Pullerits: Miks ja kuidas ma tean, et olen õigel teel?

Gary on minust, pakun, et 5-6 aastat noorem. Ta on otsekohese jutuga mees: ütleb, et tal on selline eesnimi, mida vanemad nüüdisajal lastele eriti ei pane. Mul sellest ükskõik, sest ega nimi riku meest. Aga Gary on õige mees. Temast õhkub veidi metsiku lääne macholikku hõngu: ta lõug on kergelt habetunud, nahk kuuma päikese käes pruunikas ja pisut parkunud, nokamütsi alt välja paistvad juuksed veidi kaardus ning jutt asjalik – no bullshitting. Ja tal, paistab, on nende asjade kohta, mis talle korda lähevad, isiklik põhjendus.

Osutan Moabi peatänaval Chile Pepperi rattapoe mehaanikute boksis oma 29-tolliste jooksude ja ainult esiamordiga Trekile ning küsin, et ega sellist ratast, hardtaili, pole Gary koos teiste mehaanikutega ilmselt juba tükk aega näinud, sest Moabis, nagu olen täheldanud, sõidavad peaaegu kõik FSi ehk full-suspension-rattaga. (Tõsi, Lower Porcupine Singletracki alguses nägin meest, kes oli sinna tulnud rattaga, mil ei olnud isegi ketaspidureid, vaid olid kõige primitiivsemat sorti V-pidurid.)

Aga Gary ei võtnud pakutud võimalusest mu ratast kritiseerida põrmugi kinni. Tõsi, tema kaks kolleegi, kes samuti parajasti rataste kallal asjatasid, kinnitasid lõbusalt, et FS on tõesti hea ja mõnus, «triigib» paljud konarused tasaseks. Mille peale ma ei saanud jätta ütlemata, et järelikult «FS is for softies». Mehed lasid selle peale naeru – kuid ega nad väga vastu vaielnud. Sest ma seletasin neile, et vaadake, kui ma sõidan oma nn hardtailiga, tunnetan ma loodust ja rada kogu oma kehaga palju paremini – ja selle tunnetamises ongi maastikurattasõidu, eriti Moabis tehtava rattasõidu tõeline võlu.

Nad kuulasid mind. Sugugi mitte pelgast viisakusest, vaid seetõttu, et nad said aru, et mul on õigus, paljuski. Need mehed, kui neile otsa vaatate, saate kohe aru, pole sellised, kes liigse viisakuse all ägaksid. Need on Moabi karmides oludes karastunud mehed. Mingisugused softied ehk pehmod sealmail vastu ei peaks ega hakkama saakski.

Gary, tundus, et kõige kogenum ja sitkeim neist – White Rim Drive’i rohkem kui sada miili üksinda alla üheksa tunni!!! –, grupi liider, võttis mu juttu kõige tõsisemalt. Ja haakis sellega. Ta rääkis, et sõitis ka vahepeal FSiga, aga siis loobus ja istus uuesti hardtaili selga, sest see meeldib talle rohkem ning võimaldab pikematel sõitudel, kus on palju dirt roade, arendada paremat kiirust. Mul oli hea meel tunda, et kuulun Gary-suguse tough & rough guyga samasse «parteisse».

Moab ongi tegelikult tough & rough guyde paradiis. See ei ole linn ega piirkond, kuhu hellikutel asja. Sest Moab paneb su proovile, tõsiselt ja halastamatult. Seal pead suutma enda eest seista, endaga toime tulla, vastu pidada, raskusi ja koguni hirme ületada, end metsiku ja halastamatu looduse taustal maksma panna. Lähed linnapiirest ainult paar miili kaugemale ja juba pead suutma enda eest vastutada. Ei mingeid teenuseid. Isegi mitte vett. Ka vesi tuleb ise kaasa kanda. Ja kui ära eksid, on su päästmine su enda asi. Ärge lootkegi, et mobiilid seal kusagil töötavad.

Vaadake neid inimesi, kes Moabi kokku tulevad. Need ei ole mingid East coast liberals, kelle vaba aja täidavad coctail parties ja black-tie society events. Need ei ole mingid mugavusinimesed, kelle päeva naelaks on koguneda õhtul kuskil Fifth Avenue’l trendikasse lokaali, mille on kujundanud keegi The New York Timesi Arts-külgedel suureks puhutud sisedisainer, ning ajada peeneid jooke mekkides tühja juttu selle maailma pinnapealsustest. Sellised tüübid ei peaks Moabi kandis kahte päevagi vastu.

Moab annab eluõiguse ainult tugevaile, tegijaile. Neile, kelles on ehedat sisemist jõudu, kelle hing on sitke, tahe kui terasest, kes on kartmatud ja pisut pöörasedki; neile, kes ei ole elust nii kaugenenud, et jäävad jänni ja annavad alla, kui peavad veetma tsivilisatsioonist eemal rohkem kui kaks-kolm tundi. Moabis toime tulemine ja ellu jäämine on tegelikult rite of passage, mis annab sulle endast parema arusaamise, usu endasse ja oma võimetesse.

Moab jätab jälje kogu eluks. Sisuka jälje. Sügava jälje. Mitte sellise illusoorse ja kerglase, nagu New York, Pariis või London, vaid võimsa, jõulise, mõjusa, igikestva. Ja kui ei jäta, siis, arvestage, pole te tõelist Moabi ja selle võlusid kogenudki. Proovige uuesti.

Foto 1: Priit Pullerits Sovereign Singletrack Trailil.
Foto 2: Priit Pullerits Shafer Traili tõusu lõpus.
Foto 3: FS-rattaga sõitja Porcupine Rimi rajal.
Foto 4: Priit Pullerits Dome Plateau'l La Boca Archi taustal.
Foto 5: Ratturid alustamas ränka tõusu Shafer Traili jalamilt.
Foto 6: Mootorratturid Merrimac Butte'i tausta.
Foto 7: Mootorratturid Behind the Rocks Trailil.
Foto 8: Jake Coloradost pressimas üles Sand Flats Roadi pikkadel tõusudel.
Foto 9: Priit Pullerits Mineral Bottomis rangeri trucki kõrval.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits.