Pullerits: Kuidas ma andsin endale Tallinna maratonil veel ühe võimaluse?

...ja sattusin seejärel kiirabisse, võiks kõlada pealkirja teine pool.

Aga Raio Piiroja (pildil paremal) nägi pärast Tallinna maratoni minust veelgi halvem välja. Istusime välisööklas kõrvuti puitlaua taga (fotol all vasakul) ja nagu ikka, mina küsisin ja tema vastas, kui ta kutsuti koos Anti Saarepuuga autasustamisele. Nad olid omavahelise mõõduvõtmise lõpetanud sõbraliku viigiga. Ent see, kuidas Piiroja pjedestaali juurde liipas ja sinna vaevaliselt peale ronis, ei olnud just ilus pilt.

Teadsin, et vabatehnika tekitab talle kannatusi, aga et nii suuri, seda polnud oma silmaga seni näinud. Ta seletas, et säärte eesmised-sisemised küljed jäävad altosast pärast vabatehnikasõitu hirmus valusaks, ning põhjusi selleks on kaks: esiteks vanad jalgpallivigastused ja teiseks liiga ettepoole kaldu sõidustiil, mis ei jätvat puhkefaasiks vaba hetke.

Sõidu tegi ta muidugi vägeva: 44. koht ajaga 1:52.35, rohkem kui pool minutit eespool isegi Rait Pallost, kaotust võitjale Algo Kärbile pisut vähem kui 16 minutit. Kuid tänu millele?

Tänu Vahur Teppani (parempoolsel fotol vasakul) suuskadele. Piiroja ütles, et ta polnud elu sees saanud nii hästi libisevate suuskadega sõita. Teppan, kes jäi seekord 15. kohale (kaotust Kärbile 9.04), kinnitas mulle, et andis tõepoolest oma parima paari Piirojale. Ja Piiroja ei hoidnud emotsioonide kirjeldamisel tagasi. Ta rääkis, et sõitis umbes pool võistlusmaast klassikajäljes, sest lipe oli seal olnud kohutavalt kiire. Kui pärisin, mis ta arvab, kui palju ta tänu Teppani suusapaarile ajas võitis, pakkus ta esimese hooga, et 15 minutit.

Kas seda liiga palju ei ole, väljendasin umbusku.

Seejärel ta korrigeeris ennast: 10 minutit kindlasti. Ja siis korrigeeris veel: 10-15 minutit.

Ometi pidi ta isegi nende hirmkiirete suuskade puhul tunnistama, et Saarepuule (fotol vasakul) olnuks raske vastu saada, kui Saarepuu vaid täie jõuga sõitnuks. Piiroja kirjeldas lähenemist eelviimasele joogipunktile, kui Saarepuu oli teatanud, et tõmbab korraks ette, sest tahab minna sööma ja jooma. Ja nagu ta rääkis, oli Saarepuu teinud 20 kiiremat-jõulisemat liigutust ja juba oligi tal sajameetrine edu sees. Piiroja lisas, et kui tema joogipunkti jõudis, oli Saarepuu teda seal tervitanud, üks suusk jalast võetud.

Lõpus ilmnes, et kumbki suurest duellandist ei tahtnud teist võita. Mäng käis finišisirgel selle peale, kumb teisena üle lõpujoone jõuab. Kui uurisin, kumb siis tegelikult enne lõpetas, vastas Piiroja, et tema ei tea. Lõpuprotokoll annab siiski vastuse: ehkki aeg on meestel sama, on Saarepuu koha võrra kõrgemal. (Olgugi et staadionidiktor teatas, et nad olid saanud sajandiku pealt sama aja. Ütlen, et ei usu seda enne, kui selle kohta dokumentaalset kinnitust ei näe.)

Loomulikult uurisin Piirojalt, kui palju ta on tänavu suusatanud. Ta pakkus, et vähemalt 500 kilomeetrit. Mis on mul vastu panna? Umbes 450. Vaat siis, kui vähesest piisab, et otsustav vahe sisse käristada. Saad supersuusad ja sõidad nagu noor jumal.

Mu enda osalus oli kuni laupäeva õhtuni tõsise kahtluse all. Reedel käisin pärast töönädalat Tähtvere spordipargis vormi kontrollimas ning läbisin kolmveerand tunni pikkusel sõidul viimased 2,5 km keskmise kiirusega üle 20 km/h. See sisendas mõtet, et äkki annaks endale pärast Tamsalu maratoni siiski veel ühe võimaluse. Sest igal pool ju kuuled tänapäeval, kuidas nurutakse: give me another chance, please!

Aga laupäeval avastasin põlves kapsli all ootamatu ja häguse valu. Häguse selles mõttes, et ei saanud aru, kust see täpselt tuleb, ja millest. Juhtusin telerist nägema naiste laskesuusavõistlust ja täheldasin, et paljud sõidavad võrdlemisi sirgete põlvedega. Otsustasin siis, et proovin sõita nendega samamoodi, aga igaks juhuks tõmban põlvele toeks elastiksideme ümber.

Esimeselt ringilt tulin 148. kohal, aeg 1:03.30, kaotust 51. kohal liikunud Piirojale (pildil paremal) veidi üle seitsme ja poole minuti. Kõige raskem oli pärast esimest joogipunkti metsa vahel, kui paljud trügisid mööda ja rütm kadus käest, mistõttu läks üksjagu rapsimiseks. Ometi olin seks ajaks möödunud isegi paarist kahekohalise numbriga sõitjast, näiteks Tair Antonist (nr 95, ilmselt oli algul üle pingutanud ja tõmbas hinge, sest lõpuks sai ta 116. koha.) Kuid avaringi viimasel kolmandikul, kui ümberkaudsed sõitjad muutusid rahulikumaks, läks seis paremaks, nii et teisele ringile võis minna isegi mõneti optimistlikult. Asi polnud kõige hullem. Eriti võrreldes Viru maratoniga, kus kohe algul saadud peapõrutus rikkus kogu sõidu, ning võrreldes Tamsalu maratoniga, kus jäin kitisel lumel lihtsalt jänni ning kaotasin igasuguse motivatsiooni (libisemisest rääkimata).

Teisel ringil tegin pärast seda, kui ei suutnud pärast pikkade sirgete lõppu Tiit Meidla (nr 182) kannul enam püsida, vähemalt tosin kilomeetrit vedamistööd. Ega ma üle õla väga palju piilunud, kuid silmanurgast pöörete ajal märkasin, et neli-viis meest hoidis sappa. Ükski neist mööda minna ei üritanud. Isegi siis mitte, kui enne eelviimast joogipunkti selja sirgu lasin, et rinnanumbri alla kinnitatud SiS-i mustikamaitselist geeli kätte saada ja suhu pigistada. (Pakendi viisin loomulikult TPsse.) See sobis, et kaaslased olid solidaarsed, ja samuti see, et hoidsid selja taha. Sest mulle meeldib sõita oma tempos, siis saan ise kiirust reguleerida, mitte ei pea lähtuma teiste tempomuutustest.

Eks seda võis muidugi eeldada, et viimastel kilomeetritel hakkavad mehed tagant paugutama. Ehkki üksvahe tundus, et hoopis lasevad ise minuga vahe sisse. Paaril korral tundus taga kaugenevate helide järgi, et sain 5-7 meetrit eest ära. Kuid laskumistel libisesid nad järele. Esimesena kihutas pärast pikimat tõusu mööda Helvis Trääder (nr 84), kes hõikas, et paneksin ülakeha rohkem tööle. Võtsin kuulda ning mõnda aega oli sest kasu, sest vahe temaga mõnda aega enam ei kärisenud. Siis, kurviga laskumisel kilomeeter enne lõppu, libises mööda Olivar Kits (nr 183), kellest olin möödunud pärast eelviimast joogipunkti ning kes oli mind paarsada meetrit enne möödumist tagant kannustanud, et teeksin ees ikkagi hoogsalt tööd. Viimasel tõusul otsustasid veel kaks-kolm meest tagant tuulest välja söösta, ühega läksid korraks ka mu kepp ja tema suusk risti, nii et jäime seisma – aga pole probleemi, sellised puterdamised käivad asja juurde. Viimase pauna ajal jälgisin rohkem juba seda, et Toomas Uiboleht (nr 178), kes oli lõpetanud avaringi otse minu kannul, mööda ei läheks. Selle eesmärgi täitsin. Tulemuseks hooaja parim koht, 153., oma vanuseklassis 16. (Minust 14 aastat noorem Piiroja [fotol all paremal] oli oma vanuseklassis alles 27.) Aeg 2:10.21,6 tähendab, et teise ringi läbisin võrreldes esimesega 3.20 aeglasemalt.

Millest siis kiirem sõit kui tänavustel eelmistel maratonidel? Jah, olud olid võrreldes Tamsaluga märgatavalt paremad. Kuid oluline on ka see tunne, millega sõidad ning lõpetad. Esimesel ringil oli küll vahepeal vastikult raske, aga üldjoontes ja kokkuvõttes olid enesetunne ja pingutamisvõime varasemast tajutavalt paremad. Põhjus on ilmselge: tegin teisipäeval ja reedel kiiremad trennid. Nagu olen öelnud: aeglane ja rahulik suusatamine, mille tähtsust kõik kogu aeg rõhutavad – ja mida olin, tunnistan, lollist peast kuulda võtnud –, teevad sinust aeglase ja rahuliku suusataja. Intensiivsust on vaja tõsta. Ent küllap jääb paremate päevade tasemeni küündimisest puudu just seetõttu, et ei ole käinud 4-7 km pikkustel võistlustel, kus olen varem kiiruslikke võimeid ja kannatamissuutlikkust teritanud. Ja erialast trenni on ka muidugi vähe tehtud: 450 km ei ole näitaja, mis lubaks kõrgeid sihte seada, eriti minu vanuses.

Piiroja valmistub nüüd Haanja maratoniks. Ta silmad lõid särama, kui ta sellest rääkis. Klassikas, tunneb ta, et lööb oma õiged trumbid rajale. Näis, kas tuleb ka uus duell Saarepuuga.

Minu osalus Tallinna maratonil lõppes aga käiguga kiirabisse. Juba esimesel ringil, kui laugetel laskumistel tuli paaristõukeid kasutada, tõmbasin oma selja ära, nagu see juhtus ka mullu Tartu maratoni 8. kilomeetril. Seetõttu pidin edaspidi paaristõukeid rakendades ja laskumisasendeis ettevaatlik olema. Kiirabiõde ütles, et ega neil muud varianti ole, et kas teevad valuvaigistava süsti või annavad tableti. Ütlesin, et süsti ma küll ei taha, andku tablett. Anti mingi roosakas. Vahur Teppan nägi seda ja ütles midagi umbes nii, et see on küll kahtlane asi ja ärgu mulle seda antagu.

Ei ütleks, et tablett mõjus. Või kes teab – äkki nii palju mõjus, et Tartus sain siiski omal jõul autost välja. Aga täna, esmaspäeval tõmbasin toetava krõpsvöö kõvasti ümber talje, kui tööle läksin. Suusatamisega, vähemalt klassikatehnikas, tuleb pidada paus. Õigemini pole sellega suurt alustanudki. Hooaja jooksul vaid kaks korda olen proovinud, ja siis jäid ka juba esimese korra järel reie ülemised esiküljed valusaks. Kiiresti see valu küll ei taandunud.
******

Interstate 70 through San Rafael Swell, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Raio Piiroja mullusel Viru maratonil. Foto autor: Sportfoto
Foto 2: Priit Pullerits (vasakul) vestlemas pärast Tallinna maratoni söögilauas Raio Piirojaga. Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 3: Vahur Teppan enne Tallinna maratoni oma suusabussi roolis, paremal Priit Pullerits. Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 4: Anti Saarepuu. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 5: Sellised olud valitsesid Tartus Tähtvere spordipargis 10. veebruaril. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Raio Piiroja mullu Tartu maratoni finišis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Tamsalu maraton nädal tagasi. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 8: Raio Piiroja (nr 33) nädal tagasi Võiste suusamaratonil. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 9: Tallinna kiirabi. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix