Olin kaks ja pool nädalat tagasi (ehk vaevalt nädal pärast naasmist Utah’st Moabist aasta suurimalt rattaseikluselt) lõpetanud esimese Haaslava-Ülenurme rattaralli ja istusin laua äärde suppi sööma, kui mulle astus ligi üks osalenu ning hakkas täpsemalt Moabi rattasõiduasjade kohta pärima. Ta ütles, et tahaks minna sinna sügisel perega. Uuris näiteks, kust saab täpseid rattaradade kaarte. Igatahes ei väljendanud ta üldist ega ebamäärast huvi, vaid oli väga konkreetne.
Mõni aeg hiljem naases Art Soonets, Scanpixi pildiagentuuri Baltimaade pealik, rattalaagrist Sardiinias, kus temaga koos oli aega veetnud tosinkond inimest. Soonets rääkis, et nii mitmedki olid seal jälginud minu blogi ning hakanud arutama, et peaks ka tulevikus traditsioonilise Itaalia või Hispaania asemel kevadel hoopis Ameerikasse sõitma.
Neid, kes mu vahendusel nüüd Moabist teadlikud ja kolmenädalase reportaažide tsükli kaudu tollest kandist mingigi maitse suhu saanud, on, nagu tagasisidest olen kuulnud, hämmastavalt palju. Näiteks kui käisin eelmisel nädalal esimest korda grupitrennis, ei olnud sugugi vähe neid, kes ei pidanud paljuks tervitada mind stiilis «tere, Ameerika!». Ütleks, et rohkem kui pooled, kellega olen pärast Moabist naasmist kohtunud, on maininud, et on mu rattaseiklusega Ameerikas kursis ning jälgisid seda.
Ja kes seni ei olnud kursis, peaks olema alates möödunud laupäevast, kui Postimehe Arteris ilmus tervelt neljal leheküljel minu rikkalikult
illustreeritud reportaaž teekonnast Kividetagusele maale (Behind the Rocks; fotol paremal).
Seda kõike on tore kuulda, et reportaažide vahendamine pole olnud asjata, kuid see on tekitanud ka sisemisi kõhklusi ja küsimusi. Nimelt, kas on ikka mõistlik kütta inimestes huvi Moabi kui maastikuratturite ja seiklussportlaste meka vastu, et neil tekiks tõepoolest endalgi tahtmine sinna minna?
Asi ei ole selles, et enamik Moabi radasid on väga rasked ning ennast ülehindavad tegelased võivad seal pettuda, sest jõud ei käi oludest üle. Asi ei ole ka selles, et paljud võivad teha saatuliku vea ning sõita Moabi suvepuhkuse ajal, juunis-juulis-augustis, mis on mõrvarlik aeg, sest temperatuur püsib pidevalt 40 soojakraadi ligi ja üle sellegi, õhk on ääretult kuiv, varju enamasti leida ei ole, mistõttu kõik raamatud hoiatavad, et suvel ei läheks keegi mingil juhul sinna matkama ega rattaga sõitma – siis ei oleks tulemuseks ainult pettumus, vaid ka oht tervisele.
Asi on hoopis selles, et kuigi Moab on kogumas üle maailma kuulsust maastikuratturite paradiisina, on see siiski veel kant, mis kuulub otsapidi kategooriasse
quite a well kept secret. Teisisõnu: rahvamassid ei ole hakanud Moabi kanti veel massiliselt ründama. Küllap on üks põhjusi selles, et Moab ei ole sugugi kiiresti ega kergesti ligipääsetav. Las Vegasest, nagu mu reportaažidest teate, kulub sinna autoga sõites üle seitsme tunni; Salt Lake Cityst, nagu ilmnes nelja aasta tagusel ühisreisil Jaanus Laidveega, kulub Moabi jõudmiseks autoga üle nelja tunni.
Tõenäoliselt hoiab Moabist rahvast eemal ka see, et seal pole esindatud kuigi palju suuri kuulsaid hotellikette. Enamgi veel, kevadel ja sügisel, mis on Moabis põhihooajad, sest siis on temperatuur talutav, on seal ööbimiskohta väga raske leida. Rääkimata taskukohasest hinnast. Näiteks võtsin kolm kuud enne Moabi sõitmist ühendust Lazy Lizard Hosteliga, kus ööbisime eelmine kord Laidveega, ning sain vastuse, et neil on aprilliks juba kõik toad ja majakesed broneeritud. Õnneks leidus ühes teises kohas (ei nimeta seda siin nimme), kus hind oli veelgi soodsam, kuid mis jääb linna keskusest viie kilomeetri kaugusele, minu soovitud kuupäevadeks üks vaba majake. Olin juba valmis selleks, et pean üürima ühe agentuuri kaudu (ei nimeta seda ka siin nimme) toa eramajutuses; nende odavamad hinnad algasid 72 dollarist öö eest – nüüd korrutage see 16ga ning saate ainuüksi majutuse eest päris soolase summa, kas pole?
Moab, nagu ilmselt olete piltidelt näinud, on looduslikult fantastiliselt kaunis paik. Kuid seda ilu peab ka hoidma. Probleem ongi selles, et kui Moabi hakkaks kokku voorima kogu maailmast tuhanded, kümned tuhanded, siis varem või hiljem kaasneks sellega häving. Seal on niigi paljud piirkonnad range looduskaitse all (
wilderness study areas: fotol vasakul taamal mägede all kaitsealune Behind the Rocks piirkond), mis tähendab, et sinna ei tohi üldse minna; seal peab teadma, et sissetallatud ja -sõidetud radadelt on igal pool keelatud kõrvale kalduda, sest see hävitaks ökoloogiliselt tohutult tähtsat
cryptobiotic soili. Aga kui Moabi tabaks rahvaste ränne, nagu on tabanud Euroopa lõunapiirkondi, siis mis sellest ilust järele jääks? Siis oleks tulemuseks see, et BLM ehk Bureau of Land Management paneks järjest rohkematele piirkondadele keelumärgid ette.
Selle kõige pärast olengi hakanud kõhklema, kas on ikka tarvis Moabi vastu huvi üles kütta. Et ilmselt oleks parem, kui seda kanti rattahuviliste radarilt hoopis eemale hoida. Liiati on tolle kandi üks võlusid see, et seal saab metsikus looduses vaikust ja rahu ning nautida üksildust (fotol paremal
rada Ramblin'; leia pildil rattur!). Aga kes on käinud Suure kanjoni lõunaserval, see on näinud, milline rahvaste voorimine on seda tabanud. Pole seal parklates parkimiskohti ning kõik vaateplatvormid on inimesi paksult täis. Seal on olukord ses osas juba sama hull nagu Manhattanil. See veel puuduks, kui samasugune vaatepilt peaks kunagi hakkama avanema ka Moabis ja selle ümbruses.
Ja lõppude lõpuks:
Moab is my playground, not yours. Itaalias ja Hispaanias jätkub teile ruumi palju rohkem ja küllaga. Andke minna!
Jõgeva rattarallil järgmise nädala laupäeval näeme.
Foto 1: Mootorratturid merrimac Butte'i taustal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Jalgrattur Sand Flats Roadil tõusmas LPS rattaraja algusse. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Behind the Rocks piirkond. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Moabi kuulus slickrock
, vaade Bartlett Wash Overlookilt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Moabi kesklinn. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Jalgrattur laskumas Sand Flats Roadil Moabi lähistel, vasakul nüüdseks suletud kurikuulus Lion's Back. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Behind the Rocks piirkond La sali mägede all. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Leia jalgrattur rajal nimega Ramblin'! Foto autor: Priit Pullerits
38 Kommentaarid:
Kohutav stsenaarium - 2017 ootavad Moabis ees geelipakendid igal rajalõigul, paksult täis parklad ja prügikastid, rahu radadel on asendunud Kalevipoegadest kioskimüüjate ning šašlõkimeistritega, kogu liiv on juba rattajälgedega kaetud ning kõigest on igasugustes mikroblogides, instagrammides, leheveergudel ja näoraamatutes nii palju pajatatud, et iga lisapiiks oleks lihtsalt klišeesuppi kukkumine.
Braavo, 12:35, olete asja hästi ja kohutavates värvides kokku võtnud. Ise ei tahtnud nii õõvastavat pilti maalida - sest ei suudaks seda seal uskuda. Et seda ei juhtuks - please forget about Moab and keep quiet about it!
Kuulsin Moabis kohalikelt, et sealsed inimesed jagunevad ka Moabi arengute suhtes kaheks. Need, kes seal bisnist ajavad, tunnevad muidugi heameelt, et linn on avastatud ja tõmbab igasugu rahvast ligi, aga need, kes tahavad nautida seda, mille poolest Moab on seni olnud hea ja väärt elupaik, ei naudi viimaste aegade arenguid sugugi.
12:35 lootis, et lööb blogiperemehe verest välja, saab kuulda räiget sõimu, sõnade peale lugemist ja mida kõike veel, aga võta näpust...
Sai hoopis vanameistri käest kiita ja teenis isegi braavo-ovatsioonid.
Kui nüüd kainelt hinnata, siis täielik feil. :))
Kas vana võhmamees mõnda ohhootat ka seal kaugel maal kohtas?
http://1.bp.blogspot.com/-X5rhE3RTL60/U9vBtyyR8OI/AAAAAAAATYQ/Ze5r0frlziM/s1600/J09154T5.jpg
Kalevipojad (kui palju ja kas ka mõni Linda) on varsti kohal.
http://www.andmoments.com/est/randama/rattamatk/jalgrattareis-moabis/peamine-36
Tunnistan ausalt, 14.22, ei olnud aega sedasorti vaatlusega tegeleda. Loodus oli nii ilus. Või... või oli asi selles, et seal lihtsalt ei olnud kedagi, kes oleks ohhoota mõõtu välja andnud. Jah, kui nüüd meenutan, ega siis tule küll kedagi säärast meelde. Mis haakub eelmise sissekande teemaga: miks ei olnud sääl ratta seljas kenasid naisi? Naisi oli, aga mitte tähelepanuväärseid.
Viga oli ikka Tri klubi ees eputamine, milleks hämada?
Vader oskab kassi moodi kukkuda.
Vahe on selles, et Itaalias ja Hispaanias treenivatele harrastajatele jääb - isegi kui nad seda ei sooviks - külge sügav Euroopa kultuur, Michelangelo, Leonardo jt. Nad imbuvad kultuurist lausa läbi.
Ameerikas kõike seda ei ole.
Väga argpükslik on panna ennast winwin olukorda ja lugejaid halvustada.
Seltsimehed, poliitpropagandist Lobjakas võttis meie Kohtla-Järve kohta vallatult sõna. Kas aitaksite, et kuidas tema poole peab pöörduma - tahaks pöördumise koostada, aga ei tea isanime. Ahto Andrejevich? Sergejevich? Ei jaksa ise geni.comile nii palju maksta, et järgi vaadata.
Ärge hakake ütlema, et ega korraliku pöördumisega spordimeest ei kasvata - proovida tuleb ikkagi, isegi kui juba eos mutil....
Ütle lihtsalt hr. homoteerull
http://sport.postimees.ee/3690633/piltuudis-taaramae-kukkus-girol-sargi-ribadeks-kuid-jai-terveks
Kas ongi nii, et üle 45-sed Ristod ei õpi kunagi lingi märgendite kasutamist ära?
Priit, selles mõttes on su teemapüstitus õige, et mida vähem inimesi, kes loodust hoida ei oska, seda vaid lagastavad ja hävitavad, looduskaunites kohtades käib, seda paremini need säilivad (ka nö inimtühjadena), aga arvestades mastaape, pole muretsemiseks siiski erilist põhjust.
Kui vaatame sealset radade hulka - sajad kilomeetrid ja mida pidevalt juurde luuakse - ning maa-ala suurust, siis kui ka kõik need eestimaalased, kes üldse käivad füüsilist pingutust nõudvatel reisidel, hakkaksid edaspidi matkama ainult Moabi radadel, isegi siis ei paneks seda liikumise sagenemist seal reaalselt tähele. Eesti panus oleks selleks sedavõrd pisike.
Kui näiteks tuua paralleel praegu aktuaalsel julgeoleku teemal, siis kui suurt summat Eesti oma eelarvest kaitsekuludele ka ei panustaks, NATO võimekus sellest (märkimisväärselt) ei muutuks.
Ehk siis, senikaua kui sa eesti keeles u miljonilise auditooriumi sees Moabi veelgi kuumemaks kütad, ei muutu punakivikaljude vahel midagi.
Või noh, kui väga täpselt väljenduda, siis peaaegu mitte midagi.
Võid rahumeeli kuuma edasi anda. :)
Koht on seda kindlasti väärt.
Kui PP-l oleks madal IQ, siis ma isegi usuks, et ta mõtles seda pealkirja pannes tõsiselt. Priit aga on meil siin ju kõrge IQ-ga perse lohku tõmbaja. Seega kuigi ma nõustun Jaanuse väite seeriaga, pean nentima, et Jaanus astus lihtlabaselt Priidu tehtud lõksu sisse.
Olles veelgi ausam, siis see Moabi jutt on ikka maru igav teema. Paras paar rida enne magamaminekut lugeda piibli asemel, mis Moabis kindlasti tumba sahtlis kannatlikult passis. Igatahes tuleb hea uni hästi kiiresti.
Ma soovitan Priidul anda välja unejuttude raamatu "Moab".
Mitu elu on PP-l Rattarallil?
http://sport.postimees.ee/3691263/taaramae-jouan-veel-viis-korda-maha-surra-ja-tuhast-tousta
Aga Jaanus, kas sa sellele variandile ei mõelnud, et kui olin kolm nädalat kütnud Moabist otsereportaaže, positiivseid ja innustavaid, ent ei näinud, et Moabi oleks seetõttu juba saabunud esimesed eestlaste hordid - sest eestlane on ju skeptiline, ega ta usu teist eestlast, kui too midagi kiidab, eriti välismaist -, siis äkki otsustasin kasutada teistsugust taktikat, heidutustaktikat - et ärge te Moabi jumala eest minge, surete kuumusesse ja raskustesse ja lõhute mu playgroundi ära - see võiks ju eestlasi tiivustada, kui neile öeldakse, et vaata, et sa sinna ei roni, ja ekstrapalju võiks teatud eestlasi innustada see, kui nad saaks üle trampida kohast, mille üks mees on kuulutanud oma territooriumiks? Sest ei maksa unustada, et siin blogis ei ole mäng nii lihtne ja sirgjooneline nagu mujal meedias - siin ei mõelda (räägin endast) mitte üks-kaks, vaid ikka mitu käiku ette, ja enamasti ei oska ükski lugeja ära aimata, mis on nende käikude taga ja kuhu võib keerata järgmine käik. That's the beauty of the game! Sa ju küllap tead, Jaanus, kuidas siin mõned mehed on abitult lärmi tõstnud, et kuidas nüüd PP ütleb nii, kui kaks aastat tagasi ütles naa ja neli aastat tagasi noo. Aga seepärast, et mul on pikk plaan. Kuid enamik kommentaatoreid sipleb hetkeemotsioonide vangis ja püüab sealt abitult reageerida. Neil puudub game plan. Ja sellepärast nad mulle alati kaotavadki. Alati.
Lubage härra, mis see sinu asi on, kas ma käin Moabis või mitte?
Pole sul mingit pikka plaani Pullerits. Ära soga vett. Üks demagoogiavõte vaid, oma tuulelipuliku käitumise õigustamiseks.
Tahad öelda et kahe aasta pärast ütled et naised peaks tegelt rattaga sõitma. S....i!
See et sa oma lugejaid lolliks pead on suur viga. Jahh see on provokatiivne, aga siiski viga.
Ütleme nii, et ei pea olema NATO kindral taipamaks, et käesoleva sissekandega läksid sa meelitustaktikalt üle heidutustaktikale, eesmärk aga jätkuvalt sama.
Vähemalt selle käigukombinatsiooni, usun, nägi läbi iga mõtlev inimene. :)
Ladna, räägime plaanist, pikast plaanist. Priidu pikk plaan on siga lihtne. Tundmata huvi, kes ja kas tema viimase reisi kirjutisi tähelepanuväärseks peavad, on selle teema kajastamine lihtsama vastupanuteed minemine. Geoloogilise maastikurännaku kirjeldus, millest kribades ei saa keegi kunagi ju midagi pahaks panna, kuna see on valdavale lugejaskonnale tundmatu maa. Selles jutus võib rahuldada oma kirjutamisvajadust sest jutt ei saa kõnetada mitte kedagi. No pole ju midagi Eestile sarnast. Lihtsaim võimalus midagi sellelaadset vaadata on Eestis lihtsalt teleskoobist kuud uurida. Noh, et kui igatsed kõrbe, siis vaatad kuud ja ulud, et oi kui kõle seal on.
Krt, ja ma lootsin selle sissekandega ka NATO kindralite hulgast uusi lugejaid ja kommentaatoreid värvata...
Ja 16:37, teid pean kurvastama. Nagu ütles üks Eesti ajakirjanduses hästi tuntud endisi tegevtoimetajaid, kes nüüd tegutseb riigisektoris ja võtab meedia kohta tihti sõna: "Ei, lugeja ei ole loll. Lugeja on veelgi lollim."
Aga näidake siis, et too endine tegevtoimetaja eksib! Seni ei näe küll enamiku sõnavõtjate hulgas sel suunal piisavat pingutust.
Hr Pullerits
Teie Moabi-"epopöa" oli imagoloogiline ja (aja)kirjanduslik puussepanek, fopaa - nagu teie peenutsev ajakirjanduslik crème de la crème "juhtivas päevalehes" - selle kirjatsurade seltskonna haritum osa tõenäoliselt väljenduks, epic fail - nagu minu tudengikaaslased ütlevad. Hoolimata neljaleheküljelisest kajastusest "Arteris" (toimetaja töö peaks olema toimetada, mitte ajalehte ise sisuga täita?), hoolimata sõprade ja tuttavate ligiastudes lausutud soojadest sõnadest ja tunnustussõnadest (millegipärast jäävad need tunnustajad Teil anonüümseks).
Pealkirja nähes lootsin, et olete ette võtnud ebaõnnestumise põhjaliku analüüsi. Et viga tulevikus mitte korrata.
Eksisin. Loll. Ei, veel lollim.
Editor. Copy editor. Contributing editor. Editor-in-chief.
Mis loom see tegevtoimetaja on?
Nagu ütlesin, lugejaid on purulolle. Tegevtoimetaja on managing editor. Ja keegi ei keela toimetajal kirjutada. Newsweekis tegid neist seda paljud, võibolla isegi enamik.
Jah, kui lugejad oleksid targad, näeksid nad, kui geniaalne mees on Pullerits:=)
No ei saa eeldada, et kõik on terased ja suudavad tabada teksti nüansse, arvestada konteksti, näha läbi mängu loogikat ja mõnikord ka ebaloogikat, kui niiviisi nimetada neid pöördeid, millega lugejate jalgealust raputada. Aga usun, et kes siin kauem asjaosaline olnud, see saab enamikust asjust aru. Kuid viimasel ajal hämmastab, et noormees M. on väga kinni jäänud. Ju ta on oma lae saavutanud. Kahju, tundus teine nii paljulubav. Aga eks ta oli ka täiesti vales keskkonnas, siin on ikka spordimeeste kokkusaamiskoht, mitte Priimäe jüngrite kiibistemise ja targutamise paik.
Priit, miks sa arvad, et miks ma enam PM-i ei telli? Õigem on küsida, et miks tellida ajalehte, mille sihtgrupp on lollid. Kui nüüd süübida sõna loll olemusse, siis ohmud eestlased peavad seda sõna juhmarluse märgiks. Tegu nimelt juhmide madruste poolt imporditud sõnaga Põhjamere regioonist, kus kipperid kostitasid selle sõnaga laisku ja härja ilana toimetavaid purjede nööritõmbajaid. Siinkohal tekib õigustatud küsimus, et mida siis Priit lollide all mõtleb. Kas ingliskeele valdajana laisku lugejaid või vigase laensõnana lihtsalt ohmakaid? Vahe on siin kardinaalne. Tavaliselt laisk on tark ja haritud inimene ohmakas aga lihtsalt virk inimene kes porgandi järgi väntab.
Eks ma siis täpsustan, kui lugeja ikkagi nii kenasti ja põhjalikult küsib.
Küllap on lugeja märganud, et ükskõik, millest ma siin kirjutan, siis alati ilmub välja hulk neid, kes pole sõnumist aru saanud, vaid kukkuvad vastu õelutsema, verbaalselt lahmima, otse öeldes mõnikord suisa mölisema. Kas nii talitab tark inimene? Ei. Mis on targa vastand? Küllap te juba teate.
Samuti olete kindlasti märganud, et kui ma kirjutan asjast x, argumenteerin seda, et tõestada oma vaatepunkti (ei, sellega ei pea nõustuma, seda ma ei eelda), tuleb taas lagedale hulk tegelasi, kes asjasse süüvimata hakkavad jälle lahmima, esitamata mingisugustki argumentatsiooni. Kas nii talitab tark inimene? Ei. Mis on targa vastand? Küllap teate.
Ja kindlasti olete märganud sedagi, et kui ma midagi kirjutan, siis toetan seda enamasti faktidega. Lõppude lõpuks olen ma siin üks väheseid, kes vastutab oma sõnade eest - ja julgeb avalikult vastutada (erinevalt ka näiteks teist). Jah, olen mõnikord eksinud ja siis ka lugejate osutatud vigu parandanud. Aga teile ei ole saanud ometi jääda märkamata, kuidas paljud lugejad on siin esitanud enesekindlalt justkui fakte, mis tegelikult ei kannata mingit kriitikat. Väga palju minu ajast on siin kulunud lausvaledega võitlemisele. Kas niiviisi, suvaliselt asju justkui faktina ja valesti välja käies, talitab tark inimene? Ei. Mis on targa vastand? Küllap te taas teate.
See on PP mania grandioso. Et kohe tema kirjutistest sõltub Moabi külastatavus ja ei tea mis veel?
See ei muuda seal isegi kirbusitta.
Vanameister, ruttu raamatut "Minu Moab" kirjutama-toimetama, muidu jõuab keegi Teist veel ette.
Kuidas asjad tänapäeva spordiilmas käivad, saab lugeda alljärgnevalt:
New York Times: Venemaal oli Sotši olümpial riiklik dopinguprogramm, mille abil võideti kolmandik medalitest.
"Ühtlasi kirjeldas Rodtšenkov üksikasjalikult, kuidas Sotšis dopinguproovidega manipuleerimine käis. Tema sõnul tungisid julgeolekuosakonna agendid öösel laborisse ja vahetasid venelaste dopinguproovid puhaste analüüside vastu, mis olid sportlastelt võetud juba kuu aega tagasi.
Tema kinnitusel sai ta otse Venemaa spordiministrilt nimekirja, kelle uriiniproovid tuleb ära vahetada. Kolmandik selles nimekirjas olnud sportlastest võitsid Sotšis ka medali."
Jahh... Kiiremini. Kõrgemale. Kaugemale...
Ikkagi, ei saa aru, kes on tegevtoimetaja? Et teeb ja toimetab?
Toimetaja, kellest ka tolku on?
Sõjaväes on tegevteenistus ja reservteenistus.
Siis saate üksi käia Moabis ja raporteerida tegevtoimetajale.
Väga huvitav demagoogiline seisukohavõtt Priidult.
Näiteks väide "ükskõik, millest ma siin kirjutan, siis alati ilmub välja hulk neid, kes pole sõnumist aru saanud, vaid kukkuvad vastu õelutsema" - See väide kuulub valetamise kategooriasse, Priidul on siin piisavalt palju häid blogikandeid mis on teeninud lugejatelt üksmeelse heakskiitva mõmina. Kahjuks Priit ei mäleta neid juhtumeid. Kas targal inimesel on kehva mälu? Vanasti nimetati selliseid lubjakateks.
Või võtame Priidu väite: "...kes asjasse süüvimata hakkavad jälle lahmima, esitamata mingisugustki argumentatsiooni...". Meie meedia on täis lahmivaid ja argumenteerimata arvamusartikleid. Pole kordagi kuulnud, et oma arvamuse avaldaja on argumentide esitamata jätmise pärast tarkade klubist välja arvatud. Aga näete Priit nimetab arrogantselt selliseid inimesi kes julgevad oma arvamust väljendada mõnitavalt tarkade vastanditeks juhul kui teise arvamus ei ühti tema arvamusega. See on nii Priidulik tüüpiline demagoogiline ülbitsemine.
Või võtame Priidu küsimuse: "Kas niiviisi, suvaliselt asju justkui faktina ja valesti välja käies, talitab tark inimene?" Järjekordselt üldistav demagoogia. Suutmata tuua välja ühtegi konkreetset viidet tõestatud juhtumile, et esitatud fakt on vale, üldistab Priit mõnda juhtumit kõikidele esitatud ebameeldivatele faktidele. Tagatipuks esitab Priit veel ka kallutatud küsimuse, et mis on targa vastand. Selle küsimuse juures tuleb esmalt rääkida, et mis on targa mõiste. Kas Cum Laude on tark inimene? Ei - see tähendab lihtsalt suure paiga ehk kiitusega ülikooli lõpetanud inimest. Nt Priit on Cum Laude ajakirjanduses. Seega puuduvad tal pahatihti isegi elementaarsed arvutus ja loogilise mõtlemise oskused, kuigi IQ annab selleks head eeldused. Õpivõime aga on nigel ja nt ei suuda ta pärast kümmet aastat blogimist ikka isegi lingi märgendit kommentaarides kasutada. Selle kohta öeldakse ju RKAS-s, et õpivõimetu, lubjakas, lootusetu inimene, kellega pole mõtet isegi vaidlusesse asuda, sest ega vanale penile uusi trikke enam ei õpeta. Aga panete tähele, et isegi RKAS-s ei öelda selliste inimeste kohta loll.
Tegelikult kui tulla targa definitsiooni juurde siis Wiki järgi on inimene kõige üldisemas tähenduses liigi Homo sapiens ('tark inimene') esindaja. Seega lihtne vastus kõigile Priidu esitatud küsimustele, et kas nii talitab tark inimene, on jah kui liigi esindaja on nii käitunud, siis tõesti, nii tark inimene käitubki!
On see Vaikne Don, mis ta on, aga p**se oskab stiilselt saata. Stiilinäide:
„See ei olnud konkreetse asja eest, rohkem nagu elutööpreemia,” selgitas Rosimannus Delfile. Eesti Päevalehe küsimusele, kuidas kasutatud võõrkeelseid sõnu tõlkida, Reformierakonna pressišeff Silver Pukk vastata ei soovinud. Ka Rosimannus mitte. „Võin vaid lisada, et kõiksugu võõrriigi kasuks ja Eesti Vabariigi kahjuks töötajate kohta on need suhteliselt täpsed väljendid,” teatas ta.
Eesti Päevaleht: Mis eristab ropu suuga Rapla leegionäri ja Rain Rosimannust?
Postita kommentaar
<< Esileht