Pullerits: Mida põnevat näeb seal, kuhu enamik lihtsurelikke eales ei pääse?

Pärast seda, kui oli toodud amuse-bouche – külmsuitsu heeringas ja rääbis – ja kui olin Ultima Thule klaasist ära joonud tervitusjoogi (mustikaliköör miksitud Nicolas Feuillatte Brut Grande Réserve’iga), astus vahekäigus ligi Finnairi juht Pekka Vauramo, pistis käe pihku, tutvustas end ja küsis, kuidas läheb.

Aus vastus olnuks, et olin just mõni aeg tagasi saanud laealuse pakiruumi klapiga põmmdi! vastu pead, kui ülevahekäigunaaber, kes nüüd luges oma kohal südamerahuga ärilehte Financial Times, selle kinni vajutas. Ei teagi, kas oli see enda viga või naabri hoolimatus või Prantsuse lennukikonstruktorite valearvestus, et nad ei osanud Airbusi hiiglaslikke panipaiku projekteerides reisijate pikkusega arvestada.

Õnneks oli valu kiiresti ununenud. Olin kingad jalast lükanud ning lennukis antud Marimekko mummulise mustriga pehmed sussid varvaste otsa tõmmanud ning uurisin menüüd ja veinikaarti, mida siis õhtusöögiks pakutakse. Nõnda vastasin Vauramole, et läheb hästi. Tegelikult läks ka.

Sel oli oma põhjus, miks Soome lennukompanii boss kaasa lendas ja reisijatega juttu sobitas. Tegemist oli Finnairi esimese lennuga Hiinasse Shanghaisse - sellest, mis sai Shanghais, olen juba korduvalt raporteerinud, aga see, kuidas sinna kohale saada, on hoopis omaette lugu -, kus inimesi vedas uue põlvkonna Airbus A350 XWB (fotol ülal paremal). Too kolmetäheline lühend tähendab extra wide body ehk eriti laia kere. Arvude keeles tähendab see ligi kuut meetrit.

Arvestades, et olin sisuliselt katsejänes – ikkagi seda tüüpi lennuki esimene lend Aasiasse –, uurisin Vauramolt, kas meeskond on varem ka siiski tuliuue Airbusiga lennanud. Õhuteekond Helsingist Shanghaisse kestab üle kaheksa tunni, läbi vastuliikuva öö, ja enne, kui silm looja lasta, on ju rahustav teada, et piloodid teavad viimse kui detailini, mis nende kätte on usaldatud.

Olgu ma mureta, lausus Vauramo, nägu naerule kiskudes. Sest meeskond teab väga täpselt, lisas ta, kummas lennuki otsas asub kokpit.

Ta kinnitas, et piloodid on Airbus A350 XWB-ga teinud poolteist kuud Euroopa vahet lühemaid lende.

Viimane aeg on kaks asja üles tunnistada. Esiteks, küllap tuli Vauramo mind tervitama seetõttu, et lendasin äriklassis (vt kõik fotod). Ja teiseks: seda kallist lõbu ei maksnud ma kinni omast taskust, ei maksnud ka tööandja; kulud kattis Finnair. (Kui kulusid üldse oli, sest mõelgem loogiliselt: kui ma võtan kellegi auto peale, et viia ta Tartust Tallinna, kuhu ma sõidan nagunii, siis milline on mu kulu tema peale? Sisuliselt olematu. Seega oli ka Finnairi kulu olematu - eriti arvestades minu vähest kaalu, 71 kilo, ja äraantava pagasi puudumist -, mistõttu on täiesti vale öelda, et Finnair maksis mu reisi kinni. Ei maksud ta endale minu lennutamise sentigi!)

Odav selline mugavuslend muidugi pole. Jaanuari keskel saanuks Helsingi-Shanghai turistiklassi edasi-tagasi pileti 783 euro eest, ent äriklassis maksis sama sõit üle viie korra rohkem ehk 4403 eurot. See on summa, mille eest, tuleb tunnistada, saate lennusõidu, mis ei hakka pikapeale piinama, vaid kujuneb koguni puhkuseks.

Mõnu ja mugavus algab sellest, mis on kauakestval õhureisil A ja O – istekohast. See on äriklassis pööratud sõidu suunas väikse nurga alla, sest nii saab tekitada rohkem ruumi: jalgu ei pea suruma eesistuja pingi alla, vaid need saab sirutada sellest mööda. Kokku on ühes reas vaid neli kohta: kummagi akna all üks (fotol vasakul), keskel kaks. Istmed on seatud nii, et oleks võimalikult palju privaatsust. Ma ei näe oma naabrit kogu reisi ajal kordagi, sest oleme üksteisest eraldatud paksu «seinaga».

Teleriekraan, mis nupuvajutusega sulle võimalikult lähedale nina ette liigub (fotol paremal), on märgatavalt suurem kui sülearvuteil. Heli ei tule tillukestest kõrvaklappidest, nagu turistiklassis, vaid korralikest mürasummutavatest Bose kõrvaklappidest.

Iga lennusõidu olulisim osa pole siiski meelelahutusprogrammi valiku suurus, vaid see, mida pakutakse süüa-juua. Äriklassi õhtusöök on mitmekäiguline ja selle on koostanud Helsingi Savoy restorani peakokk Kari Aihinen. Eelroaks on soolaliha marineeritud peedi ja soolakurgiga. Pearoogi on menüüs kolm, mille hulgast valin hautatud põhjapõdra antrekoodi artišoki püree ja astelpaju kastmega (fotol all vasakul). Kui olen selle pintslisse pistnud, astub ligi Aihinen, kes avalennu Shanghaisse kaasa teeb, ning küsib, pakkudes kohvi, kuidas põdraliha maitses.

«Väga hea oli,» vastan siiralt. «Hästi pehme.»

Enne magustoidu serveerimist lauale, mis on kaetud lumivalge laudlinaga, asetab stjuardess mu ette taldriku Soome juustuvalikuga. Uurib, kas soovin juurde Portugali portveini. Ei, aitäh, sest olen juba maitsnud Uus-Meremaa valget Villa Maria Sauvignon Blanci (2014) ja Hispaania punast Imperial Reserva Riojat (2010).

Punkti paneb suurele söömaajale õunakook kaneelivahu ja sooja karamellikastmega.

Seejärel ei jää üle muud, kui vajutada nupule ning tõdeda, kuidas iste sõidab sujuvalt horisontaalasendisse, voodiks (fotol vasakul). Aeg on magama heita. Stjuardess toob Marimekko roheliste mummudega pehme teki. Sirutan oma 187 cm täies pikkuses välja ning täheldan, et ruumi jääb äsjaloodud voodis paar sentimeetrit veel ülegi.

Enne kui uneriiki keeran, ulatan stjuardessile hommikuse tellimuse: palun mind üles ajada poolteist tundi enne maandumist ning serveerida hiina hommikueine.

Ka kolm tundi, mis normaalses asendis magada saab, annab kohale jõudes parem enesetunde kui turistiklassi toolil kas või viis-kuus tundi tukkumine.
*
Eks näis, kuhu viib järgmine lennureis. Sellest loodetavasti peagi.
******

San Rafael River at San Rafael Swell, Utah, 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotodel Finnairi uue põlvkonna Airbus A350 XWB. Fotode 1-4 ning 6 ja 7 autor Priit Pullerits; fotode 5 ja 8 autor Finnair 
Foto 9: Situation update: peatuspaik Göteborgi eeslinnas. Foto autor 26. märtsil Priit Pullerits