Pullerits: Kuidas ma Moabis väga raskesse seisu sattusin?

Üksnes loetud sekundid jäid puudu paanikaosakonna avamisest. Kell lähenes õhtupoolikul viiele, olin Behind the Rocksi ehk Kaljudetaguse piirkonna (fotol paremal) ühes kaugemas punktis, olin seni jälginud hoolega kaarti, et teaksin, kus olen – kuni enam ei läinud ümbrus kaardiga kokku. Mis siis teha?

Sõitsin mööda äärmiselt liivast teed, millele tõid vaheldust kiviste astangutega väiksed tõusud. Kaardi järgi pidi see tee olema pikk 0,9 miili ja raskuselt E, easy, kerge. Aga kui need kohati kõrged astangud tähendavad kerget rada, siis on mul ja kaardimeistritel küll kergusest täiesti erinev arusaam. Senised kogemused kinnitasid, et seesuguseid radasid kaardil E-ga ei tähistata. Järelikult pidi midagi valesti olema. Mis siis, et olin teinud terava vasakpöörde just siis, kui pidin selle kaardi järgi tegema, ja mis siis, et nii nagu kaardile märgitud rada, nii kulges ka mu sõidetav rada valdavalt otse.

Aga ma sõitsin kindlasti rohkem kui 0,9 miili. Kui palju, seda ei tea, sest rattakompuuter oli hommikul keeldunud töötamast. Ükskõik, mida ma sellega ei teinud – isegi patarei vahetasin ära –, aega ja kiirust ja läbitud maad see enam ei näidanud. Nii kasutasin distantside hindamiseks tunnetust ning kellaga mõõdetavat aega, mis pidanuks Moabi ümbruse radade keerukust arvestades olema keskmiselt kümme minutit miili kohta (fotol ülal vasakul Behind the Rocksi raja esimene tõus).

Nagu rattakompuutri ülesütlemisest veel vähe olnuks. Hommikul jäin ka vihma kätte. Osalt tulid sademed maha rahena. Istusin ühe männi alla, tõmbasin jalad endale ligi ning võtsin kätega nende ümber kinni, et paremini sooja hoida. Siinsete sadude eripära on see, et lõpmatuseni need enamasti ei kesta. Umbes 20 minuti pärast sain teekonda jätkata. (Fotol paremal Terra Cotta sõdalased vihmapilve all.) Sademetest oli siiski nii palju kasu, et need pakkisid liiva kinni ning sedasi oli liivastel teedel märksa kergem sõita. Kuid mitte kaua – ligi poole tunni pärast oli maapind kuiv ning liiv taas pehme ja tolmune, mõnuga rattaid endasse imev.

Ja ega vihmgi polnud viimane häda. Juba nädal aega olin hommikuti esirehvi sada pumbalööki teinud (fotol vasakul ratas ootamas auto najal pumpamistööd), et selles vajalik õhurõhk taastada, kuid rehvivahetust olin edasi tõuganud (jah, puhas mugavus, tunnistan), sest ilmselt tillukese auguga rehv pidas alati õhtuni ilusasti vastu. Aga sedapuhku enam ei pidanud. Varaseks pärastlõunaks olin pidanud juba kaks korda õhku juurde lööma, mis tähendas, et rehvivahetusest polnud pääsu.

Sõitsin Lone Rocki ehk Prostitute Butte’ini (fotol paremal) ning otsustasin seal varukummi alla panna. Esmalt tuli aga välisrehvi siseküljelt üles leida sisekummi lõhkuja. See läks lihtsalt: näppude all oli imepeenike okas selgelt tunda. Kuid pea võimatu oli seda välja koukida. Lõpuks võtsin esmaabipaunast haaknõela ja sellega sain vaevu nähtava okka kätte. Aga siis, kui asusin rehvi täis lööma, hakkas pump kapriisitsema. Lühidalt: üks häda ajas teist taga. (Selle loo võinuks pealkirjastada ka nii: Kuidas ma Prostituudi juures kummi vahetasin? Aga ei ole mõtet aasijaile materjali kandikul ette kanda.)

Kogu loo krooniks on Behind the Rocksi rada ääretult raske. David Crowelli taskuraamat «Mountain Biking Moab Pocket Guide», mille alati välja minnes ühes võtan, kirjeldab seda rada kui ääretult tehnilist, mis paneb sind endamisi arutlema, miks sa üldse selle raja valisid. Minu vastus on: because it’s there ehk seepärast, et see rada on lihtsalt olemas; ja teiseks, sellegi raja äärde jäävad omad looduslikud võlud. Üks neist on Prostitute Butte’i tagaküljel asuv Picture Frame Arch ehk Pilidraami looduslik kaar (fotol ülal paremal), mille all – kuigi sinna on veidi keeruline ja pisut ohtlikki ronida – tegin lõunapausi.

Juba Behind the Rocksi raja algus, mis jääb Moabist umbes kümme miili lõunasse, on nii suurte kiviastangutega, et neist suudavad üles sõita vaid spetsiaalselt selleks ehitatud monstermaasturid. Kahte sellist õnnestuski seal näha, mõlemal teljed üüratu paindevõimega. Ega muidu nad niisugusel rajal üles saakski. Mina kasutasin oma vana võtet: ratta tõukamist ja tõstmist.

Behind the Rocksi rajale jäävad paljud kurikuulsad obstaaklid ehk takistused, näiteks High Dive (fotol ülal paremal), Upchuck, Hummer Hill, Roller Coaster, White Knuckle Hill. Seda, millega tegu, on parem vaadata YouTube’i videotest. Näiteks Hummer Hill (fotol vasakul) on nii järsk tõus mööda siledat liivakivi, et ma suutsin sealt hädavaevu, käsi appi võttes, üles ronida.

Kõige pöörasem on White Knuckle Hill (fotol paremal). Juba sellele lähenedes tuleb laskuda alla nii suurtest ja kõrgetest kivimürakatest, et see tundub peaaegu võimatu. Aga kui siis jõuad White Knuckle Hilli otsa, vaatab sealt üle serva alla ligi kahe ja poole meetrine püstloodis sein. Ja kõrvalt pole sugugi kergem minna: seal on ridamisi üksteise otsas vööni ulatuvaid kivimürakaid.

Mullegi oli White Knuckle Hill (fotol vasakul) märgilise ja otsustava tähtsusega. Sealt ratta kuidagiviisi alla langetanud, pidin hoidma vasakule, mis ei olnud loomulikult raske. Edasi sisenes rada ühe vadiga kaljuseina alla ning tegi peaaegu täispöörde tagasi. Kuid asja teeb keeruliseks see, et maasturimehed on sõitnud kergemaid teid otsides sisse igasugu lisaradasid, mis teevad seesugused kohad sageli väga segaseks. Minu ülesanne oli tolles segaduses valida õige lahknemine, sest tee hargnes. Oma arust sain õige teeotsa leidmisega hakkama.

Ja jätkasin sõitu (ja alatasa ka ratta tõstmist ja lükkamist). Nüüd pidin jälgima, et tunnetuslikult 1,7 miili pärast teeksin terava pöörde vasakule, mis pidi mind viima Kane Creek Canyon Rim Roadile, mida mööda tahtsin jõuda kutsuva nimega vaatekohale: Highly Desirable Viewpoint.

Oma arust tegin kõik õigesti ja kõik klappis. Kuni tollel teravalt vasakule hargnenud teel ei tulnud ega tulnud ristumist Kane Creek Canyon Rim Roadiga. (Fotol paremal vaade kirjeldatud kandis ümbrusele.) Hullem veel: liivasel ja päevase vihmaga niisutatud rajal oli näha, et täna ei ole seda mööda küll mitte keegi sõitnud. Ainult mingi looma jäljed. Ega ometi puuma? Sõitsin enda hinnangul maha vähemalt poolteist miili, muutusin järjest ärevamaks ja murelikumaks, rada omakorda muutus üha liivasemaks ja järsemaks, mis tähendas, et kui otsustan otsa ringi keerata ja tuldud teed tagasi minna, ootab ees pikk liivapõrgu.

Ümber keeramise otsus oli vaid paari sekundi kaugusel. Mõtlesin, et vaatan veel ühe liivase nuki taha, nagunii on nõnda palju maad juba laskutud, äkki hakkab eespool mõni tee silma. Ja hakkaski. Kuid oh häda: neid oli mitu, need kõik paistsid väikesed ja need jooksid risti-rästi – võta siis kinni, millist pidi minna.

Jõudsin liivasest nõlvast alla sellega ristuvale teel. Heitsin seal pilgu vasakule – ja mis ma näen! Väike pruun märk kahe tähega: BR. See tähendab Behind the Rocksi rada (fotol vasakul). Nüüd olen vähemalt märgistatud rajal, rõõmustasin.

Mõnisada meetrit sel sõitnud, hakkasid tuttavad kohad vastu vaatama. Ja kui liivast pinnast uurisin, siis ei saanud välistada, et seal olid minu ratta jäljed. See tegi meeleolu optimistlikumaks, et järelikult olen jõudnud tagasiteele. Ja kui viimaks tundsin ära Hummer Hilli tagakülje, läks meel eriti heaks – mõistsin, et olen sama hästi kui pääsenud.

Hiljem kaarti uurides jõudsin järeldusele, et olin pärast White Knuckle Hilli valinud segases hargnemiskohas siiski vale haru. Kentsakal kombel oli too haru peaaegu sama pikk, nagu oli õige haru, ja kulges samuti käänulise kõrgendiku serval (fotol paremal) ning lõppes terava pöördega vasakule.

Kriitilisest olukorrast pääsenud, tuli vana tahtmine kohe tagasi: käia ära Highly Desirable Viewpointis. Selle suuna sain teede ristumiskohas hõlpsasti kätte – kuigi mingeid viitasid seal polnud – ja andsin jalgadele pedaalidel valu. Tuli ju liikuda ajaga võidu, sest kella poole kaheksast hakkab tõsiselt pimenema. Aega oli veidi üle kahe tunni.

Liivane-kivine tee kulges valdavalt ülesmäge (fotol vasakul). Kuid olen ajapikku õppinud enda arust neis tingimustes läbi murdma. Ainult kaks tõeliselt järsku tõusu olid sellised, millest ei jaksanud üles vändata. Lootsin, et äkki näen teel mõnda inimest – juba ligi kaks tundi polnud näinud mitte kedagi –, aga sain aru, et ilmselt olen sel teel ihuüksinda. See, mis seal salata, suurendas ärevust. Sest see tähendab, et kui peaks midagi juhtuma – kas või kett purunema –, pole mitte kuskilt abi loota.

Väntasin ikka ülespoole ja ülespoole (fotol paremal), kuni viimaks hakkas tee laskuma – aga pööras Kane’i kanjoni servast hoopis vastassuunda. Iseenesest ei tähenda see veel midagi, sest sageli jõuavad teed sihtpunkti väikse kaarega. Aga kui siis ühtäkki avanes mu silme ees ligikaudu samasugune vaatepilt nagu siis, kui olin paanikaosakonda avamas, sain aru, et olen hargneva tee maha maganud – oi, see on siin lihtne, sa ei märkagi, kui mõni rada vaikselt peateelt eemaldub – ning lähenen taas Behind the Rocksi piirkonnale.

Keerasin otsa ümber ja rügasin mäest tagasi üles ning leidsin seal haru, mille oleksin pidanud valima. Või kas oli see ikkagi too õige ja vajalik haru, et jõuda Highly Desirable Viewpointini?

Sõitsin mööda tumepunase pinnasega ning kivipuruga teed vähemalt poolteist kilomeetrit, ikka kaugemale ja kaugemale metsikusse loodusesse, ja muutusin taas üha ärevamaks. Sest oodatud vaatepunkti, milleni pidanuks olema poolteist miili, ei tulnud ega tulnud. Ja kui lõpuks keeras seegi väike tee Kane’i kanjoni oletatavast servast hoopis kaugemale (fotol vasakul), andsin alla. Edasi minna oli riskantne, sest kartsin pimeda peale jääda, ja pimedas õige tagasitee leidmine võib olla täitsa lootusetu.

Niisiis, alustasin tagasiteed. Ei saa siiski öelda, et kogu nähtud vaev läks tühja, sest sain ühest kaugest teest päris hea ettekujutuse. Ja sain õppetunni, et päeva lõpus tuleb alati jätta ootamatuteks olukordadeks piisavalt varuaega.

Kui jõudsin tagasi teede ristumiskohta, kust alustasin viimast retke Highly Desirable Viewpointini, jäi sealt Prostitute Butte’ini kaks ja pool kilomeetrit. Prostitute Butte on tähtis maamärk (fotol paremal), mille juurest peab viima korralik liivatee 191. maanteele, mille äärde olin hommikul jätnud oma auto. Aga nood kaks ja pool kilomeetrit Prostitute Butte’ini oli kõva rassimine liivastel tõusudel. Üle kolme tunni kuulsin taas tsivilisatsiooni häält, kui tagant lähenes suur maastur. Lükkasin parajasti ratast paksus liivas üles, kui maastur mulle kõrvale jõudis. Noored mehed küsisid ainult, kas olen väsinud, kuid abi, et viska ratas peale ja viime su üles, ei pakkunud. Kusjuures ei teagi, kas oleks tahtnud seda abi vastu võtta, sest see olnuks justnagu enda petmine.

Kui viimaks üles Prostitute Butte’i (fotol vasakul) juurde jõudsin, uurisin veel kord põhjalikult kaarti, et sealses teede rägastikus enam ei eksiks. Sain kindlalt õige suuna kätte ja kihutasin nüüd tumepunases õhukeses liivas allamäge. Kuid umbes kolme kilomeetri pärast tuli hargnemine. Ja seda, kumb haru võtta, ei osanud ma otsustada, sest just selles kohas lõppes minu kaart.

Õnneks tuli paremat haru pidi vastu Jeep Wrangler, mille pidasin kinni. Küsisin juhilt, kas see tee, mida mööda ta tuli, viib 191. maanteele. Ta ütles, et jah, viib küll, hoidku ma kogu aeg peateele, ignoreerigu kõiki haruteid, vaatas siis auto hodomeetrit ning teatas, et maanteeni on kolm ja pool miili.

Sellest umbes miil, nagu selgus, viis veel allamäge, kuid edasi järgnes jälle tõus. Ja et asi veelgi hullem oleks, möödus minust kuus-seitse ATV-d, mis mõnuga kihutasid ning liivasavisegust teekatet äestasid – et mul vaid raskem ülesmäge oleks sõita.

Need viimased miilid (fotol paremal) olid üüratult pikad. Tunnistan, et lõpus juba sõimasin kõva häälega, et «kus kurat see maantee on, raisk» jms vängemadki väljendid. Olin rattaga väljas olnud juba ligi üheksa tundi, niigi palju seigelnud ja vaeva näinud ning nüüd ei tulnud seda päästvat maanteed ka mitte.

Kui maantee lõpuks tuli, langes suur pinge õlgadelt. Koos sellega viskasin ka seljakoti õlult ning võtsin sealt kaks Heathi šokolaadikaramelli kommi. Olin kogu päeva jooksul söönud ju vaid kaks rosinakuklit ja ühe banaani ning joonud ühe pudeli vett. Viimasel kolmel tunnil olid mind painanud muud tõsised mured, nii et söömine ei kerkinud päevakorralegi. Iga minut, mille peatusega võisin kaotada, tundus maksvat hingehinda.

Vähemasti sain lõpuks kaks miili kiiret laskumist mööda korralikku maanteed Moabi (fotol vasakul) suunas. Mäe all seisis õhtuhämaruses ihuüksinda minu rendimaastur.

Kokku viibisin rattaga väljas kauem kui ühelgi varasemal päeval Moabis – üheksa tundi ja 12 minutit. Kahjuks ei oska öelda, kui palju selle ajaga maha sõitsin – eks ma hiljem püüa kaardi põhjal arvutada –, sest tehnoloogia, nagu ma seletasin kõvale temposõitjale Paul Lõivile, kes eile kirjutas ja imestas, miks ma kaardi asemel GPSi ei kausta, on inimkonna suurima vaenlane, kui ta otsustab sulle käkki keerata. Minu ratta kompuuter otsustas – ja millisel päeval!

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.