Pullerits: Millised valusad vead lasti läbi Alutaguse maratonil?

Ei oleks osanud arvatagi, et suusahooaeg nii positiivselt lõpeb. Estoloppetil kindlalt saja sees – 74. koht 3386 punktiga (seda ilma Alutaguse maratonil käimata), selja taga rohkem kui 1100 osalejat. Seega siis esimese 6,1 protsendi sees. Pole paha ju. Ja M50 vanuseklassis koguni esikümnes - üheksas.

Aga laupäeval Alutagusel – Jaanus Laidvee 38.! Raio Piiroja 40.

Vaat siis, kui palju maksab viga, mida teha enne starti. Jutt on Piirojast.

Esmalt tuleb tunnistada, et ei olnud kiire sõit. Peakorraldaja Robert Peets, kahtlemata suusaspordis suur asjatundja, prognoosis võitja ajaks Alutagusel alla 1:40, kuid Martti Himma jõudis esimesena kohale ainult 58 sekundit alla kahe tunni.

Kuid aeg pole tähtis. Tähtis on koht. Ja Laidvee, kellega korraldasime neli aastat tagasi Utah’sse Moabi esimese Eesti rattadessandi, millele nüüd sel sügisel lõpuks järgijaid on loota, tegi elu sõidu. Nagu ma talle pärast ütlesin, erinevalt Eesti sportlastest: siit on raske edasi minna. (Eesti sportlased ütlevad pärast järjekordset fiaskot [sh Mäe, Nabi...], et siit saab edasi ainult paremaks minna.)

Siiski, tal jäi varu. Kui ta oleks minult üht väärt nõu küsinud, siis saanuks teda hoiatada vea eest, mis maksis talle arvatavasti nii mitugi kohta. (Nagu küsis väärt nõu telemees Hannes Hermaküla, kes reedel helistas ja palus selgitada, kuidas ikkagi panna geele rinnanumbri alla, sest ta oli Haanja maratonil mõned neist varrukast ära kaotanud. Kuigi ütlesin talle juba Haanjas enne starti: ära topi geele varrukasse, sest sedasi paned kätele ainult raskust juurde. Aga ta võttis vähemalt õppust ja tuli nüüd, enne Alutaguse maratoni, spetsialistilt küsima. [Arvatavasti olen üks geelide numbrimärgi alla paigutamise pioneere Eestis, vähemasti selle populariseerija.])

Laidvee tegi hooletusest vea, mille olin juba Tallinna maratonil tuvastanud. Nimelt kinnitasin seal ühe SIS-i geeli sedasi, et teip ulatus üle geelipakendi ärarebitava osa. Sain pakendi küll ilusasti numbri alt kätte, aga ärarebitavat osa ei õnnestunud hammastega lahti kakkuda, sest teip hoidis seda kinni. Lõpuks, kui pakend õnnestus läbi häda avada, lendas vurtsuga osa geeli ebaloogilisest kohast rebenenud serva alt lumele. Nüüd tekkis Laidveel sama häda. Ja seni, kui ta geelipakendiga jändas, pääses kaheksane grupp, keda ta oli just äsja vedanud, tal eest ära. Lõpuks viskas ta geeli hoopis minema, sest ei saanudki seda lahti, kuid eestsõitnud gruppi enam kätte ei saanud. Siiski pudenesid sealt lõpu eel mõned mehed välja, kelle arvelt õnnestus tal ikkagi esimese 40 hulka sõita. Vägev saavutus igal juhul. Mind võttis see esimese pauguga sõnatuks. Ei, pigem siiski ohtrasõnaliseks: «Uskumatu! Uskumatu!» korrutasin talle.

Laidveelt kuulsin, et Raio Piiroja oli kaotanud talle 12 sekundit. Võtsin Piirojaga ühendust ja pärisin: «No nii, kuidas kommenteerid? Tegid oma ära või jäi puudu? Jaanusega 12 sekundit vahet seekord, kuulsin.»

Piiroja: «Jäin natuke suuskade mahapanemisega hiljaks. Pidin oma grupi lõpust startima. Selleks ajaks, kui 50 mehest mööda sain, oli minu rong läinud. Panin 13 km üksi. Midagi sisse ei jätnud ja suusk oli megahea. Üksi paaristõukeid lahmida ei ole minu jaoks. Ülakeha selleks liiga nõrk. Olen sõiduga rahul ja rada oli ka väga hea.»

Pullerits: «Jaanus ütles, et esimese hooga olid pärast finišit ikka ka paar teravamat sõna öelnud?...»

Piiroja: «Emotsioonid. Olin enda peale pahane, et suuskade [stardialasse] panemisega hiljaks jäin. 10.33 oli vaba ainult tagumine rida. Stardis tahaks tõmmata ja omasuguste grupis loksuda.»

Pullerits: «Jah, Jaanus ütles ka, et tolle hilinemisega maksid kallist hinda.»

Niisiis, kolm minutit hilinemist stardialasse ja kohe 50 kohta tagapool. Sinna Piiroja sõit kaduski. Sest suusad, Vahur Teppani omad, kliistriga, olid tema sõnul jälle olnud ideaalsed. (Teppan läks Piiroja andmeil rajale pidamiseta uisusuuskadega ja lõpetas viiendana.) Ta väljendas mulle vestluses väikest pahameelt, miks trügib osa mehi esimeses grupis liiga ette, et siis kohe tagumistele, sh talle jalgu jääda. Võimu tal nähtavasti jagub, kuigi ütles, et eelistanuks Alutagusel rohkem jalalt sõitu, mitte paaristõugete uhamist. Aga kuidas tal saakski võimu mitte olla, kui ta karastas end talvel näiteks sellega, et tuli vööni läbimärjana (alt-, mitte ülaltpoolt) üle pehme jää tosin kilomeetrit tagasi Pärnusse, kulutades selleks tund ja 40 minutit.

Küsisin Piirojalt, ka ta tõmbab nüüd suusahooajale joone alla. Ta ütles, et kui jääolud Pärnus võimaldavad – st kaluritööle ei sunni –, tahaks ta nädala pärast laupäeval teha kaasa ka Haanja Suusa100-l. Hoiatasin – et taas ei tekiks olukorda, nagu Alutagusel, kus geeli valesti kinnitamine või stardikoridori hilinemine võib valusalt kätte maksta –, et pangu oma nimi ruttu kirja, sest: «[Haanja Suusa100 k]orraldaja jätab endale õiguse piirata lõplikku osalejate arvu vastavalt hetke ilmastikuoludele ning lähtudes saavutatavatest kokkulepetest maastikukaitsealade, sihtkaitsevööndite ja suusaradade haldajatega või valdajatega.» Piiroja tänas selle nõuande eest.

Aga ühele suurele küsimusele ma vastust siiski ei saanud: mis võistlustel plaanib Piiroja suvel osaleda? Eks leppigem sellega, et see teadmatus lisab põnevust.
******

A beautiful Buckhorn Draw road through colorful scenery in San Rafael Swell, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Kaunis kevadine suusailm laupäeva pärastlõunal Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Priit Pullerits