Pullerits: Mis takistab Moabis rattaga kõvasti sõitmast?

No niiviisi ei saa ju sõita! Istud ratta selga, liigud ainult paarist kivisest tõusust üles ja juba vähem kui kolmesaja jardi pärast – Ameerika ikka, siin pole meetritega midagi teha – antakse sulle Big Mesa täies hiilguses ette (fotol vasakul). Maanteelt, eemalt vaadates ei tundunudki see teab mis suur ja imposantne, aga kui jõudsin selle alla, võttis üksjagu sõnatuks.

Parklas, kust rada algas, olin naabri käest uurinud, mis ees ootab ja mida arvestada. Naaber meenutas mulle Haanja Rattaklubi kõva rattasõitjat Olavi Mõtsa (+15 aastat talle otsa) ning näis rattasõidu alal sama asjatundlik nagu Mõtski. Mu küsimus oli selles, kuidas on mõistlik Navajo Rocksi nimelist uut rattaradade süsteemi läbida. Seda on oluline teada kas või seepärast, et siis ei sõidaks üldise liikumissuunaga vastupidiselt, mis suurendaks kurvilistel radadel kokkupõrgete ohtu. Naaber ütles, et tark on viiest rajast koosnev võrgustik läbida kaheksa-kujuliselt ning alustada just Big Mesa rajast (fotol ülal paremal), sest sedasi saab laskumisi paremini ära kasutada.

Tänasin lahke nõu eest. Ise poleks küll selle peale tulnud. Ja mingid nooled ega viidad ses suhtes nõu ei anna – vaba maa, igaüks teeb, kuidas heaks arvab.

Big Mesa (tükike sellest fotol vasakul) on tõesti võimas. Ja ilus. Maanteelt paistab see suure ristkülikukujulise kastina, aga sellega silmitsi seistes näed, milliseid õõnsusi, alkoove, pragusid, kaldeid, mida iganes on loodus voolinud. Sõidad sada või kakssada jardi ja jälle peatud, kuigi rada Big Mesa all on nagu ameerika raudtee. Peatud, et imetleda.

No niiviisi ei saa ju sõita!

Muidugi võib ümbrust ignoreerida, keskenduda ainult raja jälgimisele ja väntamisele. Seda võib teha siis, kui elad Moabis. Või vähemasti Utah’s. Kõigile teistele tähendab peatumata kihutamine poolest, tegelikult isegi rohkem kui poolest lõbust ilma jäämist.

Ma ei tea, kas asi oli selles, et oli laupäev, aga rattaliiklus, mis tundus tihedam kui ühelgi varasemal päeval, oli rahulik. Nägin koguni neid, kes tõstsid ratta rajalt kõrvale, võtsid kivisel pinnasel istet ning nautisid vaateid. Mind pole kunagi teiste spordivarustus huvitanud, kuid üht olen siiski märganud: enamikul on täisvedrustusega ehk full-suspension ehk FS rattad (fotol ülal vasakul). Mul ei ole, kuid ega ma kurda. Mitte põrmugi. Ilma FS-ta saab siinsel maastikul sõitmisest palju teravama elamuse. Kui FS enamiku konarusi ära triigib, siis kas ei muutu maastikusõit juba üksjagu maanteesõiduks?

Big Mesa rajalt siirdusin Big Lonely rajale, mis oli oma nime väärt: seal ei kohanud tükk aega mitte kedagi (kuni viimaks tuli üks turske mees [pildil vasakul], kes minust pildistamise ajal mööda sõitis). Edasi tuli Coney Islandsi rada, mil samuti on tabav nimi: Coney Island oli sajand tagasi kuulus lõbustuspark New Yorgis ning sel rajal, millest esimene pool kulges valdavalt allamäge, sai samuti sõita nagu lõbustuspargis, suurel kiirusel ja äkiliste pööretega. Ühes kohas läks kiirus nii suureks, et lõi GoPro kiivrikinnituse lõgisema. Istusin siis tükk aega ühe hallikarva künka otsas ja proovisin seda rihmadega kinnitust kõvemini koomale tõmmata, aga tulutult. Selle ajaga oli kell jõudnud juba poole kaheni, nii et otsustasin kaks viimast rada jätta mõneks järgmiseks korraks ning siirduda edasi hoopis Dead Horse Point State Parki, kus on 17 miili pikkune rattaradade võrgustik Intrepid Trails.

Ja jälle ei saanud korralikult sõita. Rajad kulgevad piki Surnud Hobuse «poolsaare» serva – ja see on ikkagi väga eriline «poolsaar». Selle kõrgelt servalt avanevad vaated Colorado jõe kanjonile ja selle üüratuile harukanjoneile. Õigemini, selles nende rattaradade mõte suuresti seisnebki: et viia sind fantastiliste vaatekohtadeni. Nii siis istusingi seal korduvalt maha ning leidsin ettekäändeid, et ajaga mitte võidu tormata. Küll sõin, küll jõin, küll proovisin iseendaga viivisaega kasutades pilti teha (fotol ülal vasakul; ma vihkan nüüdisaja selfide tegemist; pole mobiiliga ainsatki teinud.)

Rajad olid Intrepidi võrgustikus võrdlemisi lihtsad. Enamasti kulgesid need käänulisel tugeval punast värvi liiva-savi-kivi-pinnasel, kuid sekka oli ka lahtise liivaga lõike, samuti astanguid, kive jne. Kuid näiteks Twisted Tree ja Prickly Pair (fotol paremal vaade Prickly Pairi rajalt), mis ametliku hinnangu järgi on kõige raskemad, osutusid tegelikkuses, võrreldes eelmistel päevadel läbitud radadega, pigem keskmisest kergemaks. Aga ausalt öeldes seda soovisingi, et möödunud päevade pingutustest taastuda.

Ühtekokku viibisin rattaga väljas viis ja pool tundi, millest puhas sõiduaeg moodustas pisut rohkem kui kolm ja pool tundi. Selle ajaga läbisin 40,6 km. Omajagu aega võttis ka autosõit Dead Horse Pointi parki, edasi-tagasi ligi 80 miili.

Päeva lõpetasin Ameerika klassikaga. Sõitsin Dead Horse Pointi lõppu, kust avaneb üks enim ekspluateeritud vaateid Ameerika loodusfotograafias: vaade Colorado jõele, mis käändub nagu hanekael ümber pikliku kaljuse kõrgendiku (fotol vasakul). Päris postkaardivaadet ei saanud, sest õhtuga kaasnes mõningane vine, kuid see ei võtnud ära põhjust veeta seal rahulikult ringi käies ja võimast Utah’ loodust nautides ligi tunni. Ei pea ju kogu aeg ratta seljas istuma ja väntama.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits