Pullerits: Kuidas ma end nuhtlesin ja suure tõe jälile jõudsin?

Vahur Teppan tunnistas mulle ausalt, et oli pettunud. Tal oli põhjust seda mulle öelda, sest meil oli põhjust kogemusi jagada. Ta jäi Tamsalu maratonil (fotol vasakul hetk enne starti) alles 12ndaks, kaotust võitjale Peeter Kümmelile veidi üle nelja minuti. Ütlesin Teppanile otse, et poleks Kümmel starti tulnud, panustanuks ma tema võidule. Milles asi, mis juhtus?

Nüüd räägime viimaks suusatamises peamisest – suuskadest.

Teppan ütles, et ta enda suusad polnud head. Et nood ei sobinud tookordseks ilmaks, et lõpuks pidi ta rajale minema (kui nüüd õigesti mäletan) Andres Kollo mingi suusapaariga. Ent teisalt, tunnistas Teppan, ei saanud tema kasutatud määrdevariant olla vale, sest Mart Kevin Põlluste oli täpselt samamoodi ettevalmistatud suuskadega, nagu ta endalegi tegi – ja nagu Suusavennad ilmsesti ka mulle tegid –, saanud teise koha. Ja nentis siis, et palju olenes sellest, kas su suusapaar sobis pühapäevaste ilmaoludega või mitte.

Ja siis esitas Teppan mulle suure küsimuse: aga kuidas minu suusad pühapäeval sõitsid?

Ütlesin talle nii: «Vaata, Vahur, minu põhimõte on see, et kui sa ise oma suuski ei määri, siis sa teise meeste ettevalmistatud suuskade kohta sõna ei võta.» Ehk teisisõnu: määrde sobimise või mittesobimise üle võivad suud pruukida vaid need, kes ise oma suusad ette valmistavad, teised leppigu sellega, mida teevad need, kellele nad oma suusad usaldavad, ja kui tulemus ei meeldi, tehku määrimistööd edaspidi ise. Nõus?

Olgu lisatud, et sellega ei taha ma grammi võrdki vihjata, nagu olnuks mu suusad Tamsalu maratoniks kehvad või kõlbmatud ning viisakusest otsustan pidada lihtsalt lõuad kinni. Asi on hoopis selles, et kust ma tean, kas suusad olid head või halvad – mul puudus ju igasugune võrdlusvõimalus. See, et terve rida mehi mööda sõitis, ei tähenda ilmtingimata, et neil olnuks minu omadest paremad suusad; see võib tähendada, et neil oli lihtsalt tähtede soodsa seisu tõttu minu omast parem päev.

Jah, ainult parem päev. Ei miskit enamat.

Nüüdseks teavad ilmselt kõik, et kuulutasin Tamsalu maratoni järel oma suusakarjääri lõppenuks. Aga see ei keela mul ju omaette edasi suusatada. Niisiis läksingi teisipäeva varasel õhtupoolikul Tähtvere spordiparki – väikse sportliku vihaga, et nuhtlen ennast Tamsalu mannetu sõidu pärast. Teppan vaatas raja kõrval mäe otsast, et mis küll toimub. Ütles pärast mulle, et olen ikka veidi hull või segane (kas ta just neid sõnu tarvitas, aga mõte jääb samaks) – et mees tuleb suusakombega välja, ei tee soojagi ja kukub kohe tempoga sõitma.

Sõitsin kokku pisut üle tunni. Tunni ja kaks minutit. Endomondo andmeil läbisin selle ajaga 19 km. Siis pidurdasin hoo kinni. Aitab küll. Väike arvutus näitab, et oleks ma Tamsalus hoidnud rahvaga koos sõites samasugust kiirust, nagu arendasin kaks päeva hiljem ihuüksinda, saanuks ma aja umbes 2:10, mis andnuks 63. koha, mis tähendanuks, et isegi Jaanus Laidvee jäänuks minust ligi kolme minuti kaugusele. Järelikult suudan end liigutada küll, kui endale pisutki piitsa annan, mitte kohe algul matkaja asendit sisse ei võta?

Sedasi, tavapärasest pisut kiiremini liigutades, ilmselt mugavustsooni ülemisel piiril, jõudsin arvatavasti tõeni, mis seletab, miks on mul nii Viru kui Tamsalu maraton aia taha läinud. Asi on selles, et olen hakanud liiga palju kuulama kõrvaliste nõuandeid ja soovitusi. Olen võtnud kuulda, et trennis tuleb sõita aeglaselt ja rahulikult. Tõepoolest, olen trennikiiruseid varasemaga võrreldes oluliselt langetanud. Ja mis on tulemus?

Tulemus on see, mille eest hoiatas juba ammu Peter Coe, kuulsa inglise jooksja Sebastian Coe isa: «Pikad aeglased treeningud teevad sinust pikkade maade aeglase jooksja.» Sama käib suusatamise kohta.

Olen olnud ettevaatamatu, et olen lasknud teiste destruktiivsetel soovitustel enda suutlikkust õõnestada. Mõelge ise, see on ju loogiline: kui oled trennis enamiku ajast sõitnud rahulikult ja aeglaselt, siis kuidas on üldse võimalik, et hakkad võistlustel sõitma kiiresti? Kust see pauk siis äkki tuleb? See ei ole ju loogiline. Sest oled harjutanud end aeglaselt ja rahulikult liigutama. Aga kiire liigutamine tähendab hoopis midagi muud – ka sellega tuleb ju harjuda!

Tean väga hästi, millest räägin. Las ma paljastan teile suure saladuse. Nimelt: kuidas on võimalik, et ma sisuliselt olematu treeninguga – lapse- ja koolipõlves akumuleeritud kilometraaž sisuliselt null – suutsin saavutada vähem kui aastaga taseme, et jooksin 800 meetrit stabiilselt alla kahe minuti? Ma ei kulutanud aega mingiteks pikkadeks ja rahulikeks jooksudeks, sest need poleks viinud mind kusagile. Need olnuks viljatud. Oleksin saanud vantsijaks. Mu trennid olid lähikesed, aga intensiivsed. Harva jooksin ma rohkem kui 7 km. See-eest jooksin seda maad pidevalt keskmise tempoga vähemalt 3.45-3.40/km. Seega, enamik trenne olid tempokrossid, kevadel lisandusid ka lõigud. Nii arendasin endas suutlikkust taluda suuremaid kiirusi. Nii sain jagu neist valudest, mis paljusid teisi teisel ringil maha murdis. Sest ma ei murdunud – olin kannatusteks valmis. Peaaegu alati olin ma see, kes oli pärast lõpetamist omadega kõige rohkem läbi. Sest ma suutsin endast rohkem välja pigistada kui teised.

Jah, võite öelda, et kaks tundi suusatamist on midagi muud kui kaks minutit joosta. Nõus, nii see on. Kuid see põhiasi, millele püüan teie tähelepanu juhtida – ja millest enamik taas jäärapäiselt nagunii aru keeldub saamast –, on see, et kui tahad saavutada head tulemust, olgu 40 km suusatamises või 800 meetri jooksus, pead treenima enda füüsilist sundimist ja ületamist ja piitsutamist. Aga seda ei saa treenida mingis rahulikus ja aeglases tempos liikudes, kus pole sundi, enda ületamist ega piitsutamist.

Nagu ma olen öelnud: panna on vaja! Igal muul moel treenides võib ennast ainult kehvemaks treenida. Uskuge, ma tean, millest räägin. Räägin enda kümneaastasest suusakogemusest. Ja varasemast jooksukogemusest ka.

Ja nüüd üks väärt mõte neile, kes jätkavad aeglases ja rahulikus tempos ning arvavad, et see on neile edu toonud. Jah, küllap ongi – veidi. Aga nad ei saa kunagi teada – nagu sain mina omal ajal pisut 800 meetri jooksuks treenides või Estoloppeti stabiilseks esisaja suusatajaks harjutades –, kui heaks võiks nad saada siis, kui nad end trennis pisutki rohkem ja valusamalt nuhtleks.
******

San Rafael Swell seen from Interstate 70, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Pilte pühapäevaselt Tamsalu maratonilt. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix