Pullerits: Kuidas ma avastasin suusatamises edu suure saladuse?

Mõnikord on vaja vaid pisukest tõuget, et see, mida sisimas tead, sealt ka aktiivsesse teadvusse jõuaks. Ja selle tõuke andja oli kes muu kui Vahur Teppan.

Nüüdseks teavad juba kõik – ja kes ei tea, peab küll ainult ennast süüdistama –, et kui kirjutasin hittloo Raio Piiroja pühapäevasest sõidust Eesti meistrivõistluste 50 km distantsil, loo, mille Vikerraadio esmaspäeva varahommikuses lehetutvustuses Postimehest pea ainsana pikalt-pikalt ja mõnuga suures osas ette, saatejuhtidel põnevus hääles (nagu kirjeldas mulle üks top-40 suusataja Alutaguse maratonilt), siis ei jätnud ma seal tähelepanu osutamata ka Vahur Teppanile, kes tuli kolmandaks hoolimata sellest, et ei ole enda sõnul saanud tänavu talvel pikkadeks sõitudeks vajalikke pikki trenne piisavalt teha. Eriti intrigeeriv oli see, kuidas suudab mees, kes talvega kogunud vaevalt tuhat suusakilomeetrit ning kel jaanuaris-veebruaris tekkis treeningutesse suur «auk» – jutt on jätkuvalt Teppanist –, tulla Eesti meistrivõistlustel pjedestaalile ning jätta selja taha terve rea palju tõsisemalt harjutavaid suusatajaid.

Niisiis helistasin pärast võistlust Teppanile, soovisin talle õnne ja pärisin, millega ta oma edu seletab.

«Mingi tase mul on, suudan poistel tuules sõita,» rääkis Teppan (fotol vasakul). «Lõpuspurt oli mul hea. Aga tempotegijat minust pole. Loksusin moosekandina kaasa. Paar korda olin piiri peal, et kas püsin pundis ära.» 500 meetrit enne lõpujoont tegi ta rünnaku, sai Kein Einaste ja Marko Kilbi ees vahe sisse ning otsustas kolmanda koha saatuse ära.

Kuidas suutis Teppan heitliku treenimise foonilt nii tugevasti sõita? Vaat selles vastuses peitub Suur Õppetund.

Ta seletas, on tegi talvel igal nädalal kaasa väikestel 5-6-7 km pikkustel võistlustel, peamiselt Lemeksi sarjas, mis aitasid tal saavutada ja säilitada teravust. Ta rääkis, et selliseid lühikesi maksimaalseid pingutusi on võistlevale suusatajale vaja, ja väitis, et tugevad treeningud neid ei asenda, sest ega sa treeningul nagunii nõnda palju pingutada suuda, nagu võistlustel.

Lihtne tõde, tegelikult, mida sisimas teadsin. Mu enda kogemused kinnitavad Teppani räägitut.

Tegin ka aastaid tagasi Tartus kaasa peamiselt dendropargis ja samuti Tähtvere spordipargis (fotol paremal) peetud 3-10 km pikkustel võistlustel. Need vaat et igal nädalal peetud sõidud panid ikka väga tugevasti pingutama. Aga aitasid ka ennast vormi viia. Just noil aastail, kui osalesin neil tillukestel kohalikel võistlustel, sõitsin ka Estoloppeti maratonidel stabiilselt saja sisse. Ent mingil ajal ja mingil ajendil – olgu selleks töökohustuste lisandumine või lihtsalt tüdimus, ei mäleta – loobusin neil võistlustel osalemast. Ja tagajärg oli, et siis, kui enam väikestel lühivõistlustel ei startinud, langesin ka Estoloppeti maratonidel esisajast välja.

Tänavu on juba lootusetult hilja ettevalmistuses korrektuure teha, aga tuleval talvel tuleb taas lühikesed kiired sõidud kavva võtta. Ja mis kõige tähtsam: nende lühikeste maksimaalse pingutustega võistluste tähtsus kinnitab seda, mida olen siin kogu aeg vasardanud – et ei ole vaja aeglaselt ja rahulikult suusatada, sest see ei aita tulemusi paremaks teha (ei aitagi!), vaid tuleb nädalas kord-kaks hullu ja purakat panna.

Lühidalt: panna on vaja!
******

Buckhorn Wash Road at San Rafael Swell, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.) 

Fotod 1 ja 3: Lemeksi suusasarja etapp Tartu Tähtvere spordipargi sprindirajal 10. veebruaril. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan 2008. aasta detsembris Davosi MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix