraadio kuuldemäng vanasti, pinge on üles kruvitud ...

 
At 14:52, Blogger kurkull said...

Tavaliselt kõvem mees on ikka ees ja härra Sikanov oli minust kindlasti tugevam.

 
At 15:05, Anonymous Anonüümne said...

"Ja hea lugeja, järjejutu teine osa avaldatakse järgmisel esmaspäeval. Ilusat päeva!"

Umbes samal ajal politsei korrapidaja teiselt küsima, et miks täna nii palju arvuteid kesklinna kõrghoonete akendest välja lendab?
- Pole aimugi.

 
At 15:14, Blogger Priit Pullerits said...

Lp Kurkull, huviga loeks, kuidas ses grupis esimesed finišit tegid, et kas oli ka kõva paugutamist ja vänderdamist ja ohtlikke olukordi. Nr 25, vaatasin, jah, et oli üks suuremaid mehi me grupis, ei oleks osanud arvata, et ta sprinter on.

 
At 15:46, Anonymous Anonüümne said...

Noh, jaks sai otsa, kõige põnevama koha peal? Hmm, pikk ajamäärus see kohe on, kas nagu 15:05 ütleb, et nädal, Räime sõnul on tegu loetud sekunditega kui Saksa rahvuskoondis kohe tempo peale pani. Priidu poolse kukkumise kirjelduses tähendab kohe lausa sekundi murdosa kui kellegil põndakust üle põrutades lenks risti lendas. 40 liikmelise peagrupi riismete jälitamisel võis kohe tähendada Priidu jutus mõne minutist arupidamist ja edaspidi tähendab see samuti mõne sekundilist ajalõiku nüüd aga on ütleme nii, et Rattaralli ammu otsa saanud, kuid järjejutu kohe on tõsiselt arusaamatult veniva tähenduse omandanud. Kas vähemalt ühes tekstis ei võiks nagu seda sõna ühemõttelisemalt kasutada? See on nüüd väga halva sõnakasutuse stiilinäide. Ausaltöeldes devalveerib praegune sõnakasutus kogu jutu mõtet ja muudab selle arusaamatuks sest kui kõikides selle jutu kohtades tähendab see kohe ca mõnetunnist intervalli, siis kaotavad kõik kohe kasutamise laused ju igasuguse sisulise mõtte. Ah - loe siin epistlit kirjanikuhärrale, kes peaks seda isegi juba baasharidusena teadma.

 
At 15:50, Blogger kurkull said...

Ei olnud hullu seal midagi, olin otsustanud, et ca 5km enne lõppu ajan end pundis ette otsa. Mõeldud tehtud. Oli jällegi paar sihtmärki silmapiiril, kes võivad/suudavad midagi korda saata seal. Korra üritas Priit Vare ca 3-4km enne lõppu putku panna. Pundis oli paar sõitjat kes otsustasid ta ikka kinni püüda. Minul seda huvi ei olnud, kuna sõidame mõlemad ühe klubi eest. Aga need järgivedajad minu õnneks vahetusi ei teinud vaid vedasid suure hooga, vastasel korral oleks ma sattunud grupi ette juba ca 1,5km enne finisit ja siis oleks ka finiseerimine finiseeritud olnud. Finis ise algas suht täiskiiruse pealt, vähemalt minule. Mingi 200m enne lõppu suutsin endas veel mingi varu leida ja alustada finiseerimist. Mä ei mäletagi, kas püsti sadulast üldse sain, kuna kiirus oli suht suur juba. Nii palju pidasin vastu, et ainult üks mees mööda läks.

 
At 15:55, Anonymous Joel said...

Pärast "Jazzipesula kukkumise" kõrval hoo maha pidurdamist, imesin ennast gruppi tagasi. Kahjuks ise enam ettepoole ei pääsenud ja mulle tundus, et peale raginat võeti lõppu mõistusega, vänderdamist ja paugutamist ei toimunud. Kui te meie 30-40 pealise pundi kuskil peale Kanepit kätte saite, siis see võttis natuke masti maha küll. Hiljem sõidu käigus oli näha, et teie pundis oli mitu päris korraliku vedamisjalaga sõitjat. Kukkumise põhjus on tavaliselt lihtne, terve aja lihtsalt grupis loksunud/puhanud mehed hakkavad finišiks ettepoole trügima, selle asemel, et näidata oma jõudu distantsil, hakatakse hoopis sprinteriteks ja tagajärg on kiire tulema.
Kokkuvõtteks oli väga korralik pingutus kuni Liivani, sealt edasi oli juba selge, et rong on läinud ja tuleb oma sõitu tegema hakata.

 
At 16:06, Anonymous Pilt nr 5 said...

Rinnahoidjad

 
At 16:12, Anonymous Anonüümne said...

Joel toob välja selle vana viimaste kilomeetrite tõe, et tänane protokollisüsteem stimuleerib seasörki panema ja viimastel kilomeetritel positsiooni parandama, et järgmiseks aastaks kah hea stardikoridor kindlustada ning ennast protokollis paremas valguses näidata kui tegelikult ollakse. See asi ei muutu enne, kui protokollimise süsteemi ei reformita. Samas kui ikka keegi tee peal rumalusest vänderdama või ühe käega ukerdama hakkab, siis on kukkumised distantsil mõttetult paratamatud.

 
At 16:18, Blogger Priit Pullerits said...

Lp Kurkull, kas hirm ei ole seal ees niiviisi maksimaalselt panna, teades, et vähemalt 20 meest tahavad ära panna ja kiirused on ülemise piiri peal? Mul hakkas ainuüksi teie kirjelduse lugemise peale pisut õudne. Aga mis siis saab, kui keegi kõrval vääratab, kaotab ratta juhitavuse, lendab teile küljelt sisse? On seda 120. koha peale pingutades ikka vaja?

 
At 16:58, Anonymous Anonüümne said...

Kõik jutud rattaralli ohtlikusest on puhas möga. Kõmunäljas ajakirjanikud ning veelgi rohkem ratturid ise kütavad teemat üles.
Kui ise sõita jõuad (pundi peas) pole seal midagi ohtlikku. Lõpusirge, kus ette hakkavad trügima tegelased, kes sõidavad enese võimete jaoks ebasobiva kiirusega ja ei suuda enam oma sõitu kontrollida on muidugi eraldi teema. Kuid ka selle vastu on alati sobiv rohi olemas - tuleb püsida pundi peas.

Priidult sitke sõit. Kiidan. Lõpp jäi vormistamata. Laidan. Terve tee sõitsid peaga, kuid lõpus kaotasid igasuguse arunatukese ja hakkasid muude kehaosadega sõitma.

 
At 16:59, Anonymous Anonüümne said...

Kahest asjast tänavusel rattarallil:
1) Joomisest - väga paljud jõid grupis laskumisel ühe käega lenksust pidurist kinni hoides (samas tõusudel, kus vaja kerida ja oleks saanud rahulikult juua lenksu keskelt kinni hoides, joomist ei näinud)
2) Pügistamisest (ikka jälle) - seekord jäi silma kaks ratturit, kes mõni kilomeeter enne Pangodi punkti geelipakid võssa viskasid. Mõlemal kollane särk ja selle peal rebane (prorunner?)

xp

 
At 17:05, Anonymous Anonüümne said...

Mõtlen, et stsenaariumi osad said ju enne sõitu siin blogis kenasti läbi jutustatud. Kahtlemata tekitab see küsimuse, et kuivõrd kukkumistest oli juttu enne, et kas see mõjutas kuidagi sõitu. Priit nägi lähivaates korralikku käntsu ja lõpuks sööstis ka ise sellisesse põntsu. Juttu oli isegi finishisirgel kukkumisest. Minu meelest võiks selle kommentaariumi nimetada ümber, selgeltnägemise blogi kommentaariumiks.

Tegelikult tekib nigu see mure, et nagu näeme hunti kutsudes see ilmubki karja. Eesti ajakirjanduses eskaleeritakse pinget NATO ja Vene vahel Eesti kontekstis. Et kui lehes käib ikka kõva pushimine, siis mis tagab selle, et me hundid siinsest karjast eemal suudame hoida? Selge ju, et venelastel on huvi proovida, kuidas kohalik venelaskond siinset Luganskit orgunnida aitab. NATO-l on huvi proovida, et kuidas konvensionaalses sõjas vene relvastus toimib treenitud meeste käes. Juhul kui see madin võidetakse, siis on lääne relvatöösturid õnnega koos ja nende äril läheb hästi. Samas kui jääb üritus viiki, siis on venelastel väga tugevad relvamüügi argumendid ja lääne sõjatööstusel jälle oluline vajadus tehnika moderniseerimiseks. Eestlased maksavad selle jõukatsumise aga oma vara ja eludega tahtmatult kinni. Pärast võtavad eluväärse keskonna loomiseks kõvasti jälle võitjatelt laenu ning maksavad kinni kaitsekulusid veel mitu põlvkondagi või siis pärandavad oma maavarad võitjate meelevalda.

 
At 17:12, Blogger Priit Pullerits said...

Tagasi globaalsetelt teemadelt ikka rattaralli juurde, palun.

Lp 16:58, palun, kas saate öelda, mida lõpus valesti tegin? Igasugune asjalik tagasiside on teretulnud, et edaspidi targemini sõita. Minu meelest kuni Ringtee laskumiseni tegin ju kõik õigesti, ja mis sealt edasi valesti läks, seda kirjutasin ka. Aga mis veel silma jäi, kus tegin valeotsuseid ja kus oleks parandamisruumi? Kindlasti oleks teistel ka huvi siin asjaosalistelt sõidu ja tegutsemiste analüüsi näha. Olen igasuguste kasulike ja ka kriitiliste remarkide eest tänulik, siiralt.

 
At 17:37, Anonymous Martin, spordiimagoloog said...

17:05,
mulle tundus ka, et blogikanne jutustab selgeltnägijalikku lugu ajas aastakese edasi kerides toimuvast suurest Ida-sõjakäigust - kus ka ajakirjanik Pullerits otsustanud kaasa lüüa.

> See tähendab, et analüüsisin pidevalt olukordi.

> Tagantjärele olukorda analüüsides tegin järgnevalt vea

Hr Pullerits, te analüüsite liiga palju. Usaldage parem oma intuitsiooni.

 
At 17:58, Anonymous MargusM said...

..võibolla ikka on jumet sellel EJL ratturilitsentsil selles valguses et ntx Filtri mnt võistluselt saad punkte ja seda võetakse arvesse ka TRR numbri puhul. Mõtlen et kui sinu ainuke sõit ongi TRR (võibolla enne seda Elva või Jõgeva)siis saadki koha tagapool. Kuidagi võiks muidugi teha vahet et lühikese dist saavutusi TRR pikale arvesse ei võeta või siis koefitsendiga.. sest distantsi pikkused on nii erinevad.

Võibolla see selekteeriks gruppe kuidagi õiglasemalt, ma ei tea..

 
At 18:32, Anonymous Anonüümne said...

Aitab Rattaralli verest, nüüd on higi ning temposari.ee ja Filtri etappide kord.

 
At 19:20, Blogger Andrus said...

Tartu rattarallil osalenutest 55 vajas meedikute abi - siit võib igaüks välja arvutada tõenäosuse, kui suur on oht sattuda asfaldile. Eks siis saab oma peaga mõelda, kas tasub osaleda või mitte. Kui mõni aasta ei ole kukkunud, siis ega sellest ei pääse varem või hiljem nagunii. Ise polnud kukkunud kolm aastat raskelt - nüüd on kodarluu puru, mis siis, et ise süüdi pole - see lihtsalt juhtub.

 
At 19:28, Anonymous Anonüümne said...

Kukkumised on osa rattaspordist. Ka profid kukuvad. Olen ise kukkunud nii TRR-l, TRM-k kui muudel maratonidel. Korraldajat Kelku ei maksa süüdistada, tema saab ainult õpetussõnu jagada, kukkumiste süü on ikka võistlejata oma. Mina küll ei näe põhjust TRR-st loobuda, nii nõrgad minu närvid küll pole. Kui on keegi kes kindlalt kukkuda ei taha siis tuleb sõita grupi ees ja kogu aeg tööd taha või sii 10 meetrit grupi taga ning mitte finisit teha. Kõikidel teistel juhtudel ei ole olemas 100 % garantiid. Enda näide, kurvis läks esikumm ja oligi maokas, mõned aastad tagasi.

 
At 20:20, Anonymous Anonüümne said...

See ei lohuta et kukkumine on osa rattaspordist. Sellisel "külavõistlusel".."rahvaüritusel" tahaks ikka terve tagumikuga koju jõuda.
55 on ikka viisakas number. Seega sellest ja rajal nähtust piisab et sellisel kujul enam ma seda karnevali kaasa ei tee.
Priit on niikuinii stardis ähvardagu ta millega tahes, olgu see suuskade põletamine või viimane suusamaraton. Homme on ta ikka stardis ja annab 100%

 
At 20:22, Anonymous Anonüümne said...

Faktitäpsustus
Kurat! Per**e mehed, kas seda oli vaja?!
Need olid täpsed sõnad, mida blogi autor püsti rabeledes esmalt kuuldavale tõi. Isegi tagsihoidlikult..., suure töö tehtud ja ikka lõpuks lüpsik kummuli. Samas vägagi õnnelikult, arvestades grupi kiirust ja suurust. Olin ise samas nurgas mõned tunnid varem lühema sõidu suure grupi sees (90 meest). Väga napilt,aga õnnelikult läks. Igal juhul respect! Priit, tulemus vägagi tubli.Parane, ja ära mõtlegi ratast varna riputada, see sama kui sule rooste laseksid minna!
Edu!

 
At 21:33, Anonymous Anonüümne said...

...ja raisakotkad, kes olid juba Moabis üksildasel ratturil silma peal hoidnud, kogunesid nüüd lootusrikkalt Tigutorni katusereelingule, mil Pullerits med.punkti lappimisele läks, ablas kärblane veritsevast haavast oma võtmas, pidid pettunult lahkuma ka siit; head maastikusõitu ja -jooksu korraldav ortopeed ei jätnud võimaluseraasugi...
Ca 50 haavatut on keskmine TRR. Arvestades osalejate hulka on variant nende sekka sattuda väike. Keda kuri saatus tabas, noile kiiret paranemist!
Vinge reportaaž ja hea sõit Priidult!

 
At 21:44, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kui te seda pulli ära ei lõpeta, siis lõpetate varsti haiglas. Ei ole mõtet harrastajatele kärbseid pähe ajada igast attakidest, atrõõvidest ja jumal teab millest veel, saage aru, et oluline on tervena koju jõuda.

 
At 21:58, Blogger kurkull said...

Kas hirmu ei ole - seekord küll ei olnud, vastasel korral ei oleks sinna ette üritama läinud. Samas oli terve distantsi jooksul selles pundis ohtlikke omukordi ainult paar korda. Eks see kasvatab ka seda julgust.
Ja hirm üldse - eks meie hirmude vahe oli ca 40km. Kui ma oleks samad sõnad Otepääl öelnud/mõelnud vaevalt siis finisit oleks üritanud. Oleks seal taga otsas loksunud ja llotnud, et keegi ees käna ei pane. Eks see hirmuga hakkama saamine ole ka individuaalne.

 
At 22:04, Anonymous Anonüümne said...

Esimesed märgid ilmusid juba siis, kui Tartust väljusime.
Kolonni kohale taevasse ilmus pirisev, vaevumärgatav sitikas. Droon! Mehed arutasid, et kas peame kinni ja tõmbame maha. Paar AK-45-ga valangut ja asi ants. Aga edasiliikumise tahe ja hoog oli kõigil nii suur sees. Rattad üles vuntsitud, kummid täis, joogipudelid - igal mehel kaks - korgini täis. Riia mäel oli rahvas kahel pool teel meid saatma tulnud. Lehvitati ja kuuldus hüüdeid "Edasi, Petseri peale!", "Löögem okupandid välja!" jne. Keegi laulis "Eesti pind ja eesti meri".
Sõitsime edasi ja ei läinud kaua, kui see algas. Ühtäkki oli eestpoolt kuulda tat-tat-tat-tat-tat-tat-tat. Tõmbusime grupis koomale. Mitmed mehed võtsid sisse madalasendi. Ees olid liikunud sakslased. Nemad panid Tartust suure kiirusega kõigi ees. Midagi pidi seal ees lahti olema. Mõni roheline mehike arvatavasti. Aga teadsime, et sakslastel on head relvad, MG-34 ja Panzerfaustid. Nad lasid selle rohelise mehikese kõigi kuradite poole tükkideks.
Ja siis... Pah-pah. Pah-pah-pah. Otse meie suunas. See ei saanud enam olla AKM. See pidi olema midagi suuremat. 12,7 mm PKM, Kalashnokovi moderniseeritud raskekuulipilduja. Või isegi 23 mm topelttoruga ZSU-23. Džiibile paigaldatuna hirmus relv. Tuld anti vasakult. Kohe aga ka paremalt. Mehed tõstsid tempot, et tulesektorist välja saada. Kuulsin tagapool kellegi karjatust, seejärel mürtsu. Ma ei vaadanud tagasi. Panime kogu jõud pedaalidesse, et eemal paistva metsa kaitsvasse varju jõuda.
Olime juba eesmärki saavutamas, kui äkki... viuuuuuuuuu... Tšahhhh! viuuuuuuu... Tšahhh. Miinid! Olime sattunud 82 mm miinipilduja - ei see pidi olema vähemalt miinipildujapatarei, sest plahvatused järgnesid üksteisele pideva roduna - tule alla. Meeste kolonni hakkasid siin ja seal tekkima augud.
Kus on meie tankid? Õhuväe toetus. Vajasime kiiresti õhuväge, et vaenulikud miinipilduvad vaikima sundida.
Möödusime mitmetest meestest, kes tee pervel katkisi rattaosa kokku korjasid. Mõned püüdsid neist toimivat ratast kokku panna. Keegi oli teise pulga peale võtnud. Teele ja kraavi kukkunuid maha jättes liikusime edasi, sest teadsime, et viis km eespool pidi olema toidupunkt. Seal pidime saama suppi. Samuti pidid meid ootama banaanid, pähklid ja soolaga leib. Vahepeal möödusime veel itaallastest. Nemad liikusid millegipärast meile vastupidises suunas. Suure kiirusega ja meile tähelepanu pööramata.
Äkki kostus eespoolt ägedat jõrramist. Ees oli väike küngas. Surusime pedaalidele, sest teadsime, et pärast põndakut ei tohi kiirust alla lasta. Jõrin-mürin tugevnes ja enne, kui saime korralikult tõusule asuda ilmusid künka otsa neli või viis suurt tanki. Need ei saanud olla sakslased. Sakslastel olid teistmoodi masinad. Ühe tanki torni luuk avanes ja sealt ilmus välja mustas kõrvaplappidega mütsiga pea. Tankid keerasid torud meie kolonni poole! Carl Gustavi mehed ette! Kõlas käsklus. Kus on Garl Gustavi mehed? Javelini kompanii. Me ei teadnud, kus Javelini kompanii on. Võib-olla olid nad tagapool. Enam ei olnud aega analüüsida. Tank langetas toru ja siis käis kärakas! ... Ärkasin meditsiinitelgis. Esimese asjana küsisin oma ratta järele. Tanki mürsk oli läbistanud tagumise jooksu. Lööklaine oli kasseti kodarate vahele lennutanud. Üritasin kassetti kodarate vahelt välja tõmmata. See ei õnnestunud. Lisaks märkasin, et ZSU-23 "Sergei" 23 mm mürsk oli läbistanud minu joogipudeli.
Sellelt sõidult ei tulnud paljud mehed tervelt tagasi. liiguvad jutud, et 55 meest. Need olevat ametlikud andmeid. Palju tegelikult kaotused olid, seda võib ainult oletada.

 
At 22:30, Anonymous Anonüümne said...

Ütleme nii, et vaheda sulega sõna- ja (sõja?)meistreid leidub peale peremehe siinses keskkonnas teisigi.
Puhas nauding, 22:04!

 
At 22:43, Anonymous Anonüümne said...

Priit, mis koha ja aja saanuks, kui poleks kukkunud ?

 
At 23:09, Anonymous Anonüümne said...

Haarav lugu, 22:04, sakslastest oli juttu, aga millal tuleb peatükk heebrea punapartisanidega liitunud Räime saboteerimisest ja soomepoisile allajäämisest, ja valgekaartlasest põlvneva Sikanovi salga kojutoomisest?

 
At 23:17, Anonymous Anonüümne said...

Aitäh, 22:30, 23:09
Märkimata jäi veel, et Ülenurme raudteeülesõidu juures olid BM-31 "Grad" reaktiivmiinipilduja tulelöögi jäljed. Liiprid lõik pilla-palla laiali. Üks õnnetu mees oli plahvatusest lennutatud pöörangu kangi otsa, rippus seal, soolikad välja ja puha. Võigas pilt.
Hiiglase kasvu Sikanovi - ja tal pidi abilisi olema, selles pole kahtlust - küsimus aga nõuaks eraldi uurimist.

 
At 23:18, Anonymous teise roodu must hobune said...

Priit, me läksime ühtse rooduna peale. Esimesed olid kiireimad ja said puhtalt läbi, aga jätsid kiire tempoga liikudes palju mehi väsinult maha, kelle meie siis lahinguväljalt ära tõime. Aga meiegi kannatasime kaotusi. Otepää mägedesse jäi oma 20 meest. Vaatasin protokollidest järgi, kuna olin ise oma roodu viimaste seas, aga koht paranes ikkagi...
Üldse esimesed roodud pääsesid kergemalt. Järgmiste jaoks olid laskepositsioonid juba sisse töötatud ja tuld anti täpsemalt. Pool tundi hiljem lõpetanud grupp sai mitu suurt tabamust ja Adolf käis külili kolm korda. Freddy pääses napilt. Isegi lühikese maa mehi võeti kogu tee laiuses maha! Kõige nõmedam, et meie rood sai täistabamuse seal, kus iga kord on tuld antud. No ei õpi mehed sealt ükshaaval läbi tormama, vaid ikka väga tihedalt pakime end kokku viimasteks kilomeetriteks. Mõni ime!
Üks Hawaii roodu mees üritas enne lõppu üksi eest ära minna, aga üksi ka ei jõua. Väsis ära ja vajus grupist läbi tekitades segadust. Kui ikka minna, siis ühtse rivina ja loota saatusele ja isamaa õnnistusele, et tervelt lõpuni saada. Nüüd juhtus see mis igakord..., autoriteete on vaja selgel häälel grupi ette korda lööma.

 
At 23:21, Anonymous Tanki-Ants said...

Kiidame heaks, 22:04.
Valu nendele närudele!

 
At 23:48, Anonymous Anonüümne said...

Võigas pilt tõesti. Kas mitte Sikanov (teatud kaustades Sikanoff) polnud see, kes ohverdas radisti Pulleritsu, et Tartu paraadil esireas marssida. Kas ta nii väga valge ongi?

 
At 00:46, Anonymous Anonüümne said...

Kas siin ei ole väike mõttekoht et tulevikus lubada põhisõidule(võistlusele) vaid (jalgratturite) spordiklubi liikmeid, kes eeldatavasti on osalenud ühis-maanteetreeningutel ja omavad kasvõi elementaarsetki maanteesõidudistsipliini? Ülejäänute koht jäägu siis nö. matkasõidule...

 
At 01:16, Anonymous Anonüümne said...

Mõni aeg hiljem...
Vaid vähesed lugejad oskasid pöörata sügavamat tähelepanu Ivanovo oblastilehes ilmunud väikesele nupukesele. "Õhudessantvägede major S., meistersportlane sambos, ordeni "Krimmi tagasivõtmise eest" I järgu kavaler, lahingulise ja poliitilise väljaõppe eesrindlane, täites üksinda eriülesannet vaenlase tagalas, ilmutades julgust ja leidlikkust, viis rivist välja 55 vastase treenitud võitlejat ja hävitas suurel hulgal spetstranspordivahendeid." seisis leheveergudel. "Ah, propagandistid, propagandistid!" ohkasid lehelugejad ning keerasid kiiresti lehte, et kuulutuste juurde jõuda.

 
At 01:17, Anonymous Anonüümne said...

https://www.facebook.com/tartumaraton/photos/a.1096877003668111.1073741837.311851302170689/1096877763668035/?type=3&theater

 
At 07:56, Blogger Priit Pullerits said...

Ohohoo, milline sõjareportaaž, 22:04! Väga vahva ja humoorikas! Naersin pisarateni, tõesõna. Ütlen otse, et minu reportaaž, kuigi faktitruum ja tõesem võrreldes teie heroilise ja paatosliku propagandaga, kahvatub teie ülevaate ees. Annan au!

Kuid 23:09-l on head küsimused teile. Sikanovi osas on siin oblastileht aidanud selgust tuua, aga luuresalga pealiku Räime saboteerimine - kes selle asja ära klaarib? Palun järge!

Ja teise roodu mustalt hobuselt 23:18 samuti hea ja asjakohane täiendus. Leidub Eestimaal ikka veel häid mehi. Rõõm!

 
At 08:17, Anonymous Anonüümne said...

Infoohvitserid teevad suletrenni. Nii ta on, et järgmine maailmasõda võib toimuda ka ainult siinses blogis. Siin kirjutatakseette stsenaariumid, siin avaldatakse hiljem tegelikult toimunud sündmuste tagamaad, pühendamatud aga vaatavad, et näe lihtsalt juhtus, halb õnn! Samas just siin blogis pannakse paika kes jääb ellu ja kes lähheb ohvri altarile. Seega oleme ajaloolises pühapaigas. Suhtume austusega siia kirjapandud ridadesse ja mäletame neid kõvu rattureid, kes enam kunagi omal jalal püsti ei tõuse vaid vajavad ka kõige privaatsemateks tegevusteks kamraadide toetavat kätt. Head taastumist Madis Ligile kellel jäi eelmise aasta sündmuse kordamisest puudu killukesest ebaõnnest...

 
At 08:40, Anonymous Anonüümne said...

Kiidan 00:46 mõtteavaldust, et põhisõidule lubada ainult oskajad.
Või anda start harrastajatele veidi hiljem, et kogenumad saaksid ees minema minna
Lõpetasin ise teepiirdes 25ndal km, kuna ühel noormehel hakkas mööda trügimisega kiire (laia lenksuga maastikuratas).

 
At 10:09, Anonymous Anonüümne said...

Ettepanek ainult oskajate lubamiseks ei päde kuidagi ...
Kuidas hinnata oskuseid?
- Litsens? Litsensi saab osta igaüks.
- Kas see, et inimene on osalenud TRR-l ligi kaskümmend korda, lõpetab 4-tunni ümber ja ei ole kordagi kukkunud, näitab oskust? Isegi kui inimene ei osale teistel maanteevõistlustel?
- Kas suurtel võistlustel osalemine näitab oskust? Eespool tuli jutuks, et mõni on kukkunud korduvalt. Isegi Taaramäe on TRR-l kukkunud, rääkimata selle aasta Girost ... Lotto-Soudali sõitja Stig Broeckx on sel aastal juba teist korda haiglas - mõlemil korral kokkupõrge võistluseid teenindava mootorrattaga...

Ainuke võimalus muuta Rattaralli ohutuks on võtta eeskuju suurtest Lääne-Euroopa rahvasõitudest - üldjärjestusega protokolli ei ole ja mingeid punkte ei jagata. Kell lkäheb käima joone ületamisel ning kinni samuti. Oma tulemuse saab iga registreerunu personaalse koodi abil kodulehelt.
Võistlused jäägu just väiksema arvuga üritustele, kus saab gruppe kombineerida litsentsi või mingite eelnevate tulemuste alusel.
IMHO

 
At 10:40, Anonymous Joel said...

Priit, väga korralik reportaaž otse sündmuste keskelt! Ühe kommenteerija militaarne lähenemine on väga humoorikas! Kukkumisi juhtub kindlasti ka edaspidi, seekord ei teinud sina midagi valesti, lihtsalt olid sel hetkel seal kus raginaks läks. Silmanurgast vasakule piiludes oli vaade suhteliselt võigas, ratturite külakuhi aina kerkis ja üks ratas lendas suure kaarega üle kuhja. Meenub üks R.Taaramäe kukkumine TRR, olid kahekesi eest ära, kuskil Reola kandis vaatas Rein korra tagasi ja sõidu lõpetas rips tagarattasse. Pauk võib tulla ükskõik kust, küsimus ei ole selles kas tuleb, vaid millal tuleb! Viimase 10 TRR ajal olen olnud pundis, kus viimase 5km jooksul on toimunud kukkumine 8 korral.
Kiiret paranemist, sulle ja teistele!

 
At 11:24, Anonymous Martin said...

Hr Pullerits, teie kui Tartu mjasorubkast läbikäinud mees ja teised ka, väärivad medalit!

 
At 11:55, Anonymous Anonüümne said...

08:40 sõnavõtnu, need "oskajad" ja "kogenumad" ongi need kõikse hullemad, kes kukkumisi põhjustavad pikal distantsil. Ülbed härrad oma uhkete rõivaste ja kalliste ratastega.

Hea, et see aasta vähemalt lühikese distantsi omad varem teele saadeti, muidu oleks kukkumisi veel rohkem olnud. 4-5a tagasi oli juhtum, kus lühikese distantsi noored püüdsid lõpupoole pika distantsi "oskajad ja kogenumad" kinni, härga täis vanamehed ei suutnud taluda, et noored neist mööda kihutavad, ja keegi otsustas üht noort neiut lükata, kes kukkus väga õnnetult ja vigastas end tõsiselt. Sellist lükkamist ja tõmblemist on varem ka esinenud.

 
At 12:09, Anonymous Anonüümne said...

55 arsti poole pöördunut on hea number. Tehes väikese arvestuse, tähendab, et iga 3767 rattaralli kilomeetri läbimise järel tuleb lasta ennast traumatoloogidel lappida. Arvutus ise on selline - 135km x 1535 ratturit / 55 rängalt vigastatut ratturit = 3767 km tõsise arstiabi vajava vigastuseni. Ei tea, et mis sel Kelgu kontoril viga on, et ta ainult otsib võimalusi, kuidas teha oma kohtade ja punktisüsteemidega see ralli ohtlikuks romuralliks. Mulle tundub, et selle kontori eesmärk ongi olla kõige verisem ohutusvahenditeta rattaralli maailmas, mis ei vaja osalemiseks mingit litsentsi ega kutset, kuhu siis üleilmsed ekstremistid kohale tuleksid.

 
At 13:07, Anonymous Anonüümne said...

12:09

Sinu valem ei ole pädev - arvestanud oled ainult 135km lõpetajaid, arvestama peab startinuid, lisaks ka lühema distantsi startinud.

MM

 
At 13:18, Anonymous Anonüümne said...

Pigem võiks kiledressid keelata.

 
At 13:21, Anonymous Anonüümne said...

Arendame arvutust edasi. Kui iga 3767 km järel tuleks lasta ennast lappida ja võttes keskmiseks ralli pikkuseks 135 km, saame tulemuseks, et keskmiselt iga 28. ralli järel tuleb minna artide juurde. Ei saaks öelda, et just väga tihti.

Võrdluseks võiks muidugi tuua ka nt laulu- ja tantsupeo statistika. Huvitav palju seal on vigastusi? Rangluumurde ilmselt mitte, kuid kõike muud piisavalt. Kurnatus, päiksepiste, marrastused, jala välja väänamised, jne. Eriti just tantsupeo puhul.

Nii, et möla maha, rattaralli pole sugugi ohtlikum kui mõni muu massiüritus.

 
At 13:30, Anonymous Anonüümne said...

Ise lõpetasin 3:49 seltskonnas. Ühtegi kukkumist ei näinud, ainult mõned kergemat sorti napikad. Üldiselt positiivne kaader, osatakse sõita küll ja küll, va. mõned erandid.

Eranditest rääkides - pigem tekitavad ohtlikke olukordi just kogenumad ja heas vormis ratturid, kellel kaob konsentratsioon ja jäädakse "magama". Algajad ratturid on vägagi konsentreeritud, hoitakse hambad ristis lenksust kõvasti kinni ja kõrvalise jamaga ei tegeleta. Probleemid tekivad tihti ka sellest, et kogenud ratturid tegelevad jamaga*, mille peale algajad võivad ehmatada ja ülereageerida.

* Minu tähelepanekud jamade osas:

** Kiirel laskumisel joomine/söömine
** Kaaslasega vestlemine - vestlemine on okey aga kaaslasele samal ajal silma vaatamine ei ole okey.
** Tetrise mängimine - laskumisel kohtade parandamine ja laskumiselt tõusule minnes gruppi sisse sööstmine.
** Üle õla vaatamisel sõidujoon muutub.
** Hoitakse enamasti pealt kinni - althoides on sõidujoone tunnetus, manööverdamine ja pidurdusvalmidus parem.
** Istuvast asendist püsti tõustes nihkub ratas tahapool (ca 20-30cm,) kui keegi samal ajal tuules istub on kokkupuude garanteeritud.
** Sõidu teises pooles jäävad tagumikud kangeks ja hakatakse nihelema ja venitama.


MM - ei ole mingi pühak, tahan lihtsalt tervena finishisse jõuda ja soovin seda ka teistele.

 
At 13:47, Anonymous Anonüümne said...

Girol sõideti 21 etappi, iga etapi stardis oli ca 200 ratturit. Tartu Rattarallil oli ca 3500 osalejat. Kui see nüüd jagada 200-ga, siis saame numbriks u. 70. 21 etappi Girol ja 70 etappi Tartu Rattarallil. See on 3.5 korda rohkem. Tartu Rattarallil oli 7 rangluud ja 55 vajas arstiabi. Selle loogika kohaselt pidanuks Girol olema 2 rangluud ja 15 vajanuks kerget arstiabi. Kui nii arvutada, siis polegi ju vigastuste hulk nii suur. Muidugi peab arvestama seda, et Giro etapid on oluliselt pikemad ja laskmised oluliselt kiiremad ja ohtlikumad. Samas mehed on seal vähemalt sama palju osavamad, kuivõrd raja raskusaste on seal raskem. Eks kukkumine käib rattaspordi juurde. Paraku nii on olnud, nii on ja nii ka jääb. See on rattaspordi "võlu". Muidugi peame kõik tegema selleks, et neid olukord oleks võimalikult vähe.

 
At 14:13, Anonymous Anonüümne said...

13:30 tabab biiti. Ka Priidul on tõsisemad kukkumised juhtunud oskuste ja praktika kasvuga. Alates 2011 on Priit ratta seljas deklareerinud 35000 km. Selle aja jooksul on ta raporteerinud 5-st tõsisest kukkumisest. Ja see aasta on esimene juhtum mis vajas tal kohest arstide poolset ülevaatust. See teeb 1 kukkumine iga 7000 km jooksul. Kahtlemata pole Priit võistelnud veel 3767 km-i, kuid juba on toimunud 4 kukkumist võistlusolukorras ehk suht puusalt hinnates 1 kukkumine iga võistluse 500 km kohta. Kusjuures kõik kukkumised on toimunud just nimelt mitte rohelise ratturina vaid staazika eksperdi staatuses sõitjana.

Arvestades neid tõsiseid numbreid, tekib küsimus, et kas Priit ikka on vaja panna?

 
At 14:23, Anonymous Anonüümne said...

Eks neid kukkumisi tuleb ikka ette.
Tuleks rohkem arvestada teistega ja mitte teha mõtlematuid liigutusi grupis.
Kui sul on 110 km veel sõita, siis ei ole väga mõtet ohtlikke möödasõite teha :)

 
At 14:27, Anonymous Animal Planet said...

Parvekalad ei võistle omavahel.

 
At 15:04, Blogger Priit Pullerits said...

14:13, ma ei tea, kust te olete andmed koondanud, aga ehk on need ka tõesed. Umbes tunamullu või kolm aastat tagasi oli tõesti suvi, kui kukkusin kolm korda. Üks kord Hiiumaal Tahkuna poolsaarel kruusateel, kui möödusin eessõitvast Hollandi perekonnast mööda tee äärt, aga seal oli rohu sees känd, põrutasin sinna otsa ja lendasin kraavi. Halb õnn, ei muud. Teine kord Ilmatsalu ja Tartu vahelise asfalttee kurvis, kus veoauto sõitis vastu, vastassuunavööndisse, ja mul jäi laupkokkupõrke vältimiseks üle vaid kraavi sõita. Taas halb õnn. Kumbki polnud võistlusolukord. Kolmandat tolle aasta kukkumist ei mäleta.

Nüüd võitlustest. Oli seekordne mats Tartu rattarallil, mis juhtus küll täiesti ilma minu süüta. Ja oli mullune kukkumine Võru rattaralli 6. kilomeetril remonditaval sillal, kus ka ees kukuti ja mu ratas sattus pikikonarusele, kus ratas kadus mul lihtsalt alt. Taas halb õnn.

Noorusajal kukkusin 1982 (?) kõige esimesel rattarallil, kui Põlva pool sõites sattusin vähem kui kümnesesse gruppi, seal ees toimus miski ning järgmisel hetkel maandusin kraavis. Esiratas kaheksas ning ise marraskil. Võistlus läbi.

Kokkuvõte. Parandage, kui eksin, aga tundub enda mälu järgi, et ei ole ise otseselt küll ühtegi kukkumist oma lollusest või katus-sõidab-kuraasikusest põhjustanud.

 
At 15:23, Anonymous Anonüümne said...

Nagu öeldakse, kui pilti pole, ei usu. Mis kukkumine? Küll Scänpixx kohal oleks olnud, kui midagi oleks juhtunud, eksole :)

Numbri 3029 all laskumisel rusikatega positsiooni parandanu jäi küll 12:16 videosse. PP, kas selle kohta veloclubbersist hinnanguid lugesite ja jagate?

 
At 15:35, Anonymous Anonüümne said...

Kas seal külakuhjas ei sattunud kellegi sarveots kogemata kellegile kannikate vahele?

 
At 15:56, Anonymous Anonüümne said...

Ise ei näinud, aga kuulsin kukkumisest enne lõppu viadukti läheduses, mis juhtus umbes nii. Kaks sõpra (nimesid siin ei nimeta) jäid teadlikult ohutuse mõttes grupi lõppu, hetkel kui nad üksteisele õnnelikult käe pihku viskasid, küttis neile keegi peamaas tagant sisse. Sa võid ise olla ettevaatlik aga kui juhtub, siis juhtub.

 
At 16:06, Anonymous Anonüümne said...

Statistika andmed:

5559 km 2011
6144 km 2012
6725,2 km 2013
6997,2 km 2014
7065,5 km 2015

2209 km 2016


25. sept 2013 - Kukkusin paremalt küljelt seljale ja mis edasi toimus, seda oskavad paljukogenud mehed tõenäoliselt juba aimata.
17. aug 2015 - Pullerits: Kuidas kukkumine rikkus Võru rattaralli? Mind oli hoiatatud.
28. okt 2015 - Maandusin, nagu teate, Võru rattarallil kukkudes vasakule küljele.
10. mai 2016 - Isegi mul on rattasõidust armistunud põlv (kukkumine Moabis).
28. mai 2009 - Ma kukkusin eile jälle. Jälle kukkusin, mõistate? Käisin proovimas sponsor Hindrek Riikojalt saadud püss-rattaga (lisaks clipless pedaalid).

34699,9 km 5 korda + 1 tõsine laks suuskadel

26. jaan 2015 - Kukkumine kolmapäevasel Tartu suusatalve etapil osutus nii tõsiseks, et neljapäeval ei lubanud valutavad roided õieti hingatagi.

 
At 16:21, Blogger Priit Pullerits said...

16:06-le: Ei noh, küll on hea, et seda blogi olen pidanud, muidu pooli asju ei mäletaks, kui need siin kirjas poleks.

15:56 räägib ühest olulisest detailist - et mehed pistsid sõbralikult üksteisele käe pihku ja siis tuli mats.

Ma ütlen siin järgmist asja SELGELT JA RÕHUTATULT, et edasisi jamasid ära hoida: rattasõit ei ole tegevus, mille kestel tegelda kõrvaliste asjadega.

Näide: vaatasin lühikese maa starti ning nägin seal tagaotsas tulemas mitmeid sõitjaid, kes pidasid vajalikuks stardikoridori aia taga seisjatega plaksu lüüa. "Mida te teete, lollpead! oleks tahtnud neile hüüda. Sest just seesugustest tühistest, kuid absoluutselt tarbetutest tegevustest võib tekkida täiesti ootamatuid õnnetusi. Aga inimesed ei anna endale sellest aru. Kahju. Me oleme ju kõik kuulnud neid Tartu poolt tulles Pangodi-eelseid lugusid, kus varasematel rallidel on mindud külanaiste käest sõidu pealt tee äärest maasikat või rabarberit rabama ning ennast ja teisi asfaldile niidetud.

Olles läbinud rattaga kümneid tuhandeid kilomeetreid, nagu eelmine kommenteerija siin välja tõi, ütlen ma: isegi rattavõistluse ajal vestlemine on kurjast. Tegin seda sel rallil Nõuni kandis, kui hakkasin rääkima nr 128ga (minu initsiatiiv, mitte tema oma; sellest kirjutasin ka sissekandes). Ja sain aru, et see on viga, et seda ei tohi teha. Te võite öelda, et ega rääkimine rattasõitu mõjuta, kui otsa ei vaata, aga mõjutab küll. Tundsin selgelt, kuidas tähelepanu ja keskendatus rääkimise ajal märgatavalt kahanesid. Siis ütlesingi endale valjult (nr 128 võib tunnistada): "Aitab küll, nüüd suu kinni!"

Niisiis, kokkuvõtteks: rattavõistluse ajal grupis sõites tuleb loobuda igasugusest, ka kõige tühisemast kõrvaltegevusest, kui see võib sind ja kaasosalejaid ohustada. Näiteks nägin seekord, kuidas üks mees hakkas käega tagataskuist kobama, kas tal seal mingi asi on alles. (Ütleme, et otsis, kas mobla on ikka taskus.) See näis väga ohtlik, sest ta oli keskendunud mobla kompamisele. Ja lisaks oli see totaalselt tarbetu tegevus. Ütleme, et ta oleks avastanud, et mobla on kadunud. Mis, kas te arvate, et ta oleks siis ringi keeranud ja läinud moblat otsima? Ei tea, kust kohast! Muidugi oleks ta sõitmist jätkanud. Nii et taskute kobamisel ei olnud mingit mõtet. See oli vaid üks suur ohutegevus.

 
At 20:32, Anonymous Anonüümne said...

Me võime siin peapeal ka seista aga osasid tegelasi ei kõiguta miski.
Mõned väljavõtted TRR teemast velo foorumist.

"Kalju Koch. Kui minu ratas on grupis sõites sinu rattast kasvõi karvavõrdki ees pool, siis on mul õigus teha mida tahan ja tagapool olevate sõitjate asi on vaadata, kuidas hakkama saavad"

Pluss on reaalne võimalus sõidu ajal nn "haigelt kõvalt mehelt" (Kurmo Neemela) lauasa pasunasse saada. Pihtasaamisel oleks see millega lõppenud?
Huvitav, mida Kelk kostab selle peale?

https://www.youtube.com/watch?v=qP11uefB7vk

 
At 23:25, Anonymous žürii esimees said...

Vooru auhind läheb 22:04-le.
Selle tõi sõnaseadmiskunsti ja dokumentalistika, aga samavõrd ka sõjandustemaatika valdamine.

Teine koht sai seekord niii pika puuga, et kui väljendame seda TRRi mõõtkavas, siis pärjatu oli juba finišijoone käed püsti ületanud, kui kaasvõistlejad alles Pangodisse mõne minuti pärast sisenemas. Suurepärane töö!

Pärjatuga ühendust ei võeta, sest ainus mis ka tegelikult loeb on kaaskonna austus, lugupidamine ning kiibitsejate ja muidutoslemite kadedad pilgud.

 
At 23:52, Anonymous Martin said...

Mr Pullerits,

I got 99 problems, but bike ain't one. Sõidan valge linnarattaga, kübar peas. Maanteele ei kipu. Parimat,

 
At 00:18, Anonymous MargusM said...

to 13:30
olin ka 3:49 pundis lõpetaja, kaader justkui oli OK kuid mind häiris siiski töötegijate vähesus (olen pettunud). Niipea kui vedajamad mehed jala sirgu lasid ja kõrvale võtsid siis grupp seisis, vedajadmehed irvitasid mõnuga kõrval.. ja õigustatult. Punt mis oli ~300m meie ees jäigi kinni püüdmata ja finiseeris lõpuks ~6,5min varem.. tule taevas appi!!
Meie pundi normaalne aeg oleks pidanud olema 15min kiirem. (Eeldan et mida eespool, seda vähem tsainikuid..)


Kõik see ajas natuke s*ta keema ja sai kogemata ka lõpuspurti tehtud : I
Kokkuvõttes see punt oli minu taseme suhtes õigustatud, kõik parem oleks olnud liiast : )

 
At 00:24, Anonymous Illimar Mõngastest said...

Vat see on blogipostitus, mida me oleme oodanud. Kui nüüd võtta mõõdikuks tagasiside ehk kommentaaride arv siis halleluuja. Tervelt 71 kommentaari - veri ja pisarad, see paneb kaasa elama, see kõditab lugejate meeli. Võrreldes Moabi hämaga, kus mõni postitus ei saand 10 kommentaarigi täis ja ajas jälgijaid haigutades minema, siis nüüd olete suutnud oma sule taas jälge sättida.
Tubli, nii jätkata!

Kukkumist kommenteerides- kurat, see on rattasport, üks õige alfaisane mingit asfaldikündmist ei pelga. Kiiret paranemist!

 
At 02:36, Anonymous Martin said...

Hallelule paljud laulavad
halleluujat.
Ajakirjad on täis nende
halli luulet.
Neist ei taha ma
enam kuulda.

Sinus on sulemeest -
Muusale
laulame hosiannat!
Ei tule end tagasi hoida,
tuleb
täiega panna!

 
At 06:45, Anonymous Anonüümne said...

olin 1 viimastest,kes st.kanga alt läbi sai.Alustasin rahulikult,plaan oli selline ,et vajutama hakkan peale ringi,siis jalg soe.Terve dist. vältel oli hea tõdeda vaadata,kuidas koguaeg selg ees vastu tullakse.Kõvemad jäid tuulde,vahepeal oli punt oma saja alla,aga peale viimast tõusu Otepääle jäi neid alla 10,finisiks jälle umbes 70-ne,vahepeal oli kambas ka nr55,aga lasi jalga.Ei jõudnud kaasa minna,sest jalad hakkasid pidevalt surumisest pehmeks jääma.Pea 1000 kohta ettepoole,hea trenn,ohutu,kui jälle tulen,. teen samuti.

 
At 08:27, Anonymous Anonüümne said...

Oleks prillid maha tulnd
kanapime oleks pruukind sõnu
karvaseid ja muid
kuid sest abi poleks olnud

 
At 09:42, Blogger Iina said...

Mis pärast siin on pildid ainult meeste esikolmikust podiumil ja ainult naised on lilleneiud?? Naised tegelt võistlesid ka ja naiste võitja Liisa Ehrberg sõitis meeste peagrupis, siiski et ilmselt Priit Pullerits arvab et rattasõit naistele ei sobi, sest on liiga ohtlik. Shame on you.

Iina Lumiaho

 
At 10:28, Blogger Priit Pullerits said...

Väga hea küsimus! Just ootasime siin üle Eesti meestega, et keegi sotsialistlikest põhjamaadest ka tuleks ja naise sõna sekka ütleks. Muidu ainult mehed panevad laia lehte. Ära ootasime!

Vaatame Tartu rattaralli esituhandet. Seal on ainult 31 naist (3,1%). Esisajas on üks naine, teises sajas mitte ühtegi. Kolmandas sajas kaks naist. Neljandas sajas üks naine. Viiendas sajas kaks naist. Seega esimeses pooles tuhandes kõigest kuus naist (kõigest 1,2 % ehk laias laastus 99 mehe kohta üks naine). Nii ei ole midagi parata - selline on ka naiste konkurentsile tähelepanu. Nende autasustamisest ei ole Scanpixis ühtki pilti. Küsisin fotograafilt, miks ta neiste autasustamisest pilti ei teinud, ta tegi suured silmad ja vastas: "Mähh??"

 
At 10:34, Anonymous Anonüümne said...

Liisa Ehrberg ei teinud nii palju musta tööd kui tegi meeste esikolmik. Elva Filtri stardis lühikesel maal oli u. 20 naist ja u. 120 meest + noored mehed. Vahe ca 7-8 kordne. Naiste kandepinda ja treenitust ei anna meestega võrreldagi. Tihti on maadlusvõistlustel erinevates kaalukategooriates kokku 20-25 naist, neist 20 saavad medali. Ilma medalite lähevad tihti koju ainult 10-20% osalejatest. Meestel on numbrid ristivastupidi. Mul pole naiste vastu midagi - ausalt. Aga mulle ei meeldi, kui nii tühise asja pärast sõna võetakse. Keegi ei keela mõnel naisel tegemast oma blogi. Sebida sinna sama suur lugejaskond, kes koosneks enamasti naistest. Miks seda keegi seni teinud pole ??? Naisi lastakse stardidesse sama palju kui mehi ju, nii Tartu Rattarallil kui ka Filter sarjas.

Priit on ammu öelnud, et see blogi on tõelistele alfaiseastele, isegi pehmod ei kuulu siia.

Endiselt, mul pole naiste spordi vastu mitte midagi ja see peabki olema ja see on tore. Aga mulle ei meeldi kohe üldse, kui mingite kvootide alusel taodeldakse omale mingeid õiguseid. Priidul on täiesti isiklik blogi ja tullakse selle kohta midagi kobisema - häbi!

 
At 11:21, Blogger Iina said...

Ma jätkan inglise keels, sest eesti keel tegelt pole mu emakeel ja nii hästi ei oska kirjutada, vabandan. I do understand that there are way less women in cycling than men and the level in many races is not as high. Also, there are certain physiological facts, which is exactly the reason why women race agains each other, not against men. Still, it irritates me that often in media it is totally forgotten that there also was a women's race and only the men's winner is mentioned. Could it be one of the reasons why there are so little women in cycling, that women's racing is not appreciated enough and people don't always even seem to remember that such thing even exists? And should it be so?

Yes, one can write whatever one wants to in one's personal blog, but when there's previously been some rant about how women should stay away from cycling because it make their legs look thick (I really hope it was a joke), it stuck in my eye that there only was a picture of the lilleneiud who were the only as a decoration, but not from the top 3 ladies who actually raced. I was just curious about the reason - whether it was a coincidence or by intention- and asked. Thank you for the answer and good luck for races in the future!

 
At 12:34, Anonymous Anonüümne said...

Väga hea küsimus Iinalt. Miks ei ole Priit tõesti pannud välja naiste võitjate pilti? Kas tõesti on probleem rahas? Ma arvan, et fotograaf oleks andnud tasuta reklaami eesmärgil siin blogis naiste autasustamise pildi avaldamise õigused ilma igasuguse rahata.

 
At 12:35, Anonymous Anonüümne said...

Neiule võin rahustuseks mainida, et auhinna vahuveini said 6 parimat naist aga meestest ainult 3 parimat. See küll väike lohutus aga vähemalt vahuveinidega peeti rohkem naisi meeles kui mehi. Maratoni kodulehel on galeriides selle kohta tõestus olemas. ETV erisaates oli ka naiste võitjaga intervjuu.

 
At 13:26, Anonymous Anonüümne said...

Kui mina oleks soovolinik, siis ma hakkaks kohe prõõkama. Kui naised saaksid sama palju pilti kui mehed. Loomulikult oleks ma meeste kaitsja. Tartu Rattarallil 3. naine kaotas võitjale 24 minutit ja 1 sekund. Priit Pullerits kaotas võitjale 20 minutit ja 41. sekundit (Priit sai 226 koha). Kui 3. naine, kes siin sõna võttis, nõuab saada pildile Pulleritsu blogis. Siis Pullerits peaks ise end ka pildile pressima. Sest, tema tase on kõvem kui 3. naise tase. Sry, aga need on faktid. Ja siit küsimus suuremale ringile. Kumb on tugevam, kas naiste 3. koht või meeste 226. koht. Esimene kaotab parimale naisele siis 24 minutit ja teine kaotab parimale mehele 21 minutit. Kui 3. naine oleks pildil ja 226. mees ei oleks, siis oleks see ju tolle mehe suhtes täiesti ebaõiglane. Eksin?

Võtame pikamaajooksude maailmarekordid, suusatamised, rattas eraldistardid ja muud vastupidavusalad. Elu on tõestanud, et naised on 10-20% nõrgemad kui mehed. 100m jooksus tipud jooksevad alla 10 sekundi, naised alla 11, vahe ca 10%. 800m jooksus, parimad mehed 101 sekundit, parimad naised 115 sekundit, vahe ca 15 %. 1500m jooksu parimad mehed 3:26 (206 sekundit), parimad naised 3:55 (225 sekundit), vahe 10%. 10000 m jooksu parim mees 26 minutit, naine 30 minutit, vahe kuni 15 %. Maratonis mehed 2:05, naine 2:20, vahe 10-15%. Teistel vastupidavusaladel on see analoogne. Tartu Rattarallil tassiti parimat naist meeste grupis, kaotas võitja mehele AINULT 3 minutit, vahe vaid 1-2% mehe kasuks.

Murdmaasuusatamises 30.s naine koatab võitjale oluliselt rohkem, kui 30.s mees. Samas parim naine ei kaota parimale mehele suurt üle 10% ajas.

Naised arvavad, et tegelikult tehakse neile ülekohut, aga nii see pole. Kui ikka ala ei harrastata samas mahus ja kvaliteet on olematu, siis jh....... lihtsalt osalemise eest end pilti nõuda - no ma ei tea.

Kordan oma küsimust, millele vastust tahan. Kas Tartu Rattaralli 3. naine on sportlikult paremal tasemel kui 226.s mees ???

 
At 13:30, Anonymous Anonüümne said...

Vabandan vigase keelekasutuse pärast. Aga vast mõttest saate aru :)

 
At 14:05, Blogger Iina said...

Küsimus polnud sellest et ma väga oma pildi tahaks Pulleritsu blogisse, vaid sellest et ei tohiks unustada et naiste võistlus toimus ka. Ja kuna anonüümne ilmselt üldse ei saa aru milleks naistele ja meestele on spordis eraldi võistlused, soovitan otsida ja lugeda kirjandust naiste ja meeste füsioloogiliste eripärade kohta. Kui oled sellega tutvunud ja julged oma nimega kirjutada, võime jätkata arutelu ja võid ka ise oma küsimusele vastata.:) Ja sellepärast et naisratturitesse vahepeal suhtutakse nagu eelmine anonüümne kommenteerija, ma arvan ongi nii vähe naisi keda see spordiala üldse huvitab.

 
At 15:12, Anonymous Anonüümne said...

Aga tead mis.....laste võistlus toimus ju ka. Kuradi Priit ma ütlen....miks lastevõistlustest pilte pole...ahh ??? Ühtegi pilti pole laste tillusõidust. Väga hästi tean naiste ja meeste füsioloogilisi eripärasid, ülikoolis said seda õpitud. Millisest väljast see nüüd välja tuli, et ma ei jaga füsiloogiat ??? Tõestasin siin numbrite keeles ära, et naised on vastupidavusaladel füsiloogiliselt 10-15% nõrgemad. Minu jutu point oli see. Et Teie kaotasite naiste parimale 24 minutit ja Priit meeste parimale 21 minutit. Mis see füsiloogia siia puutub ???

Vaatasin naiste protokolli veel, 6. koha sai Jaanika Kurgjärv. Ta endine korvpallur, vb mängib praegugi veel, ilmselt tegeleb rattasõiduga hobikorras ja suure tõenäosusega teeb ta oluliselt vähem trenni kui Priit Pullerits. Ma ei kujuta ette, kui Rocki võistkonnast näiteks Marek Dornonin hakkab hobi korras ratast sõitma ja mõningase harjutamise koha järel saavutab Tartu Rattarallil 6. koha. See on täielik nonsens.......aga ma kujutan ette, kui ta natuke harjutab, siis on ta võimeline koatama parimale küll 32 minutit, niisama palju kui kaotas Jaanika Kurgjärv naiste parimale.

Ja mis sellest siis ongi, kui seda spordiala naised ei harrasta - jõle kurb küll. Kui naised suhtuksid meeste jalgrattasõitu nõmedalt, olgu see põhjus adekvaatne või mitte....mis sa arvad, kas ala harrastajate hulk siis muutuks ??? Naiste spordi kandepind on väike ja see tuleb ka soo eripärast, naistel pole vajadus tõestada, et on teistest parimad......naised tahavad niisama olla, käia Mai jooksul jmt. On üksikuid erandeid. Erika Salumäe, Kristina Šmigun..... nad olid võitlejad.
Kui loodus pole tahtnud, et naised spordiksid võidu peale, siis nii ju ongi. Enne, kui hakkate auhindu nõudma, siis tõestage tasemega, et seda väärt olete. Võtame iluuisutamise. Ma ei julge väita, et seal on naiste üksiksõidu tase kehvem kui meestel ja ma julgen vägagi kahelda selles, et seal mehed pääsevad rohkem pilti kui mehed ja et mehed saavad oluliselt rohkem pappi kui naised. Jalgpallis, korvpallis, rattasõidus ja paljudel teistel aladel julgen ma väita, et naiste tase ei ole meeste omaga üldse võrreldav.
Kui naised tunnevad, et neid on ahistatud, siis võtke naised kokku, looge klubid, kutsuge tüdrukud trenni, muretsege endale naiste Indrek Kelk, kes võistluseid korraldab....tõestage, et te lähete rahvale (eriti naispealtvaatajatele) rohkem korda kui mehed. Miks keegi naistest ei pea rattablogi ?

Mul ei ole ei teie ega naiste vastu mitte midagi ja see on väga tore, et sporti teete ja seda armastate. Meedias mainitakse ikka neid, kes on selle välja teeninud sisuliselt, mitte kuidagi sahkerdades. Kui on taset, küll siis kirjutatakse. Kelly Sildarust kirjutatakse 100 korda rohkem kui meestest...... ma pole absoluutselt kade, et eestikatel sai Kelly Sildaru rohkem tähelepanu, kui tolle võistluse mehed.

See sugudevaheline teema on täiesti lampi üles võetud. Ka meestel on spordialad erineva populaarsusega. Miks teatakse meeste 100m olümpiavõitjat, aga vasaraheitjat ei tea keegi. Miks sai Usain Bolt rohkem pilti kui keegi vasaraheitja, kes on ka OM-i võitja ?

Sry, naistele ei sobi kontaktmängud ja sellised jõulised ja vigastusteohtlikud alad, need ei lähe naise loomusega kokku. Naistele sobivad teatud alad kergejõustikus, võrkpall, tennis, rannavõrkpall. Sellistel aladel on naistel populaarsust küll ja veel :)

Ma üldse ei kurda, et meestel pole iluvõimlemist OM-i kavas.

Keegi ei keela naistel sõitmast rattaga. Kõik mehed suhtuvad teisse respektiga - päriselt ka. Aga ärge nõudke tühja koha pealt midagi.

 
At 18:50, Blogger Priit Pullerits said...

Siiski, üks lastesõidu pilt oli loo juures.

 
At 13:53, Blogger Iina said...

Kas anonüümne kommenteerija on tegelt Priit Pullerits ise?

 
At 16:58, Blogger Priit Pullerits said...

Ei, ei ole, mul on ikka nimi ka ja pilt samuti juures, et kõik ära tunneks.

 
At 02:44, Blogger Susan Jimmy said...

Tähelepanu !!!
Kas teil on vaja kiireloomulisi laenu? Anname välja laenu huvitatud isikud
kes otsivad laenu heas usus ja intressimäära 3%. Kas sa tõsiselt vaja kohta
kiireloomuliste laenu? siis oled õiges kohas. Anname äri
laenu isikliku laenu, Xmas laenu, ja nii edasi. Meiega oma laenu taotluse rahuldada oma
nõudlus ja sätestatud rahalist probleemi. Võtke meiega juba täna e-posti teel:
HENRYCLARK003@GMAIL.COM
  Ja meie kodulehel on http://henryclarkloanfirm.jimdo.com/

Tänu nagu me ootame teie vastust.
Henry Clark Loan.

 
At 01:34, Blogger abdul azees said...

sa vajadus laen eest mistahes eesmärk?
kontakt poolt e- eest madal huvi turvaline ja tagatiseta laenu.
laenama laen summa pärit 3000 € - 5000,000euro.
valima pärit 1aasta kuni 20years kui laen kestus.
azeesabdul480@gmail.com

 
At 08:38, Blogger Harvey Grant said...

Kas teil on vaja laenu alustada äri? Too laenu, et maksta ära oma arveid? Praegu pakume hariduse laenud, ettevõtete laenude, eluasemelaenu, Põllumajanduse laenu, isikliku laenu, auto laenud, jne Kui teil on vaja väljendada oma huvi, saame saata rohkem teavet teile. Võtke meiega ühendust e-posti teel: Harveygrantcreditunion@gmail.com. tänan

 
At 16:43, Blogger kennedy said...

Tere,
Kas otsite äri laenu isikliku laenu,
hüpoteeklaenud, auto laenud, laenud
õppelaenu konsolideerimise laenud, tagatiseta
garantii, riskikapitali, jne ... Või lihtsalt keelduda
pangast laenu või finantsasutus ühe või mitme põhjustel?
Olete sobivaid lahendusi krediidi! Me oleme
erakreeditor, pakume laenu ettevõtetele ja üksikisikute
madal ja taskukohane intressimäär 2%. Nii et kui olete
huvitatud kiire ja lihtne laenu. E-
Kontakt: kenndymarkloanfirm@gmail.com
NIMI: ................
AGE: ............... ..
SEX: ...................
PEREKONNASEIS:………………..
Kontakttelefon: ................
Aadress: ......................
Linn: ...................
Riik: .................. ..
RIIK:……………….
POSTIINDEKS:…………………
Amet: ..................... ..
Kuusissetulek: .................. ..
Vajalik summa: ......................
FULL pangarekvisiidid: .................. ..
KUI VAJA:…………………….
EESMÄRK LAENU: ........................
Pankrotis või mitte: ........................ ..
TASUMINE KESTUS: ..................... ..

Ootame teie kiiret vastust sellele e-mail

soovidega,
Mr kenndy märk

 
At 06:31, Blogger Unknown said...

kontakt jaoks turvaline & tagatiseta laenu.
laenama laen summa pärit 3000euro et 5000,000euro
valima tagasimaksmine kestus kohta 1 aasta et 30 aastat.
azeesabdul480@gmail.com

 

Postita kommentaar

<< Esileht