pühapäev, aprill 03, 2016

Pullerits: Mis takistab Moabis rattaga kõvasti sõitmast?

No niiviisi ei saa ju sõita! Istud ratta selga, liigud ainult paarist kivisest tõusust üles ja juba vähem kui kolmesaja jardi pärast – Ameerika ikka, siin pole meetritega midagi teha – antakse sulle Big Mesa täies hiilguses ette (fotol vasakul). Maanteelt, eemalt vaadates ei tundunudki see teab mis suur ja imposantne, aga kui jõudsin selle alla, võttis üksjagu sõnatuks.

Parklas, kust rada algas, olin naabri käest uurinud, mis ees ootab ja mida arvestada. Naaber meenutas mulle Haanja Rattaklubi kõva rattasõitjat Olavi Mõtsa (+15 aastat talle otsa) ning näis rattasõidu alal sama asjatundlik nagu Mõtski. Mu küsimus oli selles, kuidas on mõistlik Navajo Rocksi nimelist uut rattaradade süsteemi läbida. Seda on oluline teada kas või seepärast, et siis ei sõidaks üldise liikumissuunaga vastupidiselt, mis suurendaks kurvilistel radadel kokkupõrgete ohtu. Naaber ütles, et tark on viiest rajast koosnev võrgustik läbida kaheksa-kujuliselt ning alustada just Big Mesa rajast (fotol ülal paremal), sest sedasi saab laskumisi paremini ära kasutada.

Tänasin lahke nõu eest. Ise poleks küll selle peale tulnud. Ja mingid nooled ega viidad ses suhtes nõu ei anna – vaba maa, igaüks teeb, kuidas heaks arvab.

Big Mesa (tükike sellest fotol vasakul) on tõesti võimas. Ja ilus. Maanteelt paistab see suure ristkülikukujulise kastina, aga sellega silmitsi seistes näed, milliseid õõnsusi, alkoove, pragusid, kaldeid, mida iganes on loodus voolinud. Sõidad sada või kakssada jardi ja jälle peatud, kuigi rada Big Mesa all on nagu ameerika raudtee. Peatud, et imetleda.

No niiviisi ei saa ju sõita!

Muidugi võib ümbrust ignoreerida, keskenduda ainult raja jälgimisele ja väntamisele. Seda võib teha siis, kui elad Moabis. Või vähemasti Utah’s. Kõigile teistele tähendab peatumata kihutamine poolest, tegelikult isegi rohkem kui poolest lõbust ilma jäämist.

Ma ei tea, kas asi oli selles, et oli laupäev, aga rattaliiklus, mis tundus tihedam kui ühelgi varasemal päeval, oli rahulik. Nägin koguni neid, kes tõstsid ratta rajalt kõrvale, võtsid kivisel pinnasel istet ning nautisid vaateid. Mind pole kunagi teiste spordivarustus huvitanud, kuid üht olen siiski märganud: enamikul on täisvedrustusega ehk full-suspension ehk FS rattad (fotol ülal vasakul). Mul ei ole, kuid ega ma kurda. Mitte põrmugi. Ilma FS-ta saab siinsel maastikul sõitmisest palju teravama elamuse. Kui FS enamiku konarusi ära triigib, siis kas ei muutu maastikusõit juba üksjagu maanteesõiduks?

Big Mesa rajalt siirdusin Big Lonely rajale, mis oli oma nime väärt: seal ei kohanud tükk aega mitte kedagi (kuni viimaks tuli üks turske mees [pildil vasakul], kes minust pildistamise ajal mööda sõitis). Edasi tuli Coney Islandsi rada, mil samuti on tabav nimi: Coney Island oli sajand tagasi kuulus lõbustuspark New Yorgis ning sel rajal, millest esimene pool kulges valdavalt allamäge, sai samuti sõita nagu lõbustuspargis, suurel kiirusel ja äkiliste pööretega. Ühes kohas läks kiirus nii suureks, et lõi GoPro kiivrikinnituse lõgisema. Istusin siis tükk aega ühe hallikarva künka otsas ja proovisin seda rihmadega kinnitust kõvemini koomale tõmmata, aga tulutult. Selle ajaga oli kell jõudnud juba poole kaheni, nii et otsustasin kaks viimast rada jätta mõneks järgmiseks korraks ning siirduda edasi hoopis Dead Horse Point State Parki, kus on 17 miili pikkune rattaradade võrgustik Intrepid Trails.

Ja jälle ei saanud korralikult sõita. Rajad kulgevad piki Surnud Hobuse «poolsaare» serva – ja see on ikkagi väga eriline «poolsaar». Selle kõrgelt servalt avanevad vaated Colorado jõe kanjonile ja selle üüratuile harukanjoneile. Õigemini, selles nende rattaradade mõte suuresti seisnebki: et viia sind fantastiliste vaatekohtadeni. Nii siis istusingi seal korduvalt maha ning leidsin ettekäändeid, et ajaga mitte võidu tormata. Küll sõin, küll jõin, küll proovisin iseendaga viivisaega kasutades pilti teha (fotol ülal vasakul; ma vihkan nüüdisaja selfide tegemist; pole mobiiliga ainsatki teinud.)

Rajad olid Intrepidi võrgustikus võrdlemisi lihtsad. Enamasti kulgesid need käänulisel tugeval punast värvi liiva-savi-kivi-pinnasel, kuid sekka oli ka lahtise liivaga lõike, samuti astanguid, kive jne. Kuid näiteks Twisted Tree ja Prickly Pair (fotol paremal vaade Prickly Pairi rajalt), mis ametliku hinnangu järgi on kõige raskemad, osutusid tegelikkuses, võrreldes eelmistel päevadel läbitud radadega, pigem keskmisest kergemaks. Aga ausalt öeldes seda soovisingi, et möödunud päevade pingutustest taastuda.

Ühtekokku viibisin rattaga väljas viis ja pool tundi, millest puhas sõiduaeg moodustas pisut rohkem kui kolm ja pool tundi. Selle ajaga läbisin 40,6 km. Omajagu aega võttis ka autosõit Dead Horse Pointi parki, edasi-tagasi ligi 80 miili.

Päeva lõpetasin Ameerika klassikaga. Sõitsin Dead Horse Pointi lõppu, kust avaneb üks enim ekspluateeritud vaateid Ameerika loodusfotograafias: vaade Colorado jõele, mis käändub nagu hanekael ümber pikliku kaljuse kõrgendiku (fotol vasakul). Päris postkaardivaadet ei saanud, sest õhtuga kaasnes mõningane vine, kuid see ei võtnud ära põhjust veeta seal rahulikult ringi käies ja võimast Utah’ loodust nautides ligi tunni. Ei pea ju kogu aeg ratta seljas istuma ja väntama.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

25 Kommentaarid:

At 10:03, Anonymous Anonüümne said...

"Kui FS enamiku konarusi ära triigib, siis kas ei muutu maastikusõit juba üksjagu maanteesõiduks?"
Väike oht on..

Kas need rattarajad ka omavahel ristuvad? Noh oletame, et alustad A rajalt ja ei pane silti tähele ja pöörad märkamatult D rajale? Sildimajandus peab seal olema eeskujulik, muidu eksiks vist esimese viie minutiga ära.

Huvitav, kes meil ka mingi vähemalt 5 km-ne paekivikallasrada leidub?

 
At 10:07, Anonymous Anonüümne said...

Huvitav, kas meil ka mingi vähemalt 5 km-ne huvitav-sõidetav paekivikallasrada leidub?

 
At 10:13, Anonymous Anonüümne said...

Lummavad vaated!

 
At 10:46, Anonymous Anonüümne said...

Jah, paistab, et valgus laseb nüüd sealse maastiku ilul ja võlul võimsalt särada. Võiksite mõne foto teha ka tuule ja vee poolt lihvitud pinnasest, kivimitest lähivõttega, et saaks veelgi parema aimuse, samuti taimedest. Sissekande viimased pildid on väga vinged. Head väntamist!

 
At 10:47, Anonymous Anonüümne said...

Võimsad vaated tõesti.
Portali rada pakub ka häid vaatekohti ja adrenaliinilaksu
https://www.youtube.com/watch?v=nXjwqlM2dYc

 
At 11:17, Anonymous Anonüümne said...

FS peaks andma hüpetelt maandumisel eelise, et tagarattalt ei põrkaks jõud nii tugevasti tagasi ja ei rammiks seejärel nina maasse.

 
At 11:54, Blogger Jaanus said...

Härral 10:47 on kahtlemata stiili, pakkuda PP-le kohe Moabi üht ohtlikumat treili. :)

Nagu ka päises kirjas:
"This trail has claimed lives. This trail must be respected, please be careful. One slip to the left and its all over..."

Priit, kuidas tundub, teed ära?
Enne võta aga rattarendist FS kaasa.

 
At 13:50, Anonymous Anonüümne said...

Mõne väiksema riskiga raja võiksite läbida ka pimedamal ajal - ööhakul või näituseks kui olete varajane ärkaja, siis koidikul. Ehk jääb silma, kõrva mõni fauna esindaja. Koiott, sisalikuline või kes seal võiksid elutseda? On teil rattalamp kaasas?

Kaasteelised full-sussidel näivad pigem sinna demokraatide kanti sõidumehed-naised olema - jõehobusääremarjalised topeltlõuaga kruiisijad.

 
At 14:12, Anonymous Anonüümne said...

13:50, Ameerikamaal antakse hästi süüa ja palju. Inime on aga üldjuhul nõrk.

 
At 14:41, Anonymous Martin said...

Hr Pullerits, kas olete neis Utahi rahvusparkides kohanud neegreid?
Mõnd mustanahalist? Või on ainult - nagu 13:50 tabavalt kirjutab - jõehobusääremarjalised protestantidest tublid pereisad gringod perekonniti ja Connecticuti hedge fondide mamagerid?
Kirjutatakse, et need 60-70 $ ööbimishinnad - mis teiesugusegi Eesti mõistes sotsiaal-majanduslikku eliiti kuuluva turisti hurtsikust öömaja otsima sunnib - ongi sellisteks disanitud, et metropolide inner city-de vaesemat seltskonda eemal hoida. (Et teenindav personal ahhetamapanevaid loodusvaateid segama ei tükiks).

 
At 14:53, Anonymous Martin said...

Hr Pullerits
Kirjutate, et ööbite OK RV Park nimelises majutusasutuses.
http://okrvpark.com/
• 4 Rustic Cabins Available $39 (plus $10 for linens if requested) • RV Site Full Hookup $39-$45 per night •
See on nagu nõukaaja menuautori Nossovi tuntud raamatus "Totu kuul" - lähed hotelli, aga teki eest pead eraldi maksma. Kas võtsite endale voodipesu? Padja ka?
Ja mida tähendab "full hookup" teenus, $39-$45 öö kohta?
Tänan ja meeldivat reisi

 
At 17:20, Anonymous Anonüümne said...

Martin, mis kuradi padi!?
Tõeline rattamees keerab sadula õhtul maha, poleerib ilusasti ära ja asetab hella-hella käeliigutusega päitsisse ning toetab väsinud, aga muljetest kummis pea selle inimmõistuse ühe vaieldamatu tippteose peale puhkama.
Rookie'd ehk noorratturid võivad kasutada esimestel aastatel ka kiivreid või slemme.

 
At 17:50, Blogger Priit Pullerits said...

Jaanus, sa ju tead, et The Portali sõitmiseks tuleb kõigepealt ronida Poison Spider Mesa otsa. Aga sa jiu mäletad, et see on meil juba tehtud, ja seda korrata pole plaanis.

10:03 - vaat see on asjatundlik küsimus. Ei ole tahtnud teid sedasorti detailidega kurnata, aga ristuvad küll. Paljud rajad moodustavad piirkonnas oma võrgustiku, täna on näiteks plaanis minna Klondike'i radadele ja seal on ikka väga suur võrgustik, nii et ühe päevaga ei jõua küll kõike ära sõita, sest mõned rajad on kaardil ka D (difficult). Sildimajandus on seni olnud väga hea, neid radu hoitakse ses mõttes ikka korras, et... ahh, kirjutan tänase kogemuse põhjal pikemalt, kuidas see värk siin käib - siis teil põhjust siia tagasi tulla.

10:13, jah, on küll. Saate ju aru, miks siin sõita ei saa...

Aitäh, 10:46, proovin meeles pidada, kuigi see on raske, sest suured vaated on väga võimsad ja siis tikuvad detailid kahe silma vahele jääma. Loomadest (13:50-le) - eile nägin kahte jännut, rohkem on sisalikke kividel.

11:17 - ma ei hüppa siin rattaga, sest iga hüpe on risk, järelikult ei ole mulle FSi ka vaja?

13:50 - see ei ole hea idee. Paljud rajad on valgegagi ohtlikud, aga pimedas... Olen näinud, kui õhtul linna tagasi tulen, et kõik tulevad ära, keegi ei jää ööseks välja. Deadman's Ridge, kus paar päeva tagasi olin, on koht, kuhu öeldakse spetsiaalselt, et vaata, et sinna pimeda peale ei jää.

13:50 ja 14:12 - jah, on ikka üksjagu matsakamaid tegelasi siin, aga FSid all ja sõidavad nagu muiste, panevad mingi imekerge käigu peale ja kerivad igalt poolt üles, endal keel vesti peal, aga üles nad saavad.

14:41 - ei, ei ole. Kuigi paari neegrit olen näinud. Vist kahte. Ühel oli kaks väikest neegripoissi ka kaasas. Ja siis oli üks valge isa, kes läks rajale, kaasas kaks last, üks valge ja teine must. (Vaat mis imelikke ja ootamatuid asju loodus siinmail teeb.) Üldiselt on see valgete inimeste linn. Utah on üleüldse üksjagu valge. Rohkem on pigem spanish taustaga inimesi.

14:53, mul on kõik mugavused, pehme madrats, lai voodi, kaks patja, kaks tekki, linad, käterätid, soe dušš - ma ei tunne küll millestki puudust.

Aga nüüd aitab jutust. Kell saab üheksa hommikul, aeg on teele ja tööle asuda.

 
At 18:36, Blogger Lauri said...

Suurupi...pead arvestama muidugi, et rada kulgeb kohati vaid 20cm äärest ja varisemisohtlik. Mitmes kohas ongi varinguid olnud ja suured paelahmakad koos rajaga sügavikku kadunud.

 
At 21:05, Anonymous Anonüümne said...

Kui seal Suurupi all loksuks nt 1,5m vett, oleks lahedam alla kukkuda. Mõttetu risk ei köida.

 
At 22:01, Anonymous Anonüümne said...

Mehed, kas teile ei tundu, et „jännu“ on ootamatult ebaõnnestunud sõna siin, karmilt kontekstist väljas. Kas põhjuseks on hõre õhk, Miller või kabiinikaaslane?

 
At 23:01, Anonymous Läbilöögivõimeline akadeemik said...

Asi on lihtsamast lihtsam ja erutuseks pole mingisugust põhjust 22:01.
Nimelt on Ameerikas vähe teistmoodi loomad ja neil nimedki teise tüvega kui meil.
Kas keegi arvab, et neil on seal sead? Ei, seal elab pig. Jne.
Seega võime rahuliku südamega jätta vanameistri jännudega jändama ja ise puhkama heita.

 
At 23:17, Anonymous Martin said...

Olgu see siis mänd, haab või sekvoia,
kramplikult okstest kinni sa hoiad.
Latva roninud, kukkumist kardad.
Redeli on pihta pannud vargad.
Tark seevastu ei ürita vastu panna.
Rahulikult laseb ta voolul end kanda,
Mõnusalt tunneb end muutuste jões,
ei hoia ta kinni ühestki tõest.

 
At 04:39, Blogger Lauri said...

Suurupi...pead arvestama muidugi, et rada kulgeb kohati vaid 20cm äärest ja varisemisohtlik. Mitmes kohas ongi varinguid olnud ja suured paelahmakad koos rajaga sügavikku kadunud.

 
At 08:35, Anonymous Anonüümne said...

Aitäh, Lauri, suvel lähen rada proovima.

 
At 08:55, Anonymous Anonüümne said...

Priit, aga kas te mausi olete kah juba näinud?

 
At 16:45, Blogger 林磊 said...

2016-5-24 leilei
ray bans
reebok shoes
north face jackets
true religion jeans
nike free runs
discount oakley sunglasses
coach outlet
ralph lauren pas cher
kate spade
yeezy boost 350
coach outlet online
polo ralph lauren outlet
cheap jordans
louis vuitton handbags
cheap jordan shoes
louis vuitton borse
discount nike shoes
louis vuitton bags
michael kors handbags
versace sunglasses
nike air force white
hollister uk
coach outlet
coach outlet clearance
ghd flat iron
sac longchamp pliage
christian louboutin outlet
north face jackets
jordan shoes
nike running shoes
michael kors outlet
oakley sunglasses
polo ralph lauren outlet
louis vuitton pas cher
michael kors outlet
coach outlet store
prada handbags
converse uk
polo ralph lauren

 
At 05:23, Blogger raybanoutlet001 said...

michael kors outlet online
cheap jordan shoes
adidas superstar
oakley sunglasses
kobe shoes
skechers outlet
cheap tiffanys
huarache shoes
nike roshe run

 
At 03:25, Blogger 姚嘉 said...

michael kors handbags
new york jets jerseys
nike roshe run
the north face outlet
lebron shoes
louis vuitton outlet online
versace
oakley sunglasses
boston celtics
longchamp le pliage

 
At 11:30, Blogger raybanoutlet001 said...

nike air huarache
ray ban sunglasses
coach handbags
coach outlet online
nike shoes
coach outlet
cheap ray ban sunglasses
arizona cardinals jerseys
snapbacks
polo ralph lauren

 

Postita kommentaar

<< Esileht